Töörahva Elu 19. aprill 1962
MEIE KRIITIKA JÄLGEDES
Lubaja ka hea mees …
„Edasi“ kolhoosi esimees K. Rist kipub ainult lubajate meeste kilda. 24. veebruaril 1962. a. kritiseeriti „Töörahva Elus“ „Edasi“ kolhoosi. Piimamiinused ei kadunud. 13. märtsil andis sm. Rist partei rajoonikomitee büroo istungil lubaduse, et piimamiinused kaovad maikuuks. Ent väljalüpsi dekaadikokkuvõtted kinnitavad, et tegudeni ei jõuta. 10. aprilli seisuga on „Edasi“ -2,2 kiloga ikka tagant otsast esimene. Millal jõutakse tegudeni?

Aasta 1952 Up ja down Urvastes

Kolhoosi Elu 10. aprill 1952
Kirjasaatjad teatavad
Lisaks laudaväetisele
Põldude hea väetamine on kõrgete saakide tagatiseks. Sellest lähtudes kasutavad Siiriuse kolhoosi liikmed laudasõnniku vähesuse tõttu väetamiseks madalsoo turvast. Madalsoo turvas ja laudaväetised veetakse praegu põldudele vahekorras 1:1 ning lisatakse iga koorma laudasõnniku kohta 4 kg superfosfaati ja kaalisoola.
Iga kolhoosiperekond kogub 50 kg puutuhka ning kogu kolhoosi ulatuses kogutakse 1 t linnusõnnikut. Väetiste vedamisel põldudele paistavad silma naiskolhoosnikud sm-d Väin ja Tomp.
J. ERI

Aegunud silt
Urvaste 7-kl. kooli fassaadil ilutseb juba pikemat aega silt „Urvaste valla Urvaste MTK-kool“. Ometi on kõigil teada, et seoses maarajoonide moodustamisega kaotati Eesti NSV-s vallad kui administratiivsed-territoriaalsed jaotused. Kuid ka sildi teine pool „ … MTK-kool“ ei vasta tarvitusel olevale reeglipärasele kirjakeelele. Tekkib küsimus, miks kooli direktor sm. Rööp ei ole kindlustanud aegunud ja reeglipärasele kirjakeelele mittevastava sildi uuendamist? A. OKAS

Oh seda satiiri!

Võru Teataja 31. märts 1962
Terava sulega
ARVAS …
„ „Jüriöö“ mehed meist jõukamad,“ arvas „Siiruse“ kolhoosi esimees ja laskis Antsla jaamast 30 tonni „Jüriöö“ kolhoosile määratud kaaliväetist „Siiriusse“ vedada.

Piima müük riigile

Töörahva Elu 29. märts 1962
Laialdase selgitustööga saavutada, et iga individuaallehmapidaja müüks 1962. a. riigile 1200 kg piima!
RAJOONI PÕLLUMAJANDUSE ÜLESANNETEST 1962. a.
Kogemusi
IGA PERE on HÕLMATUD
Individuaallehmapidajad saavad tõhusalt kaasa aidata piimamüügi suurendamisele. Sellest, kuidas individuaalpiim riigile läheb, peaks olema eeskätt huvitatud põllundusbrigadirid. Allpool tahangi näidata, kuidas meie brigaadis on see küsimus lahendatud.
Kuldre kolhoosi 1. brigaadis müüb tänavu iga pere oma tarbest ülejääva piima riigile. Selle vastuvõtupunkti viimine on organiseeritud kollektiivselt, sest kui igaüks hakkaks hommikuti seal käima, oleks palju tülinat, sekeldusi ja asjata ajaviitmist.
Esimene piimaveoring – Hinori-Väikoni . moodustub 11 perest. Piimapunktis käiakse järgimööda. Brigaadist on selleks hobune eraldatud ja igaüks teab, millal tema kord on piima viia. Harilikult tehakse see töö nii vara ära, et vedaja jõuab brigaadi tööjaotuse ajaks tagasi.
Teises piimaringis on alaline vedaja – vanem, tööjõu kaotanud Juhan Lindlaan. Tema viib peale kolhoosiperedest saadud piima vastuvõtupunkti ka Kuldre asulas eluneva L. Soonetsi, kaupluse juhataja ja kooliteenija piima.
Kolmandasse ringi kuulub Miku küla. Siin kasutatakse piima vedamiseks loomavelskri J. Tali käsutuses olevat hobust ja selle töö teevad kõik pered järgemööda.
Need pered, mis asuvad vastuvõtupunkti lähedal, viivad oma majapidamise piima sinna n. ö. omal jõul. Pole ju mõtet lühikese vahemaa puhul viita aega hobuse toomise-viimisega.
Piima viimine on saanud kogu brigaadis päris kindlaks asjaks. Muidugi mõjub positiivselt kaasa ka see, et siin elunevad kommunistid näitavad head eeskuju. Ja ega rahagi, mis piima eest saadakse, kellelgi mööda külge maha jookse. Niisiis – piima riigile müümine on igast kandist kasulik ja meie brigaadi kõik pered viivad oma tarbest ülejääva piima vastuvõtupunkti.
M. KALLION, Kuldre kolhoosi 1. brigaadi brigadir, NSV Liidu Ülemnõukogu saadik.

Suuresaagilisi kultuure!!

Töörahva Elu 17. märts 1962
Kasvatada vaid suuresaagilisi kultuure!
„Siiriuse“ kolhoosi põlluharijad võtsid suure rahuldustundega vastu NLKP märtsipleenumil avaldatud seisukohad maade intensiivse kasutamise kohta ja otsustasid kindlalt juba tänavu suurendada rühvelkultuuride ja teravilja külvipinda. nii külvatakse tänavu maisi 2 korda rohkem kui mullu, ka suhkrupeet ja hernes ning uba tulevad kolhoosi külvikorda.
Rühvelkultuuride kasvatamise kõrval vähendab majand järsult põldheina pinda. Sügisel künti mitmenda aasta ristikumaid üles juba ligi 100 ha ja kevadel läheb veel adra alla 20 ha. Vastavalt sellele suureneb kolhoosis teravilja kasvuala.
Momendil on kolhoosis kõige pingelisemaks tööks orgaaniliste väetiste varumine. Kohustuti saama iga kümmepäevakuga vähemalt 250 tonni laudasõnnikut. Igale talitajale määrati vastav plaan. Sigalasse pandi tööle sõnniku eest vastutaja, kes hoolitseb, et turvast kasutatakse võimalikult ulatuslikult. Kolhoos vajab kevadkülvi alla minevate maade väetamiseks vähemalt 3000 tonni sõnnikut. Sellest on põldudele veetud juba 1700 tonni ja vedu käib vastavalt sellele, kuidas ühe või teise loomakasvatushoone juurde väetist koguneb.
„Siiruse“ kolhoosipere on kindel, et NLKP Keskkomitee pleenumil antud juhendite ellurakendamine tagab järsu saakide tõusu, loomade jaoks küllaldased söödavarud ja on aluseks toiduainete külluse loomisele meie kodumaal.
V. KONKSI, „Siiriuse“ kolhoosi esimees

