Elu 22. september 1928
Mälestusi Urvastest 85 aasta eest
Kaheksakümne viie aasta eest oli Urvaste mõisas väga valju ja kuri opman F.T. Ütlemata valju oli tollel ajal opmanite piits. Mõisapõllule tulles oli juba orjal teada, kas opman kuri või hää oli, - kui ta naeris, siis oli teada, et mõnel jälle särk “küljeluude vahele” löödi.Kahe ehk kolme hoobiga lõi ta oma raudse piitsaga naha inimesel “küljeluude vahele”.
Kellel nüüd sarnase juhtumisega tegemist oli, see pidi kirikuõpetaja juurde minema, see kiskus hamme “naha seest välja” ja kirjutas siis mõisahärrale, et ta sulane mitte nii kuri ei oleks. Igal aastal kutsus õpetaja rahvast kaks korda külakõrtside juurde kokku ja küsis inimeste käest, kes Riias käinud õigeusku kirjutamas. Nende õigeusku minejate kõige suurem ülesandja oli K.F., kes selle “au” pärast hiljem mõisa kubjaks pandi.
Kaks, keda K.F üles andis, olid M.L ja J.L. Nad hoidsid ennast kaks aastat talu lautades ja saunades peidus, et pääseda hirmsa peksmise ja päädetõrvamise eest. Kui esimene õigeusu kirik Sangastesse ehitati ja õigeusu preester kohale jõudis, võisid ka need kaks isikut päevavalgele tulla. Kui juba preester kohal oli, siis ei tohtinud enam õigeusku üleminejatele pääsid tõrvata, ega kaks korda aastas külakõrtside juurde rahvast kokku kutsuda, et järele pärida, kes Riias käis õigeusku kirjutamas. 25. III 1841. aastal peeti esimene jutlus Sangaste uues õigeusu kirikus. Umbes üks neljandik kilomeetrit sellest kirikust, praeguse Tsäni talu maa pääl, tehti siis parasjagu silda. Vana kubjas F.T tuli seda silda vaatama ja läks kiriku juurde. Sääl nägi ta vana eidekest Maret Roogu. T. küsis ta käest: “Mis sina siia otsima tulid?”. Maret aga vastas: “Mina tulin ka ikka hingeõndsust saama.”. Selle pääle ütles T.: “Ah soo, küll ma sulle hingeõndsust annan. Selle pääle võttis malga ja käskis Maretile nahatäie anda.
Endise aja Urvaste K. talu peremees Jaan saatis septembri kuul kaks teolist Urvaste mõisa paljaste jalgadega. Vana pikk opman tahtis neid saata kanepit kakkuma. Aga kuidas saadad, kui meestel paljad jalad. Neid, kes teolisi paljaste jalgadega mõisa saatsid, oli kolm tükki, nimelt: M., K. ja P. taluperemehed. Selle pääle saatis vana pikk opman kolme talu sulased kodu ja käskis peremehed mõisa tulla. P. ja M. talu peremehed läksid, aga K. peremees sai haisu ninna ja ei läinud. P. ja M. talu peremehed said kumbki 30 vitsahoopi. Kaks aastat ei läinud K. talu peremees mõisa. Kahe aasta pärast, kui läks mõisa, võttis Sangaste maa pääl asuva kiriku preestri ühes. Mõisa saades taheti kohe Jaanile nahatäis anda, aga preestri rääkimise pääle “anti andeks”.
Paar aastat pärast seda juhtumist põles vana Urvaste mõisa rehi maha. Selles oli süüdi üks noor tütarlaps, kes oma venda läks ülesäratama ja tule põhu sisse ajas. Sel juhtumisel oli opman haige, aga Urvaste valla U. talu maa pääl oli tark ettekuulutaja, kes piksest lööduna kolm päeva varjusurmas oli olnud ja jälle üles tõusnud. Selle käest läks opman järele kuulama, et kas saab ta veel terveks, et sisi rehepõletajale kätte maksta. Tõllaga minnes selle läve ette nägi vanake opmani ja ütles: “Mine ära, sinul on juba kaks tünni verd täis, kolomandat kogud, aga see sinul täis ei saa.”
