Karskuse kasulikust mõjust

Olevik 2. aprill 1892
Kirjandus. Seltsielu. Segasõnumed.
):( Urvastest. 22. märtsil olivad Restu vallas kahed pulmad. Mõlemad rikkad sugukonna liikmetest. Mis nendest iseäranis tähele panna, on see, et teine pulm täiesti ilma joovastavate jookideta oli, kuna teises vana harjunud kombe järele jookitest lõbu otsiti. Pulmade tagajärg oli: esimesest jäi ilus ja eeskujulik mälestus maha, kuna teise järeldusi kohus seletab. Asi oli jookide pulmas järgmine: Keegi Restu peremees V. lõi täie pudeliga tühja naljasõna pärast, mida tema uimastanud pää ei kannatanud, Koigu mõisa metsavahile T.le nii tugevaste pähe, et see uimastuses maha langes. Asi oli kardetav, sellep. mindi jalamaid Sangaste tohtri juurde. Õnnetuseks ei olnud teda kodus; säält mindi Antsmõisa tohtri juurde. Tohter pidas haava väga kardetavaks. Nõrkus vere jooksust oli suur; kui küll ellu jääb, aga pikemaks ajaks jääb ta tõbevoodisse ikka. Selget pilti näitab see lugu joogi sõpradele. Siin pool kõneldakse elavalt nendest pulmadest, seda enam, et enne karskuse pulma pidajaid naereti. Loota on, et nüüd naerjad näevad, keda tarvis naerda, keda mitte!

Vaabinas puskarimüük õitseb

Ugala 12. märts 1932 (lk 4)
Vaabinas tehakse puskarit.
Nagu kuulda, on Vaabinas mitu puskarivabrikut tegutsemas. Vabrikute toetajateks olevat ümbruskonna noored, kes viivad vabrikandile kodust varastatud kraami. Muidu müügil maksvat „soru“ oma 50 senti. Märkida tuleb, et eriti viimasel ajal tuleb Vaabinas ette sarnaseid asju.

Karskusseltsil ei õnnestunud

Ugala 12. märts 1932 (lk 1)
Karskusselts teeb „palagani“.
Pühapäeval, 6. märtsil leidis aset Vaabina seltsi saalis Vana-Antsla karskusseltsi korraldusel kino. Kuulutusele oli üles märgitud suurepärane kava ja täpne algus. Rahvas oli täpne, aga kino meister ei saanud täpselt kohale. Tunniaja hilinemise järele saadi ikka viimaks aparaadid korda ja kino algas. Varsti aga lakkas mootor külma tõttu töötamast. Küll „positi“ ja puhuti „sooja õhku“ peale, aga asja ei saanud. Rahvas pidi leppima 2 osaga, kuna kavas oli kuus osa ja naljapilt. Toodi mootor saali, et vast soojas hakkab töötama, kuid asjata. Saal läks aga petrooleumi suitsu täis, inimesed ei näinud enam üksteist. Rahvas läks vihaseks ja ühest suust karjuti „raha tagasi“. Konstaabel aga segas end vahele ja lõpetas kino. Rahvas pidi leppima mõne muusika palaga.

Mõtiskelu seltkonnaelust

Võru Teataja 21. jaanuar 1922
Urvastest.
Kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril korraldas Urvaste põllumeeste kogu oma aastapäeva puhul kohalise vallakoolimaja ruumides piduõhtu, mille puhas sissetulek põllumajanduslise kursuse toimepanemiseks oli määratud. Ettekanded läksid rahuloldavalt ja ka aineliselt oli sissetulek mullusest parem.
Et põllumajanduslised kursused ainult talupidamist parandada püüavad ja ühegi erakondlise poliitikaga seotud ei ole, siis oleks pidanud kohalised põllumehed piduõhtut osavõtmisega toetama. Kuid asjaolud kujunesid teisiti, mõisa asunikud kes majandusliselt mitmekordselt kehvemad, olid pidu peaosavõtjatena ja mõned ka tegelastena, kuna uude noorte maapidajate keskel ainult mõned põlised talupojad olid, kes nagu eksikombel võõrasse seltskonda olid sattunud.
Üleüldse valitseb Urvaste seltskonna elus arusaamatu õhkkond, mis ennast seltside omavaheliste vahekordade näol väljendab. Nii ei salli noorsoo liit ja hariduse selts vastastikku üksteise olemasolu ja omavahelise näägutamisega raisatakse ainult aega, kuna seltsi töö mingisuguseid reaalseid tagajärgi ei anna.
Vist küll igal eestlasel peaks seda valus näha olema kui Urvaste nooredmehed pidude ajal joobnud olekuga ja ulakusega uhkeldavad ja niisuguste kangelaste hale etendus muu pidu-eeskava kõrval on juba traditsiooniks saanud, nii et sellega juba rahulikult lepitakse. Ulakust ja viinajoomist ei saa küll kõigi noorte arvele kirjutada, kuid kahjuks on asunikud siin teisi kaugelt üle trumbanud. Kas tõesti ei leia Urvaste noored sellest pahest väljapeaseteed. –X-