Tubli noor Tiiu Kajava

Töörahva Elu 14. märts 1972
Homme algab ELKNÜ XVI kongress
DELEGAAT TIIU KAJAVA
Karjalaps äratati vara. Kella kuueks pidid lehmad laudast väljas olema ja algas päev, mis oli elmisega nii sarnane, et vahet teha ei osanud. Ajaarvestus käis selle järgi, missugusel karjamaatükil ühel või teisel nädalapäeval okstest onn valmis sai, missugusele kraavile kaigastest sillake tehti või missugust filmi külas näidati ja kui kaua pärast tantsiti. Kui ema hommikuti aidauksele koputas, pidi reipa häälega vastatama, sest muidu oleks maatüdruku kultuurilistele meelelahutustele kriips peale tõmmatud, kuna unine tüdruk võib loomad ula peale lasta. Teeseldud reipusega võis ema ära petta, aga karja mitte. Seda oli Tiiu mitmeid kordi kogenud. Üheksanda klassi lõpetamise puhul oma raha eest ostetud käekell näitas, et silm oli ainult viieks minutiks kinni vajunud, kuid karja juht Vaarik oli juba sooäärse kapsapeenra kallal. Veel siis, kui EPA-sse sisseastumiseksameid tehti, ärkas Tiiu Aulik öösiti ühiselamus ehmatusega: kus see Vaarik nüüd …
Viie tudengiaasta järel sai Tiiust zootehnik. Kui majandite juhid diplomandidega tutvust tegid, jäi Võru rajooni „Edasi“ kolhoosi esimehe Karla Risti pilk Tiiule peatuma. Nii saigi Tiiu Auliku uueks koduks „Edasi“ kolhoos. Õpingukaaslase Richard Kajava tudengielu venis armeeteenistuse tõttu pikemaks. Et aga Tiiu suured silmad meelest ei tahtnud minna, tuli ka tema Võrumaale ja „Edasi“ kolhoosis on nüüd zootehnikute perekond. Kanegem pool on ametis Keskuse osakonnas ja nõutab nüüd diplomit kaugõppe teel. Tiiu hooleks on majandi karja tõu parandamine. Iga looma kohta peetakse piinliku täpsusega arvestust tema esivanemate, järglaste ja toodangu üle. Enne naabermajanditega liitumist oli „Edasis“ III klassi veiste tõufarm. Nüüd on ülesanne aretada ja juurde tulnud karjast tõuloomad.
***
Öisest sajust kiilasjääga kaetud allee, mis Uue-Antslast (kus asub „Edasi“ keskus) Vana-Antslasse (Antsla sovhoostehnikumi) viib, tuletas Tiiule meelde ühe tudengipõlve mälestuse. Kord ei lasknud koduigatsus enam kauem kannatada ja Tiiu võttis ette retke suurelt maalt Saaremaale ajal, kui oli karta, et meri enam masinat ei kanna. Saarlase visadus viis seegi kord sihile. Mis see 7 kilomeetrit üle väina siis jalgsigi minna oli!
Veel üks mälestus: uusaastapidu uues korteris. Elamu, mis alleelt vaadates pilku püüab, võttis 1970. aastal vastu 12 perekonda.
„Edasi“ 30-liikmeline komsomolipere on alati midagi huvitavat leidnud. Möödunud aastal tehti selgeks, kes on majandis parim noor autojuht. Seda au kannab Milvi Siil. Komsomoliikka jääb perekonna loomise ja pisipere kasvatamise aeg. Noorte emade huvides on „Edasis“ omapärane komsomolitöö vorm - „Noorte emade kool“. Ei saa ju väikest maailmakodanikku kasvatavat inimest sellepärast passiivseks pidada, et emakohustused teda kodu küljes hoiavad. Nii saadetaksegi noortele emadele neid huvitavat kirjandust koju. Emade küsimustele leitakse vastuseid arste ja pedagooge appi võttes.
Majandi bussiga on sõidetud teatrisse Võrru ja Tartusse. Töökoja juhataja kommunistlik noor AKU KONNOV on Vaabina kooli pioneeride rühmajuhiks. Kaks korda nädalas saavad õpilased näha ja oma käega proovida, mida töökojas tehakse.
Tiiu Kajava on algorganisatsiooni komitee liige. Tema vaatab ka selle järele, et oma majandi tööd-tegemised kontorihoone seinalehest näha oleksid.
***
Alaline noorsookomisjon, kuhu Tiiu Kajava rajooninõukogu saadikuna kuulub, tegi novembris vestlusringi. Kõne all oli noorte käitumise, riietumise ja alkoholi tarvitamise kultuur. Sealt võeti kaasa ülesanne jälgida, et alkoholi noortele liiga kättesaadavaks ei tehtaks, nagu paraku siin-seal on juhtunud. Edaspidi on noorsookomisjonil kavas teha juttu noore töössesuhtumisest, õppimisest ja teistestki igapäevastest asjadest.
„Tiiu eestvõtmisel on meie komsomolikoosolekud huvitavamaks ja vajalikumaks muutunud. Ei olene ju homne ainult sellest, kui palju me midagi toodame, vaid ka sellest, missugused me ise oleme,“ räägib komsomolisekretär Aino Villem.
„Edasi“ on kuulus uusehituste poolest. Keskusse kerkib hoone, kus on kauplus-söökla, teenindusruumid ja 7 kohaga võõrastemaja. Ka sigalate kompleks, millest on valmimisel 1000 nuumiku ja 600 võõrdepõrsa sigala, on siitsamast kontori juurest näha. Kontorihoone asub kaunis Uue-Antsla pargis.
Noori jätkub ja majandi juhtkond on nende ettevõtmisi alati toetanud. Naistepäevapeo mured murravad tavaliselt komsomolipoisid. Aga vastlapäev aja aastalõpu jal ollakse üks pere …
***
Puhkuse ajal on Kajavate-paar ikka Saaremaa-reisi ette võtnud. Olgu Võrumaa pealegi järvedemaa, kaunite metsatukkade ja mäeküngastega, lapsepõlvemälestused kisuvad koju, sinna, kus on tuttavad kadakad, soo, karjateed ja Angla tuulikud.
H. LAINELO

