Kolhoosi Elu 20. detsember 1951
Lühiteateid rajoonist
Hea agitpunkt
Sm. Oleski juhtimisel kulgeb Antsla Põllumajandustehnikumi agitpunktis töö plaanipäraselt. Agitaatorid peavad vestlusi ja tutvustavad valijaid rahvakohtute valimismäärustikuga.
Kogunedes pärast töölõppu agitpunkti, kuulavad valijad seal raadiot, valveagitaatori vestlusi, loevad ajalehti ja vestlevad töösaavutustest ning tootmistöö küsimustest.
See agitpunkt on saanud ümberkaudsete kolhooside liikmeile ja Antsla Põllumajandustehnikumi Õppemajandi töötajaile vaba aja veetmise armsamaks paigaks.
V. KÄSPRE

Toorainet tööstusele
Neil päevil täitis Edasi kolhoos lina kontraheerimise lepingu 150 protsendiliselt, andes lepingus ettenähtud 902 kg kiu asemel 1353 kg kiudu.
Kolhoosi ehitusbrigaadi liikmed A. Mandel ja A. Lees valmistasid töö hõlbustamiseks linaropsimise agregaadi, kindlustades sellega lina andmise tööstusele ennetähtaegselt ja üle plaani.
Üleantud linakoguse eest saab kolhoos progressiivse tasusüsteemi alusel enam kui 12000 rubla.
E. ZIRK

Kooli näitering 1951

Kolhoosi Elu 10. detsember 1951
Hoogne tegevus näiteringis
Urvaste 7-kl. kooli õpilasringidest tegutseb käesoleval õppeaastal edukamalt näitering.
Praegu õpivad näiteringi liikmed õpetajate juhatusel Stalini preemia laureaadi S. Mihhalkovi näidendit „Punane kaelarätt“, mis tuleb ettekandmisele kooli nääripeol.
Peaosades esinevad õpilased L. Laud, V. Lõo ja J. Uibopuu.
L. KAPP

Lühiteateid aastast 1951

Kolhoosi Elu 2. detsember 1951
Lühiteateid rajoonist
Huvitav loeng
29. novembril esines Urvaste 7-kl. kooli ruumes loenguga Rahvakohus kodanike õiguste „kaitsel“. Võidulipu kolhoosi liige, kommunistlik noor Heino Raudsik.
Huvitavat, sisukat ja näidete rohket loengud rahvakohtute ülesannetest töörahva õiguste kaitsmisel oli kuulamas arvukas pere agitaatoreid ja kolhoosiliikmeid.
E. ROON

Noored astuvad tööjõureservide koolidesse
Iga päevaga suureneb noorte arv, kes asuvad õppima tööjõureservide koolidesse, et omandada neid huvitavat elukutset.
Eile asus järjekordselt Ahtmesse Vabrikukooli nr. 5 teele 4 noort Võidulipu kolhoosist. Õde ja vend Liivamäed, Velda Varjun ja Ants Mäe. Tüdrukud tahavad omandada maaleri või krohvija eriala, noormeeste sooviks on saada tublideks ehitajateks.
D. KAHARI

Male ja kabe 1951

Kolhoosi Elu 28. november 1951
Meile kirjutatakse
Selgusid parimad
Urvaste 7-kl. koolis lõppes mõni päev tagasi male ja kabe võistlus kooli parima nimele. Males osutus parimaks Vambola Oja, kabes aga Jaan Uibopuu. Äsjalõppenud võistlus lähendas õpilasi veel enam huvitavatele mängudele.
Ü. SEPP

Huvitav seos - mis paneb inimesi tööle

Kolhoosi Elu 25. november 1951
Meile kirjutatakse
Metsatööd lõpetatakse ennetähtaegselt
Seoses Eesti NSV rahvakohtute valimise väljakuulutamisega tõusis tunduvalt Siiriuse kolhoosi liikmete tööentusiasm.
Kolhoosnikud andsid sõna lõpetada metsatööd ennetähtaegselt. Raietööd 25. novembriks, veotööd 10. detsembriks. Et pidada antud sõna töötavad kolhoosnikud varavalgest hilisõhtuni raielankidel, olles omavahelises sotsialistlikus võistluses. Pole kahtlust, et tublid töötajad täidavad antud lubaduse.
K. JÄRV

