Töörahva Elu 19. aprill 1962
MEIE KRIITIKA JÄLGEDES
Lubaja ka hea mees …
„Edasi“ kolhoosi esimees K. Rist kipub ainult lubajate meeste kilda. 24. veebruaril 1962. a. kritiseeriti „Töörahva Elus“ „Edasi“ kolhoosi. Piimamiinused ei kadunud. 13. märtsil andis sm. Rist partei rajoonikomitee büroo istungil lubaduse, et piimamiinused kaovad maikuuks. Ent väljalüpsi dekaadikokkuvõtted kinnitavad, et tegudeni ei jõuta. 10. aprilli seisuga on „Edasi“ -2,2 kiloga ikka tagant otsast esimene. Millal jõutakse tegudeni?

Oh seda satiiri!

Võru Teataja 31. märts 1962
Terava sulega
ARVAS …
„ „Jüriöö“ mehed meist jõukamad,“ arvas „Siiruse“ kolhoosi esimees ja laskis Antsla jaamast 30 tonni „Jüriöö“ kolhoosile määratud kaaliväetist „Siiriusse“ vedada.

Piima müük riigile

Töörahva Elu 29. märts 1962
Laialdase selgitustööga saavutada, et iga individuaallehmapidaja müüks 1962. a. riigile 1200 kg piima!
RAJOONI PÕLLUMAJANDUSE ÜLESANNETEST 1962. a.
Kogemusi
IGA PERE on HÕLMATUD
Individuaallehmapidajad saavad tõhusalt kaasa aidata piimamüügi suurendamisele. Sellest, kuidas individuaalpiim riigile läheb, peaks olema eeskätt huvitatud põllundusbrigadirid. Allpool tahangi näidata, kuidas meie brigaadis on see küsimus lahendatud.
Kuldre kolhoosi 1. brigaadis müüb tänavu iga pere oma tarbest ülejääva piima riigile. Selle vastuvõtupunkti viimine on organiseeritud kollektiivselt, sest kui igaüks hakkaks hommikuti seal käima, oleks palju tülinat, sekeldusi ja asjata ajaviitmist.
Esimene piimaveoring – Hinori-Väikoni . moodustub 11 perest. Piimapunktis käiakse järgimööda. Brigaadist on selleks hobune eraldatud ja igaüks teab, millal tema kord on piima viia. Harilikult tehakse see töö nii vara ära, et vedaja jõuab brigaadi tööjaotuse ajaks tagasi.
Teises piimaringis on alaline vedaja – vanem, tööjõu kaotanud Juhan Lindlaan. Tema viib peale kolhoosiperedest saadud piima vastuvõtupunkti ka Kuldre asulas eluneva L. Soonetsi, kaupluse juhataja ja kooliteenija piima.
Kolmandasse ringi kuulub Miku küla. Siin kasutatakse piima vedamiseks loomavelskri J. Tali käsutuses olevat hobust ja selle töö teevad kõik pered järgemööda.
Need pered, mis asuvad vastuvõtupunkti lähedal, viivad oma majapidamise piima sinna n. ö. omal jõul. Pole ju mõtet lühikese vahemaa puhul viita aega hobuse toomise-viimisega.
Piima viimine on saanud kogu brigaadis päris kindlaks asjaks. Muidugi mõjub positiivselt kaasa ka see, et siin elunevad kommunistid näitavad head eeskuju. Ja ega rahagi, mis piima eest saadakse, kellelgi mööda külge maha jookse. Niisiis – piima riigile müümine on igast kandist kasulik ja meie brigaadi kõik pered viivad oma tarbest ülejääva piima vastuvõtupunkti.
M. KALLION, Kuldre kolhoosi 1. brigaadi brigadir, NSV Liidu Ülemnõukogu saadik.

Suuresaagilisi kultuure!!

