Urvastlaste spordiedu

Elu 27. juuni 1931
Urvastlased olid võidukad.
Urvastlased – „Siirius“ ja haridusselts võistlesid Ilmjärvel säälse haridusseltsi pool. korraldatud spordipäeval. Üldvõitjaks tuli Urvaste „Siirius“ suure ülekaaluga. Esimesi kohti urvastlastest omasid: 100 mtr. E. Karolin, kõrgus Zirel 145, kaugus Karolin 5.14, kolmik Raud 11.36, kõik „Siiriusest“ ja teivashüppes Laud 265 – haridusseltsist. Parema sportlase nime omas Karolin („Siirius“) 13 punktiga. Ka võrkpallis võitis „Siirius“.

Käsipall oli tegija 80 aasta eest

Võru Teataja 23. juuni 1931
Suur spordipäev Kuldres.
28. juunil korraldatakse Kuldres Uue-Antslas suur spordipäev, millest osa võtavad sportlased Võrust, Antslast, Urvastest, Valgast, Otepääst, Uue-Antslast, Navist jne. Kavas on pääle kergejõustiku ka käsipallivõistlused meestele ja naistele.

Elurõõmus, aga kuri tüdruk

Stahhaanovlik töö 20. juuni 1951
Põllud umbrohuvabaks
Kuldre külanõukogu K. Marxi nimelise kolhoosi kommunistlikud noored ja noored esitasid üleskutse kogu vabariigi kolhoosinoortele – hoida kolhoosipõllud umbrohuvabad. Peale üleskutse esitamist asusid nad kohe oma lubaduse täitmisele. Nüüd võib iga päev näha kolhoosipõldudel hulgaliselt noori, kes hävitavad umbrohtu. Neid juhib energiline ja elurõõmus tütarlaps Aino Mets – noortebrigaadi brigadiir. Teda võib näha kord siin – varsti on ta juba teisel põllul. Oma ülesannetesse suhtub ta täie tõsidusega ja võib kindel olla, et ükski ohakas ega põldrõigas ei jää tema eest varjule. Kolhoosinoored tunnevad teda ja teavad, et see rõõmus tütarlaps võib olla vägagi kuri ning seepärast töötavad nad hoolega. Tublid noored on puhastanud senini juba rohkem kui pooled kolhoosipõllud umbrohust.
U. Prääts

Urvaste laulupidu kogub hoogu

Võru Teataja 18. juuni 1931
Urvaste laulupäev Uhtjärve kaldal peetakse 5 juulil.
Võtab osa 700 lauljat-mängijat.
Nagu teada peetakse 1. Urvaste kihelkondlik laulupäev 5. juulil Urvaste kiriku juures ilusal Uhtjärve kaldal. Kuna kiriku nõukogu omaltpoolt ka luba andnud nii kiriku tarvitamist vaimulikuks kontserdiks, kui ka lauluplatsi kasutamiseks, siis on laulupäeva kuulutused juba trükki saadetud ja need saadetakse laiali jaanipäevaks. Laulupäevast võtavad osa 11 sega-, 5 laste-, 6 pasunakoori ja neid lauljaid ja mängijaid kokku arvates tõuseb nende arv 694. s.o 547 lauljat, 147 mängijat. Need laulu ja pasunakoorid kuuluvad Urvaste, Kanepi, Põlva, Sangaste ja Karula kihelkondadesse. Lähemal ajal algavad laululava ehitustööd.

Hea kirjavastus, kas jäi nüüd midagi avaldamata kirjast veel mainimata?

Võru Teataja 18. juuni 1931
Kirjavastused.
Salme K., Uue-Antslas. Teie kaastööd meie ei avalda, sest lehelugejatele ei paku mingit huvi teie kahjurõõm „laia lõugadega“ Elfriede abiellumise puhul. Kui Elfriede nüüd abielu- sadamasse jõudis, pääle paarikümneaastase eluvõitluse, kus „elutormid ta au ja nooruse rüüstanud“ – nagu te kirjutate, - siis tuleb sellest ainult häädmeelt tunda. Teie aga olete vist väga pettunud ja Teil on vist hirmus kahju sellest kõigest, ning kingitustest, mis Elfriede saanud. Säärased kirjutised on paberikorvidele söödaks, kuhu Teiegi vaimuvaene vaimusünnitis läks.