Olevik 1892 - karskus kuum teema

Olevik 13. jaanuar 1892
Kirjandus. Seltsielu. Segasõnumed.
):( Urvaste karskuse seltsi „Koit“ poolt peeti kirjandusline õhtu segakoori lauludega. See oli Koidu seltsi poolt teine niisugune õhtu sügisest saadik sääl pidada. Tähendatud päeval oli ka rahvast õige rohkeste kokku kogunud. Koidu seltsi poolt pakuti mitmed kõned, mida elavusega vastu võeti. Selsamal õhtul tõusis elav soov rahva sekka, et ka siia karskuse selts sünniks. 30 inime’t andsivad ennast üles, igaüks valmis üht rublat andma, et aga selts asuks. Lootuse järgi saab see ka sündima. Tublidest eesvõtjatest ei saa siin ka puudu olema.
):( Urvaste surnuaial maeti enne pühi 92 ½ aastat vana, Kaspre Koller maha. Matuse kõnes tähendas õpetaja, et nii vana inimest praegu Urvaste kihelkonnas enam ei ela.
):( Urvastes K. vallas peeti perekas pulm 28. ja 29. dets. täitsa ilma joovastavate jookideta ära, sest mõrsja ja peig ise olivad mõlemad karskuse seltside liikmed, üks Koidu, teine Edasi seltsist. Oli näha, et ilma viinata inimesed veel rõõmsamad võivad olla, kui seda juues väsinud peadega. Palju järele tegijaid!

Ühte koma teist aastast 1912

Olevik 4. jaanuar 1912
Kodumaa.
an. Antslast. Vastse-Antsla koolimajas peeti jõulu viimasel pühal näitemüüki ja pärast näitemüüki kanti kooliõp. P. Treumuthi juhatusel mõned laulud ette. Näitemüük pandi Urvaste kihelkonna kooli, aga näitemäng „Tiiger“ Urvaste Hariduse seltsi heaks toime. Näitemängust tuli sisse 146 r. 7 kop., välja läks 42 r. 95 kop., ülejääk 103 r. 12 kop. Näitemängust tuli sisse 101 r. 18 kop. , välja läks 23 r. 3 kop., üle jäi sellega 78 r. 15 kop. Pidust osavõtmine oli nii rohke, et piletitest kui ka ruumist puudus tuli. (üldiselt sama jutt ka Meie Aastasada 4. jaanuar 1912)
G(?).V. Urvastest. Meie kihelkonnas on kaheksa valda, kokku peale 11 tuhanda hingega. Viinapoodisid on kolm, millede hulgast kõige suurem lõikus Antsla aleviku omal on. Tema aastane läbimüük on peale 30 tuhanda rubla. Õllepoodisid on viis, milledest jälle kõige tublim Antsla aleviku trahter on. Antsla alev on urvastlaste tähtis kogumise paik. Seal on palju poodisid, seltsisid ja postkontor. Joomisega minnakse liig kaugele. Kõrtside vastu võitlemiseks vallavalitsus misgisuguseid sammusid ei astu. Näituseks hakkas Uue-Antslas olev „Ala“ kõrts mitmeaastase puhkuse peale jälle käima, kuid vallamehed vaatavad vaikides pealt, olgugi et tõkkeid oleks võinud teha. Ennemine valitses siin kaunis rahu, s.o. kui kõrts puhkusel oli, kuna nüüd sagedaste suuri kakelusi ette on tulnud. Urvastes on ka karskuse selts olemas, mis harva oma elumärkisid näitab. Ja mis suudab ka paarikümne liikmeline seltsike ära teha?
-Kooli olud. Urvastes töötavad 16 kooli, nendest üks Lutheri- ja teine Õige-usu kaheklassiline kihelkonna kool. Vallakoolid on kõik üheklassilised ja ühe kooliõpetajaga peale Uue-Antsla, Kergula ja Vaabina. Urvaste kihelkonnakool on oma ruumide poolest liig vilets. Ainult Uue-Antsla kaheklassilisel vallakoolil Urvaste kiheleonnas on maja, mida ajakohaseks võib nimetada. Maja maksab 13 tuhat rubla ja on kahekordne kivi ehitus. Valla poolt on majahoidja ametis. Õpeabinõusid on koolil rohkeste. Tuleval aastal mõtleb vald kolmandat kooliõpetajat veel juurde võtta, nii et õpetust kolmes koolitoas korraga antakse. Muidugi mõista on vallal kaunis raske ehituse kulusid kanda ja praegu on veel rohkeste võlga maksta. Oleks vald ministeeriumi kooli avanud, nagu paljude edumeelsemat soov oli, siis oleks kuludega kergemine toime saadud.
Kooliõpetajate palgad on meie kihelkonnas ikka nagu igal pool viletsad. Nooresoo hariduse eest kantakse kaunis kenaste hoolt. Kellel kuidagi jõudu jatkub, koolitab oma lapsi linnas.

