Töörahva Elu 2. august 1979
Kui juttu tuli sigade suvisest hooldamisest, ütles Kuldre kolhoosi peazootehnik Irma Teos: „Nii nagu inimenegi vajab ka loom üldise tervisliku seisundi tugevdamiseks päikest ja värsket õhku.”
Kuldres on sigade tarvis suvelaagrid, kus loomad juba maikuust saadik värskes õhus ringi võivad liikuda. Hindu osakonna suvelaager on kolhoosis üks paremaid. Tänavu valmis sellele juurdeehitus. Katusealustes või onnides, nagu neid nimetatakse, on loomal võimalus leida vihma eest varju, nii et sead saavad väljas olla veel septembrikuuski.
Hindul on välisigalas kogu põhikari – tõuemiseid paarisaja ringis. Suvelaagrite abil saab emistest vabanenud pinda täiendavalt kasutada nuumikute nuumamiseks.
Taolisi suvelaagreid on Kuldre kolhoosil veel Vaabina osakonnas ja Kõlbil. Remontemised saavad värsket õhku Koigu sigala jalutusaedades.
Friday, July 31, 2009
Kolhooside uudised
Töörahva Elu 1.august 1959
Tööd käivad mitmel rindel
/---/
***
„Pioneeri” kolhoosis on käsil silovalmistamine. Seda tehakse Palumõisa karjalauda juurde virna. Materjaliks on ristikhein ja vikk. Vastava plaani järgi tehakse seda 150 tonni. Varem oli kolhoosi arvel juba 350 tonni silo. Hiljem tuleb veel juurde maisisilo.
***
„Siiriuse” kolhoosis käib juba mitmendat päeva põldheinte panipaikadesse vedu. Seda tahetakse täna õhtupoolikuks lõpetada. Esmaspäeval alustatakse rukkikoristamist.
(Meie kirjasaatjailt telefoni teel)
Tööd käivad mitmel rindel
/---/
***
„Pioneeri” kolhoosis on käsil silovalmistamine. Seda tehakse Palumõisa karjalauda juurde virna. Materjaliks on ristikhein ja vikk. Vastava plaani järgi tehakse seda 150 tonni. Varem oli kolhoosi arvel juba 350 tonni silo. Hiljem tuleb veel juurde maisisilo.
***
„Siiriuse” kolhoosis käib juba mitmendat päeva põldheinte panipaikadesse vedu. Seda tahetakse täna õhtupoolikuks lõpetada. Esmaspäeval alustatakse rukkikoristamist.
(Meie kirjasaatjailt telefoni teel)
Huumorilehest Urvaste kirikuõpetajast
Ulak august 1909
„Meie kodumaa“ nr. 72 nalja-lisa
Urvaste suurvaim-kannataja
Vaimus kuulen neid valu-karjatusi,
Neid ahastavaid hääli ja hädaldamisi,
Mis Tartust siis kaugele kaikuvad,
Kui sinodile pastorid tulevad.
Kelle südant see kui kivi ei rõhuks, ei suruks,
Kel meel ei lööks kurvaks, nii väga kurvaks,
Kes aru ei saaks, kui kurblooline see:
Karjast rääkides nutma peab karjane?!
Valu hingest kui noaga lõikab läbi, -
See ussitand elust, oh kari, on häbi:
See patu-register on võimata pikk,
On veel pikem kui lõpmata igavik!
Siin ma valjastan ainult ühte paiset –
Aruannetes ametlistes näidatud teised –
Ja nimelt et karja sees mitmel pool
Võimust võtmas variseerlise vagaduse vool.
Et see tõsi on, seda võib Urvastes näha.
Rahvas raske patuga saanud seal maha;
Sest mõtle, mis nõuab see meeletu:
Stein pastoriametist lahkugu!
Stein on alati põlanud silmakirjust
Ja kartmata pidanud ameti-orjust
Enda vaadete kohaselt – aga ta palk:
Kaebtuskirja saab Võrumaa praost von Falk.
Steini süüdistaks kõige pealt sellepärast,
Et ei hoolita jumalateenistuse korrast:
Kord laulates „Meie-Isasi“
Terve tosina loeb,*) kord ei ühtegi;
Laualkaijatel enne karikat annab
Ja pärast veel leiba ümber kannab;
Ja seegi süüks temale arvatud kha,
et kord pihti korral ei küsinud „jah“!
Äge puna käib kuumalt üle palge –
Või nõnda, niiviisi! No kuulge nüüd, kuulge!
Oo kahtlust, oo pehtinud pühadust,
Variseerlikku valevagadust!
Oo vennaste-koguduste vaimu, mis heitub,
Kui Steini sarnane suurvaim leidub,
kes ei kumarda kinnitud korra ees
Maani põrmusse pühas aukartuses;
Kes kui lammas ametlist rada ei talla,
Vaid vaatab eeskirjade peal ülevalt alla;
Kel oma vaated ja arvamised
Ja kes vabalt käib om aise-teed!
Teiseks süüpunktiks: heita liig teravat nalja
Kantslil sündimata sõnu suust ajada välja:
„Au jumalal korviks olgu nüüd …“
„Annaks Jumal, et vaenlased võidaksid ...“
„Vaimulapsed on läbi ja läbi kurjad,
Kuid ilmalapsed on headuse orjad …“
„Vaim sureb, kuid ihu jääb igavest …“
Saab ehk villand juba neist näitustest!
Stein seega on teeninud aina tänu,
Et ta jumalakojas teeb sarnast mõnu,
Ja see nali ei olegi sündimata –
See on lihtsalt licentia poetica.
Aga Urvaste mehed, need tõstavad kära:
Stein kirja põhjalt on langenud ära,
Ta jumalasõnast ööd-päeva ei tea,
Tähest küünte ja hammastega kinni ei pea!
Vaatke, Urvaste mehed, ei see sugugi sünni,
Et Stein oma hiilgava naljaanni
Vaka alla peaks panema varjule –
Sellest poleks ju kasu teil vähematki.
Sest ajage vagaduses vastu, mis aate, -
Aga Steini nalja, kui kuulda saate,
Meel mitmelgi teise seast lõbusaks läeb
Ning nii mõnigi huuli naerule seab.
Ta ei taha enda ametikohuseid täita,
Surnuid matta ega haigete juurde sõita –
Siin liigub jalg liiga libedal teel,
Võib viimaks ehk kuidagi väärata veel!
Ainult ühte ma ütlen: siin igamees vabaks –
Et mõistmata nurisejaid nuhtlus ei tabaks!
Las igaüks ainult nõnda siin teeb,
Et ta südametunnistus rahule jääb!
Aga lõpuks, no Issand Jeesuke hoia! –
Kuis ta teisiti teiega ümber võib käia,
Kui teil kõigil on veres see haiglane püüd:
Temast otsida ikka ja alati süüd?!
Ta on vaimline suurus, hiilgav kui päike –
Kuid teie ees ta nii armetu, väike –
Kas see närvisi ei näri, südant ei söö,
Kas see hingele kibedaid haavu ei löö?!
Ning nüüd veel see neetud kaebtuse-kiri! –
Oo, vagaduse vaimus märatsev kari,
Vasri võid sa vist sellega uhkustada,
et suurvaimu oled saatnud sa hulkuma!
Aga Stein, sinu nimi jääb suureks, jääb suureks!
Oo põlatud suurvaim, saa Jesse-juureks,
Millest tärkab meil ammu oodatud taim –
Tähe surve alt pääsenud – vaba vaim!
Madis Mürk
„Meie kodumaa“ nr. 72 nalja-lisa
Urvaste suurvaim-kannataja
Vaimus kuulen neid valu-karjatusi,
Neid ahastavaid hääli ja hädaldamisi,
Mis Tartust siis kaugele kaikuvad,
Kui sinodile pastorid tulevad.
Kelle südant see kui kivi ei rõhuks, ei suruks,
Kel meel ei lööks kurvaks, nii väga kurvaks,
Kes aru ei saaks, kui kurblooline see:
Karjast rääkides nutma peab karjane?!
Valu hingest kui noaga lõikab läbi, -
See ussitand elust, oh kari, on häbi:
See patu-register on võimata pikk,
On veel pikem kui lõpmata igavik!
Siin ma valjastan ainult ühte paiset –
Aruannetes ametlistes näidatud teised –
Ja nimelt et karja sees mitmel pool
Võimust võtmas variseerlise vagaduse vool.
Et see tõsi on, seda võib Urvastes näha.