Pruudita pulmad

Võru Teataja 18. juuni 1931
Pruudita pulmad.
Peigmees otsis politseiga pruuti ja oma kraami, mis pruudile antud. Pulmapeost ei võtnud pruut isiklikult osa, vaid jooksis teise kaenlasse.
Pühapäeval pidi Vaabina vallas elutsev Ella A-n tanu alla saama. Ta laulatus Sangaste elanik S. A-r’ega pidi olema Valgas. Pulmapeo vastu valmistati hoolega, tapeti loomi, pruuliti õlut ja kutsuti külalisi. Pulmad pidid olema peigmehe man Sangastes. Asjale tuli vahele aga suur takistus. Nimelt põgenes pruut laupäeva hommikul kl. 3 ajal kodust. Teda otsiti, end asjata. Pruudi vennal ei jäänud muud üle, kui peigmehele sõna viia Ella saladuslikust kadumisest. Südamepõhjani löödud peigmees tuli kiires korras Vaabinasse, otsis kah oma kallikest, kuid asjata. Siis saadi teada, et pruut olla Antsla elanik E.Z-ga Vana-Antsla valda Kauksi tallu lipsanud. Vahepeal oli peigmees asjast ka politseid informeerinud, ning koos politseiga sõideti Vana-Antslasse. Nimetatud kohal leitigi tagaotsitav pruut, kuid säälgi põgenes ta peigmehe eest metsa, nii et peigmees isegi oma kraami, mis ta pruudile oli andnud, kätte ei saanud, kuigi seda politsei kaasabil lootis saada.
Pettunud peigmehel ei jäänud muud üle, kui laulatusele minekust lõplikult loobuda ja koju sõita. Vahepääl oli aga hulk pulmalisi Sangastesse kokku tulnud. Ja vaatamata sellele, et pruuti majas polnud, peeti pulmad maha. Söödi-joodi teisipäevani.
Teostamata jäi aga Ella A. ja S. A. kiriklik laulatus Valgas, sest vahepääl põgenes pruut veelgi kaugemale – Tallinnasse, kus ta praegugi olla.
Mis põhjustel kogu see jant sündis, on teadmata.

Lihtsalt teade

Töörahva Elu 17. juuni 1971
TEADAANDED
Kalmistupäev Urvaste kalmistul on laupäeval, 19. juunil kell 11.
Urvaste Küla TSN Täitevkomitee
javascript:void(0)

Meil läheb hästi!

Stahhaanovlik töö 16. juuni 1951
Täitsime teekohustuse
Meie kolhoos tuli edukalt toime kevadkülviga. Tänavu külvasime kiiremini ja parematel agrotehnilistel tähtaegadel kui mullu. Külvide eeskujuliku hooldamisega tahame kindlustada eeloleval sügisel meie ühinenud kolhoosi põldudelt suurema saagi kui kunagi varem.
Lõpetanud kevadkülvi, asusime kohe massilistele teetöödele. Kohalike teede osas täitsime kohustuse juba 11. juuniks. Me olime tööl kogu kolhoosiga. Osa inimesi vedas kruusa, osa puhastas kraave. Meid innustas kiiremini töötama sotsialistlik võistlus, mille me pühendasime läheneva Eesti NSV XI aastapäeva auks. Me täitsime oma kohustuse kolme päeva jooksul. Nüüd töötab osa kolhoosnikuid vabariiklikel teedel, millise kohustuse täidame 17. juuniks.
J. Kuusk,
Võidulipu kolhoosi esimees