Kodu minnes ütles opman: “Küll mina, kui terveks saan näitan sellele ettekuulutajale kui ka rehepõletajale.“ Kui opman aga kodu sai, suri ta varsti ära ja praegu leiame tema haua Urvaste surnuaial.
On enam kui kaheksakümmend aastat sellest, millal siin räägitvad juhtumised on sündinud. Aastast 1835.-1840. ei saanud ühtegi majandustarbet meie linnadest n. Valgast, Tartust ja Võrust. Aga kõik, mida sooviti osta ja müüa, see osteti ja müüdi Riia linnast.
Tähtsaim vahetuskaup, mida siis inimesed Riia linna vedasid, olid linad ja selle vastu toodi soola. Seda toodi harilikult kahekümne puudane koorem.
Teine asi, mida toodi, see oli raud, n.n.”Vene kang”, sellel oli otsa pääl ümmargune, vahel ka pikergune tempel. Riia linna läks Urvastest 4-6 päerva minna. Linna jõudes mindi kohe n. n. “sõbra tarre”.
Linu oli meestel ühes umbes 4-15 puuda.
Nüüd räägime natuke regedest ja ratastest, milledega Riias käidi. Need tallati ära, ja mis see tallamine tähendas? Regedel raudasid tol ajal ei olnud. Rauad tulid umbes 1861. aastal. Jalased olid puust tehtud ja muidugi mõista kulusid ruttu ära. Kui esimesed jalased ära kulusid, siis löödi teised alla. Enne Riiga minekut tallati alati reed ära, muidu kuluvad läbi pika reisiga. Teised jalased panti esimestele puupulkadega alla. Mulgud lasti läbi mõlemate jalaste n. n. regioherdiga. Vankrid tehti pea samuti nagu reedki. Vankri rattapöied tehti puust, 5-8 tolli läbimõõdus. Ratta teljed tehti puust. Et nad aga nii ruttu ära ei kuluks – siis, kellel oli vana pada, see peksis selle katki ja peksis teljele sisse, et nii pea ära ei kuluks. Aga rattasse, kust kohalt see kuluma hakkas, löödi vanad hobusenaelad sisse.
“Sõbra tares” olid nad kuni seitse päeva. Sääl oli neil prii toit, sääl oli neil ka oma toapoiss, kes nendele toitu valmistas. Sellelt kuuldi ka esimest korda “keisri usust” ja sääl sai ka “keisri usku” kirjutada, kes soovis. Aga ühel nendest, Jaak Herneveskil, kes ka enese ära laskis kirjutada, oli halb abikaas, kes õigeusku kirjutamise loo ära rääkis, nii et mõisahärra sellest teada sai. Nii laskis mõisahärra mehel pool pääd ära pügada ja pügamata poole laskis pintsliga ära tõrvata.
Kui popsid ka seda kuulda said, et Riias “keisri usku” saab kirjutada, kogusid nad kolme kuni nelja kaupa kokku ja hakkasid Riia linna poole minema.
Tõllistesse saades nägi neid jaama komissat Bronk, kes mõisnikkudega ühes nõus oli. See hakkas neid meelitama ja ütles, et see asjata, kui Riiga ristimist otsima minnakse. – Siin samas ristitakse samuti ja näitas jõe poole. Sinna üle jõe olid lauad pandud. Ta käskis meestel üle kinnikasvava mädajõe vaatama minna, kuidas ristitakse.
Mehed läksid ja kukkusid kaelani mudasse. Seekord oli Riiga minek nurja läinud ja mehed pidid poriselt tagasi kodu poole pöörama.
Need esimesed popsid olid Urvastest Jakob Võhi (Veevo), Aadam Plotnik ja Peeter Müürsepp.