Kuidas "Edasi" kolhoosile kriitika mõjus

Töörahva Elu 13. märts 1962
Meie kriitikat jälgides
MIINUSED VÄHENEVAD, ENT VISALT
24. veebruaril ilmus „Töörahva Elus“ kriitiline artikkel „Vead, mis näitavad kontrolli puudumist.“ Selles arvustati „Edasi“ kolhoosi pidevas piimatoodangu languses ühe lehma kohta ja näidati, et majandil on tekkinud piima riigile realiseerimisel võlad, mis võivad veelgi kasvada, kui karja eest hoolitsemisel esinevaid lünki ei kõrvaldata. Artiklis näidati, et korduvalt jäeti sööt loomadele toomata ja kontrollimise momendil oli see mõnevõrra alaväärtuslik.
Käesoleva kuu hakul saabus toimetusele „Edasi“ kolhoosi esimehelt K. Ristilt kiri. Selles teatati, et kolhoosi juhatus ja revisjonikomisjon arutasid artikli läbi ja leidsid, et esiletoodud puudused vastavad tõele. Ühtlasi oli kirjas, et zootehnikut ja veisefarmi juhatajat karistati lohakuse eest.
Kuidas esinenud puudused kõrvaldati, sellest esimehe kiri ei pajatanud. Piimatabelis aga püsib „Edasi“ kolhoos endiselt piimatoodangu poolest ühe lehma kohta mullusega võrreldes miinusega. Toimetus küsis kolhoosi esimehelt täiendavaid andmeid, kuidas karja eest hoolitsemisega lood on. Sellele vastas kolhoosi esimees:
„Kõvendasime kontrolli söötade juurdeveo ja päevarežiimist kinnipidamise üle. Nüüd enam pole ühegi söödaliigi vahet lauda juures esinenud. Samuti on kord laudas parem kui muidu. Kõik tööd tehakse ettenähtud kellaaegadel ja söödad antakse loomadele kätte täpselt.
Kuid tekkinud viga pole nii kerge parandada. Piimatoodang tõuseb küll pidevalt, kuid vajalikku taset pole me veel siiski saavutanud. See on eelkõige meile enestele õpetuseks, aga võib ka teisi hoiatada, et lohakuse tulemusi annab tükiks ajaks heaks teha.“
K. Rist on kindel, et märtsikuu jooksul saavutatakse piima tootmises ühe lehma kohta sama tase, mis oli möödunud aasta samal perioodil. Kuid selleks, et tekkinud võlga katta, on vajalik juba aprillis rohkem piima saada kui mullu. Selle eest võitlebki kolhoosi juhtkond. Lüpsikari on esimehe isikliku kontrolli all seni, kui piimaga kõik lood korras on ja enam tagasiminekut karta ei ole.

Kohtumine saadikukandidaadi Mall Kallioniga

Töörahva Elu 10. märts 1962

Urvaste kolhoos 50 aastat tagasi

Töörahva Elu 1.märts 1962
URVASTE AGITPUNKTIS
Urvastes asub kaks kolhoosi – „Siirius“ ja Urvaste. Mõlemates kolhoosides töötavad agitkollektiivid. Kahe kolhoosi inimesed käivad tihedalt läbi. Isetegevust tehakse koos, samuti loodi ka ühine spordiühing. Nad loevad end üheks kollektiiviks. Neid ühendabki agitpunkt, mis asub Urvaste kolhoosi kontori ruumides.
Pärast NLKP XXII kongressi asusid Urvaste agitaatorid ajaloolise kongressi otsuseid viima iga töötajani. Neile kinnitati ka uued tööpiirkonnad. Paljud agitaatorid, nagu sm. Tammiste, Feodorina, Bürkland, Kelt, Andla, Laud jt. , külastavad tihti töötajate kodusid, vestlevad inimestega ja selgitavad neile, millised ülesanded seisavad meie ees kommunismi matriaalse tehnilise baasi loomisel ja missugune peab olema kommunistliku ühiskonna inimene.
Agitaatorid ise õpivad NLKP ajaloo õpiringis. Õpetajatele on organiseeritud jooksva poliitika õpiring. Agitkollektiivi on koondatud põhiliselt kommunistid, kommunistlikud noored, kolhoosi spetsialistid ja õpetajad. Agitpunktis on üles pandud kolhoosi 1962. a. kohustused, loosungid ja plakatid ning laudadel on kirjandus XXII kongressi materjalidest ja NSV Liidu Ülemnõukogu valimistest. Näitliku agitatsiooni eest vastutab sm. Russ, kes on selle maitsekalt kujundanud.
Agitpunkti kavas on valimiste eel mitmed üritused. Agitatorid kasutavad iga võimalust, et selgitada rahvale NSVL Ülemnõukogu valimiste tähtsust ja võrrelda meie ning kapitalistlike maade valimissüsteemi. Lähemal ajal korraldame noorte valijate õhtu ja küsimuste-vastuste õhtu. Saadikukandidadi Mall Kallioniga käisime kohtumas „Edasi“ kolhoosi klubis, kus külalistena esinesid Eesti Raadio kunstnikud. Kolhoos andis transpordi töötajate kohaletoimetamiseks. Valimiste päevaks valmib isetegevuslastel sisukas kontsert.
B. MELZAR,
Urvaste kolhoosi partei-algorganisatsiooni sekretär

