Hans on looder

Kolhoosi Elu 14. oktoober 1951
Terava sulega
Hans Sirel on looder
Vaabina külanõukogus elab umbes 25 aastane, täidlase ja tugeva kehaehitusega blond noormees, keda tunnevad vist kõik Vaabina külanõukogu elanikud. Selle noormehe nimi on Hans Sirel.
Igal lugejalt tekib tema üksikasjalist välist iseloomustust lugedes küsimus – millega on hakkama saanud see tugev valgepäine noormees, et teda nii ebatavaliselt iseloomustatakse „Terava Sulega“ veergudel?
Hans Sirel on sattunud ajalehte mitte sellepärast, et ta oleks selle mõne tööga ära teeninud, vaid sellepärast, et ta ei ole viimasel ajal teinud midagi, et ta on tüüpiline looder ja nahahoidja.
Kunagi proovis Hans „õnne“ Linnamäe koorejaamas, kuid kõrvaldati sealt peagi „pikkade näppude“ pärast. Siis, mõne aja oodanud kui kõik rahuneb, proovis ta uuesti „õnne“ ja seekord Vaabina Võitööstuses, kuid sealtki vabastati ta peagi.
Hansule meeldib lõbutseda, lonkida mööda küla ja lobiseda, mis on tüüpiline tegevusetule loodrile. Tööd Hans Sirel ei armasta ja sellepärast ta hoidubki sellest kõigest eemale. Kui tal vahest igavaks läheb, astub hetkeks ka kolhoosnikute juurde.
Hans ei ole astunud kolhoosi liikmeks ega taha kolhoosis töötada. Pioneeri kolhoosi liikmed küsivad – miks ei taha Hans Sirel kolhoosis töötada ja kolhoosi abistada?
Hans Sirel peab oma käitumise üle tõsiselt järele mõtlema, võtma omaks oma vääritu käitumise ning asuma tööle nii nagu on kohuseks kommunistlikule noorele.
T. PIPAR

Haa ... päris karm kriitika Vaabina kultuurijuhi pihta

Töörahva Elu 17. august 1961
KULTUURIELU TEEMADEL
VAABINA KÕIGE MUGAVAM MEES
Vanasõna kõneleb, et heal ja hoolsal tööl käib kuulsus kannul. Laias ringis on tuntud need, kes oma kätega loovad küllust ja viivad elu edasi.
Tegelik elu aga näitab mõnikord, et ka mugavuse ja laiskusega võib saada kuulsaks.
Maikuu algul oli Vaabinas liikvel kõva jutt, et nüüd saavad kohalikule kultuurielule tugevad jalad alla. Nimelt võeti „Pioneeri“ kolhoosi klubi juhataja töökohale uus inimene ja määrati talle kuupalgaks 60 rubla. Varem peeti avarates klubiruumides kuu või paari vältel vaid üks pidu ja mõnikord käisid kohal külaliskollektiivid. Isetegevusringid töötasid hookaupa.
„Meil palju noori, head ruumid. Ülo Hornil leidub ka tulusaid kogemusi, ega ta hätta jää,“ kõnelesid kolhoosnikud.
Jäädi pikisilmi ootama esimesi üritusi ja uue klubijuhataja tegevuse tulemusi. Oodatakse tänapäevani.
Ülo Horni on kolhoosikeskuses näha harva. Klubijuhataja töö piirdub peamiselt klubiuste avamisega kinoetendusteks. See toiming, mis leiab aset nädalas paaril korral, näib talt nõudvat niipalju energiat, et seda muuks ei näigi jätkuvat. Räägitakse veel, et ta tegevat siiski vastutusrikast ühiskondlikku tööd ühiskondliku autoinspektorina. Aga sellel on siiski üpris vähe ühist kultuurieluga!
Juuli lõpul arutas „Pioneeri“ kolhoosi juhatus klubijuhataja Ülo Horni lohakat ja vastutustundetut tööd. Asjaosaline ise pidas targu otstarbekamaks sel ajal kolhoosikeskusest eemal viibida. Juhatuse hoiatus tehti talle teatavaks kirjalikult.
Mingeid muutusi pole ikkagi märgata. Ülo Horn kannab heameelega edasi Vaabina mugavaima mehe nime.
Ometi on „Pioneeris“ kunstilise isetegevuse viljelemiseks märgatavalt soodsamad võimalused kui mõnes teises majandis. Kõigepealt – uus klubihoone ei tee takistusi ruumide suhtes. Teiseks – arvukalt on ka inimesi, kes omal vabal ajal lülituksid meelsasti ühte või teise isetegevusringi. Kolmandaks – oma abist ei ütleks ära kohalikud õpetajad ringide juhtimisel.
Omajagu on isetegevuse soikumises süüdi ka komsomoli-algorganisatsioon, kes on jäänud lootma klubijuhatajale ja pole midagi olukorra parandamiseks ette võtnud.
„Ega Ülo Hornist maksa ajalehes kirjutada. On kahtlane, kas ta isegi ajalehte loeb,“ muigavad kolhoosnikud.
Kirjutasime siiski usus, et mõni heasüdamlik naaber talle lehe nende ridadega koju toimetab.
S. SAAREOJA

