Rõõmude pere rõõmud

Töörahva Elu 31. detsember 1970
Rõõmude pere rõõmud
Maja on päeval vaikne. Ainult uhke pikakarvaline Laika on koduhoidjaks jäetud. Möödaminejaid tervitab ta, nagu korralikul majavalvuril kombeks, ikka erksa haukumisega.
„Tere Laika! Kus perenaine?“
Kus? Eks ikka traktoril. Sõnnikut veab põllule. Et „Edasi“ kolhoosi saagirikas kartul ei muutuks mitte „kunstväetise siniseks“, nagu seal, kus ainult saaki taga aetakse, aga sellest ei küsita, kas kartul ka sööjale maitseb. Koju tuleb alles õhtul. Siis saabub töökojast ka pereisa, jõuab võimlemisringist või muusikakoolist tütretirts. Poissi näeb harvemini. Temal Antslast keskkoolist pikem tee tulla ja iga päev kodus ei käigi.
Kui palju rõõmusid ühel perel võib olla? Loendamatul hulgal. Töörõõm. Ühised hubased tunnid muusikaga. Rõõm laste kordaminekutest ja headest hinnetest koolis. Kui tütar õpetab ema tiigijääl uisutama … Kui kõik on pidupäeval koos. See, et vana maja seina ääres valendavad uue maja palgid ja ehitamine võetakse varsti ette. Näärieelne härmaehtes mets õhtupäikeses punetamas. Tulevaks aastaks võib selle järgi kõrgeid viljasaake ennustada.
Ongi tõeline Rõõmude pere. Neid, kelle perekonnanime nii kirjutatakse, on kokku neli. Voldemar Rõõm, üle paarikümne aasta juba mehhanisaatoriametit pidanud. Traktorist, kombainer, remondimees – nagu majandile parasjagu tarvis. Ise alles noorevõitu mees.
Abikaasa Erika Rõõmu (tema see igal tööpäeval traktoriga põllul müttabki) õpetab mees välja. Hiljem läks hakkaja naine eksamitele, sai ka paberid kätte. Nüüd saab temalgi seda tööd juba kuus aastat tehtud. Raskeks ei ole ametit seni pidanud.
„Ega praeguselgi „Belarussil“ viga ole, aga varsti lubati anda uus masin, kus iste mugavam ja raputamist vähem. Siis on päris hästi,“ räägib Erika Rõõm.
Tänavu tuli suur kuulsus – esikoht, rändauhind ja preemia – külmutuskapp – vabariiklikul künnivõistlusel. Kodus on uhke karikas, rahvariides nukk pingelisi võistluspäevi meenutamas. Eriauhind anti veel parima lõppvao eest. Tammepärgagi hoitakse kuivatatult alles …
„Ei tahtnud võistlema minna, esikoht tuli päris ootamatult,“ arvab laureaat. Mees aga kinnitab:
„Erikal on üks mehhanisaatorile väga oluline omadus – sirge käsi, nagu öeldakse. Kündnud on ta üldse vähe, aga omandas õiged võtted ja võistlustingimused hästi kiiresti. „
Sirge käsi. Hool ja tähelepanu ka. Ega Voldemar Rõõmgi lohakat tööd kannata, olgu siis künnil või külvil.
„Tehtud töö peab olema ka silmale ilus vaadata.“
Siin, Urvaste küngastel ja orgudel, on nende mõlema kodupaik ja esivanemate häll. Erika Rõõmu kodutalus Tamme-Lauril nad elavad. Voldemar Rõõm sündis küll Leningradi oblastis, kuhu vanaisa oli mõisaorjuse eest välja rännanud. Siitsamast, Urvastest. Mis salasidemed need küll on, mis teda ikka ja ainult selle paigaga seovad?
On’s see Tamme-Lauri tamm, iidne esivanemate elu ja võitluse tunnistaja, mis siinsamas seisab? Igal kevadel jälgivad Rõõmud hiiglase lehtimist. Kahju on kõige ilusamast suurest oksast, mille restaureerijad maha pidid võtma – oli mädanenud. Aga nüüd ehk püsib tamm veel kaua.
Kodukoht on kõige kallim. Mujal võib paremgi olla, aga kodukohas on edasiminekutundel eriline väärtus.
Kui Erika Rõõm oli kolhoosis traktoristiks hakanud, töötas seal mehaanikuna mees, kellele ei meeldinud, et naisedki koduse supipaja või loomade juurest meestetööle kipuvad. Oli naeruvääristamist, isegi töö takistamist tuli ette. Rõõmude pere läks Tartu rajooni Võrtsjärve kolhoosi. Seal olid siledamad põllud, suuremad saagid, tasugi suurem. Kergem oli. Esimees Kalev Raave lubas, et töökale perele ehitatakse kohe uus maja, jäägu nad aga paikseteks.
Ikka tõmbas tagasi Urvastesse. Nüüd on siingi suur tugev ühismajand – „Edasi“ kolhoos, on preemiad, lisatasud neile, kes pidevalt tööl käinud.
Uuel aastal peaks Rõõmudeni jõudma autoostmise järjekord. Autot oodatakse väga, mitte lõbusõitudeks, vaid tarbeesemena, laste pärast. Maire, praegu veel nääpsuke V klassi õpilane, käib Urvastest Võrru muusikakooli. Õpib akordioni. Tagasipääsemine on õhtul keeruline, bussiühendus on veel halb, vahel tuleb sõita suure ringiga, vahel taksoga. Õppimist aga pooleli jätta ei saa ega tohi. Poisil, Johannesel, ka siis kergem Antslast koju saada. Tema mõtleb maaelule truuks jääda, tahab mitte küll mehhanisaatoriks, aga agronoomiks õppida.
Voldemar Rõõmu kõige suuremaks rõõmuks vabal ajal on pillimäng. Kandlemehena üle vabariigi tuntud, aga pille on kodus võib-olla tosina jagu. Akordion, bajaan, kitarr, mandoliin, kontrabass. Ka viiulit on mängitud ja klaverihäälestamisega saab hakkama.
Tütrega tehakse peaaegu igal õhtul muusikat, kui vähegi mahti. Kogu pere võtab korraga pillid kätte muidugi harvemini. Need on erilised pidupäevad. Pereema mängis omal ajal orkestris, võimles, tantsis 14 aastat rahvatantsu. Kodu on ta ise mugavaks teinud. Omakootud vaibad, eesriided, padjad. Nii kauneid värvikombinatsioone ja üleminekuid saab kätte ainult siis, kui lõngadki ise värvida. Varsti jälle tarvis teljed pööningult tuppa tuua ja kangas üles seada.
Näärid on käes. Need toovad igale perele veel rohkesti pidulikkust, õnnesoove, äratavad uusi lootusi. Ka Rõõmudele.
L. RINNE