Õpilased metalli kogumas

Kolhoosi Elu 14. november 1951
Lühiteateid rajoonist
Õpilaste abi
Innustatuna meie maa hiiglaslikust majanduslikust arengust ja tahtes seda veelgi kiirendada asusid Vaabina 7-kl. Kooli õpilased komsomoli- ja pioneerorganisatsiooni initsiatiivil vanametalli kogumisele.
Senini on kogutud üle 5000 kilogrammi metalli ja 40 kg värvilist metalli. Parimaiks vanametalli kogujaiks olid kommunistlikud noored Aleksandra Nellikova ja Milvi Pukk, kogudes vastavalt 200 kg ja 150 kg.
Hästi tulid ülesandega toime ka teise klassi õpilased pioneerid Ilmi Ventsel ja Helju Silenski kogudes kumbgi 100 kg musta metalli.
K. TORU

Eesrindlik "Edasi"

Kolhoosi Elu 31. oktoober 1951
KOLHOOSIKORRA VÕIMSUSE DEMONSTRATSIOON
MULJEID RAJOONI ESIMESELT PÕLLUMAJANDUSNÄITUSELT
Õnnestunud võrdluskatsed
„Edasi kolhoos on kõige paremini esitatud,“ lausus peaaegu iga näitusekülastaja. Mis olid siis Edasi kolhoosi väljapanekutest kõige huvitavamad?
Paljude näitusekülastajate tähelepanu kütkestas kaks väikest kõrvuti asetatud kartulihunnikut. Mõlemas hunnikus olid sordikartulid „Jõgeva Kollane“, kuid ühes olid kartulid tavalised, teises aga poole suuremad. See oli kartuli mahapaneku katse. Ruutpesiti mahapaneku puhul saadi keskmiselt 190 ts kartuleid ha-lt, tavaliselt vagudesse panemisel aga kujunes keskmine hektarisaak 27-protsenti madalamaks.
Näituse peasissekäigu juures oli Edasi kolhoosi teine võrdluskatse – kaks haljaspõõsast valget mesikut, millest üks põõsas oli teisest lopsakam ja meetri võrra pikem. See oli lämmastikväetise „asotogeeni“ kasutamise efektiivsuse õnnestunud katse.
Meeldivad olid ka kolhoosi väljapanekud heinaseemnekasvatuse alalt, näidates kolhoosidele õige tee kultuurrohumaade rajamiseks kõrgeväärtusliku heinaseemnega.

Valmis algavaks õppeaastaks

Stahhaanovlik töö 18. oktoober 1951
Valmis algavaks õppeaastaks
Kuldre külanõukogu Stalini-nimelises kolhoosis on tehtud kõik ettevalmistused algavaks õppeaastaks agro-zootehnilistel kolmeaastastel kursustel.
/---/
Paralleelselt agro-zootehniliste õppustega algab meie kolhoosis tööd seltsimees Stalini eluloo õpiring. Koos oma erialaste teadmistega tahame täiendada ka oma poliitilisi teadmisi, et saada täisväärtuslikeks nõukogude ühiskonna ülesehitajateks, et edaspidi hoiduda neist vigadest, mis tihti tekivad sellepärast, et meie erialalised ega poliitilised teadmised ei ole küllaldased.
L. Tali,
Stalini-nimelise kolhoosi arvepidaja

Hans on looder

Kolhoosi Elu 14. oktoober 1951
Terava sulega
Hans Sirel on looder
Vaabina külanõukogus elab umbes 25 aastane, täidlase ja tugeva kehaehitusega blond noormees, keda tunnevad vist kõik Vaabina külanõukogu elanikud. Selle noormehe nimi on Hans Sirel.
Igal lugejalt tekib tema üksikasjalist välist iseloomustust lugedes küsimus – millega on hakkama saanud see tugev valgepäine noormees, et teda nii ebatavaliselt iseloomustatakse „Terava Sulega“ veergudel?
Hans Sirel on sattunud ajalehte mitte sellepärast, et ta oleks selle mõne tööga ära teeninud, vaid sellepärast, et ta ei ole viimasel ajal teinud midagi, et ta on tüüpiline looder ja nahahoidja.
Kunagi proovis Hans „õnne“ Linnamäe koorejaamas, kuid kõrvaldati sealt peagi „pikkade näppude“ pärast. Siis, mõne aja oodanud kui kõik rahuneb, proovis ta uuesti „õnne“ ja seekord Vaabina Võitööstuses, kuid sealtki vabastati ta peagi.
Hansule meeldib lõbutseda, lonkida mööda küla ja lobiseda, mis on tüüpiline tegevusetule loodrile. Tööd Hans Sirel ei armasta ja sellepärast ta hoidubki sellest kõigest eemale. Kui tal vahest igavaks läheb, astub hetkeks ka kolhoosnikute juurde.
Hans ei ole astunud kolhoosi liikmeks ega taha kolhoosis töötada. Pioneeri kolhoosi liikmed küsivad – miks ei taha Hans Sirel kolhoosis töötada ja kolhoosi abistada?
Hans Sirel peab oma käitumise üle tõsiselt järele mõtlema, võtma omaks oma vääritu käitumise ning asuma tööle nii nagu on kohuseks kommunistlikule noorele.
T. PIPAR