Mingi tõrge omnibussiga

Võru Teataja 16. juuni 1931

Ikka väga kollane ja jube

Võru Teataja 16. juuni 1931
Preili jõi kolm pudelit piiritust.
Uue-Antslas otsis 22-aastane tüdruk surma.
Möödunud pühapäeva ööl kella 1 ajal ärkas Uue-Antsla asunduses elutsev talupidaja Zirul üles ja läks teise tuppa, et vaadata kella. Minnes sisse, kus magas ka 22 aastane tütar Salme Zirul, võttis teda vastu kange piirituse hais. Tütar lamas pooleldi meelemärkuseta olekus voodis, mille oli täis oksendanud.
Otsekohe oli selge, et siin tegemist enesetapmisega, mis aga nurja läinud. Kiires korras toimetati tütar Antslasse dr. Treumuthi juure, kus kõik elupäästmise abinõud tarvitusele võeti. See andis ka tagajärgi. Selgus, et Salme Zirul on joonud kolm veerandliitrilist pudelit piiritust. Kuigi 90° piiritus kange ei suutnud see eluvaimu tüdrukult välja võtta. Protokolli koostamisel olla plika kõnelenud, et ta juba tükk aega enesetapmise plaanidega ringi käinud. Tahtnud end kord uputada, kord puua, kuid lõpuks valinud – viina surma.
Põjustena olevat mängus romantilised asjaolukesed. Nimelt tahtnud keegi mõisa-asunikust naisemees kangesti Salmega kurameerida. Küllap vist ikka sellepärast surma otsiski, et mitte saada.

Tappev armukadedus

Postimees 15. juuni 1891
Kodumaalt.
-. 28. mai hommikul on Urvaste mõisa võiköögist mõisa poiss ja tüdruk veriselt leitud; poiss juba surnud, tüdrukul veel vähe elu sees. Poiss on tüdrukut rauaga pähe lüües surmata tahtnud, nagu märkidest tuntud ja siis ennast püssiga surnuks lasknud. Arvatakse, et ta armukadedusega, meelenõrkuse mõjul, seda teinud. -

Urvastesse kauplust!!!

Töörahva Elu 15. juuni 1961
Avaldamata materjali jälgedes
Autokaupluse teenindamispiirkonnast
Meile saabunud kirjutise autokaupluse ebarahuldavast töötamisest saatsime lahendamiseks Antsla Tarbijate Kooperatiivile, kes vastas järgmiselt:
Antsla Tarbijate Kooperatiivil on üks kaupluseks kohandatud veoauto. Kauplus teenindab peamiselt neid kolhooside ja Antsla sovhoosi piirkondi, millised asuvad statsionaarsetest kaubandusettevõtetest kaugel.
Autokauplus teenindab kindla tunnigraafiku alusel üheksat enamasustatud punkti Antsla sovhoosis, „Linda“, Marxi-nimelises, Urvaste ja „Edasi“ kolhoosis, neist kuut kaks korda ja kolme üks kord nädalas.
Urvaste kolhoosi keskusest ja Urvaste koolist 2 km kaugusel asub statsionaarne kauplus. Arvestades seda, et autokauplus on koormatud sõitudega kaugematesse piirkondadesse ei saa see Urvaste kolhoosi keskust teenindada. Urvaste territooriumil oleks tarvis veel ühe statsionaarse kaupluse avamine Vana-Urvastes ja praeguse kaupluse üleviimine parematesse ruumidesse. Sel juhul oleks kolhoosi piirkonna elanike teenindamine normaalselt kindlustatud. Arvestades olemasolevate kapitaalmahutuste suurust, ei ole Antsla Tarbijate Kooperatiivil võimalik ehitada Urvaste kolhoosi uut kauplust. Oleme mitmeid aastaid taotlenud Urvaste kolhoosi juhatuse kaasabi kaupluse jaoks ruumide saamiseks, kahjuks ei ole kolhoos meid selles abistanud. Ka ei ole selles küsimuses lubadusest kaugemale jõudnud „Siiriuse“ kolhoosi juhatus.
Korralike kaupluseruumide puudumine on Urvaste ja „Siiriuse“ kolhoosi elanike mittetäieliku kaubandusliku teenindamise peamiseks põhjuseks.