Töörahva Elu 17. märts 1962
Kasvatada vaid suuresaagilisi kultuure!
„Siiriuse“ kolhoosi põlluharijad võtsid suure rahuldustundega vastu NLKP märtsipleenumil avaldatud seisukohad maade intensiivse kasutamise kohta ja otsustasid kindlalt juba tänavu suurendada rühvelkultuuride ja teravilja külvipinda. nii külvatakse tänavu maisi 2 korda rohkem kui mullu, ka suhkrupeet ja hernes ning uba tulevad kolhoosi külvikorda.
Rühvelkultuuride kasvatamise kõrval vähendab majand järsult põldheina pinda. Sügisel künti mitmenda aasta ristikumaid üles juba ligi 100 ha ja kevadel läheb veel adra alla 20 ha. Vastavalt sellele suureneb kolhoosis teravilja kasvuala.
Momendil on kolhoosis kõige pingelisemaks tööks orgaaniliste väetiste varumine. Kohustuti saama iga kümmepäevakuga vähemalt 250 tonni laudasõnnikut. Igale talitajale määrati vastav plaan. Sigalasse pandi tööle sõnniku eest vastutaja, kes hoolitseb, et turvast kasutatakse võimalikult ulatuslikult. Kolhoos vajab kevadkülvi alla minevate maade väetamiseks vähemalt 3000 tonni sõnnikut. Sellest on põldudele veetud juba 1700 tonni ja vedu käib vastavalt sellele, kuidas ühe või teise loomakasvatushoone juurde väetist koguneb.
„Siiruse“ kolhoosipere on kindel, et NLKP Keskkomitee pleenumil antud juhendite ellurakendamine tagab järsu saakide tõusu, loomade jaoks küllaldased söödavarud ja on aluseks toiduainete külluse loomisele meie kodumaal.
V. KONKSI, „Siiriuse“ kolhoosi esimees

Kuidas "Edasi" kolhoosile kriitika mõjus

Töörahva Elu 13. märts 1962
Meie kriitikat jälgides
MIINUSED VÄHENEVAD, ENT VISALT
24. veebruaril ilmus „Töörahva Elus“ kriitiline artikkel „Vead, mis näitavad kontrolli puudumist.“ Selles arvustati „Edasi“ kolhoosi pidevas piimatoodangu languses ühe lehma kohta ja näidati, et majandil on tekkinud piima riigile realiseerimisel võlad, mis võivad veelgi kasvada, kui karja eest hoolitsemisel esinevaid lünki ei kõrvaldata. Artiklis näidati, et korduvalt jäeti sööt loomadele toomata ja kontrollimise momendil oli see mõnevõrra alaväärtuslik.
Käesoleva kuu hakul saabus toimetusele „Edasi“ kolhoosi esimehelt K. Ristilt kiri. Selles teatati, et kolhoosi juhatus ja revisjonikomisjon arutasid artikli läbi ja leidsid, et esiletoodud puudused vastavad tõele. Ühtlasi oli kirjas, et zootehnikut ja veisefarmi juhatajat karistati lohakuse eest.
Kuidas esinenud puudused kõrvaldati, sellest esimehe kiri ei pajatanud. Piimatabelis aga püsib „Edasi“ kolhoos endiselt piimatoodangu poolest ühe lehma kohta mullusega võrreldes miinusega. Toimetus küsis kolhoosi esimehelt täiendavaid andmeid, kuidas karja eest hoolitsemisega lood on. Sellele vastas kolhoosi esimees:
„Kõvendasime kontrolli söötade juurdeveo ja päevarežiimist kinnipidamise üle. Nüüd enam pole ühegi söödaliigi vahet lauda juures esinenud. Samuti on kord laudas parem kui muidu. Kõik tööd tehakse ettenähtud kellaaegadel ja söödad antakse loomadele kätte täpselt.
Kuid tekkinud viga pole nii kerge parandada. Piimatoodang tõuseb küll pidevalt, kuid vajalikku taset pole me veel siiski saavutanud. See on eelkõige meile enestele õpetuseks, aga võib ka teisi hoiatada, et lohakuse tulemusi annab tükiks ajaks heaks teha.“
K. Rist on kindel, et märtsikuu jooksul saavutatakse piima tootmises ühe lehma kohta sama tase, mis oli möödunud aasta samal perioodil. Kuid selleks, et tekkinud võlga katta, on vajalik juba aprillis rohkem piima saada kui mullu. Selle eest võitlebki kolhoosi juhtkond. Lüpsikari on esimehe isikliku kontrolli all seni, kui piimaga kõik lood korras on ja enam tagasiminekut karta ei ole.