Irooniat kolhoosieirajate pihta

Kolhoosi Elu 23. september 1951
Terava sulega
Lambavarjaja
Kontrollisime suvel kogu perega Siiriuse kolhoosi liikme Emilie Häidmaa lambakarja ja leidsime metsas varjatuna kümmekond lammast. Küll oli neid suuri ja väikesi, musti ja valgeid. Vennapojalt, kes elab külanõukogu lähedal, sain teada, et külanõukogus on E. Häidmaal arvele võetud ainult üks lammas, mille pealt annab ka villanormi.
Alatu teguviis ja riigi petmine meile ei meeldi ja oma perekonna koosolekul otsustasime E. Häidmaad karistada ja varjatud lambad maha murda. Otsust täie viima läksime kogu perega. Ühe lamba murdsime maha ja sõime ära. Kära peale tulid küla koerad kallale, pidime jalga laskma ja otsuse täitmine jäi pooleli.
Seni pole läinud korda otsust täide viia, sest ei tea, kuhu E. Häidmaa ellujäänud 7-8 lammast viis. Vast juhatab meile lammaste asukoha kolhoosi juhatus ja kohalik varumisagent.
KRIIMSILM

Eeskujulik hooldamine on edu pant

Kolhoosi Elu 23. september 1951
Eesrindlike loomakasvatajate kogemusi
Eeskujulik hooldamine on edu pant
Rajooni kolhooside lüpsjate-karjatalitajate vahelise sotsialistliku võistluse esirinnas sammub Edasi kolhoosi eesrindlik lüpsja-karjatalitaja Ella Kender.
Et teada saada edu „saladust“ lüpsja Ella Kenderi töös, külastas ajalehe kirjasaatja eesrindlikku loomakasvatajat tema kodus. „Minu töös ei ole mingeid saladusi või teistele loomaksavtajaile tundmatuid võtteid“, räägib tööeesrindlane ise, „püüan loomade hooldamisel anda oma parima ja see on ka kõik, mis on tinginud edu.“
Ella Kenderi jutustusest selgub, et aasta algul kinnistati temale 12 lehma lüpsmiseks ja talitamiseks. Piimatootmise plaan nägi aastas ette 2500 kg piima iga lehma kohta. Kaheksa kuuga lüpsis E. Kender igalt temale kinnistatud lehmalt 2044,7 kg piima. Praegu on paremateks lehm „Sitik“, kes annab päevas kuni 26 kg piima ja lehm „Maki“, kes lüpsab 22 kg piima päevas. Keskmiselt kõigub aga temale kinnitatud lehmadegrupi päevane piima toodang 100-125 kg vahel.
See saavutus ei tulnud iseenesest, vaid karja oskusliku söötmise ja hooldamise tulemusena. Tähelepanelikult igat lehma söötes ja tema toodangut jälgides, märkas sm. Kender, et põhisöötadega ei suuda ta lehmadele anda niipalju kõiki toitaineid, kui tarvis oleks. Ta asus siis lehmi söötma individuaalselt, andes lehmadele, olenevalt kaalust ja produktiivsusest, lisaks valgurikast jõusööta, keedusoola ja muid mineraalsöötasid.
Sm. Kender ei tee erilist vahet lehma söötmisel lüpsi- ja kinnioleku perioodil, vaid vastupidiselt meie kolhoosides tavaks kujunenud lehmade peamisele söötmisele lüpsiperioodil, pühendab ta vajalikku tähelepanu ka lehmade söötmisele kinnisperioodil.
Edasi kolhoosis on suvine karjatamisperiood võrdlemisi lühike, sest seni on puudunud korralikud kultuurkarjamaad, millest tingituna loomi ketitatakse kas viki- või põldheina nurmedel. Vastavalt sellele aga pühendatakse siin erilist tähelepanu loomade söötmisele laudaperioodil.
Kui sm. Kenderilt küsida – kuidas läheb kari vastu pikale laudaperioodile? – vastab ta: „Ega see laudaperiood nii hull olegi. Oleme selleks varunud vajalikul hulgal tarvisminevaid söötasid ning laudaperioodi toodang ei tohiks meil praegusest palju langeda.“
Lehmade hooldamisele pühendab sm. Kender kõige enam tähelepanu. Nii puhastab ta oma hoolealuseid igal võimalusel ja kindlatel aegadel, sest nagu ta ise väidab, „on puhastatud loomal väiksem toidutarve kuid kõrgem produktiivsus.“
Lüpsja-karjatalitaja Ella Kender lubab temale kinnistatud lehmadel lüpsta tunduvalt rohkem piima kui see on plaanis ettenähtud.
G. SINIMETS