Põnevat Uue-Antsla mõisa jagamisest

Võru Teataja 13. juuni 1921
Uue-Antslast
Viimase aja sündmused, millede põhjusel Uue-Antsla mõisa majapidamist ja raamatuid kohapeal moodustatud komisjoni poolt revideerima hakati, on tagajärgi saavutanud, mille üle vaikida ei või.
1920 aasta kevadel, kui Antsla ringkonna valitsejaks veel Rõõmus oli, võis märgata, et hoolekande alla võetud mõisa majapidamine, samuti ka muud ettevõtted erialadel hästi õnnestasid ja riigile tublit sissetulekut anda tõotasid.
Seal arvasid riigiisad aga mingisugusel põhjusel Rõõmust ringkonna valitseja ametist vabastada ja tema asemele A. Päss’a määrata.
Kätte oli jõudnud viljapeksmise aeg. Selleks pööras Rõõmus teatega valla kontrollkomisjoni poole esitaja saatmiseks viljapeksmise juurde. Vahe peal ametisse saanud A. Päss aga teatas, et vallal ei ole tarvis mõisa asjadesse segada.
Kuidas ringkonna valitseja ja kohalik mõisavalitseja viljapeksmist korraldasid, kuidas vili raamatusse kanti – jääb muidugi nende eneste teada.
Arukamad mõisatöölised, kes majapidamise halvenemist ja riigi varanduse hävitamist nägid, pöörasid kaebega E. v. peaministri poole ja nõudsid tõsiseid korraldusi. Ka sealt vastati lihtsalt eitavalt, nagu endisedki kaebused maakonna riigimaade ülema poolt tähelepanemata jäeti: Antsla ringkonna valitseja, samuti ka mõisavalitseja on ausad ametnikud. Kaebe mõisatööliste poolt ei ole tekkinud mitte puht majanduslistel, vaid poliitilistel põhjustel. Ei jäänud midagi enam teha.
Hale on aga „ausate“ ametnikkude saatus. Viimane katse mõisavalitseja Laursoni poolt vilja aite, sellega ehk terveid mõisahooneid tuhkas põletada jäi tagajärjetuks ja Laurson virutas omale kuuli pähe.
Ringkonna valitseja A. Päss vabastati ametist ja määrati riigimõisa valitsejaks.
Komisjoni revideerimisel on selgunud, et mõisavalitseja Laurson sada viiskümmend pange piiritust kõrvale on toimetanud. Raha puudujääk ulatada vähe alla poole miljoni.
Ka rääkis mulle keegi revideeriva komisjoni liigetest, et riigimaade ülema esitaja P. neil ainult inventari raamatuid lasknud revideerida – kuna kassaraamatuid pidada targemad mehed revideerima.
Kõige õigem oleks aga olnud, kui revideerimise mõttes komisjon oleks moodustatud koguni erapooletutest isikutest, mitte asjasse segatud ametnikkudest.
Hästi kavatsetud, kuid halvasti talitatud? -rg-

2-ndal ja 3-ndal s.k.p. müüdi viimased Uue-Antsla mõisa inventari jätiseid. Aastakümnete kaupa seisnud vaadid ja pütid, kolikambrites ruskunud nimeta jätised, vana raua hunikud, mingisugused kokkuvarisenud tarberiistad sünnitasid laagri, mille sarnast linnades võib näha – kuid haledama …
Ja seda koli müüma olid tulnud kõik suured võimud: riigimaade ülemad abidega, ringkonna valitsejad, vanad ja uued, suurte vara võtmetega vöö vahel, mõisavalitsejad prouadega, vallaisad vedruvankritega ja palju suuremaid ja vähemaid aukandjaid.
Tummalt põriseb haamer vastu vanu padasid: esimesel, teisel ja ------ kolmandalt …
Paisunud rahakotid tõmmati põuest välja ja vahetati „Põllutööministeeriumi“ nime kandvate kviitungite vastu, hellalt tõsteti vankritesse kallis vara, ning koormad veeresid iga ilmakaare poole laiali, kandes mälestusi kaduvusesse …
Ringi vaadates näeb veel palju ja palju kõiksugust kraami, mida aga kellegile tarvis pole.
Silman ühte talve sõiduriista, mida vaadeldes ma oma teadmisega rahule ei jäe, vaid lähedal seisva vana taadi poole pöörates küsin: „Kelle oma see saan on!“ „Olõ küll katõsõkümmend kats aastat vana, kuna saan vast pääle saa aasta om!“ vastab vanamees.
Kas pole seesuguste vanade asjade koht muuseumis? -rg-