Meie Aastasada 14. jaanuar 1912
Kodumaalt.
Vastse-Antslast. A-n. Hõlpsama lastekoolitamise pärast hakati meil Vastse-Antslas juba ammu kaheklassilist kooli soovima; ühed olivad kaheklassilise ministeeriumi, teised kaheklassilise vallakooli poolt. Peeti suuri sõdasid, mis isegi ajalehtede veergudele ulatusivad. Viimaks jäi vallakooli asi võitjaks ja 1910. a. sügisel avati kaheklassiline vallakool, kus kaks õpetajat töötavad. Kooliõpetajad hakkasivad agarasti juba alguses 4 jaoskonnaga töötama, ilma et neid selleks valla ehk inspektori poolt oleks kohustatud. Nendel kui noortel meestel on nähtavasti rahva kulturaline edenemine südame pääl, sest muidu ei oleks nad, ilma et nendele selle eest midagi maksetaks, neljandat jaoskonda avanud. Kuid inimene ei ela üksi aadetest, tarvis on ka kõhule midagi saada. Ja kooliõpetajad lootsivad ka, et vald, kelle lapsed nende juures koolis käivad, nende tööd hinnata oskab, ning ilmusivad 17. novembril mineval aastal volikogu ette ja palusid kumbgi oma palka 50 rbl. võrra kõrgendada. Asi lükati uue aasta pääle edasi. 4. skp. tuli asi volikogus arutuse alla. Otsustati kooliõpetajatele palga lisa mitte anda. Leidus isegi niisuguseid mõtteavaldajaid, kes tõendada julgesivad, et palgatõstmine kahjulik olla, sest siis antavat kooliõpetajatele võimalus edasi õppida ja ennast edasi harida. Niisugused minna aga kohtadelt pea ära.

Kolm uudist üksteise järel - peaaegu nagu vallaleht

Võru Teataja 31. detsember 1931
Urvaste kõrtsimees jäljetult kadunud.
Kaupluse uksed pühadest saadik kinni.
Urvaste kiriku ligidal Alakõrtsis pidas kauplust ühes õllemüügi õigusega keegi Osvald Kivi. Juba mitu aega liikusid kuuldused, et mees olla maksuraskustes. Enne pühi ühel ööl aga oli mees kõige oma kraaminatukesega poest kadunud. Kui pärast pühi ikka veel kauplust lahti ei tehtud, läks asi rahva silmis kahtlaseks ja nii selguski poepidaja kadumine. Praegu on kaupluse uksed kinni ja keegi ei tea, kuhu kaupmees kadus.

Võru Teataja 31. detsember 1931
Uue-Antsla rahvamajast ei saa asja.
Plaanid lükati paremaid aegu ootama.
Uue-Antsla vallavolikogul tekkis juba varakult kavatsus ehitada vallale kohane rahvamaja. Asuti isegi kavade valmistamisele ning maavalitsuse tehnika-osakonna juhataja poolt valmistati kolm rahvamaja plaani. Vallavalitsus esitas need plaanid hiljuti vallavolikogule väljavalimiseks ja kinnitamiseks.
Vallavolikogu asus aga nüüd eriseisukohale. Nimelt leiti, et praegusel kitsal ajal on raske ette võtta rahvamaja ehitamist, mispärast kogu kavatsus tuleb jätta paremaid aegu ootama. Sellekujulist ettepanekut pooldas vallavolikogu täies oma koosseisus.