Kohtumine saadikukandidaadi Mall Kallioniga

Töörahva Elu 10. märts 1962

Urvaste kolhoos 50 aastat tagasi

Töörahva Elu 1.märts 1962
URVASTE AGITPUNKTIS
Urvastes asub kaks kolhoosi – „Siirius“ ja Urvaste. Mõlemates kolhoosides töötavad agitkollektiivid. Kahe kolhoosi inimesed käivad tihedalt läbi. Isetegevust tehakse koos, samuti loodi ka ühine spordiühing. Nad loevad end üheks kollektiiviks. Neid ühendabki agitpunkt, mis asub Urvaste kolhoosi kontori ruumides.
Pärast NLKP XXII kongressi asusid Urvaste agitaatorid ajaloolise kongressi otsuseid viima iga töötajani. Neile kinnitati ka uued tööpiirkonnad. Paljud agitaatorid, nagu sm. Tammiste, Feodorina, Bürkland, Kelt, Andla, Laud jt. , külastavad tihti töötajate kodusid, vestlevad inimestega ja selgitavad neile, millised ülesanded seisavad meie ees kommunismi matriaalse tehnilise baasi loomisel ja missugune peab olema kommunistliku ühiskonna inimene.
Agitaatorid ise õpivad NLKP ajaloo õpiringis. Õpetajatele on organiseeritud jooksva poliitika õpiring. Agitkollektiivi on koondatud põhiliselt kommunistid, kommunistlikud noored, kolhoosi spetsialistid ja õpetajad. Agitpunktis on üles pandud kolhoosi 1962. a. kohustused, loosungid ja plakatid ning laudadel on kirjandus XXII kongressi materjalidest ja NSV Liidu Ülemnõukogu valimistest. Näitliku agitatsiooni eest vastutab sm. Russ, kes on selle maitsekalt kujundanud.
Agitpunkti kavas on valimiste eel mitmed üritused. Agitatorid kasutavad iga võimalust, et selgitada rahvale NSVL Ülemnõukogu valimiste tähtsust ja võrrelda meie ning kapitalistlike maade valimissüsteemi. Lähemal ajal korraldame noorte valijate õhtu ja küsimuste-vastuste õhtu. Saadikukandidadi Mall Kallioniga käisime kohtumas „Edasi“ kolhoosi klubis, kus külalistena esinesid Eesti Raadio kunstnikud. Kolhoos andis transpordi töötajate kohaletoimetamiseks. Valimiste päevaks valmib isetegevuslastel sisukas kontsert.
B. MELZAR,
Urvaste kolhoosi partei-algorganisatsiooni sekretär