Rahvas raske patuga saanud seal maha;
Sest mõtle, mis nõuab see meeletu:
Stein pastoriametist lahkugu!
Stein on alati põlanud silmakirjust
Ja kartmata pidanud ameti-orjust
Enda vaadete kohaselt – aga ta palk:
Kaebtuskirja saab Võrumaa praost von Falk.
Steini süüdistaks kõige pealt sellepärast,
Et ei hoolita jumalateenistuse korrast:
Kord laulates „Meie-Isasi“
Terve tosina loeb,*) kord ei ühtegi;
Laualkaijatel enne karikat annab
Ja pärast veel leiba ümber kannab;
Ja seegi süüks temale arvatud kha,
et kord pihti korral ei küsinud „jah“!
Äge puna käib kuumalt üle palge –
Või nõnda, niiviisi! No kuulge nüüd, kuulge!
Oo kahtlust, oo pehtinud pühadust,
Variseerlikku valevagadust!
Oo vennaste-koguduste vaimu, mis heitub,
Kui Steini sarnane suurvaim leidub,
kes ei kumarda kinnitud korra ees
Maani põrmusse pühas aukartuses;
Kes kui lammas ametlist rada ei talla,
Vaid vaatab eeskirjade peal ülevalt alla;
Kel oma vaated ja arvamised
Ja kes vabalt käib om aise-teed!
Teiseks süüpunktiks: heita liig teravat nalja
Kantslil sündimata sõnu suust ajada välja:
„Au jumalal korviks olgu nüüd …“
„Annaks Jumal, et vaenlased võidaksid ...“
„Vaimulapsed on läbi ja läbi kurjad,
Kuid ilmalapsed on headuse orjad …“
„Vaim sureb, kuid ihu jääb igavest …“
Saab ehk villand juba neist näitustest!
Stein seega on teeninud aina tänu,
Et ta jumalakojas teeb sarnast mõnu,
Ja see nali ei olegi sündimata –
See on lihtsalt licentia poetica.
Aga Urvaste mehed, need tõstavad kära:
Stein kirja põhjalt on langenud ära,
Ta jumalasõnast ööd-päeva ei tea,
Tähest küünte ja hammastega kinni ei pea!
Vaatke, Urvaste mehed, ei see sugugi sünni,
Et Stein oma hiilgava naljaanni
Vaka alla peaks panema varjule –
Sellest poleks ju kasu teil vähematki.
Sest ajage vagaduses vastu, mis aate, -
Aga Steini nalja, kui kuulda saate,
Meel mitmelgi teise seast lõbusaks läeb
Ning nii mõnigi huuli naerule seab.
Ta ei taha enda ametikohuseid täita,
Surnuid matta ega haigete juurde sõita –
Siin liigub jalg liiga libedal teel,
Võib viimaks ehk kuidagi väärata veel!
Ainult ühte ma ütlen: siin igamees vabaks –
Et mõistmata nurisejaid nuhtlus ei tabaks!
Las igaüks ainult nõnda siin teeb,
Et ta südametunnistus rahule jääb!
Aga lõpuks, no Issand Jeesuke hoia! –
Kuis ta teisiti teiega ümber võib käia,
Kui teil kõigil on veres see haiglane püüd:
Temast otsida ikka ja alati süüd?!
Ta on vaimline suurus, hiilgav kui päike –
Kuid teie ees ta nii armetu, väike –
Kas see närvisi ei näri, südant ei söö,
Kas see hingele kibedaid haavu ei löö?!
Ning nüüd veel see neetud kaebtuse-kiri! –
Oo, vagaduse vaimus märatsev kari,
Vasri võid sa vist sellega uhkustada,
et suurvaimu oled saatnud sa hulkuma!
Aga Stein, sinu nimi jääb suureks, jääb suureks!
Oo põlatud suurvaim, saa Jesse-juureks,
Millest tärkab meil ammu oodatud taim –
Tähe surve alt pääsenud – vaba vaim!
Madis Mürk
Tuesday, July 28, 2009
50 aastat tagasi - kolhoosis kõik väga hästi!
Töörahva Elu 28. juuli 1959
Viimased ettevalmistused
Hiljuti alustas „Pioneeri” kolhoosi partei-algorganisatsioon lahtisel koosolekul viljakoristamise ettevalmistamise käiku. Aruandjaks oli kolhoosi esimees A. Vulv.
Kolhoosil on praegu kaks kombaini. Mõlemad said äsja töökorda. Peale selle võidakse vajaduse korral tööle panna kaks traktori-viljaniitjat. Ka need on täiesti töökõlbulikud. Lähemail päevil loodetakse juurde muretseda veel kolmaski kombain.
Praegu ehitatakse kibedalt ümber ruumikat kivihoonet, endist Vaabina valla magasiaita. Sinna seatakse tööle kiirkuivati. Eelmistel aastatel kippus „Pioneeri” kolhoosis viljakoristamine takerduma just selle tõttu, et väikese ööpäevase läbilaskevõimega statsionaarsed kuivatid ei jõudnud masindatud teri küllalt kiiresti ära kuivatada. Tänavu aitab kiirkuivati sellest hädast üle.
Võimalikult palju kasutada koristustöödel kombaini, vili kiiresti ja kadudeta salve! Selline otsus võeti vastu koosolekul ja kõik osavõtjad lubasid kogu jõu ja oskusega kaasa aidata, et see täidetakse.
E. BATAšKOVA
Kurenurme k/n esimees
Viimased ettevalmistused
Hiljuti alustas „Pioneeri” kolhoosi partei-algorganisatsioon lahtisel koosolekul viljakoristamise ettevalmistamise käiku. Aruandjaks oli kolhoosi esimees A. Vulv.
Kolhoosil on praegu kaks kombaini. Mõlemad said äsja töökorda. Peale selle võidakse vajaduse korral tööle panna kaks traktori-viljaniitjat. Ka need on täiesti töökõlbulikud. Lähemail päevil loodetakse juurde muretseda veel kolmaski kombain.
Praegu ehitatakse kibedalt ümber ruumikat kivihoonet, endist Vaabina valla magasiaita. Sinna seatakse tööle kiirkuivati. Eelmistel aastatel kippus „Pioneeri” kolhoosis viljakoristamine takerduma just selle tõttu, et väikese ööpäevase läbilaskevõimega statsionaarsed kuivatid ei jõudnud masindatud teri küllalt kiiresti ära kuivatada. Tänavu aitab kiirkuivati sellest hädast üle.
Võimalikult palju kasutada koristustöödel kombaini, vili kiiresti ja kadudeta salve! Selline otsus võeti vastu koosolekul ja kõik osavõtjad lubasid kogu jõu ja oskusega kaasa aidata, et see täidetakse.
E. BATAšKOVA
Kurenurme k/n esimees
Sunday, July 26, 2009
Kollast kõmu 80 aasta tagant
Võru Teataja 27. juuli 1929
Nurjaläinud kosjakäik
Kosilane ajas terve valla läbi kositavat tagaajades
Möödunud kolmapäeval juhtus Urvastes omapärane kosjalugu. Keegi V. O. valla mees oli N. tallu säälsele peretütrele kosja sõitnud. Nojah, kosjad ikka mis kosjad. Viinad ja kõik sedasorti kraam ühes, nii et las aga olla.
Kuid häda seisis selles, et preilile ei meeldinud kosilane ja ta otsustas ühe teenijatüdrukuga ära minna. Ilus. Rääkis siis kosilasele, et asi on niisugune, et meie peame näitemängu harjutusele minema ja ole nii lahke ja võta oma hobune ja sõiduta meid sinna. Seda ka tehti ja väimees sõitis tagasi äia poole, et oodata preili tagasitulekut. Aga preili ei ilmunud ega ilmunud koju. Mis siis muud, kui tarvis vaatama minna ja mindigi. Selleks oli ka paras juhus, sest kosjaisa oli enese tugevasti ära tipsutanud ja ei suutnud oma kohuseid täita.
Sõideti sinna, kus kosilane enne preilid olid viinud, kuid seal ei olnud midagi ega kedagi. Arutleti ja otsustati siis lähedal asuvast poest järele pärida. Kaupmees seletas aga, et tema ei tea näitemängu harjutusest midagi, vaid seda teab näitejuht ja võib olla et tema pool on ka mõnesugune harjutus. Uuesti tõmmati mustale hobusele piitsa ja sõit läks tagaaajmise tuhinas näitejuhi poole. Säält teada saades, et mingisugust näitemängu harjutust ei ole ja et preilit ka sääl pole, oli meeste tusk suur.