Võru Teataja 31. detsember 1931
Tubli operett Uue-Antsla oludes.
Peosaal ei suutnud kõiki pidulisi mahutada.
Pühade ajal kanti ette Uue-Antsla haridusseltsi näitetrupi poolt P. Milo ja H. Frey operett „Armunud onu“, mis suurte kiiduavaldustega publiku poolt vastu võeti. Tuleb märkida, et lavastaja oli teinud selles operetis suurt tööd. Tõsine kompliment hra R. Meltsile kui lavastajale selle raske vaeva eest.
Ka üksikutest näitlejatest jäi seekord hää mulje. Peaosa hra Meltsi käes oli meisterlik, nii et publiku aplaus tema arvel oli täiesti õigustatud. Olgu siin veel mainitud prl. M. Krevald näitlejanna Dolly Mirabelly osas, hra K. Taal end. vene kindrali Šumašetsevina, A. Sollmann kunstniku Pintselpotina, J. Kõiv armunud onu tütrena. Üldiselt olid kõik näitlejad hoos ja koosmäng hää.
Rahvast peole oli ilmunud nii rohkesti, et Uue-Antsla rahvamaja ruumikas saal ei suutnud kõiki ära mahutada ja paljud olid sunnitud kodu tagasi pöörama. Sissetulek peost ligi 300 krooni.

Huvitav, päris vana uudis läks lehte

Võru Teataja 8. detsember 1921
Uue-Antslast
13. oktoobril pidas kohalik rahvahariduse selts oma üleüldist koosolekut.
Päevakorras oli:
1) Seltsi kümne aasta juubel ja tema pühitsemine.
2) Lipu muretsemine j. n.e.
Tehti otsuseks seltsi kümne aasta tegevuse päeva 3. jaanuaril 1922. a. pidulikult mälestada.
Selleks päevaks korraldada perekonna-õhtu seltsi liikmete jaoks õhtusöögiga.
Edasi otsustati pidule paluda kaugel viibijaid seltsi asutajaid liikmeid, naabri seltsi tegelasi ja auvõõraks maakonna hariduse edendajad.
Seltsi liige, kes soovib pidust ja õhtusöögist osa võtta, peab maksma sada marka.
Edasi otsustati selleks päevaks seltsile lipp muretseda pealkirjaga „Antsla Rahvahariduse Selts“ ja embleemiga, mis kujutab lahtist raamatut ja küünla jalga põleva küünlaga. Mainitud lipu muretsemiseks pööras juba ennem seltsi eestseisus Tartu Eesti Naisseltsi poole palvega, lippu teha.
Et aga sealne töö, lipu hind ümber kaheteistkümne tuhande maksma oleks tulnud, otsustati lipp kodusel teel valmistada, mis muidugi märksa odavam tuleb.
Lõpuks oli uute liikmete vastu võtmine.
Selsamal päeval oli korraldatud ka seltsi poolt karskuskõneõhtu. Kõneles cand. jur. Hiob aine üle: Alkohol ja hingelised kalduvused.
Rahvast oli rohkesti, kord eeskujulik.
-rg-

Kirjavastused
-rg. Uue-Antslas. Alles nüüd jõudis kord teie sõnumite kätte. Soovitav oleks aga, et lühemalt kirjutaksite, üks sõnumidest on liig pikk, ei saa äramahutada. Käsikirja vahelt leidsime ühe Tartu-Valk raudtesõidu pileti – on tal mingisugune tähtsus.

Karskust tegemas ... Vaabinas ja mujal ka

Võru Teataja 10. november 1931
Karskust tegemas
Algan ringreisi laupäeval. Poen karskesse Vaabina valda, ja et veel kindlam olla, siirdun valla südamesse, ainult paarsada sammu vallamajast eemal asuvasse Peebu kooli.
Algame õpilastega. Klass on laululehti täis. Kõlab laul: „Sulle karskus laulan ma …“ ja lõpetame jälle lauluga „Hüüdke aga tüdimata: jätkem järel joomine!“
Õhtul on kord suuremate inimeste käes. Toimub esimene selline karskusõhtu, mitte esimene Vaabinas ega Võrumaal, vaid esimene Eestis. Esimest korda laulab publik laululehtedelt karskus- ja isamaalisi laule, lõpetades koraaliga.
/---/

Urvaste kainuse selts "Koit"

Olevik 5. august 1891

Kirjandus. Seltsielu. Segasõnumed.