Kuldre kooli 60. juubel

Võru Teataja 8. detsember 1970
TAGASISIDE
Kuldre 8.-kl. Kool pühitses 5. detsembril 60. juubeliaastat. Kooli juurde tuli kokku – aktusele ja sõpruslauda – üle 250 vilistlase. Meenutati ühiselt veedetud päevi noorusmaal. Kuldre 8-kl. Kooli on lõpetanud Eesti NSV Raadio- ja Televisioonikomitee esimees Endel Jaanimägi, NSVL Ülemnõukogu endised saadikud põllumajandustöötajad Mall Kallion ja Eduard Tee, „Vabaduse“ kolhoosi lüpsja Lenini ordeni kandja Linda Ruga, „Linda“ kolhoosi esimees Eesti NSV Ülemnõukogu saadik Arvo Taal. Rajooni koolijuhtidest on Kuldres õppinud Varstu Keskkooli direktor Heino Savi, Linnamäe Eriinternaatkooli direktor Arved Jauk. Linnamäe Eriinternaatkooli õppealajuhataja Maret Lindsaar lõpetas 1948. a. kiitusega. Tunnustatud arstid on Bernhard Maarits Tartus, Uno Noorväli Rakveres, Endla Mandel Võrus jt. 1949. a. kiitusega lõpetanud Asta Laanemaa töötab Otepääl apteegi juhatajana, TRÜ-s õpetab matemaatikat Kalju Soonets. Töös tunnustuse võitnud endisi kasvandikke on koolil palju.
Ü. NOORVÄLI

Kooli aastapäev

Töörahva Elu 21. november 1970
Kohtume jälle!
Kuldre 8-kl. Kool kutsub kõiki endisi õpetajaid ja õpilasi tähistama kooli 60. aastapäeva 5. detsembril 1970. a. kell 17. Osavõtust palutaks teatada hiljemalt 2. detsembriks.

