"Siiriuse" kolhoos - kangekaelsuse tipp?

Töörahva Elu 28. veebruar 1970
Ja siis tulevad lehmad
Nad tulid rahulikult ja aegamööda. Kui kella kaheteistkümneks, kokkulepitud ajaks, oli „Siiriuse“ rahvamaja saalis veel hõredavõitu, kippus hinge kahtluseokas, et mine tea, kas üldse… Aga pool tundi hiljem oli rahvas kohal ja koosolekuga võidi alustada.
Juba mitmendat korda tuldi aru pidama, kas edasist elu minna koos Kuldre kolhoosi perega või jätkata vanamoodi.
Algul läks, nagu minema pidi. Kõik lihtne ja selge. Pole tulevikku väikestel künklikel põllulappidel. Isegi külvikorda ei saa sisse viia, kartul kasvab iga paari aasta tagant ühel ja samal põllul. Palju käsitööd. Omahinnad kallid ja tootmise intensiivsus väike ning tuhat teist häda. Majand on oma lae saavutanud ja selleks, et edasi minna, tuleb asuda uuele teele.
Kuid head mõtted põrkusid tagasi nagu herned kiviseinast. Asjalike küsimuste hulgast hakkasid järjest enam kõrva kiusliku kõlaga:
„Miks just „Siirius“ peab enne teisi ühinema?“
„Kui Kuldre tahab nii väga ühineda, las ühineb „Siiriusega“.“
Eriti aktiivne oli üles astuma üks rohelises mantlis pikka kasvu keskealine naine. Tema oli koguni koosolekuks ette valmistanud mahuka kirjanduslike sugemetega lugemispala üksikust rändajast. Kuid pärast esimehe küsimust: “Kas midagi asjalikku öelda pole?“ jäi selle teose ettekanne pooleli.
Talle sekundeeris energiliselt väiksemat kasvu hallis mantlis vanem naine. See duett andiski kogu koosolekule tooni.
Keegi küsis, miks põllumajandusvalitsus pole välja uurinud peamist põhjust, miks ei taheta ühineda. Võib-olla vajab see tõepoolest uurimist, võib-olla mitte …
Keegi ohkas südamest: „Ja siis tulevad lehmad …“ Ja nagu kogemata laususki välja selle tõe, mida pealiskaudse uurimisega naljalt ei leiagi.
Õigus ta on: kui saab olema suur kolhoos, on „Siiriuse“ ossa ette nähtud rajada suur veisefarm. Künklikele põllumaadel ja nendevahelistele võsatükkidele rajatakse kultuurkarjamaad ja siis … Jätame selle mõtte siiski loo lõppu.
Hääletamine näitas, et arukalt majandi tulevikule mõtlevaid inimesi oli „Siiriuses“ vähe või osutus seekord naiste vastuagitatsioon liiga tugevaks.
Siis teadis keegi öelda, et leivaauto tuli. Korraga hakkas kõigil kiire. Leivaauto sai peamiseks eesmärgiks. Nii nad läksid, tiivustatuna tänase päeva leivamurest, mõtlemata tulevikuleivale. Läksid, kolhoosi tugevaim jõud – naispere – ees ja mehed lonkides järel. Viisid kaasa ka oma kinnisideed …
Tõepoolest, mis juhtub siis, kui tulevad lehmad? See tuhandepäine kari nagu lubati … Ära tallavad kõik. Oma null-kuuesele teed veel traataia ümber, aga kuidas kaitsta neid võsavarjus maatükke ja pealekauba neid heinamaalapikesi, kus igal aastal sai kerge vaevaga mitme Puniku heinad.
***
Sellest koosolekust on juba mitu kuud möödas. Vahepeal pandi eelmise tööaasta plussid ja miinused aastaaruandesse. Nagu bilansikomisjoni otsusest nähtub, ületab „Siiriuse“ kolhoosil miinuste pool tugevasti plusside poole. Langes kartuli- ja põldheinasaak ja söötühikute tootmine põllupinna hektarilt, lehmade piimaand läks tagasi. Seevastu omahinnad tõusid. Kogu tootmist iseloomustab rentaabluse tagasiminek – 24,6 %. Üle jõu elamisest annab tunnistust selline fakt, et 65,5% kogu tulust kulutati palkadeks. Bilansikomisjonis pandi küll „rahuldav“ hinne, kuid esimehel ja peaspetsialistidel tuli 50% planeeritud preemiast jätta kolhoosi kassasse.
Hiljuti toimunud üldkoosolekul küsisid kolhoosnikud esimehelt, kuidas kavatsetakse 1970. a. rentaablust tõsta. Küsimus jäigi konkreetse vastuseta. Kahju …
Samal ajal, kui „Siiriuses“ edutult arutati naabritega ühinemise küsimust, tuldi Urvastes ise ühinemisettepanekuga välja, sest peremehetunne ütles väikese kolhoosi juhtkonnale, et oma jõuga kaasaegsel tasemel enam toime ei tule. Endise Urvaste kolhoosi juhtkonna kiituseks tuleb veel öelda, et majapidamine oli neil korras, kuid töökäte vähesus kimbutas ja võõra tööjõu kasutamine ajas omahinnad kalliks.
Ühinemise mõtted viisid vahepeal teoks „Tõusva Koidu“ ja Võhandu, Kirovi-nimeline ja „Järve“ kolhoos.
„Siiriuses“ aga ollakse uhked oma 24,6%-lisele rentaablusele. Olgugi, et hoobasid selle numbri parandamiseks kolhoosi juhtkonna käes pole, püütakse kangekaelselt ikkagi vanaviisi edasi punnida. Kas tõesti on kunagi kurdetud lehmahirm nii tugev?
E. ESKO