Olevik 7. juuni 1891
Kirjandus. Seltsielu. Segasõnumid.
mm. Urvastest. Meie kihelkonnas on nüüd kaks kainuse seltsi kinnitatud. Veenus Liinamäe vallas lõunapool kihelkonna ääres, ja Koit kihelkonna põhjapiirel, vastu Otepää kihelkonda. Veenuse avamise pidu oli 15. mail, Keisri herra kroonimise pühal.
-. Urvaste mõisas on ennast üks noormees maha lasknud, enne on ta aga ühele tüdrukule nii päha löönud, et selle elu praegu kaalu pääl seisab. Mis asi teda sarnast koledat tegu tegema sundinud, on teadmata. Juba varemalt on ta teda mitu korda ähvardanud ja löönudki.
-. mm. 23 ,mail maeti Urvastes üht K. valla elatanud vana piigat, kellest kõik teadsivad, et ta verivaene oli. Tast ei ol- enam midagi tegijat, siiski pidas mõni teda armu pärast korteris ja toitiski teda armu pärast. Tema suremist ei näinud keegi, sauna nurgast leiti ta, vast paar päeva pärast suremist selles olekus. Igaüks kahetses vaest armetut inimest. Pärast tema surma leidis aga ta vend, ainus lähem sugulane, ligi sada rubla lõnga keradesse ja muude umbsete kohtadesse ära peidetud. Õnnetuseks oli üks osa sellest paberi rahast ju pudev ja langes puutumisel põrmuks, teine osa viidi Tartu panka, kust kahe kuu pärast raha vastu lubati anda, aga umbes pool selle hinnast.

Postimees 5. märts 1891
Vene maalt.
Kodumaalt.
-. Urvastesse asunud Eesti karskuse-seltsi „Veenus“ (Ehatäht) põhjuskirjad on ülemalt poolt kinnitatud.

Alkoholiga võitlus vanasti

Töörahva Elu 13. oktoober 1960
Liiklusdekaadist
„Hambavalu“ OHVRID.
10. oktoobril algas meie vabariigis liiklusdekaad. Meie toimetuse ja Riikliku Autoinspektsiooni töötajad tegid dekaadi alguse puhul ühise ringsõidu rajooni maanteedel. Oli rõõm kohata distsiplineeritud autojuhte sõitmas tehniliselt korras masinatel. Leidus ka mootorsõidukite juhte, kes ei olnud nii hoolsad. Autoinspektori valvas silm avastas kohe kõik tehnilised puudused ning mõnigi mees peab tulema autoinspektsiooni masinat näitama, et saada kätte äravõetud tehnilist talongi. Tegemist oli ka üksikute „päevakangelastega“. Jutustame nendest allpool, et hoiatada teisi mootorsõidukite juhte.
Vaabina-Urvaste maantee. Suure kõrinaga sõitis mootorrattur. Autoinspektori märguandel peatus masin kriuksudes. Sõitja ümber levis mitme meetri kaugusele eetri ving. „Sõiduload?“. Mootorrattur Gustav Pittin laiutas lootusetult käsi. „Jah, kulla mehed, pean tunnistama, et neid mul ei ole.“
Kibe grimass libises üle mehe näo. „Ah, et m aolen joonud. Ausõna, ainult hambaauku lasksin rohtu,“ laiutas ta edasi kuraasikalt. Kui autoinspektor masina üle vaatas, selgus, et see oli tehniliselt sõidukõlbmatu – kodarad logisesid, sidurihoob lahtine, mootor üleni räpane jne. „Nagu sa jänest sõidad, nii ka vahel oled,“ kirus lõpuks uljas mootorrattur, aktile alla kirjutades. Jah, Gustav Pittinil tuleb tegemist teha administratiivkomisjoniga, kuid autoinspektorid said ära hoida tõenäolise õnnetuse.
/---/
J. RÄSTA,
R. LAKSBERG,
autoinspektorid
H. KALDVEE,
„Töörahva Elu“ toimetuse töötaja.

