Piima müük riigile

Töörahva Elu 29. märts 1962
Laialdase selgitustööga saavutada, et iga individuaallehmapidaja müüks 1962. a. riigile 1200 kg piima!
RAJOONI PÕLLUMAJANDUSE ÜLESANNETEST 1962. a.
Kogemusi
IGA PERE on HÕLMATUD
Individuaallehmapidajad saavad tõhusalt kaasa aidata piimamüügi suurendamisele. Sellest, kuidas individuaalpiim riigile läheb, peaks olema eeskätt huvitatud põllundusbrigadirid. Allpool tahangi näidata, kuidas meie brigaadis on see küsimus lahendatud.
Kuldre kolhoosi 1. brigaadis müüb tänavu iga pere oma tarbest ülejääva piima riigile. Selle vastuvõtupunkti viimine on organiseeritud kollektiivselt, sest kui igaüks hakkaks hommikuti seal käima, oleks palju tülinat, sekeldusi ja asjata ajaviitmist.
Esimene piimaveoring – Hinori-Väikoni . moodustub 11 perest. Piimapunktis käiakse järgimööda. Brigaadist on selleks hobune eraldatud ja igaüks teab, millal tema kord on piima viia. Harilikult tehakse see töö nii vara ära, et vedaja jõuab brigaadi tööjaotuse ajaks tagasi.
Teises piimaringis on alaline vedaja – vanem, tööjõu kaotanud Juhan Lindlaan. Tema viib peale kolhoosiperedest saadud piima vastuvõtupunkti ka Kuldre asulas eluneva L. Soonetsi, kaupluse juhataja ja kooliteenija piima.
Kolmandasse ringi kuulub Miku küla. Siin kasutatakse piima vedamiseks loomavelskri J. Tali käsutuses olevat hobust ja selle töö teevad kõik pered järgemööda.
Need pered, mis asuvad vastuvõtupunkti lähedal, viivad oma majapidamise piima sinna n. ö. omal jõul. Pole ju mõtet lühikese vahemaa puhul viita aega hobuse toomise-viimisega.
Piima viimine on saanud kogu brigaadis päris kindlaks asjaks. Muidugi mõjub positiivselt kaasa ka see, et siin elunevad kommunistid näitavad head eeskuju. Ja ega rahagi, mis piima eest saadakse, kellelgi mööda külge maha jookse. Niisiis – piima riigile müümine on igast kandist kasulik ja meie brigaadi kõik pered viivad oma tarbest ülejääva piima vastuvõtupunkti.
M. KALLION, Kuldre kolhoosi 1. brigaadi brigadir, NSV Liidu Ülemnõukogu saadik.