Töörahva Elu 1.märts 1962
ROHKEM VÄETISI – SUUREMAD SAAGID!
Igale loomaliigile küllaldaselt sööta* Orgaanilise väetise reservid
Urvaste kolhoosil on kavandatud 1962. a. müüa riigile 93 tonni liha ja 240 tonni piima. Et seda ülesannet täita, peab olema igale loomaliigile küllaldaselt sööta. Sellepärast tehakse kolhoosi taimekasvatuses muudatusi. Nii külvatakse teravilja 66 ha-le rohkem kui mullu. Sellest kaunviljalisi 4 ha-le seemne kasvatamiseks. Tunduvalt suurenevad ka maisi pinnad. See taim on põhiliseks haljassööda ja silokultuuriks. Maisi pind suureneb peaaegu poole võrra. Seda külvatakse 70 ha-le (mullu oli see arv 39), peale selle kasvatatakse söödakapsast 12 ha-l ja suhkrupeeti 4 ha-l. Kõik need kultuurid – mais suhkrupeet, söödakapsas – vajavad suurel määral orgaanilist väetist. Sellepärast ongi kolhoosis praegu tähtsamaks tööks nende varude suurendamine. 1961. aastal lõigati kolhoosis 3000 kantmeetrit turvast, millest 2400 kantmeetrit on juba farmide juurde toimetatud ja seda kasutatakse suurte kogustena allapanuks. Tänavu lõigatakse alusturvast 1500 kantmeetrit rohkem kui 1961. a.
Sõnniku väljavedu käib mehhaniseeritult. Selleks konstrueerisid Urvaste mehhaanikud L. Laanoja ja A. Kala vastava tõstuki traktorile „Belaruss“. Kuid praegu on juba selge, et sõnnikut ei jätku kõikidele maadele. Selleks, et tekkinud puudujääki katta, puhastatakse tänavu Urvaste pargis asuvad tiigid ja sealt saadud muda võib täielikult asendada orgaanilist väetist. Neist tiikidest on võimalik väheste kuludega saada 1000 kantmeetrit muda, mis asendab sama koguse sõnnikut.
Praegu ehitatakse kolhoosis uut sigalat. Selle valmimisel hakatakse väetist tootma suuremal määral järgmiselt:
sigalasse virtsakaevu ei ehitatud, vaid virts juhitakse sigala taga suvasse lohku. Sinna veetakse soost suured kogused väetusturvast. Niimoodi saadakse head, väärtuslikku komposti.
Mullu sai Urvaste kolhoos ülemullusega võrreldes 2 ts teravilja rohkem, ja seda peamiselt koristuskadude ärahoidmise arvel. Kuid selline saak – 10,8 ts hektarilt – on ikka väga väike. Tänavu planeeriti teravilja hektarisaagiks vähemalt 12,9 ts. Seda loodetakse saada just maade parema harimise teel. Edaspidi tahetakse ka teravilja alla minevaid maid väetada. Siis suureneb nende saak tunduvalt ja loomade pidamine muutub oma jõusööta kasutades tulukamaks.
E. METS

Vanameister on rääkinud

Kolhoosi Elu 28. veebruar 1952
Kirjasaatjad teatavad
Töö kiidab tegijat
Võidulipu kolhoosi sepikojast möödudes võib seal alati näha usinasti töötavat vanameistrit V. Uibi. Kuigi sm. Uib on juba 67. aastane ja luuvalu teeb mõnikord liiga, ei malda ta kodus istuda, vaid võtab agaralt osa sotsialistliku suurmajandi kindlustamisest.
„ … et tasa teha seda, mis kapitalistliku korra ajal jäi tegemata. Kapitalistide rahakotti paisutada ei olnud ju mõtet,“ ütleb ta ise.
Võidulipu kolhoosi liikmed tihti räägivad: „Niikaua kui meie vanameister Uib on platsis, ei ole karta, et reed-vankrid on meil rautamata või põllutööriistad kevadeks remontimata. L. KELT

Koolide elust 1952

Kolhoosi Elu 23. veebruar 1952
Lühiteateid koolide elust
Õpitakse vene keelt
Urvaste 7-kl. kooli vanemate klasside õpilased otsustasid vahetundidel rääkida vene keelt, et kiiremini omandada kõnekeelt.
Looetakse ka venekeelseid lasteraamatuid ning loetut arutatakse vene keeles. Loetu arutamise juures viibib ka õpetaja M. Noorväli, kes parandab õpilaste konarlisi vastuseid.
Selline töötamine aitab tublisti kaasa meie suure vene vennasrahva keele omandamisele.
L. LAUD

Tõuseb õppeedukus
Visela algkooli juhataja E. Laurits on töötanud süstemaatiliselt lastevanematega. Selle tulemusena on likvideeritud põhjuseta puudumised ja hilinemised. Mitmed lastevanemad ei kasuta lapsi enam kodusteks töödeks.
Kõik see on aidanud tõsta õppeedukust. Õppeedukusele on suurt mõju avaldanud ka kindla päevarežiimi väljatöötamine sm. Lauritsa poolt ning päevarežiimi täitmise kontrollimine lastevanemate ja õpetaja poolt.
Tugevdades sidet kodu ja kooli vahel võib loota õppeedukuse edasist pidevat tõusu.
F. KALM

Sümpaatne lugu saadikukandidaadist

Töörahva Elu 22. veebruar 1962
NSV LIIDU ÜLEMNÕUKOGU VALIMISTE EEL
KOHTUTI SAADIKUKANDIDAADI
MALL KALLIONIGA
Esmaspäeva õhtul oli „Punalipu“ kolhoosi keskuses palju rahvast. Peale aruande-valimiskoosolekut kohtuti Mall Kallioniga, saadikukandidaadiga NSV Liidu Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogu Võru valimisringkonnas nr. 359.
Esimesena sai sõna saadikukandidaadi usaldusmees, Linnamäe kooli õpetaja Johannes Konksi. Ta rääkis koosolijatele Mall Kallioni elust, sellest, et võrulaste saadikukandidaat on alati südame ja kätega põldude juures olnud ning väärib rajooni põlluharijate usaldust – olla nende esindaja meie maa kõrgeimas võimuorganis. Ta kutsus kõiki üles andma 18. märtsil oma hääl kommunistide ja parteitute bloki saadikukandidaadi Mall Kallioni poolt.
Järgmisena oli kõnetoolis saadikukandidaat ise. Ka tema sõnavõttu läbis mõte – põldudelt algab meie jõukus. Ta kõneles NLKP XXII kongressi poolt määratud põllumajanduse arengu suundadest ning oma tööst põllundusbrigadirina.
Mall Kallion on põllundusbrigadir Kuldre kolhoosis, Arnold Arro aga „Punalipus“. Paremini kui nemad ei peaks keegi üksteise püüdlusi mõistma. Nii see oligi. Arnold Arro kinnitas oma sõnavõtus, et Mall Kallioni eest hääletades teab „Punalipu“ rahvas – nende hääl on antud selle inimese eest, kes kogu oma jõuga võitleb põllumajanduse hea käekäigu eest. Samu mõtteid sisaldas Johannes Aarna sõnavõtt.
T. TALVAR