Vaabina kauplus püüdis joomarluse vastu võidelda

Töörahva Elu 24. juuli 1980
KIRJA KOMMENTEERIB JURIST
Kevadel sai toimetus kirja Vaabinast. Nimelt tekkinud ühel päeval sealsesse kauplusesse silt: „Tööriietes inimestele töö ajal alkohoolseid jooke ei müüda.“
Kirja autorit huvitab, kas niisugune silt on ikka seadusega kooskõlas.
Antsla Tarbijate Kooperatiivi juhatuse esimees R. Kuusik:
Selle sildi kasutusaeg Vaabina kaupluses olnud väga lühike. Kuldre kolhoosi brigadir, alkoholimüügi piiramise sellise abinõu tuline pooldaja, nõudnud teksti paljundamist ja ülespanekut väljaspool kauplust. Kaupluse juhataja taibanud, et antud soovitused ületavad temale antud õigused, ja hävitas sildi.
Alkoholimüük kõigis Antsla Kooperatiivi kauplustes, kus alkohol müügil on, toimub üldisi piiramisi arvestades (kehtestatud kellaaeg, keeld müüa alaealistele, ebakainetele kodanikele jne.). Täiendavaid piiramisi, milledest Tallinnas ja mõnes rajoonis on üks levinumaid alkoholi müügi keeld tööriietes kodanikule, meil ei ole rakendatud.
Üksikutes piirkondades on alkoholi tarvitamine tööajal üsna levinud, seda ka Vaabinas. Igas sellises piirkonnas on oma teadaolevad „viinaninad“. Kaupluste töötajatele on antud soovitus kaasa aidata majandite juhtkonnale tööajal alkoholi tarvitamise tõkestamisele. Ka keelduda alkoholi müümast kodanikule, kelle kohta on teada, et ta on tööl ja tal on harjumuseks töö ajal alkoholi tarvitada. Kuigi siingi on tegemist kodaniku teovõime teatud piiramisega, ei ole seni viinamüügi taoliste keeldumiste kohta kaebusi esitatud. Küllap sellepärast, et neid piiramisi rakendatakse ainult seal, kus majandi või selle osakonna juhtkonna ning kaupluse juhataja vahel on asjalik koostöö, mis välistab põhjendamatud alkoholimüügist keeldumised ja vastastikused süüdistused. (Brigadir: „Kuidas ma kindlustan distsipliini, kui kaupmees muudkui müüb viina!“ – Kaupluse juhataja: „Täiskasvanud inimene otsustab ise, millal viina osta. Kas ta seda tööajal joob või mitte, seda valvaku brigadir!“)
Vaabinas on olukord kahjuks nii, et joomapattude kaasosaliseks püütakse teha kaupluse töötajat, sellest siis ka kaupluse töötaja enesealgatus kõnes oleva sildi väljapanemiseks (enesekaitseks) pärast ajalehekirjutise „Juristi töö“ lugemist (vt. erilehekülg „Õiguse kaitsel“ – 12. aprill 1980).“
Palusime sel teemal kommentaari juristilt.
Sõna on Võru rajooni aseprokuröril LEHTE PLAADOL.
Nõukogude seadusandluses on vastu võetud mitmeid eeskirju alkohoolsete jookide müügi reguleerimiseks ja alkoholi kuritarvitamise piiramiseks. Juba 26. jaanuaril 1959 võeti vastu EKP Keskkomitee ja Eesti NSV ministrite Nõukogu ühine määrus „Joomise vastu peetava võitluse tõhustamisest ning korra loomisest kangete alkohoolsete jookide kaubastamisel „, mille järgi on keelatud alkoholi müümine alaealistele, ebakaines olekus isikutele jne. Kaubandusettevõtetes on reguleeritud alkoholimüügi kord ja kellaajad.
Täiendavad eeskirjad võitluses joomarluse vastu on kehtestatud Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadluses 30. juunist 1972 „Joomise ja alkoholi vastase võitluse tugevdamise abinõude kohta“, milles on muu hulgas tugevdatud kaubandustöötajate vastutust alkoholimüügi eeskirjade rikkumise eest.
Võitluses alkoholi kuritarvitamise vastu töö ajal ja töökohas on ülesanded ka töökollektiividel ja ühiskondlikel organisatsioonidel. Need on ära toodud NLKP Keskkomitee ja NSVL Ministrite Nõukogu 23. juuli 1966 määruses. Samuti nähakse ülalmärgitud Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadluses ette: isikud, kelle suhtes on joomise eest aasta kestel korduvalt kohaldatud administratiivkaristusi või ühiskondliku mõjutamise vahendeid, võib töökohas täielikult või osaliselt ilma jätta preemiast ning soodustustest (tuusikutest, korterijärjekorra üle viia kaugemale jne.). Samasuguseid abinõusid võib kohaldada isikute suhtes, kes on viibinud tööl joobeseisundis või kes tarvitavad tööl alkohoolseid jooke. Töökoodeksi § 32 lg. 2 aga kohustab administratsiooni ebakained töötajad töölt selleks päevaks kõrvaldama.
Veel kord rõhutatakse samu põhimõtteid NLKP Keskkomitee 2. augusti 1979 otsuses „Töö parandamisest õiguskorrakaitse alal ja õiguserikkumiste vastu peetava võitluse intensiivistamisest. Selles on ettevõtete, ehituste ja asutuste juhtijate, partei- ja komsomoliorganisatsioonide, sekretäride, ametiühingukomitee esimeeste, tsehhi-, vahetuse ning jaoskonnajuhatajate ja brigadiride tähelepanu juhitud sellele, et nad kannavad isiklikku vastutust distsipliini ja õiguskorra eest.
Nimetatud õigusaktidest nähtub: eelkõige töökollektiivides peab kindlustama distsipliini ja looma olukorra, mis välistaks töö ajal ning töökohas alkoholi tarvitamise. Kui töökollektiivides on terve õhkkond ning täidetakse kõrvalekaldumatult varem kehtestatud õigusnorme, siis langeb ära vajadus täiendavate keeldude kehtestamiseks.
Mis puutub kõne all olevasse keelusilti, siis seadusandlus selliste eeskirjade kohaldamist ette ei näe. Kuigi selline keeld võib teatud juhtudel anda positiivseid tulemusi, tekitaks see praktikas segadust ja arusaamatusi. Esiteks: mida lugeda töörõivaks? Teiseks: milline aeg on tööaeg?
Spetsiaalseid töörõivaid (s. t. kombinesoonid ja kitlid jms.) on ainult vähestel töötajate kategooriatel. Kui kodanik tuleb kauplusesse kulunud kergelt määrdunud riidega, kuid on samal ajal pensionär, koduperenaine, puhkusel olev isik või hoopis põllutööline, karjatalitaja või muu eluala esindaja, kuidas siis sellisele keelusildile vaadata? Näiteks teksariiet kasutatakse tänapäeval nii töö kui ka puhkeaja riietuseks. Seega sõna „tööriietus“ ei filtreeri joodikuid – töödistsipliini rikkujaid.
Ka tööaeg ei ole kõigil töötajate kategooriatel ühesugune. Tööaeg võib lõppeda ühel kell 16, teisel kell 17, kolmandal kell 18, aga vahetustega töötavatel isikutel hoopis erinevatel kellaaegadel.
Kokkuvõtteks: kuigi sildi ülespanek teenis õilsaid eesmärke ja püüdu kaasa aidata, et tööajal ei esineks alkoholi tarvitamist, ei lahendaks see probleemi. Ka ei oleks õige üksnes kaubandustöötajatele panna ülesandeid, mis meie seaduste järgi on ettevõtetel, asutustel ja ühiskondlikel organisatsioonidel. Oluline pole mitte see, millises riietuses alkohol ostetakse, vaid see, et alkoholi ostmise ja joomisega ei kaotataks tööaega. Kahjuks aga töökohtades puudub selles osas vajalik nõudlikkus. Kui kollektiivides on töödistsipliini täitmist nõutud rangelt kõikidelt töötajatelt, nii nendelt, kes kannavad tööl spetsiaalseid töörõivaid, kui ka nendelt, kelle töörõivas ühtib tavalise tänavarõivaga langeb ära, vajadus mitmeti mõistetavate keelusiltide ülespanekuks.

