Töörahva Elu 12. detsember 1961
Kahel rindel
Kuldre kolhoosi mehhanisaatorid on praegu kibedalt ametis traktorite ja põllutöömasinate kontrollimise ja remontimisega. Koos teistega teeb seda tööd ka traktorist Otto Suvi. Lühikesed päevad mööduvad kiires tegevuses. Ent õhtu saabudes ootab noort mehhanisaatorit hoopis teistlaadne amet – ta on Kuldre maanoorte kooli 8. klassi õpilane, ja nagu koolist teatatakse, väga hea õpilane.
Kuldre maanoorte kooli tuli tänavu 16 õpilast. Peale nimetatu õpivad siin Kuldre kolhoosist veel arveametnik H. Klaar, põllutöölised E. Haller, A. Lindlaan, I. Palloteder, H. Pajula, „Edasi“ kolhoosist õed A. ja E. Hainas, M. Pangsepp Uue-Antsla Võitööstusest ja veel mitmed teised.
Kõik nad on tublid niihästi tööl kui ka koolis. Noortel jätkub tahet ja jõudu ka kahel rindel võitlemiseks. E. KURN
Showing posts with label 1961. Show all posts
Showing posts with label 1961. Show all posts
Monday, December 12, 2011
Wednesday, November 16, 2011
Siiriuses elu ülesmäge
Töörahva Elu 16. november 1961
OTSUS VIIAKSE ELLU
„Siiriuse“ kolhoos on rajoonis üks väiksemaid majandeid. Kuid ka siin liigub elu kogu aeg ülesmäge. Aastast aastasse majand tugevneb ja kogub jõudu. Seda näitab kasvõi selline fakt, et ainuüksi tänavu ostis kolhoos traktori DT-20, veoauto, iseliikuva šassii ja isesiduja. Ka farmide mehhaniseerimine pole kahe silma vahele jäetud.
Kuid selleks, et iga masin korralikult töötaks, on vaja nende eest hästi hoolitseda ja aeg-ajalt remontida. Vana sepikoda, kus seda seni tehti, ei rahulda enam kasvavaid vajadusi. Sellepärast otsustasidki kolhoosnikud ehitada uue remonditöökoja.
Otsuse elluviimisega ei viivitatud. Kolhoosi ehitusbrigaad, millesse kuuluvad Iisak Soo, Richard Sööde, Aksel Rajapere ja Richard Kiidron, pani esimesed kivid alusmüüri oktoobri keskpaiku ning andis lubaduse viia hoone katuse alla Oktoobrirevolutsiooni 44. aastapäevaks. Ka mehhanisaatorid ei jäänud kõrvale. Traktoristid Artur Jakobson, Robert Potter, samuti autojuhid tegid kõik, et töökoda saaks õigeaegselt valmis. Ja nad pidasid sõna. 7. novembriks viidi hoone katuse alla. Veel paar nädalat, siis on ka sisemised tööd lõpetatud ja remondimehed võivad seal asuda masinaid uueks kevadeks töökorda seadma.
Töökoda võtab korraga vastu neli traktorit ja veoauto. Peale selle on siin olemas eraldi ruumid lukksepale, keevitajale ja laole.
Nii vastatakse „Siiriuse“ kolhoosis partei XXII kongressi otsusele tehnika hoidmisest.
F. KAUR
OTSUS VIIAKSE ELLU
„Siiriuse“ kolhoos on rajoonis üks väiksemaid majandeid. Kuid ka siin liigub elu kogu aeg ülesmäge. Aastast aastasse majand tugevneb ja kogub jõudu. Seda näitab kasvõi selline fakt, et ainuüksi tänavu ostis kolhoos traktori DT-20, veoauto, iseliikuva šassii ja isesiduja. Ka farmide mehhaniseerimine pole kahe silma vahele jäetud.
Kuid selleks, et iga masin korralikult töötaks, on vaja nende eest hästi hoolitseda ja aeg-ajalt remontida. Vana sepikoda, kus seda seni tehti, ei rahulda enam kasvavaid vajadusi. Sellepärast otsustasidki kolhoosnikud ehitada uue remonditöökoja.
Otsuse elluviimisega ei viivitatud. Kolhoosi ehitusbrigaad, millesse kuuluvad Iisak Soo, Richard Sööde, Aksel Rajapere ja Richard Kiidron, pani esimesed kivid alusmüüri oktoobri keskpaiku ning andis lubaduse viia hoone katuse alla Oktoobrirevolutsiooni 44. aastapäevaks. Ka mehhanisaatorid ei jäänud kõrvale. Traktoristid Artur Jakobson, Robert Potter, samuti autojuhid tegid kõik, et töökoda saaks õigeaegselt valmis. Ja nad pidasid sõna. 7. novembriks viidi hoone katuse alla. Veel paar nädalat, siis on ka sisemised tööd lõpetatud ja remondimehed võivad seal asuda masinaid uueks kevadeks töökorda seadma.
Töökoda võtab korraga vastu neli traktorit ja veoauto. Peale selle on siin olemas eraldi ruumid lukksepale, keevitajale ja laole.
Nii vastatakse „Siiriuse“ kolhoosis partei XXII kongressi otsusele tehnika hoidmisest.