Sulidest kolhoosiaja algul

Kolhoosi Elu 15. juuli 1951
Terava sulega
Kanad „giljontiini“ all
Pioneeri kolhoosi kanade hulgas valitseb sünge meeleolu. Ei või ju keegi ette teada, kellel tuleb järgmisena tapakirve all pea kaotada. Lootusetu ja hirmunud näoga lamavad haiged kanad hiirvaikselt pimedas kanala nurgas, ohates hirmsa saatuse üle.
See algas nii. Kui A. Ploom sai kanatalitajaks, hakkasid kanad haigestuma, langes toodang ja esines lõppemist, sest iga päev viskab ta 150 kanale toiduks ainult mõned peotäied teri ja see on ka kõik. Hakkab mõni kana surma tundemärke avaldama, on A. Ploom kohe kirvega kohal ja varsti rändab kanaliha tema individuaal katlasse. Et supp on ühekülgne ja pikapeale tüütab ära, serveerib ta vahepeal sinna juurde ka munarooga. Teadagi on munad pärit kolhoosi kanafarmist.
On karta, et nälginud kanad varsti laiateralise kirve all kõik surma mõistetakse. Rajooni põllumajandusosakond peab kiiremas korras leidma vajalikud abinõud kanafarmi päästmiseks.
K. REBANE
„Kes kopikat ei korja, see rublat ei näe“
Kunagi oli kuskil liigkasuvõtja kaupmees, kes ütles: „Ma ei võta ju palju kasu, kopikale võtan ainult kopika juurde. No mis see kopikas siis on?“
Kuldre kaupluse juhatajal sm. Indrekol on harjumuseks kujunenud võtta limonaadile, tikkudele ja teistele kaupadele ka kopikaid juurde. Kui mõni ese maksab näiteks 96 kopikat, siis rublast kaupmees kopikaid tagasi ei anna. Limonadi ostes leidub harva neid õnnelikke, kes ühest rublast kopikaid tagasi saavad.
Edaspidi tuleb ostjatele hoiatuseks kaupluses nähtavale kohale üles panna järgmine silt: „Palutakse anda täpne raha, tagasiandmist ei ole, sest kaupmees S. Indrekol „puudub“ peenraha.“
L. SAARESTE

Pidulik kevadkünni algus

Stahhaanovlik töö 14. aprill 1951
Pioneeri kolhoosis alustati kevadkündi
Neljapäeval tehti algust künnitöödega Pioneeri kolhoosis (Vaabina külanõukogu).
Esimese vao suhkrupeedi maale ajas kolhoosi juhatuse liige sm. Ida Joakit. Esimese vao ajamise juures olid kolhoosi esimees sm. G. Timberg ja I põllundusbrigaadi brigadiir sm. E. Lokk. Kõikide ühine otsus oli, et maa on täiesti küps kevadkünniks.
Kolhoosi esimehe sm. Timbergi korraldusel selgitasid põllundusbrigaadide brigadiirid välja kuivemad põllud ning järgmine päev oli kolhoosipõldudel juba viis paari kündjaid.
R. Tiit

1941 ... pioneeritöö ...