Kolhoosi argipäev, katkend Töörahva Elu reidist

Töörahva Elu 3. juuli 1980
Liiklusteemadel
„Küllap ma olin purjus …“
/---/
Omaette kanged mehed olid 30. aprillil Kuldre kolhoosi traktoristid Raivo Hainas, Kalju Mõts ja Aivar Ploom, kes suunati hommikul kui korralikud töömehed põllule tööle. Lõuna ajal hakkas vedama viltu. R. Hainas jäi traktoriga sisse, välja tulid tõmbama Mõts ja Ploom, kuid ei olnud trossi. R. Hainas läks trossi tooma ja koos trossiga tuli minna läbi ka kauplusest. Edasi läks õhtuni välja „Vana Tallinna“ ja veini seltsis. A. Ploom ei jõudnudki garaaži. Tee peal jäi kraav ette.
Seekord otsustati materjal saata kollektiivi seltsimehelikule kohtule arutamiseks ja seisukoha võtmiseks.

Rõõmuteade

Postimees 10. märts 1900

Kodumaalt.

Urvastust. Kord oli kuulda, et karskuse selts „Koit“ väsinud näib olema, kuid rõõmuga võib teatada, et „Koit“ oma väsimuse välja puhanud, juba jälle paar koosolekut ära pidanud, liikmete arvu paari tosina võrra suurendanud ja mõnd muud uuendust toime saatnud.