Rahvakontroll jälgis rõukude tegemist

Töörahva Elu 10. november 1970
RAHVAKONTROLL
PUUDUSTE AVASTAMISEST EI PIISA
/---/
KULDRE KOLHOOSI RAHVAKONTOLÖRID jälgisid pidevalt heinarõukude tegemist ning juhtisid kohe tähelepanu, kui mõni sai halvasti tehtud. Tänu sellele vihmad heina ei kahjustanud ja hein võeti arvele hindega „hea“. Sama valvsa silmaga jälgiti ka kombainide tööd, katkiste sõrgadega või reguleerimata kombainiga ei lubatud töötada. Kõige selle tulemusena vähenesid saagikaod ja keskmine teraviljade hektarisaak tõusis rõõmustavalt. /---/

Tublid maaparandajad

Töörahva Elu 27. oktoober 1970
Preemia Essoo rühmale
Viimast korda oli koos EÜE-70. Tallinnas J. Tombi nimelises kultuuripalees peeti üldkoosolekut ja tehti lõppkokkuvõtteid.
Üldse võttis EÜE-70 tööst osa 1463 noort. Toodangut anti 2 miljoni 116 tuhande rubla eest. Ka Võru rajoonis töötas 6 üliõpilasrühma, kes kõik pälvisid kiitust. Sotsialistlikus võistluses anti maleva nõukogu otsuse alusel teiste paremate rühmade hulgas preemia ka Võru rajoonis töötanud Essoo rühmale kui parimale tudengite maaparandusrühmale vabariigis.
S. RAND

Kinnisvaraäri käis ka tol ajal

Töörahva Elu 24. september 1970
Müüa kiiresti MAJA ja HEINU Urvaste k/n. „Edasi“ kolhoosi keskuses, H. Pilv

Toivo esirinnas

Töörahva Elu 6. juuni 1970
Toivo Liivamägi
See nimi peaks neile, kes mullu rajooni mehhanisaatorite sotsialistlikku võistlust jälgisid, tuttav olema. Sageli oli ta esirinnas. Toivo Liivamäe edukat tööd kinnitab noorte mehhanisaatorite sotsialistlikus võistluses saavutatud tubli teine koht. Hea töö eest autasustati teda ELKNÜ Keskkomitee aukirjaga, V. I. Lenini 100. sünniaastapäeva mälestusplaadiga ja juubelimedaliga ning tema portree on rajooni autahvlil. Kui „Edasi“ kolhoosi esimehelt Karla Ristilt pärisin iseloomustust Toivo Liivamäe kohta, vastas ta: „Mees, nagu üks noor mees olema peab. Iseloomult tagasihoidlik, vaikne ja tõsine. Seda kirjuta kindlasti, et hingega töömees. Kui oma igapäevast tööd hästi teed, ega siis paljuks muuks aega jäägi.“
Külvid on külvatud, kuid põldudel mürisevad traktorid, sest kõik see, mis külvatud, peab sügisel aidad pakatama panema. Selle nimel töötab tüüpiline tänapäeva põllumees-mehhanisaator Toivo Liivamägi.