Töörahva Elu 31. märts 1941
Urvaste algkooli pioneeridest
Urvaste v. Urvaste algkoolis on pioneere 53. Pioneeride tööd juhivad sms Erna ja Herbert Abel. Pioneeride rühma juures töötab 10-liimeline naisvõimlejate rühm, mudellennu rühm ja on oma mandoliinide orkester. Mudellennu rühmal on valmistatud 2 esimest mudelit „Plaaner“ ja „Lendav mudilane“.
Iga salk korraldab nädalas 1 koosoleku, kus käsitatakse poliitilisi sündmusi ja õpitakse töölisliikumiste tegelaste Marksi, Engelsi, Lenini, Stalini ja teiste elulugusid. Muu ajal tehakse seinalehte, mängitakse jne.
Koolis korraldatud õppetöö võitluses olid pioneerid parimad. Rühma nõukogu esimehel Loreida Ilpi keskmine hinne oli 5, paljudel pioneeridel 4-5.
Suurimaks tegevust takistavaks põhjuseks on majanduslikud raskused. Seni on toetanud majanduslikult ainult kommunistlikud noored, kuna ametühingud ja teised organisatsioonid pole vastu tulnud.
Pioneeridel on ka omal kasutada tuba. Pioneeride tööst tehakse väljalõiked ajalehest „Noorte Hääl“.
Eriti levinenud on kehakultuur ja talvel esmajoones suusatamine. Pioneeridel kõikidel on eranditult suusad, mis näitab selle spordiala laialdast levikut.

Kas teie olete juba kevadkülviks valmis?

Kolhoosi Elu 28. märts 1951
Kui kolhoosi juhatus on muretu
Kuigi juba enamikus kolhoosides on kevadkülvi ettevalmistustööd lõppemas ning mitmed, nagu Edasi ja Sverdlovi-nimeline kolhoos on juba tööd lõpetanud, on Vaabina külanõukogu Pioneeri kolhoosis, kus esimeheks on Gustav Timberg, kevadkülvi ettevalmistustööde osas olukord halb. Kolhoosi juhatus on muretu ega teagi, et kõikjal üle vabariigi raporteerivad kolhoosid juba kevadtöödeks valmisolekust. Ometi ei õigusta ükski Pioneeri töönäitaja seda muretust.
Nii on kolhoosil linaseemet olemas ainult üks kolmandik plaanist. Kas siis kolhoosi juhatus mõtleb tänavu jätta ülejäänud kaks kolmandikku linapõldu sööti? Ka teraviljaga pole olukord parem. Kuigi teraviljaseemne fond on moodustatud – kuid sellest on jälle ligi pool puhastamata, ning idanevusproovide tulemusi pole veel kätte saadud, kuigi enamikul kolhoosidel need on juba teada.
61 külvimasinast on remonditud ainult 51 – kuid 10 ning ka veel teiste masinate inventariga pole kõik korras. Kes on selles süüdi? Muidugi esimesena kolhoosi juhatus, teiseks aga sm-d Sisask ja Põder, kes on lasknud end kaasatõmmata juhatuse muretust tööstiilist.
Sõnnikuvedu – kui üks tähtsaim töölõik kevadkülvi eelsel tööperioodil lonkab siin samuti kahe jalaga. Vaevalt 40 protsenti ettenähtud kogusest on veetud põllule. Kuid ülejäänud 1850 tn, millal mõteldaks lõpetada selle vedu? Ka mineraalväetistega pole olukord parem.
Kolmest brigaadist, millistest muidugi kedagi ei saa kiita , torkab oma halva töökorraldusega eriti silma II brigaad (endine brigadiir sm. Pruuli) ning kuigi uus brigadiir sm. Kirsimäe on töötanud kuu aega, pole senini ikkagi paranenud brigaadi töö. Üks tähtsamaist uue ühinenud kolhoosi ülesannetest – tootmisplaani koostamine ja kinnitamine on veel tegemata.
Agro- ja zootehnilisi loenguid ja vestlusi kolhoosnikega peetakse ka ebakorrapäraselt, nii nagu juhtub ja vastavalt sellele on ka osavõtt nendest vähene.
Mida võib siis järeldada, võttes kokku kõik eelpoolmainitud puudused? Võib järeldada seda, et Pioneeri kolhoosi juhatus pole suhtunud tõsiselt kõigisse neisse kohustustesse ja ülesannetesse, mida paneb talle uus ühinenud kolhoos kevadkülvi eelsel tööde perioodil, ning pole kahtlust, et kui ei parandata senist tööstiili ja tempot, Pioneeri kolhoos ei saa korralikult ja õigeaegselt läbiviia kevadkülvitöid ning olenevalt sellest on sügisel saagid madalamad, mis aga on täiesti lubamatu. Sellepärast tuleb kolhoosi juhatusel veel täna rakendada kõik jõud eelmainitud puuduste kiiremaks kõrvaldamiseks.
P. VALVE