Üsna lühidalt

Postimees 17. veebruar 1900
Kodumaalt.
Urvaste kihelkonnast. Joomine on meie pool väga õitsmas. Isegi mitmed ärksamad mehed on selles võrgus kinni. Meil on küll oma karskuseselts „Koit“, aga ta näikse väsinud olevat.
Hiljuti sai meil mitmendat aega ametis olev ja mineval sügisel uuesti valitud vallavanem ametist lahti. –i.-

Karskushuviõhtu

Elu 16. veebruar 1940
Karskushuviõhtu Restu-Madisel
Üleriigilise karskusnädala puhul korraldas Restu haridusselts „Kultuur“ ja Restu Antsla Maanaiste Selts Restu-Madisel neljapäeval, 8. veebr karskushuviõhtu. Huviõhtul esines sisuka referaadiga A. Velner „Karskus ja külaklubid“, deklamatsiooniga esinesid pr. V. Vill, prl. A. Aas ja H. Kirsipuu. Karskusliidu läkituse kandis ette pr. Nauts, huvitava sõnavõtuga esines ka Sangaste rajooni konstaabel L. Praks. Kuna alkoholi küsimus Restu-Madisel annab end valusalt tunda, siis huviõhtust osavõtjad, umbes 150 inimest, pooldasid kohaliku viinapoe sulgemist. Huviõhtu lõppes seltskondliku osaga.

Karskusteema igati oluline

Võru Teataja 11. juuli 1929
Antsla-Urvastetet ähvardab alkoholi uputus
Alakõrtsi tahetakse õlle-viinakauplust sisse sääda.
Nagu kuulda, kavatseb keegi Antsla aleviärimees Antsla-Urvaste Alakõrtsis õlle- ja viinaladu avada. Ja, alkoholi sõprade meelest ilus algatus, kuid mis mõtlevad enamjagu teistest?
Teatavasti asub Alakõrts Antsla-Urvaste piiril ja kui säärasel kohal avatakse alkoholi pood, siis on möödapääsematud igapäised kakelused. Teekäijad peavad igatahes siis Võru kaudu Valka sõitma, sest Alakõrtsist möödumine on ju joobnute tõttu võimatu. Arvan, et kellelgi pole veel meelest läinud need kakelused ja riiud, mis aset leidsid tolkorral, kui samas kohas asus kõrts. Ei läinud ühtegi õhtut ega päeva mööda, kui mõnel pääd puruks ei löödud või silmi ära ei kratsitud.
Alevis või linnas on säärane asutis arusaadav, sest seal on käepärast ametivõimud, kuna maal seda korraldust raske läbi viia.
Päälegi ei tunta sääl alkoholi kaupluse järele sugugi vajadust, sest Antsla alev asub Urvastest kõigest 9 klm. kaugel, kuna Uue-Antslale ta veelgi ligemal on. ja säält võib seda märjukest saada niipalju kui süda soovib. Inimeste seas on säärane ettevõte rahakehval ajal tõsist meelepaha ja nurinat esile kutsunud.
Igatahes peaks need asutused ja võimud, kelledest asi oleneb, kindlasti samme astuma, et Alakõrtsi mingisugust alkoholikauplust ei avataks, kui neile tähtis on rahva üldine hää käekäik, sest vastasel korral upub Antsla-Urvaste alkoholi merre.
Antsla-Urvastlane.

Antsla ei tahtnud viina

Võru Teataja 6. juuli 1929
Antsla tahab karskeid pühapäevi
Viinamüük riigi viinaladudes võiks sündida ainult tööpäevil
Antsla alevikogu viimasel koosolekul otsustati Võru Maavalitsuse poole pöörduda palvega, et see paneks maksma korralduse, mille põhjal pühapäeval riigi viinaladud oleksid suletud. Kauplemine alkoholiga võiks sündida ainult äripäeviti kella 8-st hommikul kuni kella poole 6-ni õhtul. Praegu maksvate määruste põhjal on riigi viinalaod avatud ka pühapäeviti, kella 1-est alates.
Et aga pühapäeval alevis suur maarahva kogumine ja riigi viinalaost ostetud viina tänavatelgi tarvitatakse, ilma suupisteta, sageli liitrite kaupa märjukest alla neelatakse, siis on loomulik, et joobnute arv pole väike. Seetõttu on politsei sunnitud “väsinuid”, kes mõnikord ka rahu ja korda kipuvad rikkuma “väljapuhkamisele” toimetama. Et seda aga ära hoida, soovitakse pühapäeviti viinamüük lõpetada. See ei ole aga muidugi maksev restoraanide kohta.