Töörahva Elu 22. veebruar 1962
Meie saadikukandidaat
Olin hilissügisel Kuldre kolhoosis ja asjaolud kujunesid nõnda, et tahtsin majandi parima brigadiriga pikka juttu kõnelda sellest, kuidas tal õnnestus kasvatada head maisisaaki, miks vili andis hektarilt rohkem teri kui mujal ja kartulimuguladki olid vägevamad kui teised brigaadid kasvatada suutsid.
Kuldre kolhoosi parimat brigaadi – numbri järgi esimest – juhib noor tüdruk. Tal on peale selle ameti kolhoosis veel väga palju muid ülesandeid ja kohustusi. Komsomoli-algorganisatsiooni sekretär, rahvamaja aktiivi liige, kolhoosi partei-algorganisatsiooni büroo liige … Kolhoosi partei-algorganisatsiooni sekretär Aleksander Nurme poetas naljatamisi:
„Mall Kallion on kondilt säärane tragi ja südikas. Aga võtab ta mõne asja oma hooleks, võib kindel olla, et see tehakse ära nagu kord ja kohus!“
„Näiteks?“ esitasin võib-olla rumala ja kohatu küsimuse.
„Eks küsige temalt endalt,“ vastas Nurme. „Ta ise võib oma töödest-tegemistest kõige rohkem kõnelda.“
Tol päeval, mil mul Mall Kallioniga, esimese brigaadi brigadiriga pidi olema pikk ja põhjalik jutuajamine, jälgis mind ebaõnn. Brigadir pidi olema kündjate juures. Traktorist, kes minu äreva ja ägeda käeviipe peale oma raudhobuse peatas, lausus nokamütsi kuklasse lükates:
„Mall käis küll siin. Seadis atra pisut sügavamale ja läks. Ah, et kuhu? Ei küsinud. „
Pikemaks jutuks polnud tal tahtmist. Pani jälle traktorile tuurid peale ja see liikus edasi, lisades küntud eele viis vagu.
Ka põhuvedajate juures oli brigadir käinud. Kartuli järelnoppijatele oli käsu andnud üks koorem kohe sigalasse viia … Igalt poolt leidsin vaid brigadiri jäljed ja korraldused. Tema ise jäi aga kogu päeva jooksul tabamatuks. Õhtul astusin mööda kõvaks sõtkutud maantee serva läbi Kuldre küla. Üksteise järel lõid majade aknad heledalt valgeks. Koos elektriga tuli siin peaaegu igasse perre pesumasin ja mugav elektritriikraud. Päeval näed igal eluhoonel, olgu see siis aastakümneid tagasi ehitatud lai ja kogukas talumaja või äsjavalminud moodsat tüüpi elamu, raadioantenne. Kuid äsja vaidlesid Kuldre kooli poisid juba televisioonimarkide üle. Koolil oli kavas televiisori ostmine! Nii et raadio jääb varsti kolhoosikülaski teisejärguliseks asjaks.
„Mall on kodus küll! Astu aga sisse!“ ütles memm, kelle näole aeg ja elamused olid palju kurde ning kortse kirjanud. Hubases, moodsa kirjutuslaua, diivani ja raamaturiiuliga toas oli kaks inimest. Toa perenaine istus laua ääres nii, et valgus langes energilisele ja ilmekale näole. Külaline, nooruke tüdruk, oli diivani äärele toetanud.
Olin selles majas korra varemgi viibinud ja pärast tervitamist lasksin silmadel ringi käia. Raamaturiiulile oli lisandunud palju uusi teoseid. Kirjutuslauale oli ilmunud uus garnituur. Muidu näis kõik olevat endine. Kui võõra tulekust tekkinud pausist üle saadi, ütles Mall Kallion, ilmselt katkenud juttu jätkates:
„Sul on õigus: praegu leidub meil veel nurmi, kuhu sügisel ja kevadel pooleni sääreni porri vajud. On maid, mis tõrksalt ja nagu vastu tahtmist vilja kasvatavad. Aga hea on mõelda, et tuleb aeg, mil igale põllusiilule pääsevad masinad, mil vili võrsub palju pikemaks kui praegu ja soid ega kesiseid puisniitusid pole üldse – puha vaid vööst saadik kultuurhein!“
„Sinna läheb, kui mitte sada, siis kümmekond aastat küll!“ vaidles külaline. „Seda oodates lähed vanakas ja halliks. Elu möödub, ja ilm jääb kõik nägemata!“
„Mis see on, mida sa ilmast näha tahaksid?“ küsis Mall.
„Et poleks läbi pori vantsimist, vaid kingade all alati asfalt, et õhtud poleks igavad, et … üldse, et oleks lõbus. Meile öeldi koolis: „Maailm on teie ees lahti!“ Mis maailm on siin, kolhoosis!“
„Nii et kui saad pileti kaugesõidu rongi, siis oledki lahtise maailma otsapidi kätte saanud?“ lausus Mall Kallion väga tõsiselt. „Õhtud pole ka meie inimestel igavad. Rahvamaja ringides käib töö, rändkino on meie kandis sagedaseks külaliseks, siis veel raadio, raamatud . . . Iga minut õhtusest vabast ajast kaob asja ette.“
„Ega sinagi pole veel eluks ajaks kolhoosi brigadiriks jäänud,“ sai teine pisut ägedaks. „Vaat -lõpetad akadeemia ja panedki minema!“
„pole mul küll ette näha kuhugi mujale minekut, aga kõik võib tulla,“ ooli toa perenaine ootamatult päri. „Ent ükskõik, kuhu minu tee ka kulgeb – igal pool tahan ma olla mitte võtja, kes mõtleb vaid sellest, mis endale mugav ja kasulik. Tahan olla andja, kelle tööst jäävad jäljed …“
„Sellepärast sa siis müttadki varavalgest hilisõhtuni ringi,“ ütles külaline. „Mina niimoodi ei taha! Tahan – noh, lihtsalt, et oleks hea ja kerge elada.“
„Need kaks asja ei klapi kokku,“ sai ta vastuseks. „Head kätte saada on alati raske ja mõnikord väga raske. Kuid rõõm, mida sealjuures tunned, tasub kõik. See vast ongi elus ilusamaks osaks. „
„Ükskõik, mina tahan teistmoodi elada,“ jäi teine oma juurde ja valmistus minekule. Kui uks tema taga kinni vajus, ohkas Mall:
„Meie kandi tüdruk. Lõpetas kevadel keskkooli ja nüüd otsib kohta linna. Keelitasin, et jäägu siia – inimesi kolhoosi nii vaja, et … Kuid kuulsid ise, et teda kutsub kingade all klõpsuv asfalt. Aga ise ta säärase tee ehitajaks olla ei taha! Temale sillutagu teised teed ja toogu kõik hea kätte.“
„Selliseid noori meil enam palju ei ole!“ poetasin oma arvamuse. „Suurem osa näeb ja mõistab elu õieti,“ oli tüdruk päri. Meil on kolhoosis noor traktorist Otto Suvi. Ta on ühtmoodi osav nii maid harima kui ka remonditöökojas untsuläinud masinaid uueks tegema. Andis äsja avalduse maanoorte kooli astumiseks. Mõni vanem mees õrritab teist: „Tüürid nüüd siis inseneridiplomi poole?“ Tema vastab: „Kui oled vee lähedal, pead janu kustutama! Ilma asjade mõistmiseks on vaja rohkem teada, kui traktoristi paberid ette näevad.“
Edasi läks meie jutt sellest, et Kuldre kolhoos on viimaste aastatega hoopis teiseks muutunud kui varem. „Ja eags üksi meie kolhoos!“ seletas Mall õhinaga. „Igal pool on sellised edusammud, et aina imesta! Aga kui palju on veel tööd, enne kui kõik põllud annavad vilja nii, et salvedes on küllus! Ent kui inimesed ühiselt püüavad, tuleb kõik kätte rutem, kui oodatud. Kas see polegi õnn, et suurest edust on osake sinu käte ja mõistusega loodud? Minu arvates ongi see parim ja ilusam, mida elu anda võib!“
Palju tuli meil kahekesi tol õhtul kõne alla. Kuidas raamatukogus kasvavad võrdselt teoste ja lugejate arv, kuidas rändkino ahvatleb üha rohkem inimesi, kuidas kolhoosi juhatusel on plaan rahvamaja veelgi mahukamaks muuta …
„Mul on ees väga rasked, kuid rõõmsad päevad,“ tunnistas Mall Kallion enda kohta. „Aasta pärast lõpetan põllumajanduse akadeemia kaugõppe korras. Eks see nõua hoolt ja püsivust rohkem kui kunagi muidu … „
Kui uuesti teel olin, meenus mulle, et mul jäi uurimata, kuidas esimene brigaad põlde väetas ja maisi kasvatas, palju ühele või teisele maatükile sõnnikut andis või mineraale külvas. Aga mulle tundus: sain teada midagi tähtsamat. Nimelt seda, et inimene, kes südamega on töö ja elu küljes, kes tahab homset päeva näha tänasest ilusamana ja ise homse nimel töötada, suudab palju!
L. URBANIK