Kosilane oli kohe ütelnud: “Egas muidu sinna enam tagasi ei läheks, aga liiter viina jäi sinna, see peab ära tooma.
Nurjaläinud kosjakäik
Kosilane ajas terve valla läbi kositavat tagaajades
Möödunud kolmapäeval juhtus Urvastes omapärane kosjalugu. Keegi V. O. valla mees oli N. tallu säälsele peretütrele kosja sõitnud. Nojah, kosjad ikka mis kosjad. Viinad ja kõik sedasorti kraam ühes, nii et las aga olla.
Kuid häda seisis selles, et preilile ei meeldinud kosilane ja ta otsustas ühe teenijatüdrukuga ära minna. Ilus. Rääkis siis kosilasele, et asi on niisugune, et meie peame näitemängu harjutusele minema ja ole nii lahke ja võta oma hobune ja sõiduta meid sinna. Seda ka tehti ja väimees sõitis tagasi äia poole, et oodata preili tagasitulekut. Aga preili ei ilmunud ega ilmunud koju. Mis siis muud, kui tarvis vaatama minna ja mindigi. Selleks oli ka paras juhus, sest kosjaisa oli enese tugevasti ära tipsutanud ja ei suutnud oma kohuseid täita.
Sõideti sinna, kus kosilane enne preilid olid viinud, kuid seal ei olnud midagi ega kedagi. Arutleti ja otsustati siis lähedal asuvast poest järele pärida. Kaupmees seletas aga, et tema ei tea näitemängu harjutusest midagi, vaid seda teab näitejuht ja võib olla et tema pool on ka mõnesugune harjutus. Uuesti tõmmati mustale hobusele piitsa ja sõit läks tagaaajmise tuhinas näitejuhi poole. Säält teada saades, et mingisugust näitemängu harjutust ei ole ja et preilit ka sääl pole, oli meeste tusk suur.
Kosilane oli kohe ütelnud: “Egas muidu sinna enam tagasi ei läheks, aga liiter viina jäi sinna, see peab ära tooma.
80 aastat tagasi õnnelik autoõnnetus
Võru Teataja 27. juuli 1929
Auto-õnnetus Urvastes
Auto lendas kraavi, sõites hiigla kiirusega
Sõitjad said kergemaid vigastusi
Hiljuti juhtus Urvastes õnnelik õnnetus autosõidul. Kohalikus rahvamajas oli rahvaetendus, kuhu oli sõitnud ka autoomanik K. oma autoga. Et meestel tuju pidu puhul väga hää oli, siis otsustati teha autoga “väike ekskursioon” ümbruskonda. Istuti pääle ja sõit algas suure laulu ja rõõmuga.
Kuid tagasisõit ei olnud enam nii rõõmus ja õnnelik. Et tee hästi sile oli, siis anti autole kiirus, mida ta veel suutis võtta. Kuid ootamatult tuli teel käänak ja siin ei aidanud pidur ega tüür. Hiigla kiiruse juures tormas auto kraavi ja jooksis umbes 10 meetrit küljeli edasi, paisates seesistujad välja.
Auto on saanud õige tõsiseid vigastusi, kuna inimestega raskemaid õnnetusi ei ole juhtunud. Ainult kaks sõitjat said jalgadest põrutada, kuna ka juhil enesel on väiksemad kriimustused. Õnnetuse põhjuseks arvatakse suurt kiirust ja teetundmatust, kuid võib ju olla, et ka juht mitte täiesti kaine ei olnud
Auto-õnnetus Urvastes
Auto lendas kraavi, sõites hiigla kiirusega
Sõitjad said kergemaid vigastusi
Hiljuti juhtus Urvastes õnnelik õnnetus autosõidul. Kohalikus rahvamajas oli rahvaetendus, kuhu oli sõitnud ka autoomanik K. oma autoga. Et meestel tuju pidu puhul väga hää oli, siis otsustati teha autoga “väike ekskursioon” ümbruskonda. Istuti pääle ja sõit algas suure laulu ja rõõmuga.
Kuid tagasisõit ei olnud enam nii rõõmus ja õnnelik. Et tee hästi sile oli, siis anti autole kiirus, mida ta veel suutis võtta. Kuid ootamatult tuli teel käänak ja siin ei aidanud pidur ega tüür. Hiigla kiiruse juures tormas auto kraavi ja jooksis umbes 10 meetrit küljeli edasi, paisates seesistujad välja.
Auto on saanud õige tõsiseid vigastusi, kuna inimestega raskemaid õnnetusi ei ole juhtunud. Ainult kaks sõitjat said jalgadest põrutada, kuna ka juhil enesel on väiksemad kriimustused. Õnnetuse põhjuseks arvatakse suurt kiirust ja teetundmatust, kuid võib ju olla, et ka juht mitte täiesti kaine ei olnud
Huvitav fakt
Töörahva Elu 26. juuli 1969
KODULOOLANE
AJAKIRJANDUSKROONIKAT
/---/
- 1903.- 1905. a. oli „Oleviku” vastutavaks toimetajaks Urvastest pärinev talumehe tütar Marie Koppel. Seega oli Koppel esimeseks Eesti naiseks, kes kirjutas alla poliitilisele ajalehele.
KODULOOLANE
AJAKIRJANDUSKROONIKAT
/---/
- 1903.- 1905. a. oli „Oleviku” vastutavaks toimetajaks Urvastest pärinev talumehe tütar Marie Koppel. Seega oli Koppel esimeseks Eesti naiseks, kes kirjutas alla poliitilisele ajalehele.
Friday, July 24, 2009
Hästi lühidalt:)
Olevik 24. juuli 1889
Sõnumid isamaalt.
Kodu. Kool. Kirik.
Urvastus, 16. juulil. Meie, Urvastlased ehitame sel suvel oma veikest kirikut suuremaks. Töö on pea valmis saamisel. – Näitemängusid mängitakse kaunis hagaraste. Raamatukogusid ei ole terves kihelkonnas üht ainustki. – Koolmeistrid on kõik Võru linnas Vene keele kursusel, mis läbi kodune töö korratumasse olekusse on jäänud. – Heinategemine on vaevaline, sest et alati vihmased ilmad on. Saak on ka vähem kui mineval aastal.
Sõnumid isamaalt.
Kodu. Kool. Kirik.
Urvastus, 16. juulil. Meie, Urvastlased ehitame sel suvel oma veikest kirikut suuremaks. Töö on pea valmis saamisel. – Näitemängusid mängitakse kaunis hagaraste. Raamatukogusid ei ole terves kihelkonnas üht ainustki. – Koolmeistrid on kõik Võru linnas Vene keele kursusel, mis läbi kodune töö korratumasse olekusse on jäänud. – Heinategemine on vaevaline, sest et alati vihmased ilmad on. Saak on ka vähem kui mineval aastal.
Thursday, July 16, 2009
Emaorden Urvaste valda
16. juuli 1949
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumis
/---/
II järgu ordeniga „Ema au“ autasustati Urvaste valla talunaist Hilda Siili, kes on sünnitanud ja kasvatanud kaheksa last. Varem on teda autasustatud II järgu medaliga „Emamedal“.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumis
/---/
II järgu ordeniga „Ema au“ autasustati Urvaste valla talunaist Hilda Siili, kes on sünnitanud ja kasvatanud kaheksa last. Varem on teda autasustatud II järgu medaliga „Emamedal“.
Wednesday, July 15, 2009
100 aastat tagasi - põllumajandusel kehv aasta, Põllumeeste selts peab pidu
Peterburi Teataja 15. juuli 1909
Maamajandus. Urvaste kih. majanduslikud teated. Mai kuu algusest kuni Jaanipäevani ei sadanud siinpool õiget vihma, ainult paar korda tuli kaste võrd, mis midagi ei tähendanud; ilmad olid liig kuivad ja tulised, selle pikalise põua järele on heina- ja põllukasvamine hoopis längus. Harilikult oli jaanipäev kesk-heinategemise aeg, aga nüüd ei saa heina enne Jakobipäeva teha, s.o. kuu aega hiljem. Niiduheina saak on tänavu suvel pool vähem läinud aastate saagist, kuna ristikheinast midagi loota ei ole; need nurmed on kuivadel kohtadel päris paljad, ainult niiskemates kohtades on ta sõrme pikkune. Rukkid on ka kõhnad, kuna harva mõnel keskmine on. Suiviljad olivad mägise ja savimaade peal hoopis idanemata, aga pehmemates kohtades küll haljendas, kuid kiduralt – nii on juba ette näha, et suiviljade pead küll enne augusti kuu lõppu välja ei tule ja palju enne Mihklipäeva valmis ei saa, sellega on viljakasv põua pärast enam kui kuu aega teistest aastatest hiljemaks jäänud. Ka juurviljad on kõhnad. Õunapuude ja marjapõesaste peal on palju ussisi. Niisugust põllumajanduslist vaadet pakub kogu Võrumaakond. Üleüldse on juba ette ära näha, et selle aastane heina- ja põllusaaks siin maakonnas õige vaene tõotab olla.
