Sulidest kolhoosiaja algul

Kolhoosi Elu 15. juuli 1951
Terava sulega
Kanad „giljontiini“ all
Pioneeri kolhoosi kanade hulgas valitseb sünge meeleolu. Ei või ju keegi ette teada, kellel tuleb järgmisena tapakirve all pea kaotada. Lootusetu ja hirmunud näoga lamavad haiged kanad hiirvaikselt pimedas kanala nurgas, ohates hirmsa saatuse üle.
See algas nii. Kui A. Ploom sai kanatalitajaks, hakkasid kanad haigestuma, langes toodang ja esines lõppemist, sest iga päev viskab ta 150 kanale toiduks ainult mõned peotäied teri ja see on ka kõik. Hakkab mõni kana surma tundemärke avaldama, on A. Ploom kohe kirvega kohal ja varsti rändab kanaliha tema individuaal katlasse. Et supp on ühekülgne ja pikapeale tüütab ära, serveerib ta vahepeal sinna juurde ka munarooga. Teadagi on munad pärit kolhoosi kanafarmist.
On karta, et nälginud kanad varsti laiateralise kirve all kõik surma mõistetakse. Rajooni põllumajandusosakond peab kiiremas korras leidma vajalikud abinõud kanafarmi päästmiseks.
K. REBANE
„Kes kopikat ei korja, see rublat ei näe“
Kunagi oli kuskil liigkasuvõtja kaupmees, kes ütles: „Ma ei võta ju palju kasu, kopikale võtan ainult kopika juurde. No mis see kopikas siis on?“
Kuldre kaupluse juhatajal sm. Indrekol on harjumuseks kujunenud võtta limonaadile, tikkudele ja teistele kaupadele ka kopikaid juurde. Kui mõni ese maksab näiteks 96 kopikat, siis rublast kaupmees kopikaid tagasi ei anna. Limonadi ostes leidub harva neid õnnelikke, kes ühest rublast kopikaid tagasi saavad.
Edaspidi tuleb ostjatele hoiatuseks kaupluses nähtavale kohale üles panna järgmine silt: „Palutakse anda täpne raha, tagasiandmist ei ole, sest kaupmees S. Indrekol „puudub“ peenraha.“
L. SAARESTE