Kolhoosialguse rõõmud

Kolhoosi Elu 12. veebruar 1952
KÜLA KUNSTILISE ISETEGEVUSE ÜLEVAATUSE EEL
Ühest kollektiivist
Urvaste külanõukogu Siiriuse rahvamaja töö on vähehaaval., kuid pidevalt näidanud tõusu. On kasvanud kunstilise isetegevuse ringidest osavõtjate kunstimeisterlikkus, kui ka esitatava repertuaari ideelis-poliitiline tase. Kõik rahvamaja juures tegutsevad kunstilise isetegevuse ringid, nende hulgas ka rajooni ulatuses ainsana tegutsev kammerorkester valmistuvad praegu külanõukogu kunstilise isetegevuse ülevaatuseks.
Ansamblisse kuuluvad klaver, harmoonium, kontrabass, tšello, 2 viiulit, trompet ja es-bass.
Sellist koosseisu oleks väiksemate variatsioonidega võimalik luua iga rahvamaja juurde paralleelselt siin-seal tegutsevate rahvapilli orkestritega. Kuid rajooni kultuurhariduse osakonna nõrga juhtimise tulemusena ei omistata rajooni rahvamajades sellele töölõigule vajalikku tähelepanu.
Siiriuse rahvamaja kogemused näitavad, et väited, nagu meil ei ole inimesi, kes käsitaksid ühte või teist instrumenti on alusetud. Kui möödunud aastal kerkis üles uue kollektiivi loomise küsimus, leidus mitmeid, kes avaldasid arvamust, et uus kollektiiv ei saa elujõuline, kuna mitmele instrumendile ei leitud esialgu vilunud mängijat. Kuid visa tahe ja laialdase aktiivi kaasatõmbamine aitasid ka seekord. Lühikese ajaga õppisid sm-d Pallits ja Rõõm käsitama oma instrumenti – esimene tšellot ja teine kontrabassi. Pikemat aega ei leidunud kindlat mängijat es-bassile. Ka sellest saadi üle. Es-bassi õppis käsitama 12 aastane muusikahuviline, Urvaste 7-kl. kooli õpilane Kannukene. Nüüd on andekas noor väärikaks kaaslaseks eakatele orkestriliikmetele.
Vastloodud kollektiivi ettekannete kunstimeisterlikkus, seda eriti klaveri ja viiuli osas, rahuldab nõudlikumagi kuulaja. Sama aga ei saa öelda esitatava repertuaari kohta. Kuigi meil tuntakse teravat puudust orkestripaladest väikestele koosseisudele ei ole peamiselt lääne klassika esitamine millegagi õigustatud.
Kolhoositalurahvas tahab senisest enam kuulda kolhoositöö temaatikat, nõukogude rahvaste sõpruse ja teisi nõukogulikule tänapäevale lähedasi teemasid muusikalises vormis.
Kõrvaldades mainitud puudused repertuaari valikul ja jätkates kunstimeisterlikkuse tõstmist, võib kollektiiv edukalt esineda küla kunstilise isetegevuse ülevaatusel. G. SAAR

Lähemale kolhoosielule
Kaua arutas Kuldre rahvamaja aktiiv kuidas hoogustada isetegevusringide tööd ja mida esitada eeloleval küla kunstilise isetegevuse ülevaatusel. Lõpuks jõuti ühisele seisukohale – repertuaar kajastagu senisest enam tänapäeva kolhoosielu. Rahvamaja juhataja sm. Torp võttis aktiivi nõuanded omaks ja asus rahvamaja tööd nõuannete kohaselt juhtima.
Näitering valis oma repertuaari kolhoositemaatilised näidendid: A. Školniki „Omad inimesed“ ja K. Krivošeini „Luuletaja unistus“. Kolhoosinoored-näiteringlased said näidendist uut hoogu oma igapäevaseks tööks.
Ülevaatuseks valmistub 20 liikmeline naiskoor A. Pulga juhatusel. Kolhoositöö eesrindlased M. Luti, J. Lindlan ja H. Hagi ei puudu üheltki koori harjutuselt.