Lohakus Siiriuse kolhoosi loomakasvatusfarmis

Kolhoosi Elu 23. september 1951
Lohakus Siiriuse kolhoosi loomakasvatusfarmis
Tutvudes Siiriuse kolhoosi loomakasvatusfarmi tööga, selgub kõigepealt, et siin ei peeta lüpstud piima üle mingit kontrolli ega arvestust. Farmijuhataja sm. Niilus ei kaalu ise, ega nõua ka alluvailt, et lüpstud piima kaalutaks.
Lüpstud piim jahutatakse ja saadetakse siis hobusega Restu Piimatööstusse, kus see alles kaalutakse. Kuid millega on kindlustatud, et kogu lüpstud piim jõuab piimatööstusse ilma kadudeta? Seda ei ole kindlustatud ja see näitab kujukalt, et Siiriuse kolhoosi juhatus ei ole huvitatud loomade produktiivsuse tõstmisest ega lüpsitulemusest ja selle võrdlemisest.
Kolhoosi juhatus peab koheselt sisse seadma piima kaalumise ja range arvestuse lehmade piimatoodangu üle, sest sellega kõrvaldatakse piima kaod, suurendatakse rahalisi sissetulekuid, luuakse tingimused loomade produktiivsuse kontrollimiseks ja edukaks võitluseks produktiivsuse tõstmise eest.
H. KALUR