Peterburi Teataja 15. juuli 1909
Seltsielu.
Lex. Vaabina põllumeeste-selts 5. juulil s.a. endises „Liiva“ koolimajas 10 aastast juubelipidu. Ta on Võrumaal kõigevanem põllum.-selts ja pani ka esimese põllutöönäituse Võrus toime. Vaabina põllum.-selts on maalolevatest põllum.-seltsidest vist üks tegevusrikkamatest. Ta on kümne aasta jooksul 55 tuhande rubla eest selle mõisasse piima viinud, peale 10 tuhande rubla eest kunstsõnnikut tellinud, 6 põllutöönäitust ja 4 näitemüüki toimepannud, näitustel 1200 rubla auhindadeks andnud, kuldsõrmused, prossid, käerõngad, uurid, mis naisterahva käsitöö eest anti, on peale selle; näitustel saadud kõige suurem puhaskasu oli 270 rubla ja kahju 52 rub., 88 kiitusekirja näitustel välja jaganud, peale 40 auraha (kuld, hõbe, brongs) annetanud; seltsi kõige suurem kassa seis oli 1000 rubla. Pidu toimepanemiseks anti seltsikassast 50 rub. ja kes pidust osa võttis, mkasis veel juurde – meesterahvas 1 rub., naisterahvas – 50 kop. Pidust võtsivad ainult seltsiliikmed osa. Seltsi kümneaastase pidu mälestuseks oli paljude, endiste, kaugel elavate, seltsiliikmete, kui ka eraisikute poolt hulga õnnesoovisi saadetud, mis esimees pidul ette luges; auvõerana oli naabri põllum.-seltsi poolt igast ühest üks kutsutud. Pidukorral lõbustas kohalik muusika ja laulukoor pidulisi. Pidul peeti palju kõnesi ja kord oli kõigipidi eeskujulik.
Maamajandus. Urvaste kih. majanduslikud teated. Mai kuu algusest kuni Jaanipäevani ei sadanud siinpool õiget vihma, ainult paar korda tuli kaste võrd, mis midagi ei tähendanud; ilmad olid liig kuivad ja tulised, selle pikalise põua järele on heina- ja põllukasvamine hoopis längus. Harilikult oli jaanipäev kesk-heinategemise aeg, aga nüüd ei saa heina enne Jakobipäeva teha, s.o. kuu aega hiljem. Niiduheina saak on tänavu suvel pool vähem läinud aastate saagist, kuna ristikheinast midagi loota ei ole; need nurmed on kuivadel kohtadel päris paljad, ainult niiskemates kohtades on ta sõrme pikkune. Rukkid on ka kõhnad, kuna harva mõnel keskmine on. Suiviljad olivad mägise ja savimaade peal hoopis idanemata, aga pehmemates kohtades küll haljendas, kuid kiduralt – nii on juba ette näha, et suiviljade pead küll enne augusti kuu lõppu välja ei tule ja palju enne Mihklipäeva valmis ei saa, sellega on viljakasv põua pärast enam kui kuu aega teistest aastatest hiljemaks jäänud. Ka juurviljad on kõhnad. Õunapuude ja marjapõesaste peal on palju ussisi. Niisugust põllumajanduslist vaadet pakub kogu Võrumaakond. Üleüldse on juba ette ära näha, et selle aastane heina- ja põllusaaks siin maakonnas õige vaene tõotab olla.
Peterburi Teataja 15. juuli 1909
Seltsielu.
Lex. Vaabina põllumeeste-selts 5. juulil s.a. endises „Liiva“ koolimajas 10 aastast juubelipidu. Ta on Võrumaal kõigevanem põllum.-selts ja pani ka esimese põllutöönäituse Võrus toime. Vaabina põllum.-selts on maalolevatest põllum.-seltsidest vist üks tegevusrikkamatest. Ta on kümne aasta jooksul 55 tuhande rubla eest selle mõisasse piima viinud, peale 10 tuhande rubla eest kunstsõnnikut tellinud, 6 põllutöönäitust ja 4 näitemüüki toimepannud, näitustel 1200 rubla auhindadeks andnud, kuldsõrmused, prossid, käerõngad, uurid, mis naisterahva käsitöö eest anti, on peale selle; näitustel saadud kõige suurem puhaskasu oli 270 rubla ja kahju 52 rub., 88 kiitusekirja näitustel välja jaganud, peale 40 auraha (kuld, hõbe, brongs) annetanud; seltsi kõige suurem kassa seis oli 1000 rubla. Pidu toimepanemiseks anti seltsikassast 50 rub. ja kes pidust osa võttis, mkasis veel juurde – meesterahvas 1 rub., naisterahvas – 50 kop. Pidust võtsivad ainult seltsiliikmed osa. Seltsi kümneaastase pidu mälestuseks oli paljude, endiste, kaugel elavate, seltsiliikmete, kui ka eraisikute poolt hulga õnnesoovisi saadetud, mis esimees pidul ette luges; auvõerana oli naabri põllum.-seltsi poolt igast ühest üks kutsutud. Pidukorral lõbustas kohalik muusika ja laulukoor pidulisi. Pidul peeti palju kõnesi ja kord oli kõigipidi eeskujulik.
Sunday, July 12, 2009
Karskusteema igati oluline
Võru Teataja 11. juuli 1929
Antsla-Urvastetet ähvardab alkoholi uputus
Alakõrtsi tahetakse õlle-viinakauplust sisse sääda.
Nagu kuulda, kavatseb keegi Antsla aleviärimees Antsla-Urvaste Alakõrtsis õlle- ja viinaladu avada. Ja, alkoholi sõprade meelest ilus algatus, kuid mis mõtlevad enamjagu teistest?
Teatavasti asub Alakõrts Antsla-Urvaste piiril ja kui säärasel kohal avatakse alkoholi pood, siis on möödapääsematud igapäised kakelused. Teekäijad peavad igatahes siis Võru kaudu Valka sõitma, sest Alakõrtsist möödumine on ju joobnute tõttu võimatu. Arvan, et kellelgi pole veel meelest läinud need kakelused ja riiud, mis aset leidsid tolkorral, kui samas kohas asus kõrts. Ei läinud ühtegi õhtut ega päeva mööda, kui mõnel pääd puruks ei löödud või silmi ära ei kratsitud.
Alevis või linnas on säärane asutis arusaadav, sest seal on käepärast ametivõimud, kuna maal seda korraldust raske läbi viia.
Päälegi ei tunta sääl alkoholi kaupluse järele sugugi vajadust, sest Antsla alev asub Urvastest kõigest 9 klm. kaugel, kuna Uue-Antslale ta veelgi ligemal on. ja säält võib seda märjukest saada niipalju kui süda soovib. Inimeste seas on säärane ettevõte rahakehval ajal tõsist meelepaha ja nurinat esile kutsunud.
Igatahes peaks need asutused ja võimud, kelledest asi oleneb, kindlasti samme astuma, et Alakõrtsi mingisugust alkoholikauplust ei avataks, kui neile tähtis on rahva üldine hää käekäik, sest vastasel korral upub Antsla-Urvaste alkoholi merre.
Antsla-Urvastlane.
Antsla-Urvastetet ähvardab alkoholi uputus
Alakõrtsi tahetakse õlle-viinakauplust sisse sääda.
Nagu kuulda, kavatseb keegi Antsla aleviärimees Antsla-Urvaste Alakõrtsis õlle- ja viinaladu avada. Ja, alkoholi sõprade meelest ilus algatus, kuid mis mõtlevad enamjagu teistest?
Teatavasti asub Alakõrts Antsla-Urvaste piiril ja kui säärasel kohal avatakse alkoholi pood, siis on möödapääsematud igapäised kakelused. Teekäijad peavad igatahes siis Võru kaudu Valka sõitma, sest Alakõrtsist möödumine on ju joobnute tõttu võimatu. Arvan, et kellelgi pole veel meelest läinud need kakelused ja riiud, mis aset leidsid tolkorral, kui samas kohas asus kõrts. Ei läinud ühtegi õhtut ega päeva mööda, kui mõnel pääd puruks ei löödud või silmi ära ei kratsitud.