Kolhoosi Elu 20. detsember 1951
Lühiteateid rajoonist
Hea agitpunkt
Sm. Oleski juhtimisel kulgeb Antsla Põllumajandustehnikumi agitpunktis töö plaanipäraselt. Agitaatorid peavad vestlusi ja tutvustavad valijaid rahvakohtute valimismäärustikuga.
Kogunedes pärast töölõppu agitpunkti, kuulavad valijad seal raadiot, valveagitaatori vestlusi, loevad ajalehti ja vestlevad töösaavutustest ning tootmistöö küsimustest.
See agitpunkt on saanud ümberkaudsete kolhooside liikmeile ja Antsla Põllumajandustehnikumi Õppemajandi töötajaile vaba aja veetmise armsamaks paigaks.
V. KÄSPRE

Toorainet tööstusele
Neil päevil täitis Edasi kolhoos lina kontraheerimise lepingu 150 protsendiliselt, andes lepingus ettenähtud 902 kg kiu asemel 1353 kg kiudu.
Kolhoosi ehitusbrigaadi liikmed A. Mandel ja A. Lees valmistasid töö hõlbustamiseks linaropsimise agregaadi, kindlustades sellega lina andmise tööstusele ennetähtaegselt ja üle plaani.
Üleantud linakoguse eest saab kolhoos progressiivse tasusüsteemi alusel enam kui 12000 rubla.
E. ZIRK

Nii tööl kui ka koolis

Töörahva Elu 12. detsember 1961
Kahel rindel
Kuldre kolhoosi mehhanisaatorid on praegu kibedalt ametis traktorite ja põllutöömasinate kontrollimise ja remontimisega. Koos teistega teeb seda tööd ka traktorist Otto Suvi. Lühikesed päevad mööduvad kiires tegevuses. Ent õhtu saabudes ootab noort mehhanisaatorit hoopis teistlaadne amet – ta on Kuldre maanoorte kooli 8. klassi õpilane, ja nagu koolist teatatakse, väga hea õpilane.
Kuldre maanoorte kooli tuli tänavu 16 õpilast. Peale nimetatu õpivad siin Kuldre kolhoosist veel arveametnik H. Klaar, põllutöölised E. Haller, A. Lindlaan, I. Palloteder, H. Pajula, „Edasi“ kolhoosist õed A. ja E. Hainas, M. Pangsepp Uue-Antsla Võitööstusest ja veel mitmed teised.
Kõik nad on tublid niihästi tööl kui ka koolis. Noortel jätkub tahet ja jõudu ka kahel rindel võitlemiseks. E. KURN

Viisaastaku esimese aasta aruanne

Töörahva Elu 4. detsember 1971
Kolm küsimust „EDASI“ kolhoosi esimehele KARLA RISTILE
1. Kuidas edeneb viisaastaku esimese aasta ülesannete ja kohustuste täitmine?
„Hästi! Saagid olid head: teravilja saime 31,4 ning kartuleid 264 tsentnerit hektarilt. Piima müüme riigile juba üle plaani, eile täitsime ka loomade müügi ülesande.
Hea töö eest põllumajanduse mehhaniseerimisel määrati meie majand Üleliidulisest Rahvamajanduse Saavutuste Näitusest osavõtjaks. Eile saatis põllumajandusvalitsus meie näitusematerjalid Moskvasse näitusekomiteele.“
2. Mis on põlluharijail käsil?
„Sügisel saime kätte majandi maade esimese põhjaliku kaardi. Nüüd on agronoom Jaan Peetsil (pildil paremal) ja põllundusbrigadiril Eduard Teel käsil uute külvikordade sisseviimine.
Praegu edenevad hästi orgaaniliste ja mineraalväetiste vedamine ja põllulelaotamine ning kompostmulla vedu. 20. detsembriks tahame täita linavarumise plaani.
3. Mis on uudist?
Kartulikuhjade lahtivõtmisel loobusime esiisade-aegsest käterammu proovimisest. Suruõhuhaamriga võtavad traktorist ja tema abiline päevas vähemalt 3 kuhja lahti. Tööviljakus tõusis kolmekordselt. Mis aga kangiga raiumine kätele ütles! Nüüd on meil selliseid mehhaniseeritud lahtivõtjaid kaks komplekti, üks teenindab Urvaste ning teine Vaabina ja Keskuse osakonda.

Siiriuses elu ülesmäge

Töörahva Elu 16. november 1961
OTSUS VIIAKSE ELLU
„Siiriuse“ kolhoos on rajoonis üks väiksemaid majandeid. Kuid ka siin liigub elu kogu aeg ülesmäge. Aastast aastasse majand tugevneb ja kogub jõudu. Seda näitab kasvõi selline fakt, et ainuüksi tänavu ostis kolhoos traktori DT-20, veoauto, iseliikuva šassii ja isesiduja. Ka farmide mehhaniseerimine pole kahe silma vahele jäetud.
Kuid selleks, et iga masin korralikult töötaks, on vaja nende eest hästi hoolitseda ja aeg-ajalt remontida. Vana sepikoda, kus seda seni tehti, ei rahulda enam kasvavaid vajadusi. Sellepärast otsustasidki kolhoosnikud ehitada uue remonditöökoja.
Otsuse elluviimisega ei viivitatud. Kolhoosi ehitusbrigaad, millesse kuuluvad Iisak Soo, Richard Sööde, Aksel Rajapere ja Richard Kiidron, pani esimesed kivid alusmüüri oktoobri keskpaiku ning andis lubaduse viia hoone katuse alla Oktoobrirevolutsiooni 44. aastapäevaks. Ka mehhanisaatorid ei jäänud kõrvale. Traktoristid Artur Jakobson, Robert Potter, samuti autojuhid tegid kõik, et töökoda saaks õigeaegselt valmis. Ja nad pidasid sõna. 7. novembriks viidi hoone katuse alla. Veel paar nädalat, siis on ka sisemised tööd lõpetatud ja remondimehed võivad seal asuda masinaid uueks kevadeks töökorda seadma.
Töökoda võtab korraga vastu neli traktorit ja veoauto. Peale selle on siin olemas eraldi ruumid lukksepale, keevitajale ja laole.
Nii vastatakse „Siiriuse“ kolhoosis partei XXII kongressi otsusele tehnika hoidmisest.
F. KAUR