Laulupidu muudkui läheneb

Võru Teataja 9. juuni 1931
Urvaste valmistub laulule.
Urvaste „Siirius“ on praegu kibedasti ametis Urvaste kihelkondliku laulupeo ettevalmistamisega. Kui ühing esmalt vaid väikese osavõtjate arvuga arvestas, siis ületasid küll väljasaadetud ringkirjadele tulnud vastused igasugused lootused. Laulupeole on seni registreeritud juba kaugelt üle poolesaja tegelase pea igast Urvaste kihelkonna nurgast.
Laulupidu peetakse Urvaste koguduse surnuaia juures. Looduslikult on see koht tähendatud ettevõtteks ütlematu soodus. Kooride jaoks ehitatakse sinna nägus laululava.

Kirjandus. Seltsielu. Segasõnumed.

Olevik 7. juuni 1891
Kirjandus. Seltsielu. Segasõnumid.
mm. Urvastest. Meie kihelkonnas on nüüd kaks kainuse seltsi kinnitatud. Veenus Liinamäe vallas lõunapool kihelkonna ääres, ja Koit kihelkonna põhjapiirel, vastu Otepää kihelkonda. Veenuse avamise pidu oli 15. mail, Keisri herra kroonimise pühal.
-. Urvaste mõisas on ennast üks noormees maha lasknud, enne on ta aga ühele tüdrukule nii päha löönud, et selle elu praegu kaalu pääl seisab. Mis asi teda sarnast koledat tegu tegema sundinud, on teadmata. Juba varemalt on ta teda mitu korda ähvardanud ja löönudki.
-. mm. 23 ,mail maeti Urvastes üht K. valla elatanud vana piigat, kellest kõik teadsivad, et ta verivaene oli. Tast ei ol- enam midagi tegijat, siiski pidas mõni teda armu pärast korteris ja toitiski teda armu pärast. Tema suremist ei näinud keegi, sauna nurgast leiti ta, vast paar päeva pärast suremist selles olekus. Igaüks kahetses vaest armetut inimest. Pärast tema surma leidis aga ta vend, ainus lähem sugulane, ligi sada rubla lõnga keradesse ja muude umbsete kohtadesse ära peidetud. Õnnetuseks oli üks osa sellest paberi rahast ju pudev ja langes puutumisel põrmuks, teine osa viidi Tartu panka, kust kahe kuu pärast raha vastu lubati anda, aga umbes pool selle hinnast.

Kolhoosi idüll ...

Kolhoosi Elu 6. juuni 1951
ENSV 11. aastapäeva auks
Kolhoosi ehitustellinguil
Kuldre külanõukogu Edasi kolhoosis käivad sigala ehitustööd. Sigala ehitatakse ümber vanast hoonest ja on ette nähtud 50 seale.
Eesti NSV 11. aastapäeva auks on 6-liikmeline ehitusbrigaad omavahelises sotsialistlikus võistluses. Töötades katusekatmisel, täidavad puusepad Arnold Kallion ja Elmar Tee oma päevaseid tööülesandeid ligi pooleteistkordselt. Puusepad, arutanud kõiki võimalusi, otsustasid sigala ehitustööd lõpetada ennetähtaegselt 1. juuliks.
L. VINK