Kõlleri iseloomustus

Töörahva Elu 4. juuni 1970
ALVAR-GUSTAV KÕLLER
SAADIKUKANDIDAAT NSV LIIDU ÜLEMNÕUKOGU
RAHVUSTE NÕUKOGU VÕRU
VALIMISRINGKONNAS NR. 461
Alvar-Gustav Ernsti p. KÕLLER sündis 1934. aastal Võrumaal Urvastes talupoja perekonnas.
Pärst algkooli lõpetamist oli A.-G. Kõller 2 aastat kolhoosis põllutööline. 1955. aastal lõpetas ta kiitusega Antsla Põllumajandustehnikumi ja astus Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse. Juba tehnikumi õpilasena oli ta tutvunud S. M. Kirovi nimelise kolhoosiga, viibides seal tootmispraktikal. Kolhoosis kasutas A.-G. Kõller oskuslikult ära õppeasutustes saadud teoreetilisi teadmisi ja tegi mitu väärtuslikku ettepanekut töömahukate protsesside mehhaniseerimiseks. Üliõpilase-praktikandi tööarmastust ja algatusvõimet hindas kolhoosi juhatus kõrgelt ning tegi talle ettepaneku tulla pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamist majandisse tööle.
1960. aastal võetigi sm. Kõller S. M. Kirovi nimelise kolhoosi liikmeks, valiti juhatusse ja määrati agronoomiks. Aastatel 1961-1963 oli kolhoosi esimees õppimas ja A.-G. Kõller juhtis kogu majandit. Viimased 7 aastat töötas ta jälle agronoomina ja on alates 1970. aastast peaagronoom.
A.-G. Kõller pöörab palju tähelepanu töödistsipliini tugevdamisele ja põllundusbrigadiride vastutustunde süvendamisele. Tänu tema järjekindlusele on kolhoosis loodud kindel kord väetiste kasutamisel ja tunduvalt parandatud maaharimise agrotehnikat. Kõik see on kandnud rikkalikku vilja. 1969. aastal koguti kolhoosi põldudelt keskmiselt 21,5 tsentnerit teravilja hektarilt. Söötade tootmise kasv tagas liha- ja piimatoodangu tõusu.
Oma teadmisi annab sm. Kõller edasi noortele põllumajandustöötajatele. Ta esineb regulaarselt kolhoosnikute ees loengute ja ettekannetega, jagab oma kogemusi rajooni põllumajanduse spetsialistide seminaridel.
Oskus töötada inimestega, pidev läbikäimine nendega ning suur nõudlikkus iseenda vastu on võitnud Alvar-Gustav Kõllerile autoriteedi kolhoosnikute ja rajooni majandite spetsialistide ning juhtide hulgas. Teda on korduvalt valitud rajooni- ja külanõukogu saadikuks.
Alvar-Gustav Ernsti p. Kõller on vääriline NSV Liidu Ülemnõukogu saadikukandidaat.

Kuulutus aastast 1970

Töörahva Elu 26. mai 1970
Müüa soodsa hinnaga MAJA koos kõrvalhoonetega Urvaste k/n., K. Marxi nimeline kolhoos. Oja ääres, hea loomapidamisvõimalus, elekter olemas. S. Ovetškina.

Töörahva Elu 21. mai 1970
„EDASIS“ RUTATAKSE
Toimetuse fotograaf külastas „Edasi“ kolhoosi. Viimasel nädalal kiirustasid sealsed põlluharijad tublisti. Nädalaga tehti 40% kevadkülvist, teravilja külvati samal ajal üle poole plaanitust.
Vagude ajamine ja teised täpsemad tööd usaldatakse staažikale traktoristile Roland Kangrole. Töö tuleb igati majandi nime ja autoriteeti vääriv.


Fotoobjektiivi ette jäid ka traktorist Heldur Linnas (vasakul) ja külvimees Avo Joa.