Alevis või linnas on säärane asutis arusaadav, sest seal on käepärast ametivõimud, kuna maal seda korraldust raske läbi viia.
Päälegi ei tunta sääl alkoholi kaupluse järele sugugi vajadust, sest Antsla alev asub Urvastest kõigest 9 klm. kaugel, kuna Uue-Antslale ta veelgi ligemal on. ja säält võib seda märjukest saada niipalju kui süda soovib. Inimeste seas on säärane ettevõte rahakehval ajal tõsist meelepaha ja nurinat esile kutsunud.
Igatahes peaks need asutused ja võimud, kelledest asi oleneb, kindlasti samme astuma, et Alakõrtsi mingisugust alkoholikauplust ei avataks, kui neile tähtis on rahva üldine hää käekäik, sest vastasel korral upub Antsla-Urvaste alkoholi merre.
Antsla-Urvastlane.
Patriootiline hetk 70 aastat tagasi
Päevaleht 10. juuli 1939
„Eesti pole sündinud pliiatsitõmbega“
Siseminister R. Veermaa Urvaste rahvuspäeval
Pühapäeval peeti Urvastes kihelkondlik rahvuspäev, millest võttis aukülalisena osa siseminister R. Veermaa. Siseminister saabus Urvastesse kell ½ 3. Ministri pidulik vastuvõtt toimus kiriku ees, kuhu oli kogunenud rahvast ligidalt ja kaugelt väga suurel arvul. Ministrile esitati kohalikke tegelasi, misjärel väikene kodutütar ulatas ministrile kimbu lilli.
Rahvuspäev algas piduliku jumalateenistusega kirikus, kus teenisid kohalik õpetaja Pähn ja õpetaja H. Karm Tallinnast. Kontsertosa koosnes instrumentaal- ja vokaalosa ettekannetest.
Peale jumalateenistust siirduti kauni Uhti järve kaldale, kus toimus rahvuspäeva aktus.
Aktuse sissejuhatavaid sõnu lausus rahvuspäeva korraldava komitee esimees H. Vooru, mispeale astus suurte kiiduavalduste saatel rahvusvärvidega ja rohelisega kaunistatud kõnetooli siseminister R. Veermaa, kes oma aktusekõnes ütles kokkuvõttes järgmist:
„Meie elame praegu ärevatel aegadel. Rahvusvaheline õhkkond on niivõrd täis elektrit, et piisab ainult ühest sädemest ja kohutav tulekahi võib puhkeda. Seda silmas pidades tekib tahtmatult küsimus, kuidas kujuneb meie rahva ja maa saatus. Vastuse otsimisel peame meenutama fakti, et Eesti pole sündinud mõne pliiatsijoone tõmbamisega maakaardil, meie vaba ja sõltumatu rahvusriik on kangelasliku võitluse vili. Eelöeldust järgneb, et see riik, mille loomisel on kantud niipalju ohvreid, ei kao ka ainsa pliiatsitõmbamisega ükskõik ka kelle poolt.
Mis meile kuulub, see jääb ka meile! Eestlane pigemini murdub, kuid ei paindu! Väär on see arvamus, et väikerahvas on alati kaotaja pool. Ajalugu on korduvalt näidanud, et rahvas, kes on vaimselt tugev, tuleb rasketest heitlustest välja kui mitte just võitjana, siis igatahes ilma tagajärgedeta, mis seaks ka sõltumatuse küsimusmärgi alla.
Oluline pole kvantiteet, vaid sisemine jõud, mis rahvaid kannab. Mitte relvade hulgas ei seisa küsimuse raskuspunkt, vaid selles vaimus, mis relvade tegevust suunab. Relvi saab osta raha eest, vaimu mitte, seda peame kasvatama!
Ainult kange rahvas on võimeline tegema ajalugu. Eestlased on teinud ajalugu. Meie Vabadussõda ja vabariiklikud aastad kõnelevad sellest selget keelt. Mesilaste kombel oleme usinusega korjanud ja kogunud ning mesilaste üksmeele ja visadusega kaitseme ka oma ühist kodu ükski kelle vastu, kes seda tahab lõhkuda.
Me võime rahus töötada teadmises, et meie maad ja rahvast juhivad meie endi keskelt võrsunud mehed. Vabariigi valitsus võtab osa igast rahva rõõmust ja murest. Ent kui peaksid saabuma rasked ajad, siis seisku ka rahvas oma valitsuse seljataga kindlalt ja vankumatult kui üks mees. Tervikuna elame ja töötame, tervikuna võitleme ja tervikuna ka langeme ja sureme, kui saatus peaks seda nõudma.“
Kõnet katkestasid korduvad kiiduavaldused.
Aktusel kõnelesid veel rkvl. A. Karineel ja lõppsõnu lausus rahvuspäeva korraldava komitee esimees H. Vooru. Sõnalised ettekanded vaheldusid ühislaulu ja orkestri-paladega. Siseminister R. Veermaa lahkus Urvastest õhtul.
„Eesti pole sündinud pliiatsitõmbega“
Siseminister R. Veermaa Urvaste rahvuspäeval
Pühapäeval peeti Urvastes kihelkondlik rahvuspäev, millest võttis aukülalisena osa siseminister R. Veermaa. Siseminister saabus Urvastesse kell ½ 3. Ministri pidulik vastuvõtt toimus kiriku ees, kuhu oli kogunenud rahvast ligidalt ja kaugelt väga suurel arvul. Ministrile esitati kohalikke tegelasi, misjärel väikene kodutütar ulatas ministrile kimbu lilli.
Rahvuspäev algas piduliku jumalateenistusega kirikus, kus teenisid kohalik õpetaja Pähn ja õpetaja H. Karm Tallinnast. Kontsertosa koosnes instrumentaal- ja vokaalosa ettekannetest.
Peale jumalateenistust siirduti kauni Uhti järve kaldale, kus toimus rahvuspäeva aktus.
Aktuse sissejuhatavaid sõnu lausus rahvuspäeva korraldava komitee esimees H. Vooru, mispeale astus suurte kiiduavalduste saatel rahvusvärvidega ja rohelisega kaunistatud kõnetooli siseminister R. Veermaa, kes oma aktusekõnes ütles kokkuvõttes järgmist:
„Meie elame praegu ärevatel aegadel. Rahvusvaheline õhkkond on niivõrd täis elektrit, et piisab ainult ühest sädemest ja kohutav tulekahi võib puhkeda. Seda silmas pidades tekib tahtmatult küsimus, kuidas kujuneb meie rahva ja maa saatus. Vastuse otsimisel peame meenutama fakti, et Eesti pole sündinud mõne pliiatsijoone tõmbamisega maakaardil, meie vaba ja sõltumatu rahvusriik on kangelasliku võitluse vili. Eelöeldust järgneb, et see riik, mille loomisel on kantud niipalju ohvreid, ei kao ka ainsa pliiatsitõmbamisega ükskõik ka kelle poolt.
Mis meile kuulub, see jääb ka meile! Eestlane pigemini murdub, kuid ei paindu! Väär on see arvamus, et väikerahvas on alati kaotaja pool. Ajalugu on korduvalt näidanud, et rahvas, kes on vaimselt tugev, tuleb rasketest heitlustest välja kui mitte just võitjana, siis igatahes ilma tagajärgedeta, mis seaks ka sõltumatuse küsimusmärgi alla.
Oluline pole kvantiteet, vaid sisemine jõud, mis rahvaid kannab. Mitte relvade hulgas ei seisa küsimuse raskuspunkt, vaid selles vaimus, mis relvade tegevust suunab. Relvi saab osta raha eest, vaimu mitte, seda peame kasvatama!
Ainult kange rahvas on võimeline tegema ajalugu. Eestlased on teinud ajalugu. Meie Vabadussõda ja vabariiklikud aastad kõnelevad sellest selget keelt. Mesilaste kombel oleme usinusega korjanud ja kogunud ning mesilaste üksmeele ja visadusega kaitseme ka oma ühist kodu ükski kelle vastu, kes seda tahab lõhkuda.
Me võime rahus töötada teadmises, et meie maad ja rahvast juhivad meie endi keskelt võrsunud mehed. Vabariigi valitsus võtab osa igast rahva rõõmust ja murest. Ent kui peaksid saabuma rasked ajad, siis seisku ka rahvas oma valitsuse seljataga kindlalt ja vankumatult kui üks mees. Tervikuna elame ja töötame, tervikuna võitleme ja tervikuna ka langeme ja sureme, kui saatus peaks seda nõudma.“
Kõnet katkestasid korduvad kiiduavaldused.