Kooliaasta kokkuvõte

Kolhoosi Elu 4. juuni 1951
Eksamisessioon Urvaste 7-kl. koolis
Urvaste 7-klassilises koolis võib kevadiste lõpu- ja üleminekueksami tulemustega rahule jääda. Nii õpilased kui ka pedagoogid on tõsilt suhtunud oma ülesannetesse.
Viienda klassi õpilased paistsid oma teadmistega välja eriti vene keeles. Välja arvatud ühel õpilasel, olid kirjaliku eksami hinded kõigil head ja väga head.
Kuuendas klassis esines aasta kestel palju puudumisi, osa õpilasi (E. Venkov, V. Kungus, H. Mõttus) ei kasutanud oma vaba aega plaanikindlalt, millest tingituna esines siin rohkem rahuldavaid hindeid. Eeskujuks võib seada sama klassi õpilasi K. Tammistet ja E. Kiisi. K. Tammiste, olles kehakultuurikollektiivi esimeheks ning võttes aktiivselt osa mitmesuguste ringide tööst, on töökoormusele vaatamata saavutanud eksameil ainult häid hindeid.
Kõige rohkem ettevalmistamist nõudis eksamiperiood lõpuklassi õpilastelt. Tuleb ju lõpuklassis läbi korrata kogu kooli õppeprogramm. Siin ei olene edu eksamitel üksnes viimase õppeaasta edukusest, vaid kogu kooli kursuse süstemaatilisest läbitöötamisest. Täie eduga on siin esinenud õpilased E. Konnula ja V. Saar. Neil tuli haiguse tõttu palju puududa koolist, kuid tubli töö ja aineõpetajate järjekindla abiga suutsid nad läbi korrata kogu kooli õppekava ja anda eksamil häid vastuseid.
Urvaste 7-klassilise kooli õpilased ja õpetajad tulid oma ülesannetega toime. Suve vaheajal aga tuleb õpetajail tõsiselt abistada neid õpilasi, kes jäeti sügiseks eksameid sooritama. Tublisti tuleb töötada õpilastel , kes omasid puudulikke hindeid, et kindlustada sügisesteks järeleksamiteks kindlad teadmised.
N. ELKEN

Suvaline ärimees Vaabinas

Võru Teataja 4. juuni 1931
Piimahabemik – Vaabina aferist.
14-aastane Ameerika „esitaja“ annab tööd ja petab rahvalt raha kokku.
Loterii piletid, mis maksavad 50 senti.
Vaabina vallas on üks nooruke, 14 aastane Peeter Antsi „lahti löönud“ kummalise äri ja rahva petmise. Nimelt esitab Peeter Antsi – 1) Põhja-Ameerika Eksport-Import agenti, 2)mingisugust „Transfert“ firmat, 3) „Frankfurt am Main emailtööstust“, 4) Eesti kunstpäevapiltide tööstust ja 5) äri Võru osak. juhatajat.
Poiss külvab trükitud plankettidega ümbruse üle, lubades kõigile mitmel alal töötamist ja teenistust, kui planketil nõutavad sissemaksud makstud. Et teenida 60-120 ja isegi kuni 300 krooni kuus, tuleb igal soovijal tellida P. Antsilt mingisugune agendi käsiraamat (hind kr. 5.75). Lisaks sellele tuleb maksta 10 kr. päevapildi suurenduste proovide saamiseks, pääle selle veel summad tsekiraamatute, lepingute ja volituste eest.
On isegi selge, et ükski äri esitajaks ei võta 14-aastast juntsut, kelle nina veel leemendab. Kummalisi lubadusi nähes, on isegi igale arusaadav, et siin ühe utoopilise jampsimisega ja kergeusklikkude ninapidivedamisega tegemist. Kahjuks on aga leidunud inimesi, kes Antsile kümned kroonid maksnud ja selle eest kindlasti muud midagi ei saa kui pika nina.
Poiss on peenikeste „äriknividega“ – ta on tellinud omale suurema satsi loterii pileteid ja müütab neid 50 prots. odavamalt – muidugi jääb loterii korraldajail raha saamata. Ka on poiss omal algatusel inimestele ajalehti tellinud, või ajalehtedele tellimisraha maksmisest loobunud.
Piimahabemega aferisti äriknihvid on otsaga avalikkuse ees teatavaks saanud, ja vähemalt Vaabinas keegi noorukest enam ei usu. Ettevaatlik peaks aga igaüks olema, kes saab P. Antsi ringkirja ja raha sissemaksu nõudeid.
Loodetavasti tunnevad ka ametiasutised asjast huvi ja teevad petise tegevusele piiripanekuks omad tarvilikud järeldused.

Kae no kontrolli!