Risti Karla elulugu

Töörahva Elu 28. märts 1970
AUTASUSTATUD LENINI ORDENIGA
KARLA RIST
Karla Rist sündis 1925. a. Pärnumaal end. Koonga vallas Kõima asunduses külakehviku perekonnas kümnenda lapsena. Alghariduse omandas kohalikus algkoolis. Vanemate kehvus ei võimaldanud haridusteed jätkata. Tal tuli hakata suurtalunike juures leiba teenima. Pärast sõda töötas 1949. a. Koonga sidejaoskonnas, 1949.-1952. aasta sügisel aga kodukohta moodustatud kolhoosi aseesimehena loomakasvatuse alal.
1952. a. suunati K. Rist edasi õppima Kehtnasse kolhoosi esimeeste ettevalmistamise keskkooli, mille lõpetas 1955. a. sügisel. Koolis abiellus ta Õie Haabmetsaga.
Pärast kooli lõpetamist siirdusid Ristid Võru rajooni „Edasi“ kolhoosi, kus Karla 1956. aastani töötas zootehnikuna. 1956. a. veebruaris valiti ta „Edasi“ kolhoosi juhatuse esimeheks. Sellel kohal töötab ta tänini. K. Risti juhtimisel on ühismajandist saanud üks rajooni paremaid kolhoose. Kui“Edasis“ saadi 1957. a. rahalist tulu 100 000 rbl., siis 1969. a. oli see juba 869 200 rubla.
24. märtsil 1957. a. autasustati K. Risti heade töösaavutuste eest põllumajandusliku tootmise arendamisel Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga. 12. märtsil 1958. a. autasustati teda Tööpunalipu ordeniga. 15. veebr. 1960. a. sai ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirja heade saavutuste eest liha ja teiste põllumajandussaaduste tootmisel ja riigile müümisel.
Rukki, odra, nisu ja teiste teraviljade ning söödakultuuride tootmise ja varumise suurendamisel saavutatud edu eest autasustas NSVL Ülemnõukogu Presiidium 23. juunil 1966. a. K. Risti Lenini ordeniga.

Meie Lenini ordeni mees

Töörahva Elu 20. märts 1970
AUTASUSTATUD LENINI ORDENIGA
EDUARD TEE
Võru rajooni põllumajandustöötajaist on kindlasti tuntuim „Edasi“ kolhoosi põllundusbrigadir, sotsialistliku töö kangelane Eduard Tee.
Eduard tee on põline Võrumaa mees. Tema lapsepõlv ja noorusaastad möödusid Urvaste vallas väiketalus. Sõjapäevil võitles E. Tee Nõukogude armee ridades. Pärast demobiliseerumist hakkas tööle kodutalus.
Kui Urvaste mail moodustati „Edasi“ kolhoos, siis oli E. Tee esimeste hulgas, kes ühismajandisse läks. Esimesi kolhoosiaastaid meenutades ütles E. Tee, et „Edasi“ kolhoos sai kohe jalad alla ja on püsinud heal järjel tänapäevani.
1958. a. sai temast põllundusbrigaadi brigadir. Asjaliku ja toimeka mehe juhtimisel hakkas brigaad järjest paremaid tulemusi saama.
„Edasi“ kolhoos on seemnekasvatusmajand ja põllumehe töö on siin filigraanselt täpne, lõpptulemuseks – ainult kvaliteetne sordiseeme. Täpsust tuleb nõuda ka oma alluvatelt ja sellega on Eduard Tee toime tulnud.
Juba rida aastaid on „Edasi“ kolhoosi saagid olnud vabariigi paremate hulgas. Heade tulemuste eest teravilja ja söödakultuuride kasvatamisel anti E. Teele NSV liidu Ülemnõukogu 23. juuni 1966. aasta seadlusega sotsialistliku töö kangelase aunimetus.
Kiitva hinnangu „Edasi“ kolhoosi seemnetele on andnud meie vabariigi majandid. Seemet on siit saanud ka läti ja leedu põllumehed.
E. Tee on NSV Liidu Ülemnõukogu saadik. Hiljuti lõppenud III üleliidulisel kolhoosnike kongressil valiti ta Üleliidulise Kolhooside Nõukogu liikmeks ja hiljem vabariiklikul kolhoosirahva koosolekul vabariikliku kolhooside nõukogu liikmeks.

"Siiriuse" kolhoos - kangekaelsuse tipp?