Kommunismi võrsed

Kolhoosi Elu 14. september 1951
KOMMUNISMI VÕRSED
„Sõitke Kuldresse“, soovitati meile rajooni parteikomitees. „Seal on millest kirjutada“.
Nii otsustasimegi ja poole tunni pärast vurasime juba Pikajärve traktorijaama „Willisega“ lookleval maanteel rajooni eesrindlikuma külanõukogu poole.
Rajoonikeskus – väike Antsla linnake oma munakividest tänavasillutisega oli jäänud vaevalt seljataha kui põliste tammede ja pärnade alt hakkasid paistma Antsla Põllumajandustehnikumi suured valged hooned. Uue moodsa karjalauda juurest pöördusime järsku paremale ja sõit jätkus nüüd kitsal alleel.
… Mõlemal pool teed laiusid kolhoosi viljaväljad. Need pole enam endised väikesed põllulapikesed nagu veel mõni aasta tagasi. Ei. Piiripeenrad, mille pärast kunagi tülitseti ja kohut käidi, on üles küntud ja nii nagu inimestest endist on kolhoosikorra tingimustes kasvanud ühine suur ja töökas pere, on ka põllud muudetud meie kolhoosiküla uute inimeste poolt ühtseiks suurteks massiivideks ja pandud head saaki kandma.
„Olemegi Edasis“ osutab traktorijaama ülem I. Kotšetkov kõrgete pargipuudega piiratud kahekorruselise maja poole, mille ees seisab sinine voolujooneline sõiduauto „Pobeda“. Kolhoosikonorist astub välja lühikest kasvu keskealine kolhoosi esimees K. Pakler. Tervitame ja pärime auto saamislugu.
Esimees vaikib hetke ja ruttab siis seletama:
„Ega see üksi. Näe, seal on teine,“ osutab ta käega taamal seisva kahe ja poole tonnise veomasina poole. „Need on valitsuse preemiad heade saavutuste eest loomakasvatuses.“
Neid sõnu lausudes muutub esimehe eluadrast küntud nägu pidulikult rõõmsaks. Ja tõesti, tal on mille üle rõõmu tunda. Kari kolhoosis on nagu pilt. Loomad korralikult söödetud ja puhtad. Lehmad lüpsavad hästi ja kolhoosi sissetulek muudkui kasvab. Eelmisel aastal said nad loomakasvatusest enam kui 200 000 rubla tulu. See võimaldas maksta ka kolhoosnikutele iga normipäeva kohta ligi 3,5 rubla. Tänavu, mil loomakasvatuse kolme aasta plaan on täidetud ja loomad nii kore- kui ka haljassöödaga talveperioodiks hästi kindlustatud, kasvab kõigi eelduste kohaselt kolhoosi tulu ja seega ka kolhoosnikute isiklik jõukus veelgi.
Karjakasvatuse hingeks kolhoosis on karjafarmi juhataja P. Kender. Palju aastaid on ta tegelnud loomakasvatusega ja tunneb seepärast oma tööd väga hästi. Kuigi tal on suurepärased teadmised sellest, kuidas loomi sööta ja joota, kuidas nende eest hoolitseda jne., ei lakka tubli kolhoosnik neid täiendamast. Õhtuti istub ta kaua raamatute taga ja õpib. Valmistub ta ju veterinaarvelskri kutse saamiseks ja veel tänavu annab ta selleks eksami. Õppida, saada kvalifitseeritud töötaja kutsetunnistus, sellest unistas ta sageli noorena kuid asjatult. Selleks oli tarvis raha – võimu, mis pani tookord kõik rattad käima. Temal aga see paraku puudus. Nüüd, mil Kenderil on varsti viiskümmend aastat turjal, saab ta viimaks ometi õppida. Teda, nagu miljoneid teisi lihtsaid kolhoosnikuid õpetab partei ja suur Stalin ja seepärast püüabki ta õppida ja töötada nii, et sellest oleks kasu kogu rahvale.
„Päevad on meil praegu palavad,“ räägib esimees kui me sammume tuules lainetava nisupõllu poole. „Viljanormi täitsime tänavu esimesena rajoonis, nüüd tahame ka koristusele kiiresti lõpu teha. Masinatega läheb see ju ruttu,“ lisab ta veel nagu täienduseks. Suured põhuhunnikud, mis on üksteise kõrval korralikult reas, reedavad juba eemalt, et siin koristatakse vilja kombainiga. Ja nii see ongi.
Tugeva mootorimürina saatel, millesse seguneb peksumehhanismide monotoonne töötamine, ligineb meile kolhoosipõldude hiiglane – iseliikuv kombain. Rasked nisupead kummarduvad hetkeks nelja meetri laiuse ederi ees ja alustavad siis vastaval lindil teekonda trumlisse. Nisu annab hästi välja, keskmiselt oma 22 tsentnerit tuleb hektaari kohta, ja juba mõne ringi järel ongi punker kuldseid teri täis. Siis aga lülitab kombainer mootori hetkeks välja. Suur veoauto ajab oma mahuka kasti punkri suu alla. See avaneb ja tugeva surve mõjul paiskub sahinal kuldne viljajuga autokasti. Kaks kuni kolm korda saab punker oma suu lahti teha kui juba on masinal paras koorem uudsevilja peal ja see alustab teekonda kuivatisse. Autojuhid K. Kallion ja E. Tari on on omavahel võistluses vilja kiirema äravedamise eest. Noor ja energiline kombainer L. Tali, kes tänavu esmakordselt juhib sellist suurt ja keerukat masinat, ei salli et kombain asjatult seisab ning sellepärast ta autojuhtide vahel võistluse organiseeriski.
Kombainile on rooliratta ligidale kinnitatud vimplike. See on tunnustus kombaineri tublile tööle ja räägib temast kui sotsialistliku võistluse võitjast. Noorel kombainijuhil ongi koristatud juba üle saja hektaari vilja kuid veel kaks korda niipalju vilja tahab ta tänavu koristada. Enne ei mõtle ta traktorijaama tagasigi pöörduda.
Ja pole kahtlust, et ta ei korista. Kombaini oodatakse praegu igatsusega igas kolhoosis. Kui möödunud aastal mõni kääbuskolhoosi esimees suhtus kombainisse ja üldse tehnikasse kuidagi ükskõikselt, siis praegustele ühinenud kolhoosidele on kombain sellisel kiirel perioodil, nagu viljakoristus, hädavajalik. Ega asjata öelnud Stalini-nimelise kolhoosi esimees kommunist K. Norman traktorijaama poliitosakonna ülemale: „Hea rääkida, miks viljakoristus ei edene. Tulge ja proovige palju te nende hobu-lõkatitega (nii kutsus ta viljalõikajaid) teha suudate. Kära palju kuid villu vähe.“
Kui viimane seletas, et ka teistel kolhoosidel on sõlmitud lepingud, mis tuleb täita ja peale tema ootavad kombaini veel mitmete teiste kolhooside esimehed lausus Norman jonnakalt nagu enda õigustuseks: „Hästi. Tuleval aastal olen targem ja sõlmin lepingu vähemalt 300 hektaari koristamiseks. Olgu aga kombain ja kõik.“
V. KOLLIN