Tänulikud parteile

Kolhoosi Elu 2. märts 1951
TULEVIK ON MEIE ENDI KÄTES
Vaabina külanõukogu Pioneeri kolhoosi punanurka kogunes kohe pärast päevatöö lõppu ligikaudu poolsada kolhoosnikut, et kuulata uut määrust hindade alandamise kohta.
Määratu vaimustusega võeti vastu meie valitsuse otsus töötajate materiaalse heaolu tõstmise kohta. Kohe pärast rõõmuteate kuulamist raadio kaudu, korraldati välkmiiting.
„Oleme tänulikud parteile ja Nõukogude valitsusele toidu- ja tööstuskaupade hindade järjekordse alandamise eest,“ rääkis kolhoosi esimees G. Timberg. Ta näitas, kuivõrd kiiresti meie maa ravis sõjahaavad, ning milliste hiigelsammudega läheb elu majandusliku jõukuse suunas. Samal ajal aga ägavad kapitalistlike maade töölised tööpuuduses, suurte maksukoormate ja elukalliduse pideva tõusu all, mida on neile toonud ameeriklased Marshalli plaaniga. Kolhoosi esimees kutsus kõiki üles töötama meie maa majandusliku jõukuse saavutamiseks kogu jõu ja energiaga.
Sõna võttis veel kolhoosi aseesimees R. Padusepp, kes iseloomustas järjekordset hindade alandamise määrust kui suurt panust ülemaailmsesse rahuüritusse. Rõõmuga ja liigutatult tervitasid kolhoosnikud uue seaduse väljakuulutamist.

Müüdi autosid ka sügaval nõukaajal

Töörahva Elu 22. november 1960
Müüa sõiduauto „Pobeda“ Urvaste k/n. „Pioneeri“ kolhoosis. Küsida kontorist. Kõiv.

Plaanitäitja

Töörahva Elu 12. mai 1960
RAJOONI PÕLDUDEL
Üleeile külvas traktorist H. Uibosaar „Pioneeri“ kolhoosis traktoriga DT-24. Selle vahetusnormiks seemendamisel oli 15 ha. Töö lõppedes selgus, et traktorist oli vahetusnormi täitnud 125-protsendiliselt ja külvanud 21 ha. Eile töötas sm. Uibosaar segatise külvil ja täitis ka siin vahetusnormist rohkem kui 100 protsenti.

Hm, kiigud on kahtlased!

Töörahva Elu 30. aprill 1960
Veel kord parkide hooldamisest
(Märkmeid ühelt kontrollreidilt)
Ära kiigu, kiigeke!
Praegu kiigub siin ainult kolm mudilast. Juba sellestki kääksuvad pärnad. Aga mis siis veel, kui täiskasvanud sellel kiigel uljast õhulendu teevad? Need puud on tapetud, nad hävivad!
Ei tahaks uskuda, et Vaabina pargi valvur Vidrik Hõrak ise ka kiikumas käib. Ent miks ta niisugust kiike üldse lubab? Pargivalvur on ju vastutav iga põlispuu saatuse eest kaitse alla võetud pargis. Sm. Hõrak! Oleks aeg asuda pargivalvuri ülesandeid täitma.
Aga see on ka kõik, mis selles pargis halba silma torkas. Rõõmustav on, et pargi taastamise ja laiendamise tõstis kolhoosi juhatus päevakorda. Tööd käivad. Staadioni rajamine pargist allapoole, pargi ümbruses küngaste haljastamine ja pargi enda korrastamine on head üritused, kuid nendega üksi ei tohi piirduda. Siit läheb Urvaste poole meie rajooni üks ilusamaid ja pikemaid puiesteid. Kuid palju puid on välja langenud, uusi aga keegi ei istuta. Ka selle töö peaksid „Pioneeri“ kolhoosi juhatus, kommunistlikud noored ja noored oma südameasjaks võtma.

Hahaa - terava sulega!!

Töörahva Elu 9. aprill 1960
Tänuavaldus
Avaldan tänu „Pioneeri“ kolhoosi juhatusele meile iseteenindusliku söökla avamise eest. Teie ettenägelikkuse tõttu on meile võimaldatud igal ajal vaba sisse- ja väljapääs kolhoosi õunapuuaeda. Suures valikus õunapuud (200 tk.) rahuldasid täielikult minu ja mu suguvõsa nõudlikku maitset.
Haavikuemand.