Töörahva Elu 1.märts 1962
ROHKEM VÄETISI – SUUREMAD SAAGID!
Igale loomaliigile küllaldaselt sööta* Orgaanilise väetise reservid
Urvaste kolhoosil on kavandatud 1962. a. müüa riigile 93 tonni liha ja 240 tonni piima. Et seda ülesannet täita, peab olema igale loomaliigile küllaldaselt sööta. Sellepärast tehakse kolhoosi taimekasvatuses muudatusi. Nii külvatakse teravilja 66 ha-le rohkem kui mullu. Sellest kaunviljalisi 4 ha-le seemne kasvatamiseks. Tunduvalt suurenevad ka maisi pinnad. See taim on põhiliseks haljassööda ja silokultuuriks. Maisi pind suureneb peaaegu poole võrra. Seda külvatakse 70 ha-le (mullu oli see arv 39), peale selle kasvatatakse söödakapsast 12 ha-l ja suhkrupeeti 4 ha-l. Kõik need kultuurid – mais suhkrupeet, söödakapsas – vajavad suurel määral orgaanilist väetist. Sellepärast ongi kolhoosis praegu tähtsamaks tööks nende varude suurendamine. 1961. aastal lõigati kolhoosis 3000 kantmeetrit turvast, millest 2400 kantmeetrit on juba farmide juurde toimetatud ja seda kasutatakse suurte kogustena allapanuks. Tänavu lõigatakse alusturvast 1500 kantmeetrit rohkem kui 1961. a.
Sõnniku väljavedu käib mehhaniseeritult. Selleks konstrueerisid Urvaste mehhaanikud L. Laanoja ja A. Kala vastava tõstuki traktorile „Belaruss“. Kuid praegu on juba selge, et sõnnikut ei jätku kõikidele maadele. Selleks, et tekkinud puudujääki katta, puhastatakse tänavu Urvaste pargis asuvad tiigid ja sealt saadud muda võib täielikult asendada orgaanilist väetist. Neist tiikidest on võimalik väheste kuludega saada 1000 kantmeetrit muda, mis asendab sama koguse sõnnikut.
Praegu ehitatakse kolhoosis uut sigalat. Selle valmimisel hakatakse väetist tootma suuremal määral järgmiselt:
sigalasse virtsakaevu ei ehitatud, vaid virts juhitakse sigala taga suvasse lohku. Sinna veetakse soost suured kogused väetusturvast. Niimoodi saadakse head, väärtuslikku komposti.
Mullu sai Urvaste kolhoos ülemullusega võrreldes 2 ts teravilja rohkem, ja seda peamiselt koristuskadude ärahoidmise arvel. Kuid selline saak – 10,8 ts hektarilt – on ikka väga väike. Tänavu planeeriti teravilja hektarisaagiks vähemalt 12,9 ts. Seda loodetakse saada just maade parema harimise teel. Edaspidi tahetakse ka teravilja alla minevaid maid väetada. Siis suureneb nende saak tunduvalt ja loomade pidamine muutub oma jõusööta kasutades tulukamaks.
E. METS

24. veebruari uudis 50 aastat tagasi. Aga näe pidu oli.

Töörahva Elu 24. veebruar 1962
„Edasis“ kohtuti saadikukandidaadiga
„Edasi“ kolhoosi klubi. Neli aastat tagasi, eelmiste NSV Liidu Ülemnõukogu valimiste ajal seda veel ei olnud. Tollal liikusid klubi ehitamisest ainult julged mõtted. Nüüd oli klubi saal rahvast tulvil. Paarisajakohane ruum mahutas kaks korda rohkem külastajaid kui ette nähtud. Koos „Edasi“ rahvaga tulid saadikukandidaadiga Mall Kallioniga kohtuma naabrid „Urvastest“, „Vabadusest“, „Pioneerist“ ja isegi „Punalipust“ ning mujalt. Kohtumisest võttis osa Eesti Raadio töötajate delegatsioon.
Kohtumise avas „Edasi“ kolhoosi esimees K. Rist. Sõna anti saadikukandidaadile Mall Kallionile.
„Tunneme Malle kui tublit naaberkolhoosi töötajat. elulugu pole tarvis jutustada,“ oldi üksmeelselt nõus.
Sm. Kallion jutustas lühidalt oma tööst ja õpingutest. Ta ütles: „Loen teie suurt usaldust minu vastu avansiks, mida tahan vääridarahva esindajana meie kõrgeimas riigivõimuorganis.“
Paneme ühiselt põllud paremini vilja kandma, ehitame uusi tootmis-, kultuuri- ja eluhooneid, töötame selle nimel, et lähemal ajal oleks ka naaberkolhoosides sellised suurepärased klubid nagu „Edasi“ rahval. Kõik inimese jaoks, tema hüvanguks – selline oli saadikukandidaadi esinemise juhtmõte.
Koosolekust osavõtjaile anti kontsert „Edasi“ kolhoosi isetegevuslaste ja Eesti Raadio poolt. Vaheldumisi astusid lavale kolhoosi pillimehed, laulumehed ja raadio solistid ning ansamblid. Palava aplausi osaliseks said raadio akordionist Venda Tamman kui ka kolhoosi akordionimängija traktorist Lembit Hansi. Kolhoosirahvale esinesid veel Liivaku Leena, Artur Rinne, Leida Sibul ja Elli Jalajas, vestlesid välispoliitiline kommentaator Albert Käär ja majandusliku kommentaariga Jüri Rebane.
K. VEE