Rahukaitsekomitee ... ?

Stahhaanovlik töö 12. september 1951
Kolhoosi kaastöökomisjon
Pärast tööpäeva kogunevad Edasi kolhoosi kolhoosnikud ja Vastse-Antsla Võitööstuse töötajad kolhoosi kontorisse ühisele koosolekule, et valida Nõukogude Rahukaitsekomitee Edasi kolhoosi kaastöökomisjon.
Üksmeelselt valitakse kaastöökomisjoni liikmeteks võitööstuse direktor sm. J. Truu, Edasi kolhoosi esimees sm. K. Pakler, kolhoosnikud L. Taks, G. Kerstna ja K. Ingver.
R. Tiit

Õppeaasta algus aastal 1951

Kolhoosi Elu 9. september 1951
Õppeaasta esimestel päevadel
Urvaste 7-kl. kooli õpilaspere alustas uut õppeaastat korrastatud ja hästiremonditud ruumides.
Õppetöö algusele pühendatud aktusel sõna võttes ütles direktor sm. Rööp: „Kodanliku korra päevil, mil ma töötasin samuti pedagoogina, ei näinud ma kunagi, et keegi oleks hoolitsenud õppivate noorte eest nii nagu seda tehakse praegu, stalinlikul ajastul. Tänutäheks valitsuse ja partei hoolitsusele teile antud õppimisvõimaluste eest on teie kohuseks omandada püsivalt ja visalt teadmisi, et saada väärikateks järglasteks praegusele kommunismiehitajate põlvkonnale.“
Vana pedagoogi sõnad on saanud lipukirjaks kogu õpilasperele. Lubades õppida ainult eeskujulikkudele hinnete ja võtta aktiivselt osa klassivälisest tööst, annavad noored omapoolse panuse rahuüritusse, teades, et iga eeskujulik hinne on löögiks sõjaõhutajaile.
L. KAPP

Tsiksi algkool kooliks valmis

Kolhoosi Elu 31. august 1951
Saavutada kõrge õppeedukus
Kuldre külanõukogu Tsiksi algkool alustab uut õppeaastat märksa paremini kui mullu. Kui möödunud õppeaasta algul puudus vastloodud koolis hädavajalisemgi inventar, õppeabinõud ning küte, siis käesoleva õppeaasta alguses viidi läbi ruumide sanitaarremont. On varutud 50 protsentiaasta küttevajadust. Ka puuduv küte tuuakse kohale lähemail päevil. On muretsetud uut inventari ja uusi õppeabinõusid ning alustatud õppe- katseaia rajamist.
Eeloleval õppeaastal on kavas mängude väljaku ehitamine ning õppekatseaia laiendamine.
Omistades senisest suuremat tähelepanu distsipliinile ja õppetöös puudulikult edasijõudvate õpilaste abistamisele, kasutades selleks pioneeriorganisatsiooni abi, loodan saavutada uuel õppeaastal mullusest parema õppeedukuse.
Ü. NOORVÄLI,
Tsiksi algkooli juhataja

Urvastes vajatakse kauplust - ikka ja alati!