Kriitikat "Pioneeri" suunas

Töörahva Elu 5. september 1959

NIITMATA SEISAB ÜKS PÕLD AGA VEEL…
„Pioneeri” kolhoos on töödega jalgu jäänud.
Eelmises ajalehenumbris avaldatud sügistööde kokkuvõttes seisis „Pioneeri” kolhoos viimasel kohal. Enamik rajooni majanditest on viljakoristamisega lõppjärgus, mitmed on juba lõpetanud. Mida näeme sel ajal „Pioneeris?”
Siin „valmib” ikka veel rukis rohkem kui 30 hektaril. Pooled rukkipead on tuul maa ligi painutanud ja needki, mis püsti, on teradest pooleldi tühjad või sisaldavad riknenud vilja.
Kolhoosi agronoom Kalju Kõiv ja 2. põllundusbrigaadi brigadir August Kirsimäe arvavad, et saaki peaks ikka saama. Kahjuks on and unustanud, kas hektarisaaki tuleb arvestada tonni ja enama või mõne tsentneriga. Rohkem kõlbab see vili õlleks kui leivaviljaks.
Käesoleva ajani pole koristajaid näinud 70 ha otra ja nisu. Hilinemise põhjuseks toob agronoom kombainide nõrga töö.
Koristamist alustasid korraga kaks kombaini. Nendest teine langes aga peatselt rivist välja. Paari nädala jooksul suutis kombainer Albert Liba koristada kõigest kaks ja pool (!) hektarit. Milles oli siis viga? Kolhoosnikud räägivad, et kombain oli vana ja halvasti remonditud. Sellel oleks pidanud töötama kogemustega mees, kes oleks jõudnud vigu ennestada. Kolhoosi juhatus aga pani sellele otse koolist tulnud nooruki. Temast ei olnud niisugusel kombainil töötajat ja nüüd kasutatakse seda tagavaraosade laoks.
„Sügiskülviga on aega küll” – sellisel seisukohal on kolhoosi agronoom Kalju Kõiv. Eks sellest tulegi, et käesoleva ajani pole külvatud ühtegi kilogrammi seemet.
…Grupp kolhoosnikuid peavad ülespandud seemneristiku rõugu juures suitsutundi. Siin istub ka agronoom. Jutt läheb sügiskülvile. Agronoom väidab, et ega meie külviga veel hiljaks pole jäänud. Ta julgeb loota, et 10. septembriks külv lõpetatakse. Ja kui halvemal juhul peakski hilinema, ei ole see mingi pahandus.
Praegune olukord külviks ettevalmistumisel aga ei lase agronoomi sõnadel täituda. 215 hektarist, mis lähevad taliviljade alla, on tänaseni 15 ha kündmata. Osal maast kasvavad alles kartulid. 180 ha sellest vajab aga kultiveerimist ja ligemale pool külvimaast väetist. Kõik see nõuab aega ja tööjõudu.
„Jah, nii seda tööd meie kolhoosis tehakse,” alustab murelikult üks kolhoosnikutest. Teistes kolhoosides, kus külv juba on lõppjärgus, tuntaks muret isegi viimaste külvamata hektarite pärast. Meie agronoomil ja esimehel on aga aega küll. Iga päev variseb kümneid tsentnereid vilja maha, kuid kolhoosijuhtide arvates on selle üle närvitsemine asjata. Öeldud sõnad peaks jäägitult hävitama „aega küll” meeleolud kolhoosi juhtivate töötajate mõtetes ja tegudes.
L. HANKOV

Kolhooside uudised

Töörahva Elu 1.august 1959
Tööd käivad mitmel rindel
/---/
***
„Pioneeri” kolhoosis on käsil silovalmistamine. Seda tehakse Palumõisa karjalauda juurde virna. Materjaliks on ristikhein ja vikk. Vastava plaani järgi tehakse seda 150 tonni. Varem oli kolhoosi arvel juba 350 tonni silo. Hiljem tuleb veel juurde maisisilo.
***
„Siiriuse” kolhoosis käib juba mitmendat päeva põldheinte panipaikadesse vedu. Seda tahetakse täna õhtupoolikuks lõpetada. Esmaspäeval alustatakse rukkikoristamist.
(Meie kirjasaatjailt telefoni teel)

50 aastat tagasi oli palju kolhoose

17. juuni 1958
Rajooni põldudelt
KÜNTAKSE KESA
Stalini-nimelises kolhoosis hakati juba kevadtööde lõpupäevil pihta uue tööga – sõnnikuveoga kesale. Igas brigaadis jäi ikka osa hobuseid ja inimesi vabaks. Need saadetigi, kes aluta-talli sõnnikut vedama, kes laotama. Mõni päev tagasi pandi kaks DT-54 marki traktorit künnile. Seda tööd teevad traktoristid L. Kavand ja V. Laidma. Esmaspäeva õhtuks oli kesa küntud juab rohkem kui 40 ha
****
“Pioneeri” kolhoosis on 145 ha suurusest kesast küntud juba 95 ha. Selle tööga tahetakse kiiresti lõpule jõuda, et heinaajaks kõikide käed uueks tööks vabaks saaksid.