Stahhaanovlik töö 3. juuni 1951
Nii ei kontrollita, sm. Tee!
Nädalapäevad tagasi sõidavad Edasi kolhoosi karjalautade juurde kaks meest. Neile vasturutanud karjafarmi juhataja sm. Kiidron tunneb ära rajooni põllumajandusosakonna zootehniku sm. J. Tee. Temaga kaasas on aga üks tundmatu noormees.
Zootehnik Tee teatab, et tema on tulnud karjalautu kontrollima ning tutvuma loomade seisukorraga Edasi kolhoosis. Karjafarmi juhataja informeerib teda sellest, et just praegu kaks põllumajandusosakonna zootehnikut lõpetasid revideerimise.
„Mina olen kontrollide kontroll, sest ma olen palju tähtsam mees, kui need tütarlapsed,“ vastab sm. Tee ja astub karjalauta põlev pabeross suus.
Et aga suitsetamine karjalaudas, kus on palju tuleohtlikku materjali, on kategooriliselt keelatud, palub karjafarmi juhataja sm. Kiidron teda laudast väljuda, pealegi on sm. Tee viinastunud olekus.
Nüüd aga vihastab zootehnik.
„Mina olen rajooni peazootehnik. Ma kutsun teid järgmiseks kolmapäevaks rajoonikomitee büroole ja lasen teile „pähe anda““, teatab ta resoluutselt, enne kui lahkub.
Sm. J. Tee! Viinastunud olekus ei kontrollita kolhooside loomakasvatuse olukorda, pealegi rikkudes sealjuures igasuguseid eeskirju. Ja esineda kolhoosides võõra tiitliga ning hirmutada kolhoosnikuid, ei ole samuti lubatud. Eeltoodust on vaja teil teha omad järeldused.
R. Tiit

Keegi julgeb oma majapidamist kolhoosile eelistada!!