Aktusel kõnelesid veel rkvl. A. Karineel ja lõppsõnu lausus rahvuspäeva korraldava komitee esimees H. Vooru. Sõnalised ettekanded vaheldusid ühislaulu ja orkestri-paladega. Siseminister R. Veermaa lahkus Urvastest õhtul.
Thursday, July 9, 2009
Kriitilised hetked maisipõllul
Töörahva Elu 9. juuli 1959
Praegu on otsustavad päevad maisikasvatuses. Kommunistlikud noored ja noored, kuulutage kadu umbrohtudele maisipõldudel!
„TÖÖRAHVA ELU” KONTROLLREIDILT
Ilmad maisi kasvatamiseks on olnud küllalt soodsad. Taimede normaalset kasvu rajooni enamikel põldudel tunnistasid ka hiljuti ajalehe „Töörahva Elu” toimetuse poolt organiseeritud kontrollreidist osavõtjad. Ilmastik ei takista rikkaliku maisisaagi kogumist. See ei tähenda veel seda, et väärtuslik silomaterjal mais on meil niisama hästi kui käes ja muret ei enam mingit.
Praegu toimub maisipõldudel võitlus umbrohu ja maisi vahel. Ja kui nüüd sellesse võitlusse ei sega põldude peremehed, siis saab kindlasti võidu umbrohi ja kolhoosidel tuleb maisisaagist suu puhtaks pühkida. Võitlus umbrohu vastu maisipõldudel olgu järjekindel ja oskuslik.
Kontrollreidi käigus selgusid head ja halvad maisipõldude peremehed. Alljärgnevalt nendest pikemalt.
/---/
„KOHE TÄNA HAKKAME HARIMA,”
lausus umbrohtu uppunud maisipõllu ääres Urvaste külanõukogu „Võidulipu” kolhoosi esimees A. Sibul. Kas need sõnad ei ole hilja lausutud? See põld ei olnud äkkeid ega vaheltharimisriistu näinud mitte hiljem kui kolm nädalat tagasi. Äestada on nüüd seda põldu juba hilja. Tarvis on vahelt harida ja siis käsitsi kõblata või kitkuda. Vastasel juhul teeb umbrohi oma töö. See põld oli kolhoosi 1. põllundusbrigaadis. Natuke paremas seisus on maisipõld 3. põllundusbrigaadis. Siin oli just samal päeval alustanud üks kolhoosnik harkadraga vaheltharimist. Sellest on aga vähe. Kolhoosis on kõigest 5 ha maisi ja nii võib neid põlde ka käsitsi kitkuda.
/---/
L. HANKOV
Praegu on otsustavad päevad maisikasvatuses. Kommunistlikud noored ja noored, kuulutage kadu umbrohtudele maisipõldudel!
„TÖÖRAHVA ELU” KONTROLLREIDILT
Ilmad maisi kasvatamiseks on olnud küllalt soodsad. Taimede normaalset kasvu rajooni enamikel põldudel tunnistasid ka hiljuti ajalehe „Töörahva Elu” toimetuse poolt organiseeritud kontrollreidist osavõtjad. Ilmastik ei takista rikkaliku maisisaagi kogumist. See ei tähenda veel seda, et väärtuslik silomaterjal mais on meil niisama hästi kui käes ja muret ei enam mingit.
Praegu toimub maisipõldudel võitlus umbrohu ja maisi vahel. Ja kui nüüd sellesse võitlusse ei sega põldude peremehed, siis saab kindlasti võidu umbrohi ja kolhoosidel tuleb maisisaagist suu puhtaks pühkida. Võitlus umbrohu vastu maisipõldudel olgu järjekindel ja oskuslik.
Kontrollreidi käigus selgusid head ja halvad maisipõldude peremehed. Alljärgnevalt nendest pikemalt.
/---/
„KOHE TÄNA HAKKAME HARIMA,”
lausus umbrohtu uppunud maisipõllu ääres Urvaste külanõukogu „Võidulipu” kolhoosi esimees A. Sibul. Kas need sõnad ei ole hilja lausutud? See põld ei olnud äkkeid ega vaheltharimisriistu näinud mitte hiljem kui kolm nädalat tagasi. Äestada on nüüd seda põldu juba hilja. Tarvis on vahelt harida ja siis käsitsi kõblata või kitkuda. Vastasel juhul teeb umbrohi oma töö. See põld oli kolhoosi 1. põllundusbrigaadis. Natuke paremas seisus on maisipõld 3. põllundusbrigaadis. Siin oli just samal päeval alustanud üks kolhoosnik harkadraga vaheltharimist. Sellest on aga vähe. Kolhoosis on kõigest 5 ha maisi ja nii võib neid põlde ka käsitsi kitkuda.
/---/
L. HANKOV
Rahad vasakule?
Töörahva Elu 9. juuli 1949
Meie kirjakastist
Märkamatuks jäänud pisiasi
Külastasin hiljuti Vaabina külanõukogu, kuna mul oli tarvidus telefoniga rääkida. Siin puutus mulle silma nähtavasti külanõukogu töötajate poolt märkamatuks jäänud pisiasi. Vaadeldes telefoni kasutajate registreerimiskausta, nägin, et sinna polnud juba hulgal ajal kantud kõnesid sisse. Nii oli sisse kandmata ka minu enda kõne paar päeva tagasi.
Kuhu jäävad aga need summad, millised kasseeritakse sisse kaugekõnede eest, mis jäävad registreerimiskausta sisse kandmata?
A.Valk
Meie kirjakastist
Märkamatuks jäänud pisiasi
Külastasin hiljuti Vaabina külanõukogu, kuna mul oli tarvidus telefoniga rääkida. Siin puutus mulle silma nähtavasti külanõukogu töötajate poolt märkamatuks jäänud pisiasi. Vaadeldes telefoni kasutajate registreerimiskausta, nägin, et sinna polnud juba hulgal ajal kantud kõnesid sisse. Nii oli sisse kandmata ka minu enda kõne paar päeva tagasi.
Kuhu jäävad aga need summad, millised kasseeritakse sisse kaugekõnede eest, mis jäävad registreerimiskausta sisse kandmata?
A.Valk
Tuesday, July 7, 2009
Enno Tammer käis praktikandina Irma Teosest lugu tegemas
7.juuli 1979
KUUS HETKE
PROLOOGI ASEMEL
Mida tunneb üks linnalapsest ajakirjandustudeng, kes maaluhvti ainult kaugelt nuusutanud, kuid praktika ülesanne näeb ette rajooni suurima majandi peazootehniku portree kirjutamist? Tunneb, et süda taob tavalisest kiiremini, et jalad ei taha sõna kuulata. Kuldre kolhoosi remonditöökojas portreteeritavat telefoni teel otsides tunneb ta veel, et küll oleks hea, kui portreteeritav oleks ära sõitnud, siis jääks veel paar päeva aega julgust koguda. Ei olnud ära sõitnud.
Raske südamega (kõik läheb niikuinii untsu!) avad peazootehniku ukse ja… Kui nägin Irma Teost tõusmas suure paberikuhila tagant ja mulle lahkelt terekätt sirutamas, läks kohe poole kergemaks – jalad ei võbisenud, südagi leidis õige takti. Pärast minu kohmakavõitu algust, et kas teil oleks aega, naeratas Irma Teos sõbralik-siiralt ning ütles: „On kuu lõpp ja palju pabereid kogunenud täitmiseks. Aga kui vaja… Ärge mind ainult üle kiitke.
MILLEKS ON LAPSEPÕLV?
Vanaisa paneb oma nelja-aastase tütretütre hobuse selga. Hobune pole harjunud nii kerge kandamiga. Kuid ohje hoidev vanaisa on mõlemale toeks. Nii sai alguse armastus loomade, hobuste vastu. Pole imestada, et tüdrukuke igal vabal minutil püüdis hobuste man joosta. Romantika – ütlete. Ka seda. Kuid armastusega kaasneb alati ka mure. Mure loomade saatuse pärast tugevdas maatüdruku juuri, mis sidusid teda oma maaga. Põlistel maainimestel polnud vaja karta, et nende tüdrukust linnadaam saab, kes peatselt oma päriskodu unustab.
Alati, kui räägime lapsepõlvest, tekib imelik klomp kurku. Raske on sellest rääkida teistele – kisud nagu tükke oma südame küljest, teadmata, kas sind mõistetakse või ei.