Töörahva Elu 28. veebruar 1970
Ja siis tulevad lehmad
Nad tulid rahulikult ja aegamööda. Kui kella kaheteistkümneks, kokkulepitud ajaks, oli „Siiriuse“ rahvamaja saalis veel hõredavõitu, kippus hinge kahtluseokas, et mine tea, kas üldse… Aga pool tundi hiljem oli rahvas kohal ja koosolekuga võidi alustada.
Juba mitmendat korda tuldi aru pidama, kas edasist elu minna koos Kuldre kolhoosi perega või jätkata vanamoodi.
Algul läks, nagu minema pidi. Kõik lihtne ja selge. Pole tulevikku väikestel künklikel põllulappidel. Isegi külvikorda ei saa sisse viia, kartul kasvab iga paari aasta tagant ühel ja samal põllul. Palju käsitööd. Omahinnad kallid ja tootmise intensiivsus väike ning tuhat teist häda. Majand on oma lae saavutanud ja selleks, et edasi minna, tuleb asuda uuele teele.
Kuid head mõtted põrkusid tagasi nagu herned kiviseinast. Asjalike küsimuste hulgast hakkasid järjest enam kõrva kiusliku kõlaga:
„Miks just „Siirius“ peab enne teisi ühinema?“
„Kui Kuldre tahab nii väga ühineda, las ühineb „Siiriusega“.“
Eriti aktiivne oli üles astuma üks rohelises mantlis pikka kasvu keskealine naine. Tema oli koguni koosolekuks ette valmistanud mahuka kirjanduslike sugemetega lugemispala üksikust rändajast. Kuid pärast esimehe küsimust: “Kas midagi asjalikku öelda pole?“ jäi selle teose ettekanne pooleli.
Talle sekundeeris energiliselt väiksemat kasvu hallis mantlis vanem naine. See duett andiski kogu koosolekule tooni.
Keegi küsis, miks põllumajandusvalitsus pole välja uurinud peamist põhjust, miks ei taheta ühineda. Võib-olla vajab see tõepoolest uurimist, võib-olla mitte …
Keegi ohkas südamest: „Ja siis tulevad lehmad …“ Ja nagu kogemata laususki välja selle tõe, mida pealiskaudse uurimisega naljalt ei leiagi.
Õigus ta on: kui saab olema suur kolhoos, on „Siiriuse“ ossa ette nähtud rajada suur veisefarm. Künklikele põllumaadel ja nendevahelistele võsatükkidele rajatakse kultuurkarjamaad ja siis … Jätame selle mõtte siiski loo lõppu.
Hääletamine näitas, et arukalt majandi tulevikule mõtlevaid inimesi oli „Siiriuses“ vähe või osutus seekord naiste vastuagitatsioon liiga tugevaks.
Siis teadis keegi öelda, et leivaauto tuli. Korraga hakkas kõigil kiire. Leivaauto sai peamiseks eesmärgiks. Nii nad läksid, tiivustatuna tänase päeva leivamurest, mõtlemata tulevikuleivale. Läksid, kolhoosi tugevaim jõud – naispere – ees ja mehed lonkides järel. Viisid kaasa ka oma kinnisideed …
Tõepoolest, mis juhtub siis, kui tulevad lehmad? See tuhandepäine kari nagu lubati … Ära tallavad kõik. Oma null-kuuesele teed veel traataia ümber, aga kuidas kaitsta neid võsavarjus maatükke ja pealekauba neid heinamaalapikesi, kus igal aastal sai kerge vaevaga mitme Puniku heinad.
***
Sellest koosolekust on juba mitu kuud möödas. Vahepeal pandi eelmise tööaasta plussid ja miinused aastaaruandesse. Nagu bilansikomisjoni otsusest nähtub, ületab „Siiriuse“ kolhoosil miinuste pool tugevasti plusside poole. Langes kartuli- ja põldheinasaak ja söötühikute tootmine põllupinna hektarilt, lehmade piimaand läks tagasi. Seevastu omahinnad tõusid. Kogu tootmist iseloomustab rentaabluse tagasiminek – 24,6 %. Üle jõu elamisest annab tunnistust selline fakt, et 65,5% kogu tulust kulutati palkadeks. Bilansikomisjonis pandi küll „rahuldav“ hinne, kuid esimehel ja peaspetsialistidel tuli 50% planeeritud preemiast jätta kolhoosi kassasse.
Hiljuti toimunud üldkoosolekul küsisid kolhoosnikud esimehelt, kuidas kavatsetakse 1970. a. rentaablust tõsta. Küsimus jäigi konkreetse vastuseta. Kahju …
Samal ajal, kui „Siiriuses“ edutult arutati naabritega ühinemise küsimust, tuldi Urvastes ise ühinemisettepanekuga välja, sest peremehetunne ütles väikese kolhoosi juhtkonnale, et oma jõuga kaasaegsel tasemel enam toime ei tule. Endise Urvaste kolhoosi juhtkonna kiituseks tuleb veel öelda, et majapidamine oli neil korras, kuid töökäte vähesus kimbutas ja võõra tööjõu kasutamine ajas omahinnad kalliks.
Ühinemise mõtted viisid vahepeal teoks „Tõusva Koidu“ ja Võhandu, Kirovi-nimeline ja „Järve“ kolhoos.
„Siiriuses“ aga ollakse uhked oma 24,6%-lisele rentaablusele. Olgugi, et hoobasid selle numbri parandamiseks kolhoosi juhtkonna käes pole, püütakse kangekaelselt ikkagi vanaviisi edasi punnida. Kas tõesti on kunagi kurdetud lehmahirm nii tugev?
E. ESKO