17. juuni 1958
Eesrindlaste tribüün
KOLHOOSI AUTAHVLIL
Mis annab kolhoosi töötajale eesrindlase nime? Kahtlemata väljatöötatud normipäevade arv. See on kindlaks mõõduks, kuhu inimesi liigitada. Kuid ka selle mõõtjaga arvestades võib juhtuda siia-sinna kõikumisi. Kolhoosis, nagu igas majandis ja asutuses, võib olla väga mitmet laadi inimesi. On neid, kes valivad töid selle järgi, palju seal teenida võib; leidub teisi, kellele meeldib vaid mõni harv töö, kas siis hobustepaariga maaharimine, heinariisumine või jälle midagi muud. Kõige kindlam on aga sedasorti rahvas, kes töökäsku saades ei arvesta, kas eelolev päev toob talle suure või kesise tulu, kas antud tööülesanne kuulub kergete või raskete hulka, vaid asub tööle, sest majandi huvides on tähtis sellega just nüüd toime tulla.
Selliste inimeste hulka kuulub Stalini-nimelise kolhoosi liige Elfriede Kärgenberg.
Mõnikord öeldakse, et talvised kuud olla põllupidajaile pisut nagu hingetõmbamiseks. E. Kärgenbergil aga on talve lühikestel ja lumistelgi päevadel vähe mahti kodus olla. Tõsi küll: tolleaegsed tööd ei anna palju normipäevi, ent kes sellest hoolida saab. Söötade veod loomadele, mõned muud väiksemad käigud ja veod, nende eest ei sa kuigi palju palka, kuid nendeta ei tulda toime. Sellepärast ei lükka ta kunagi tagasi ühtki ametit, mida parajasti pakutakse.
Juba enne kevadiste tööde algust jõudis hoolas töötaja autahvlile. Kui tulid kibedad külvipäevad, polnud sugugi haruldased need päevad, mil bridadir võis tema arvele märkida 3-4 normipäeva. Jälgime pisut maikuu tööde arvestuse lehti. Ühel päeval on ta sõnnikuveoga teeninud 3 normipäeva, teistel ulatub nede arv üle nelja. Siis on tema ametiks olnud seemnekartuli sorteerimine – too töö andis 1,2 normipäeva jne. 1. juunin oli neid tema tööraamatus juba ainult mõni kümnendik vähem kui 165.
“Õiged tööd ning rabamised on alles ees!” leiab tööeesrindlane ise. “Kui ikka vihm ähvardab kuiva loogu käest ära kiskuda või jälle põhuhunnikuid märjaks kasta, siis ei märkagi, et teed mõne tunniga kogu päevase töö.”
E. Kärgenbergil on kolhoosis tugev ja visa võistleja. Ka see püsib pidevalt autahvlil. Nooruke Maie Ruder oli talvekuudel tal tihedalt kannul – nende vahe oli alati mõni normipäev. IV brigaadi brigadiri R. Uudami üteluse järgi on Maie lausa raudvaraks brigaadis.
“Tüdruk, kes ei karda ühtki tööd ega tegemist, kes teinekord ise otsib, kus midagi toimetamist ootab...”
Mai viimastel päevadel jõudis ta oma võistlejast ühe normipäeva võrra ette. Ärge arvake, see polnud sugugi kerge! Selleks on vaja alati väsimatult platsis olla, iga antud töö korralikult teha. Veel raskemaks võib osutuda esikoha käes hoidmine. Kuid seda peab hoidma, kas või...
Võistlusest sünnivad uued töövõidud. Neist võrsub märkamatult kolhoosi mäkkeminek ja edasi jõudmine. Veel rohkem: neist kasvab sõprus ja ergas, elav huvi kõige vastu, mis muudab töö rõõmuks ja õnneks.
Raske on ennustada, kumb eesrindlastest tuleb aasta lõpul võistluses esikohale. Üht aga võib julgesti öelda: taolised inimesed suudavad teisigi õhutada tööle ja see pole ühes majandis sugugi väikese tähtsusega.
A. KULLA