Küllap tundis nii ka Irma Teos, kui palusin tal rääkida oma lapsepõlvest. Ent tema vähestest südamest kistud sõnadest piisas – tähtsama oli ta ära öelnud.
TEOORIA JA PRAKTIKA
Noor inimene läks EPA-sse, tundes et keskharidusest jääb väheseks. Ta sai sisse, kuid zootehnikuna end ette kujutada esimese aasta jooksul küll ei osanud. Ainuke soov oli tegelda hobustega. Selle nimel sai parajal määral teooriat sisse ahmitud ja kõvasti ratsasporti tehtud.
Aasta sai läbi ja noor inimene saadeti praktikale sealauta. Pettumus? Kindlasti. Noor inimene aga polnud viriseja tüüp, vaid tegi seda, mida vaja. Sai sealaudapraktika läbi, siis võttis noor inimene teooriat märksa teadlikumalt, nagu tulevane zootehnik, kelle vastutada kõik majandi loomad. Siis tuli kõvade kaantega diplom ja palju-palju lilli. Saadud lilled ei jõudnud veel närtsida, kui noor inimene tuttava sealaudaga majandis kõvade kaantega diplomisahtli kaugemasse nurka lükkas ja teooriat eluga ühele kursile viima hakkas.
TÖÖ JA PUHKUS
Irma Teose jutust: ”Tööpäev algab tavaliselt kell kuus hommikul. Siin püüan mõned eelmisest päevast jäänud pakilisemad küsimused ära lahendada. Kella seitsmeks olen kontoris, kus iga tööpäeva alguses peavad spetsialistid väikese nõupidamise. Kella kaheksast võtan vastu jutulesoovijaid. Inimesed käivad minuga sel kellaajal oma isiklikke muresid jagamas. Eks põhimureks ole ka neil söödamured. Poole üheksast algab üks suur ringisõitmine mööda kolhoosi. Selleks ajaks on teada ka päeva sõlmküsimus, mille pean õhtuks lahti harutama. Tavaliselt lõpetan poole seitsme paiku õhtul. Nii rääkis Irma Teos oma igapäevasest tööst. Ta rääkis rohkemgi veel kui kirjas – oma töömuredest ja rõõmudest, raskustest söödavarumisega ja lihaplaaniga, kuid palus, et ma nendest ei kirjutaks. „Küll me oma muredega ise toime tuleme.”
Püüan teada saada, et kas siis vaba aega ka ikka on.
„On ikka. Kui tekib selline päris vaba moment, siis pagen kohe talli hobuste juurde või hakkan aias lilli nokitsema. Väga armastan lugeda. Filme meeldib ka vaadata. Teatri jaoks aga jääb aega napiks.”
IDEAALID JA INIMESED
Tavaliselt on nii, et inimeste ideaalid on inimestest ilmatuma kauged ja kättesaamatud. Irma Teose puhul oli teistmoodi. Tema jaoks oli (pea)zootehniku ideaal üsna argipäevane, ta ei hakanud mulle epiteete üles lugema, vaid ütles kohe: selleks on Maret Aruvee, on Margit Lõokene. Miks? „Eks ikka sellepärast, et nad oskavad minust veidi paremini inimestega suhelda. Mina vahel ei suuda end vaos hoida. Samuti on nad minust läbinägelikumad ja kindlasti ka järjekindlamad.”
Ideaalidest läksime üle luust ja lihast inimeste peale. „Mulle meeldivad inimesed oma nõrkustega, kuid nõrkuseks ei tohi kunagi olla valetamine ja viinajoomine. Silmakirjatsejaid ja joodikuid ei salli.”
Lihtsalt ja selgete sõnadega ütles Irma Teos oma arvamuse inimestest. Mida veel lisada? Seda, et inimene jäägu alati inimeseks igas olukorras – aga nii ju mõtles ka Irma Teos.
EPILOOGI ASEMEL
Lamasin äsja niidetud rohus, vaatasin taevas rändavaid pilvi ja ootasin autot, mis mind Võrru viiks. Mõtted läksid jutuajamisele Irma Teosega. Kui õnnelik on see ajakirjanik, kes teeb huvitavast inimesest portreed, olin arvanud. Kuid kui raske see on. Kas ma suudan Irma Teosest kirjutada lihtsalt, siiralt ja usutavalt? Kindlasti ei suuda, ala on minu jaoks liialt kauge. Kuid kui ma natukenegi suudaksin teda kui head inimest lugejale avada, oleksin õnnelik.
ENNO TAMMER
KUUS HETKE
PROLOOGI ASEMEL
Mida tunneb üks linnalapsest ajakirjandustudeng, kes maaluhvti ainult kaugelt nuusutanud, kuid praktika ülesanne näeb ette rajooni suurima majandi peazootehniku portree kirjutamist? Tunneb, et süda taob tavalisest kiiremini, et jalad ei taha sõna kuulata. Kuldre kolhoosi remonditöökojas portreteeritavat telefoni teel otsides tunneb ta veel, et küll oleks hea, kui portreteeritav oleks ära sõitnud, siis jääks veel paar päeva aega julgust koguda. Ei olnud ära sõitnud.
Raske südamega (kõik läheb niikuinii untsu!) avad peazootehniku ukse ja… Kui nägin Irma Teost tõusmas suure paberikuhila tagant ja mulle lahkelt terekätt sirutamas, läks kohe poole kergemaks – jalad ei võbisenud, südagi leidis õige takti. Pärast minu kohmakavõitu algust, et kas teil oleks aega, naeratas Irma Teos sõbralik-siiralt ning ütles: „On kuu lõpp ja palju pabereid kogunenud täitmiseks. Aga kui vaja… Ärge mind ainult üle kiitke.
MILLEKS ON LAPSEPÕLV?
Vanaisa paneb oma nelja-aastase tütretütre hobuse selga. Hobune pole harjunud nii kerge kandamiga. Kuid ohje hoidev vanaisa on mõlemale toeks. Nii sai alguse armastus loomade, hobuste vastu. Pole imestada, et tüdrukuke igal vabal minutil püüdis hobuste man joosta. Romantika – ütlete. Ka seda. Kuid armastusega kaasneb alati ka mure. Mure loomade saatuse pärast tugevdas maatüdruku juuri, mis sidusid teda oma maaga. Põlistel maainimestel polnud vaja karta, et nende tüdrukust linnadaam saab, kes peatselt oma päriskodu unustab.
Alati, kui räägime lapsepõlvest, tekib imelik klomp kurku. Raske on sellest rääkida teistele – kisud nagu tükke oma südame küljest, teadmata, kas sind mõistetakse või ei.
Küllap tundis nii ka Irma Teos, kui palusin tal rääkida oma lapsepõlvest. Ent tema vähestest südamest kistud sõnadest piisas – tähtsama oli ta ära öelnud.
TEOORIA JA PRAKTIKA
Noor inimene läks EPA-sse, tundes et keskharidusest jääb väheseks. Ta sai sisse, kuid zootehnikuna end ette kujutada esimese aasta jooksul küll ei osanud. Ainuke soov oli tegelda hobustega. Selle nimel sai parajal määral teooriat sisse ahmitud ja kõvasti ratsasporti tehtud.
Aasta sai läbi ja noor inimene saadeti praktikale sealauta. Pettumus? Kindlasti. Noor inimene aga polnud viriseja tüüp, vaid tegi seda, mida vaja. Sai sealaudapraktika läbi, siis võttis noor inimene teooriat märksa teadlikumalt, nagu tulevane zootehnik, kelle vastutada kõik majandi loomad. Siis tuli kõvade kaantega diplom ja palju-palju lilli. Saadud lilled ei jõudnud veel närtsida, kui noor inimene tuttava sealaudaga majandis kõvade kaantega diplomisahtli kaugemasse nurka lükkas ja teooriat eluga ühele kursile viima hakkas.
TÖÖ JA PUHKUS
Irma Teose jutust: ”Tööpäev algab tavaliselt kell kuus hommikul. Siin püüan mõned eelmisest päevast jäänud pakilisemad küsimused ära lahendada. Kella seitsmeks olen kontoris, kus iga tööpäeva alguses peavad spetsialistid väikese nõupidamise. Kella kaheksast võtan vastu jutulesoovijaid. Inimesed käivad minuga sel kellaajal oma isiklikke muresid jagamas. Eks põhimureks ole ka neil söödamured. Poole üheksast algab üks suur ringisõitmine mööda kolhoosi. Selleks ajaks on teada ka päeva sõlmküsimus, mille pean õhtuks lahti harutama. Tavaliselt lõpetan poole seitsme paiku õhtul. Nii rääkis Irma Teos oma igapäevasest tööst. Ta rääkis rohkemgi veel kui kirjas – oma töömuredest ja rõõmudest, raskustest söödavarumisega ja lihaplaaniga, kuid palus, et ma nendest ei kirjutaks. „Küll me oma muredega ise toime tuleme.”