Kolhooside efektiivsemaks muutmine suurendamise teel

Töörahva Elu 17. jaanuar 1970
JÄID „EDASI“ JA VÕHANDU
Uus aasta tõi rajooni põllumajandusse uusi tuuli. Kui varem ainult räägiti majandite ühinemise vajadusest, siis nüüd on kaks majandit kätte saanud optimaalsed piirid. Põllumajandusvalitsuse andmeil on rajoonis nüüd 14 majandit juba teaduslikult ja majanduslikult põhjendatud suuruses ja piirides.
Esimesena ühinesid „Edasi“ ja Urvaste kolhoos. Palusin uue suure kolhoosi esimeest K. Risti mõne sõnaga kommenteerida seda sündmust.
Kõige tähtsamaks pidas K. Rist võimalust asuda majandisisesele spetsialiseerumisele ja maad optimaalsele kasutamisele. Väikese majandi piires oli osakondade töö killustatud mitmete tootmislõikudega. Suures majandis on võimalik terved osakonnad spetsialiseerida kindlale tootmisharule. Nii hakatakse tulevikus Urvaste osakonnas kasvatama noorkarja ja lüpsikarja. Sinna rajatakse kultuurheina- ja –karjamaad, sest põllumaana on Urvaste maad tagasihoidlikuma viljakusega kui Keskuse ja Vaabina osakonna põllud. Lõplikesse piiridesse välja jõudnud „Edasi“ kolhoosi üldsuurus on üle 5600 hektari, sellest üle 2400 hektari põllumaad.
Kolmapäeval arutasid ühise te jätkamist Võhandu ja „Tõusva Koidu“ kolhooside pered. Tõsise arutelu käigus võeti vastu asjalik otsus juba aasta algusest ühises peres edasi minna. Uue kolhoosi nimeks otsustati jätta Võhandu. Voolab ju samanimeline jõgi läbi mõlema endise väikese kolhoosi maadest ja oleks nagu ühiseks sidemeks. Esimeheks valiti „Tõusva Koidu“ kolhoosi esimees Kalju Paal. Uue ühismajandi kogupind on üle 6300 hektari, millest põllumaana kirjas üle 2400 hektari. Kuidas planeerib uus juhatus majandi edasiarendamise, milliseks kujunevad osakondade ülesanded, selgub õige pea. Suund on samuti täielikule spetsialiseerumisele ja maade paremale kasutamisele.
Ühinemise mõtteid mõlgutatakse veel päris mitmes majandis, sest põllumajanduse edasise arengu huvides on hädavajalik, et ka kolhooside ettevõtmised kujuneksid veelgi ulatuslikumaks kui seni. Ühise perena on nende ülesannete lahendamine veelgi kergem.
E. ESKO