Töörahva Elu 30. mai 1961
KASVATUSTEEMADEL
SEISEV VESI
Heldur Laaneman tuli juba mitu head aasta tagasi sõjaväeteenistusest koju. Naabrid samast brigaadist ja kolhoosi juhatus tundsid rõõmu: üks tugev, noore inimese kätepaar jälle juures. Küllap see noor, karastunud mees jõuab brigaadis ja kogu kolhoosis kärmesti eesrindlaseks.
Et tulija paaril esimesel kuul kodumajandi töö ega elu vastu mingit huvi ei tunnud – see polnud Kuldre kandi rahva arvates veel mingi halb märk. Noh puhkab ja tõmbab hinge – siis aga võtab kätte ja lööb tööle nii pihta, et normipäevad muud kui jooksevad. Noorest inimesest võib saada ka mõni meistrimees: õppigu traktoristi või kombaineri amet ära. Autojuhte on vaja … Kui ta aga ka päris põllutööliseks jääb – muld, põline leivaandja ei peta kedagi.
Tänapäeval aga kõneldakse Heldur Laanemanist Kuldre kolhoosis hoopis teistmoodi sõnadega. See mees peab tänaseni kolhoositööd selliseks asjaks, mille külge oma käsi panna ei maksa.
Ta elab koos ema Emilie Laanemaniga väikses majas nende maade keskel, mis juba pikka aega on olnud kolhoosile karja- ja heinamaaks. Kes ütleb, et selle maja rahvas ei ole tööinimesed, eksib rängalt: pole kerge talitada arvukat erakarja. Lehm (mõnikord ka kaks), mullikas, vasikas, kari lambaid ja … hobune (!) nõuavad talvekuudel palju heina ja allapanu. Selle hankimise ja varumise eest peab ju hoolitsema majas asuv mees. Heldur Laaneman laseb vikatil välkuda varajasest suvest hilissügiseni. Ta ei lähe kolhoosi juhatuselt küsima, millise heinamaatüki või rohtukasvanud nurmelapi ta oma valdusse võtta võib. Tema talitab põhimõttel: „Kes ees, see mees!“ ja on selle abil ikka oma asjadega hiilgavalt hakkama saanud.
Viimastel aastatel ei taha ka kõige hakkajam kolhoosi karjane oma hoolealustega Laanemanide elamise lähedale sattuda. Kui mõni võõras loom, ükskõik kas kolhoosi või naabripere oma, satub Emilie Laanemani nägemispiirkonda, tormab see tigeda häälega manades kohale. Ta ähvardab „jumala karistamisega“ kõiki, kes peaksid kasvõi rohukõrre tema maa pealt kitkuma. „Minu maa“ – selle mõiste alla käib tolle naise silmis kogu ümbrus kuni kauge silmapiirini. Jumal peab karistama neid, kes kavatsevad sealt heina niita, seal loomi karjatada. Jumalal on veel teisigi ülesandeid selles perekonnas: teda võib õuepenina õssitada kõigi nende kallale, keda siin vaenlasteks peetakse. Ja neid pole sugugi vähe. Kolhoosi esimees ja brigadir, kes aeg-ajalt tulevad perepoega hurjutama, et hakaku see ometi elama inimese moodi, tulgu tööle ja näidaku end üldse rohkem rahva hulgas, Kuldres on alatihti kinoetendused ja peod – tulgu nähku, milliseks elu on muutunud …
Mõlemate jutt aga läheb Heldur Laanemani kõrvust mööda ja tema ema paneb nad kindlalt vaenlaste kirja. Vaenlased on ka külanõukogu ja rajooni rahandusosakonna esindajad, kes tunnevad huvi siin üha paisuva erakarja vastu. Võtku aga jumal hea malakas või teravad hambad ja näidaku, et ta suudab kaitsta kaht Laanemani, kellele ilm kipub ülekohut tegema ega lase neil nii laiutada, nagu nad tahaksid …
Kolhoosirahvas ei karda küll neid endid ega ka nende käskida olevat jumalat, kuid on ometi asunud mõlema suhtes erapooletule seisukohale. „Ei taha kuulata seda sõimu ja loba! Parem jätame nad rahule,“ lausuvad need, kellel kahe „erakuga“ (ka selline hüüdnimi on kolhoosis käibel) kõige rohkem tegemist.
Kuldre kolhoos on mõne lühikese aastaga tõusnud mahajäänud majandist tugevate keskmike hulka rajoonis ja sammub kindlalt tõusuteed. Siin särab elamutes elektrivalgus, uues kolhoosiklubis esinevad omad isetegevuslased ja kaugelt tulnud külalised huvitavate ettekannetega. Rändkino toob vaatajate silmade ette lugusid kaugetest inimestest ja sündmustest. Kuldre sportlased on rajooni parimate hulgas. Ent keset seda kiiret arenemist ja uut asub lomp seisva, haiseva veega, mis nõuab kiiret puhastamist.
Kolhoos saab läbi ja suudab edasi jõuda ka Heldur Laanemanita. Kuid kolhoosi kollektiivi vastutada jääb siiski selle inimese mandumine ja erakuks muutumine. Väär oleks süüdistada kedagi vastava selgitustöö puudumises või abistava käe mitteulatamises. Majandi edusammud, avarduv ja mitmekesisemaks muutuv elu on ise kõige parem agitaator täisealisele terve mõistusega inimesele. Heldur Laaneman on 32 aastat vana ja peab ise nägema, et tema valitud tee ei vii kuhugi. Kolhoosi juhatus ja külanõukogu peavad aga koheselt lõpu tegema kolhoosi põhikirja rikkumisele, millega see pere on juba pikemat aega hakkama saanud ja uskuma hakanud, et niimoodi elamisele ei pane keegi taba ette.
Viimasel ajal on Heldur Laanemanile lisandunud Kuldres veel üks mees, kes elab kolhoosi maa-alal, kuid tööd põlgab samuti kui vanapagan välku. See on Enn Lumi. Kui brigadir teda aeg-ajalt tööle kutsub, on tal vastuseks:
„Kes mu seljaluu välja maksab, kui ma töö juures vigaseks jään?“
Enn Lumi on samuti noor, töövõimeline mees. 25 aastat –see on iga, kus inimene tahab ja suudab palju. Kõige suuremat rõõmu tuntakse meie kodumaal kasulikust, kordaläinud tööst. Mõlemad väärale teele läinud Kuldre kolhoosi mehed tulevad tagasi võita loova, ülesehitava töö juurde. Seda on esmajoones nende eneste õnneks vaja.
E. PÕVVAT