Püüan teada saada, et kas siis vaba aega ka ikka on.
„On ikka. Kui tekib selline päris vaba moment, siis pagen kohe talli hobuste juurde või hakkan aias lilli nokitsema. Väga armastan lugeda. Filme meeldib ka vaadata. Teatri jaoks aga jääb aega napiks.”
IDEAALID JA INIMESED
Tavaliselt on nii, et inimeste ideaalid on inimestest ilmatuma kauged ja kättesaamatud. Irma Teose puhul oli teistmoodi. Tema jaoks oli (pea)zootehniku ideaal üsna argipäevane, ta ei hakanud mulle epiteete üles lugema, vaid ütles kohe: selleks on Maret Aruvee, on Margit Lõokene. Miks? „Eks ikka sellepärast, et nad oskavad minust veidi paremini inimestega suhelda. Mina vahel ei suuda end vaos hoida. Samuti on nad minust läbinägelikumad ja kindlasti ka järjekindlamad.”
Ideaalidest läksime üle luust ja lihast inimeste peale. „Mulle meeldivad inimesed oma nõrkustega, kuid nõrkuseks ei tohi kunagi olla valetamine ja viinajoomine. Silmakirjatsejaid ja joodikuid ei salli.”
Lihtsalt ja selgete sõnadega ütles Irma Teos oma arvamuse inimestest. Mida veel lisada? Seda, et inimene jäägu alati inimeseks igas olukorras – aga nii ju mõtles ka Irma Teos.
EPILOOGI ASEMEL
Lamasin äsja niidetud rohus, vaatasin taevas rändavaid pilvi ja ootasin autot, mis mind Võrru viiks. Mõtted läksid jutuajamisele Irma Teosega. Kui õnnelik on see ajakirjanik, kes teeb huvitavast inimesest portreed, olin arvanud. Kuid kui raske see on. Kas ma suudan Irma Teosest kirjutada lihtsalt, siiralt ja usutavalt? Kindlasti ei suuda, ala on minu jaoks liialt kauge. Kuid kui ma natukenegi suudaksin teda kui head inimest lugejale avada, oleksin õnnelik.
ENNO TAMMER
Monday, July 6, 2009
Antsla ei tahtnud viina
Võru Teataja 6. juuli 1929
Antsla tahab karskeid pühapäevi
Viinamüük riigi viinaladudes võiks sündida ainult tööpäevil
Antsla alevikogu viimasel koosolekul otsustati Võru Maavalitsuse poole pöörduda palvega, et see paneks maksma korralduse, mille põhjal pühapäeval riigi viinaladud oleksid suletud. Kauplemine alkoholiga võiks sündida ainult äripäeviti kella 8-st hommikul kuni kella poole 6-ni õhtul. Praegu maksvate määruste põhjal on riigi viinalaod avatud ka pühapäeviti, kella 1-est alates.
Et aga pühapäeval alevis suur maarahva kogumine ja riigi viinalaost ostetud viina tänavatelgi tarvitatakse, ilma suupisteta, sageli liitrite kaupa märjukest alla neelatakse, siis on loomulik, et joobnute arv pole väike. Seetõttu on politsei sunnitud “väsinuid”, kes mõnikord ka rahu ja korda kipuvad rikkuma “väljapuhkamisele” toimetama. Et seda aga ära hoida, soovitakse pühapäeviti viinamüük lõpetada. See ei ole aga muidugi maksev restoraanide kohta.
Antsla tahab karskeid pühapäevi
Viinamüük riigi viinaladudes võiks sündida ainult tööpäevil
Antsla alevikogu viimasel koosolekul otsustati Võru Maavalitsuse poole pöörduda palvega, et see paneks maksma korralduse, mille põhjal pühapäeval riigi viinaladud oleksid suletud. Kauplemine alkoholiga võiks sündida ainult äripäeviti kella 8-st hommikul kuni kella poole 6-ni õhtul. Praegu maksvate määruste põhjal on riigi viinalaod avatud ka pühapäeviti, kella 1-est alates.
Et aga pühapäeval alevis suur maarahva kogumine ja riigi viinalaost ostetud viina tänavatelgi tarvitatakse, ilma suupisteta, sageli liitrite kaupa märjukest alla neelatakse, siis on loomulik, et joobnute arv pole väike. Seetõttu on politsei sunnitud “väsinuid”, kes mõnikord ka rahu ja korda kipuvad rikkuma “väljapuhkamisele” toimetama. Et seda aga ära hoida, soovitakse pühapäeviti viinamüük lõpetada. See ei ole aga muidugi maksev restoraanide kohta.
Thursday, July 2, 2009
Vanasti ka pandi uudistega väga puusse vahepeal
Võru Teataja 2. juuli 1929
Piinamist ei olnud
Ühes eelmises lehes ilmunud Urvaste koera piinamise kohta teatatakse meile, et mingisugust piinamist pole olnud vaid koer on maha lastud marutõve kahtlase koerana
Piinamist ei olnud
Ühes eelmises lehes ilmunud Urvaste koera piinamise kohta teatatakse meile, et mingisugust piinamist pole olnud vaid koer on maha lastud marutõve kahtlase koerana
Wednesday, July 1, 2009
“Siirius” hakkab võõrusetendusi andma
Võru Teataja 1. juuli 1929
“Siirius” hakkab võõrusetendusi andma
Nagu kuulda, kavatseb Urvaste “Siirius” ringreisu etendusi korraldama hakata. Esimene säärane pidu on 7. juulil, Kärgula vabat. tuletõrjujate seltsi saalis. Kavas on naljandid ja 3-vaatusline operett “Näitejuhi äpardused”. Peale kohalikkude tegelaste võtavad veel osa üks endine Võru “Kandle” ja üks endine “Säde” näitleja, mille tõttu võib juba ette hääd kordaminekut ennustada. Ühtlasi on ka sellega need vead kõrvaldatud, mis omal laval ettekandmisel esile tulid. Pääle selle on liidul kaasas omad, hiljuti valmistatud uued dekoratsioonid.
Hiljuti korraldas “Siirius” omas saalis suure näitemüügi, mis õnnestus täielikult, samuti ka pidu. Üldsissetulek oli ligemale 500 krooni.
Pidul kanti ette K. Kaasiku 3-vaatusline laulumäng “Näitejuhi äpardused”, mis kui välja arvata vähemad vead, hästi korda läks.
Üldse võib öelda, et Noorsoo Liit “Siiriuse” pidud järjest suuremat poolehoidu võidavad. Samuti on näha, et ka mänguline tasapind järjest tõuseb ja et seda igatpidi katsutakse arendada ja edendada ning see on ka publiku poolehoiu võitnud.
“Siirius” hakkab võõrusetendusi andma
Nagu kuulda, kavatseb Urvaste “Siirius” ringreisu etendusi korraldama hakata. Esimene säärane pidu on 7. juulil, Kärgula vabat. tuletõrjujate seltsi saalis. Kavas on naljandid ja 3-vaatusline operett “Näitejuhi äpardused”. Peale kohalikkude tegelaste võtavad veel osa üks endine Võru “Kandle” ja üks endine “Säde” näitleja, mille tõttu võib juba ette hääd kordaminekut ennustada. Ühtlasi on ka sellega need vead kõrvaldatud, mis omal laval ettekandmisel esile tulid. Pääle selle on liidul kaasas omad, hiljuti valmistatud uued dekoratsioonid.
Hiljuti korraldas “Siirius” omas saalis suure näitemüügi, mis õnnestus täielikult, samuti ka pidu. Üldsissetulek oli ligemale 500 krooni.
Pidul kanti ette K. Kaasiku 3-vaatusline laulumäng “Näitejuhi äpardused”, mis kui välja arvata vähemad vead, hästi korda läks.
Üldse võib öelda, et Noorsoo Liit “Siiriuse” pidud järjest suuremat poolehoidu võidavad. Samuti on näha, et ka mänguline tasapind järjest tõuseb ja et seda igatpidi katsutakse arendada ja edendada ning see on ka publiku poolehoiu võitnud.
Subscribe to:
Posts (Atom)