Kolhoosi Elu 22. august 1951
Urvastes vajatakse kauplust
Juba pikemat aega tuntakse Urvastes puudust kauplusest. Tänaseni on siinsed töötajad pidanud iga pisemagi tarbeeseme ostmiseks võtma ette 6-7 km pikkuse jalamatka Kuldresse või halvemal juhul koguni Antslasse.
Miks pole Antsla Tarbijate Kooperatiivi juhatus astunud vajalikke samme kaupluse avamiseks Urvastesse, kuigi selleks on antud juba mitmeid lubadusi?
Antsla Tarbijate Kooperatiiv peaks alustama juba lähemail päevil ettevalmistusi kaupluse avamiseks, vältides sellega asjatut töötajate ajakulu.
R. RAND

1951, kolhoosid hädas loodrite ja joodikutega

Stahhaanovlik töö 19. august 1951

Selgusmäe „kuningas“
Karl Ruuder on üksiktalupidaja. Tema Selgusmäe talu asub Kuldre külanõukogu Stalini-nimelise kolhoosi keskuse lähedal. Temale on tehtud kolhoosnikute poolt mitmel korral ettepanek astuda kolhoosi liikmeks, kuid Karl Ruuder on alati keeldunud.
On ju lihtsam elada nii, et pole tarvis mittemidagi teha. Kuidagi on ta osanud saada Uue-Antsla võitööstuse turbatööliseks. Kuidas ta selleks sai, on selguseta, sest päevagi ta turbarabas tööl ei ole olnud. Ta ise kiitleb:
„Pole ma kunagi tööd teinud, ei hakka ka tegema. Töö on lollide ajaviide.“
Ja nii ta elabki oma Selgusmäe talus. See „tark“, kes arvab, et töö on ainult lollide jaoks, on jätnud oma talu maad sööti. Siiski sissetulekuid ta kusagilt hangib, egas ta muidu ei saaks Selgusmäel korraldada tihti tantsuõhtuid ja viinavõtmisi, kuhu ta meelitab kolhoosi noori. Neil viinavõtmistel lauldakse kodanluseaegseid rahvavaenulikke laule.
Üheks selliseks kolhoosnikuks, kes on sattunud eratalupidaja sõiduvette, kes pidevalt külastab tema „tantsuõhtuid“, on Stalini-nimelise kolhoosi karjatalitaja Puusepp. Peale tema võtab Ruuderi korraldatud olengutest osa veel teisigi kolhoosinoori.
Stalini-nimelise kolhoosi juhatusel ja kolhoosnikutel on vaja teha otsustav lõpp sellisele kolhoositöö kahjustavale tegevusele, mida ajab üksiktalupidaja K. Ruuder.
L. Pallai

Agronoom Püvi „abi“ kolhoosidele
Teisipäeval, 14. augustil kihutas Marxi-nimelise kolhoosi kontori juurde metsik mootorrattur. Kontori juures olevad kolhoosnikud pika omavahelise arutelu järgi tundsid selles mootorratturis ära rajooni põllumajandusosakonna agronoomi H. Püve.
Kolhoosi kontori ametnikud ja brigadiirid muutusid kõik rõõmsaks, et agronoom asub nüüd kogu oma jõu ja nõuga appi kolhoosile rukkikoristamise kiiremaks läbiviimiseks. Suur oli aga kolhoosnikute ehmatus kui agronoom, selle asemel et tulla vastu kolhoosnikute soovidele, hakkas kolhoosi kantseleis „märatsema“. Nagu nüüd selgus, oli agronoom täiesti joobnud olekus.
H. Püvi oma „märjas“ meeleolus jõudis nii kaugele, et kiskus puruks kolhoosikantselei laual lebava seltsimees Stalinile antud lubaduste teostamise kalenderplaani ja ühe kolhoosniku tööraamatu.
Viibinud pool tundi Marxi-nimelise kolhoosi kontoris, sõitis H. Püvi edasi kindla eesmärgiga pakkuda ka teistele kolhoosidele oma „abistavat“ kätt.
H. Püvi! Viinastunud olekus ei saa abistada kolhoose nende organiseerimisel koristustööde kiiremaks läbiviimiseks. Säärase abiga, kus te lõhute kolhoosi kantseleis olevaid dokumente ja ajate segast juttu, ei soodusta te koristustööde käigu kiirendamist kolhoosis, vaid halvate seda.
A. Essolts

Kolhoosi Elu 19. august 1951
Terava sulega
Lõpp looderdamisele
Stalini-nimelises kolhoosis on rida loodreid, kelledest on kuulsaim Emilie Kallion.
Looder Emilie Kallion: „Küll on aga lämmi! Ei tea, kuidas nad, hullikesed, sellise põuaga tööl käivad? Näe, mind tahab palavus isegi tares tappa.“
Emilie Kallion ei ole kolhoositööle veel kättki külge pannud, püstitades ülerajoonilise looderdamise rekordi – 7 ja poole kuuga mitte ühtegi normipäeva (!)
Kui Emilie Kallion ja temataolised loodrid ennast ei paranda, soovitan anda neile hundipass ning nad kolhoosist minema kihutada.
„Terava sule“ onu

Miks ainult Kati on soliidse välimusega?