Sümpaatne lugu saadikukandidaadist

Töörahva Elu 22. veebruar 1962
NSV LIIDU ÜLEMNÕUKOGU VALIMISTE EEL
KOHTUTI SAADIKUKANDIDAADI
MALL KALLIONIGA
Esmaspäeva õhtul oli „Punalipu“ kolhoosi keskuses palju rahvast. Peale aruande-valimiskoosolekut kohtuti Mall Kallioniga, saadikukandidaadiga NSV Liidu Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogu Võru valimisringkonnas nr. 359.
Esimesena sai sõna saadikukandidaadi usaldusmees, Linnamäe kooli õpetaja Johannes Konksi. Ta rääkis koosolijatele Mall Kallioni elust, sellest, et võrulaste saadikukandidaat on alati südame ja kätega põldude juures olnud ning väärib rajooni põlluharijate usaldust – olla nende esindaja meie maa kõrgeimas võimuorganis. Ta kutsus kõiki üles andma 18. märtsil oma hääl kommunistide ja parteitute bloki saadikukandidaadi Mall Kallioni poolt.
Järgmisena oli kõnetoolis saadikukandidaat ise. Ka tema sõnavõttu läbis mõte – põldudelt algab meie jõukus. Ta kõneles NLKP XXII kongressi poolt määratud põllumajanduse arengu suundadest ning oma tööst põllundusbrigadirina.
Mall Kallion on põllundusbrigadir Kuldre kolhoosis, Arnold Arro aga „Punalipus“. Paremini kui nemad ei peaks keegi üksteise püüdlusi mõistma. Nii see oligi. Arnold Arro kinnitas oma sõnavõtus, et Mall Kallioni eest hääletades teab „Punalipu“ rahvas – nende hääl on antud selle inimese eest, kes kogu oma jõuga võitleb põllumajanduse hea käekäigu eest. Samu mõtteid sisaldas Johannes Aarna sõnavõtt.
T. TALVAR