Kardavad lüpsimasinat

Töörahva Elu 2. november 1961
„Töörahva Elu“ kontrollkäigu märkmikust
Asjaks on, kuid kasutamist pole
Loomakasvatusalaste tööde mehhaniseerimiseks investeeritakse meie maal järjest suuremaid ressursse, vabrikutes ning tehastes valmib üha uusi seadeldisi ja agregaate talitajate kätevaeva vähendamiseks. Ikka rohkem ja rohkem ilmub kolhoosilautadesse lüpsiagregaate. Need vabastavad lüpsjad tüütust käsitsitööst ning suurendavad inimese tööviljakust väga tugevasti.
27. oktoobril organiseeris „Töörahva Elu“ toimetuse mittekoosseisuline põllumajandusosakond kontrollkäigu rajooni majanditesse. Selle eesmärgiks oli selgitada, kui suurel määral aitab lüpsi mehhaniseerimine talitajate tööd kergendada ja inimtööjõudu kokku hoida.
/---/
ESIMEES ÜTLES …
„Siiriuse“ kolhoosi lüpsiagregaadi käsi on seni käinud täpselt niisama kui tema kaaslastel „Jüriöös“ ja „Lindas“. Ta asub luku taha peidetult ja töötuna piimamaja tagaruumis.
„Esimees ütles, et masinalüps viib piimatoodangu alla,“ seletab nooruke talitaja, kes laudast sõnnikut välja ajab.
Siin leidis esimees V. Konksi vähemalt ilusa põhjuse, mille taha peita oma vaenulikkust uue vastu. Muidugi: sellel kõnelusel talitajatega polnud võõraid kuulajaid ja „Siiriuse“ kolhoosi juht võib selle rahulikult maha salata. Ent vaevalt, et mõni teine „põhjus“ oleks lüpsiagregaadi lukutaha panemiseks rohkem veenev!
V. Konksi ise on elukutselt põllumajanduse spetsialist ja kolhoosis töötab zootehniku paberitega Milvi Parv. Mõlemale kõneldi koolis mehhaniseeritud lüpsi paremustest ja meie oma rajoonis on väga palju majandeid, kus vastavad agregaadid on juba pikki aastaid töötanud. „Vabaduse“ ja „Edasi“ kolhoos, Sõmerpalu ja Antsla sovhoos pole „Siiriuse“ kolhoosist eriti kaugel – tehtagu sinna ühe-kahe päeva pikkune ekskursioon ja vaadatagu oma silmaga, kas masinaga lüps teeb lehmadele liiga või ta on tõhus vahend talitajate tööviljakuse suurendamiseks ja inimtööjõu kokkuhoidmiseks.
Lüpsiagregaate ei müüda majanditele selleks, et statistilises aruandes vastavasse lahtrisse märkida, vaid töölerakendamiseks. Seda teadsid „Jüriöö“, „Linda“ ja „Siiriuse“ kolhoosi esimehed ja zootehnikud kindlasti enne nende ostmist. Hämmastav, et nad nüüd seda kõrvaliseks ja tühiseks asjaks peavad ja praktilistest talitajate vaeva kergendajatest tarbetud luksusesemed teevad.

Eesrindlik "Edasi"

Kolhoosi Elu 31. oktoober 1951
KOLHOOSIKORRA VÕIMSUSE DEMONSTRATSIOON
MULJEID RAJOONI ESIMESELT PÕLLUMAJANDUSNÄITUSELT
Õnnestunud võrdluskatsed
„Edasi kolhoos on kõige paremini esitatud,“ lausus peaaegu iga näitusekülastaja. Mis olid siis Edasi kolhoosi väljapanekutest kõige huvitavamad?
Paljude näitusekülastajate tähelepanu kütkestas kaks väikest kõrvuti asetatud kartulihunnikut. Mõlemas hunnikus olid sordikartulid „Jõgeva Kollane“, kuid ühes olid kartulid tavalised, teises aga poole suuremad. See oli kartuli mahapaneku katse. Ruutpesiti mahapaneku puhul saadi keskmiselt 190 ts kartuleid ha-lt, tavaliselt vagudesse panemisel aga kujunes keskmine hektarisaak 27-protsenti madalamaks.
Näituse peasissekäigu juures oli Edasi kolhoosi teine võrdluskatse – kaks haljaspõõsast valget mesikut, millest üks põõsas oli teisest lopsakam ja meetri võrra pikem. See oli lämmastikväetise „asotogeeni“ kasutamise efektiivsuse õnnestunud katse.
Meeldivad olid ka kolhoosi väljapanekud heinaseemnekasvatuse alalt, näidates kolhoosidele õige tee kultuurrohumaade rajamiseks kõrgeväärtusliku heinaseemnega.

Ilus elu "Edasis"

Töörahva Elu 28. oktoober 1971
„EDASIS“ MINNAKSE EDASI
Niisuguse järelduse võis teha komsomolisekretär kommunist AINO VILLEMI jutust. Tema esimese sekretäri-aasta jooksul on pere kasvanud 18-lt 32-ni. Sekretär on rahul. Tihemetsast tuli kaks noormeest töökoja juhatajateks ja üks traktoristiks. Nõukogude armeest saabus ka kaks noormeest. Üks tütarlaps lõpetas keskkooli ja pidas sobivaks „Edasi“ karjabrigadiri ametisse jääda, tuli uus õpetaja …
Hea kui tullakse ega minda. Aasta eest tuli majandisse poiss – PEETER SÄRG. Tegi algul maalritööd. Aprillikuust on aga emisefarmis. Praegu kõige uuemas. (Veel uuema sigala ehitamist praeguse kõrvale alustas EÜE ja KEK on lõpetamise enda peale võtnud. ) Tööga on Peeter väga rahul. Miks ka mitte: peaaegu kõik tööd on mehhaniseeritud. Hiljuti lõpetati sulgudesse pesakonnalampide ülesseadmine, et väikestel notsudel ei pruugiks siia ilma külma kannatama tulla.
Peeter Särg on Pärnu poiss. Lõpetas Pärnu I Töölisnoorte Keskkooli. Mis teda siis maale meelitas? Peeter ütles maaelu endale rohkem meele järgi olevat. Oma osa on heal teenistusel ja … hoolealuste vastu pole ka midagi. Aega igavust tunda ei jää, sest klubijuhataja oli talle pakkunud osa M. Metsanurga „Vagade elus“. Pärnus tegi Peeter lavatöölisena teatrieluga tutvust ja väike pisik jäi sellest verre. Kaasa võib lüüa meesansamblis ja mängijaid ootab ka klubi puhkpillikomplekt. Urvastes on osakonnajuhataja Peep Konnula eestvõtmisel orkester täies elujõus ja see nõuab järeletegemist …
Majandil on kaks bussi. Seega on suurte teatrite tükid võimalik ära näha ja seda praktiseeritaksegi. Viimati käidi Tartus „Montmartre’i kannikest“ vaatamas.
„Edasi“ autojuhtide võistlust juhivad kommunistlikud noored MILVI SIIL ja AHTI KÄIS. Majandi koolinoored töötavad suvel välja koolis antava lõuna ja enamgi,“ räägib sekretär. „Mureküsimuseks on seni olnud koolieelikud. Algorganisatsioonis on kaksteist noort ema. See sunnib mõtlema, kuidas neid komsomolitööga kaasata. Ei ole ju mõeldav, et nendega side katkeb … Tulime mõttele teha noorte emade kool. Kuidas ja mida neile pakkuda, on veel kaalumisel …“
„Edasi“ ehitab. Kontorihoone ise on 4-5 aastat vana. Igas osakonnas valendab uusi elamuid. Eespool oli juttu uuest sigalast. Viisaastaku lõpuks jõutakse ka lasteaia avamiseni. See tuleb vast rõõmus päev! H. LAINELO