Kolhoosi Elu 12. august 1951
Terava sulega
Miks ainult „Kati“ on soliidse välimusega?
Siiriuse kolhoosi tallimees sm. Kuusk on suutnud luua endale sõprade ringis peadpööritavalt kõrge autoriteedi. Teda kiidavad sõbrad ka seal, kus midagi kiita ei ole. Kui aga vahel juhtub ta ka „haake“ viskama, ei julge sellest keegi kõssatagi, sest ka esimees ja brigadiir on temaga ühes mestis.
„Olge mureta, mehed, hobuse ja hobuse vahel oskan ma alati vahet teha. Teie hobuseid hoian kui oma silmatera,“ kõneleb tallimees hooplevalt omameestele ja patsutades brigadiiri sm. Pajumäe endise hobuse läikivat ning lihavat selga, lausub: „Kae, kas pole kullatükk!“
Olgu ta kullatükk või mitte, kuid „Kati“ on tõesti soliidse välimusega, tänu tallimehe ustavale tööle. Hoiab ta ju „Katit“ nagu oma lihast last ega anna kellelegi peale brigadiiri, kes kasutab ka teda aiuult isiklikeks sõitudeks.
Tallimehe Kuuse „soosingu“ all on veel teisegi kambameeste endisi hobuseid. Niisugune, ühtede poputamine, teistele ainult piitsa andmine, tööstiil on juba kujunenud tavaks tallimehe töös. Vaadake ainult korraks kolhoosnik sm. Roobergi endist hobust ja igaüks võib tallimehe tavades veenduda.
Omameeste endisi hobuseid toidetakse paremate paladega, teisi aga karjatatakse seal , kus on „parimad“ hobused juba „magusama“ suutäie ära näpsanud. Isegi nende jootmisega pole kõik korras, kuigi hobukoppel asub otse Uhtjärve kaldal.
Kuidas vaatab esimees sm. Orlin kõigele sellele? Aga mis tal ikka vaadata, egas temagi suu ole seinapragu. Kuidas tohib siis pudelisõpradele liiga teha? Ja ta vaatab kõigele sellele „läbi sõrmede.“
Esimees ei armasta just hobuseid, kuid seda rohkem armastab ta nendega lustisõitu teha ja eriti siis, kui paras „kilgike“ peas on. Siis ajab ta teinekord oma lustisõitudega mitu hobust päeva jooksul läbi ja teadagi, et need hobused, millega esimees sm. Orlin sõitis, on väsinud ja esialgu tööks võimetud.
„Klassivalvsus peab olema, ei tohi unustada klassivalvsust,“ armastab sm. Orlin kõnelda. Heites aga põgusa pilgu hobutalli, kus tallimeheks on sm. Kuusk, tekib lahkuminek esimehe sõnade ja tegude vahel. Sõbramehe suhted nendega, kes hoiavad hobuseid nende endistele peremeestele ja võib-olla isegi ootavad aega, kus saaks jällegi isiklikku „täkukest“ pidada, „silma“ tegemine nendele ja ühisest pudelist rüüpamine ei ole klassivalvsuse pidamine. A. ROOS

Haarav kinofilm:)

Kolhoosi Elu 12. august 1951
Meeldejääv kinofilm
Mõni aeg tagasi külastas rändkino nr. 79 Vaabina rahvamaja filmiga „Kevad Sakeenis“. Eeskujulikult demonstreeris filmi kinomehhaanik sm. Jõela. Korralik heli ja tekst aitasid ligi 150 pealtvaatajal põhjalikult süveneda filmi sisusse.
Haaratud „Kevad Sakeenis“ kõrgetest ideedest, stalinliku kolhoosikorra vaieldamatust paremusest, möödusid vaatajate silme eest pildid kaasaegsest pulbitsevast nõukogulikust elus. Endise mahajäänud Sakeeni pidev majanduslik ja kultuuriline tõus pani vaatajaid filmile sügavalt kaasa elama.
Ootame huviga järgmist etendust.
K. HANI