Töörahva Elu 22. veebruar 1962
Meie saadikukandidaat
Olin hilissügisel Kuldre kolhoosis ja asjaolud kujunesid nõnda, et tahtsin majandi parima brigadiriga pikka juttu kõnelda sellest, kuidas tal õnnestus kasvatada head maisisaaki, miks vili andis hektarilt rohkem teri kui mujal ja kartulimuguladki olid vägevamad kui teised brigaadid kasvatada suutsid.
Kuldre kolhoosi parimat brigaadi – numbri järgi esimest – juhib noor tüdruk. Tal on peale selle ameti kolhoosis veel väga palju muid ülesandeid ja kohustusi. Komsomoli-algorganisatsiooni sekretär, rahvamaja aktiivi liige, kolhoosi partei-algorganisatsiooni büroo liige … Kolhoosi partei-algorganisatsiooni sekretär Aleksander Nurme poetas naljatamisi:
„Mall Kallion on kondilt säärane tragi ja südikas. Aga võtab ta mõne asja oma hooleks, võib kindel olla, et see tehakse ära nagu kord ja kohus!“
„Näiteks?“ esitasin võib-olla rumala ja kohatu küsimuse.
„Eks küsige temalt endalt,“ vastas Nurme. „Ta ise võib oma töödest-tegemistest kõige rohkem kõnelda.“
Tol päeval, mil mul Mall Kallioniga, esimese brigaadi brigadiriga pidi olema pikk ja põhjalik jutuajamine, jälgis mind ebaõnn. Brigadir pidi olema kündjate juures. Traktorist, kes minu äreva ja ägeda käeviipe peale oma raudhobuse peatas, lausus nokamütsi kuklasse lükates:
„Mall käis küll siin. Seadis atra pisut sügavamale ja läks. Ah, et kuhu? Ei küsinud. „
Pikemaks jutuks polnud tal tahtmist. Pani jälle traktorile tuurid peale ja see liikus edasi, lisades küntud eele viis vagu.
Ka põhuvedajate juures oli brigadir käinud. Kartuli järelnoppijatele oli käsu andnud üks koorem kohe sigalasse viia … Igalt poolt leidsin vaid brigadiri jäljed ja korraldused. Tema ise jäi aga kogu päeva jooksul tabamatuks. Õhtul astusin mööda kõvaks sõtkutud maantee serva läbi Kuldre küla. Üksteise järel lõid majade aknad heledalt valgeks. Koos elektriga tuli siin peaaegu igasse perre pesumasin ja mugav elektritriikraud. Päeval näed igal eluhoonel, olgu see siis aastakümneid tagasi ehitatud lai ja kogukas talumaja või äsjavalminud moodsat tüüpi elamu, raadioantenne. Kuid äsja vaidlesid Kuldre kooli poisid juba televisioonimarkide üle. Koolil oli kavas televiisori ostmine! Nii et raadio jääb varsti kolhoosikülaski teisejärguliseks asjaks.
„Mall on kodus küll! Astu aga sisse!“ ütles memm, kelle näole aeg ja elamused olid palju kurde ning kortse kirjanud. Hubases, moodsa kirjutuslaua, diivani ja raamaturiiuliga toas oli kaks inimest. Toa perenaine istus laua ääres nii, et valgus langes energilisele ja ilmekale näole. Külaline, nooruke tüdruk, oli diivani äärele toetanud.
Olin selles majas korra varemgi viibinud ja pärast tervitamist lasksin silmadel ringi käia. Raamaturiiulile oli lisandunud palju uusi teoseid. Kirjutuslauale oli ilmunud uus garnituur. Muidu näis kõik olevat endine. Kui võõra tulekust tekkinud pausist üle saadi, ütles Mall Kallion, ilmselt katkenud juttu jätkates:
„Sul on õigus: praegu leidub meil veel nurmi, kuhu sügisel ja kevadel pooleni sääreni porri vajud. On maid, mis tõrksalt ja nagu vastu tahtmist vilja kasvatavad. Aga hea on mõelda, et tuleb aeg, mil igale põllusiilule pääsevad masinad, mil vili võrsub palju pikemaks kui praegu ja soid ega kesiseid puisniitusid pole üldse – puha vaid vööst saadik kultuurhein!“
„Sinna läheb, kui mitte sada, siis kümmekond aastat küll!“ vaidles külaline. „Seda oodates lähed vanakas ja halliks. Elu möödub, ja ilm jääb kõik nägemata!“
„Mis see on, mida sa ilmast näha tahaksid?“ küsis Mall.
„Et poleks läbi pori vantsimist, vaid kingade all alati asfalt, et õhtud poleks igavad, et … üldse, et oleks lõbus. Meile öeldi koolis: „Maailm on teie ees lahti!“ Mis maailm on siin, kolhoosis!“
„Nii et kui saad pileti kaugesõidu rongi, siis oledki lahtise maailma otsapidi kätte saanud?“ lausus Mall Kallion väga tõsiselt. „Õhtud pole ka meie inimestel igavad. Rahvamaja ringides käib töö, rändkino on meie kandis sagedaseks külaliseks, siis veel raadio, raamatud . . . Iga minut õhtusest vabast ajast kaob asja ette.“
„Ega sinagi pole veel eluks ajaks kolhoosi brigadiriks jäänud,“ sai teine pisut ägedaks. „Vaat -lõpetad akadeemia ja panedki minema!“
„pole mul küll ette näha kuhugi mujale minekut, aga kõik võib tulla,“ ooli toa perenaine ootamatult päri. „Ent ükskõik, kuhu minu tee ka kulgeb – igal pool tahan ma olla mitte võtja, kes mõtleb vaid sellest, mis endale mugav ja kasulik. Tahan olla andja, kelle tööst jäävad jäljed …“
„Sellepärast sa siis müttadki varavalgest hilisõhtuni ringi,“ ütles külaline. „Mina niimoodi ei taha! Tahan – noh, lihtsalt, et oleks hea ja kerge elada.“
„Need kaks asja ei klapi kokku,“ sai ta vastuseks. „Head kätte saada on alati raske ja mõnikord väga raske. Kuid rõõm, mida sealjuures tunned, tasub kõik. See vast ongi elus ilusamaks osaks. „
„Ükskõik, mina tahan teistmoodi elada,“ jäi teine oma juurde ja valmistus minekule. Kui uks tema taga kinni vajus, ohkas Mall:
„Meie kandi tüdruk. Lõpetas kevadel keskkooli ja nüüd otsib kohta linna. Keelitasin, et jäägu siia – inimesi kolhoosi nii vaja, et … Kuid kuulsid ise, et teda kutsub kingade all klõpsuv asfalt. Aga ise ta säärase tee ehitajaks olla ei taha! Temale sillutagu teised teed ja toogu kõik hea kätte.“
„Selliseid noori meil enam palju ei ole!“ poetasin oma arvamuse. „Suurem osa näeb ja mõistab elu õieti,“ oli tüdruk päri. Meil on kolhoosis noor traktorist Otto Suvi. Ta on ühtmoodi osav nii maid harima kui ka remonditöökojas untsuläinud masinaid uueks tegema. Andis äsja avalduse maanoorte kooli astumiseks. Mõni vanem mees õrritab teist: „Tüürid nüüd siis inseneridiplomi poole?“ Tema vastab: „Kui oled vee lähedal, pead janu kustutama! Ilma asjade mõistmiseks on vaja rohkem teada, kui traktoristi paberid ette näevad.“
Edasi läks meie jutt sellest, et Kuldre kolhoos on viimaste aastatega hoopis teiseks muutunud kui varem. „Ja eags üksi meie kolhoos!“ seletas Mall õhinaga. „Igal pool on sellised edusammud, et aina imesta! Aga kui palju on veel tööd, enne kui kõik põllud annavad vilja nii, et salvedes on küllus! Ent kui inimesed ühiselt püüavad, tuleb kõik kätte rutem, kui oodatud. Kas see polegi õnn, et suurest edust on osake sinu käte ja mõistusega loodud? Minu arvates ongi see parim ja ilusam, mida elu anda võib!“
Palju tuli meil kahekesi tol õhtul kõne alla. Kuidas raamatukogus kasvavad võrdselt teoste ja lugejate arv, kuidas rändkino ahvatleb üha rohkem inimesi, kuidas kolhoosi juhatusel on plaan rahvamaja veelgi mahukamaks muuta …
„Mul on ees väga rasked, kuid rõõmsad päevad,“ tunnistas Mall Kallion enda kohta. „Aasta pärast lõpetan põllumajanduse akadeemia kaugõppe korras. Eks see nõua hoolt ja püsivust rohkem kui kunagi muidu … „
Kui uuesti teel olin, meenus mulle, et mul jäi uurimata, kuidas esimene brigaad põlde väetas ja maisi kasvatas, palju ühele või teisele maatükile sõnnikut andis või mineraale külvas. Aga mulle tundus: sain teada midagi tähtsamat. Nimelt seda, et inimene, kes südamega on töö ja elu küljes, kes tahab homset päeva näha tänasest ilusamana ja ise homse nimel töötada, suudab palju!
L. URBANIK