F. KAUR
Wednesday, November 2, 2011
Kardavad lüpsimasinat
Töörahva Elu 2. november 1961
„Töörahva Elu“ kontrollkäigu märkmikust
Asjaks on, kuid kasutamist pole
Loomakasvatusalaste tööde mehhaniseerimiseks investeeritakse meie maal järjest suuremaid ressursse, vabrikutes ning tehastes valmib üha uusi seadeldisi ja agregaate talitajate kätevaeva vähendamiseks. Ikka rohkem ja rohkem ilmub kolhoosilautadesse lüpsiagregaate. Need vabastavad lüpsjad tüütust käsitsitööst ning suurendavad inimese tööviljakust väga tugevasti.
27. oktoobril organiseeris „Töörahva Elu“ toimetuse mittekoosseisuline põllumajandusosakond kontrollkäigu rajooni majanditesse. Selle eesmärgiks oli selgitada, kui suurel määral aitab lüpsi mehhaniseerimine talitajate tööd kergendada ja inimtööjõudu kokku hoida.
/---/
ESIMEES ÜTLES …
„Siiriuse“ kolhoosi lüpsiagregaadi käsi on seni käinud täpselt niisama kui tema kaaslastel „Jüriöös“ ja „Lindas“. Ta asub luku taha peidetult ja töötuna piimamaja tagaruumis.
„Esimees ütles, et masinalüps viib piimatoodangu alla,“ seletab nooruke talitaja, kes laudast sõnnikut välja ajab.
Siin leidis esimees V. Konksi vähemalt ilusa põhjuse, mille taha peita oma vaenulikkust uue vastu. Muidugi: sellel kõnelusel talitajatega polnud võõraid kuulajaid ja „Siiriuse“ kolhoosi juht võib selle rahulikult maha salata. Ent vaevalt, et mõni teine „põhjus“ oleks lüpsiagregaadi lukutaha panemiseks rohkem veenev!
V. Konksi ise on elukutselt põllumajanduse spetsialist ja kolhoosis töötab zootehniku paberitega Milvi Parv. Mõlemale kõneldi koolis mehhaniseeritud lüpsi paremustest ja meie oma rajoonis on väga palju majandeid, kus vastavad agregaadid on juba pikki aastaid töötanud. „Vabaduse“ ja „Edasi“ kolhoos, Sõmerpalu ja Antsla sovhoos pole „Siiriuse“ kolhoosist eriti kaugel – tehtagu sinna ühe-kahe päeva pikkune ekskursioon ja vaadatagu oma silmaga, kas masinaga lüps teeb lehmadele liiga või ta on tõhus vahend talitajate tööviljakuse suurendamiseks ja inimtööjõu kokkuhoidmiseks.
Lüpsiagregaate ei müüda majanditele selleks, et statistilises aruandes vastavasse lahtrisse märkida, vaid töölerakendamiseks. Seda teadsid „Jüriöö“, „Linda“ ja „Siiriuse“ kolhoosi esimehed ja zootehnikud kindlasti enne nende ostmist. Hämmastav, et nad nüüd seda kõrvaliseks ja tühiseks asjaks peavad ja praktilistest talitajate vaeva kergendajatest tarbetud luksusesemed teevad.
„Töörahva Elu“ kontrollkäigu märkmikust
Asjaks on, kuid kasutamist pole
Loomakasvatusalaste tööde mehhaniseerimiseks investeeritakse meie maal järjest suuremaid ressursse, vabrikutes ning tehastes valmib üha uusi seadeldisi ja agregaate talitajate kätevaeva vähendamiseks. Ikka rohkem ja rohkem ilmub kolhoosilautadesse lüpsiagregaate. Need vabastavad lüpsjad tüütust käsitsitööst ning suurendavad inimese tööviljakust väga tugevasti.
27. oktoobril organiseeris „Töörahva Elu“ toimetuse mittekoosseisuline põllumajandusosakond kontrollkäigu rajooni majanditesse. Selle eesmärgiks oli selgitada, kui suurel määral aitab lüpsi mehhaniseerimine talitajate tööd kergendada ja inimtööjõudu kokku hoida.
/---/
ESIMEES ÜTLES …
„Siiriuse“ kolhoosi lüpsiagregaadi käsi on seni käinud täpselt niisama kui tema kaaslastel „Jüriöös“ ja „Lindas“. Ta asub luku taha peidetult ja töötuna piimamaja tagaruumis.
„Esimees ütles, et masinalüps viib piimatoodangu alla,“ seletab nooruke talitaja, kes laudast sõnnikut välja ajab.
Siin leidis esimees V. Konksi vähemalt ilusa põhjuse, mille taha peita oma vaenulikkust uue vastu. Muidugi: sellel kõnelusel talitajatega polnud võõraid kuulajaid ja „Siiriuse“ kolhoosi juht võib selle rahulikult maha salata. Ent vaevalt, et mõni teine „põhjus“ oleks lüpsiagregaadi lukutaha panemiseks rohkem veenev!
V. Konksi ise on elukutselt põllumajanduse spetsialist ja kolhoosis töötab zootehniku paberitega Milvi Parv. Mõlemale kõneldi koolis mehhaniseeritud lüpsi paremustest ja meie oma rajoonis on väga palju majandeid, kus vastavad agregaadid on juba pikki aastaid töötanud. „Vabaduse“ ja „Edasi“ kolhoos, Sõmerpalu ja Antsla sovhoos pole „Siiriuse“ kolhoosist eriti kaugel – tehtagu sinna ühe-kahe päeva pikkune ekskursioon ja vaadatagu oma silmaga, kas masinaga lüps teeb lehmadele liiga või ta on tõhus vahend talitajate tööviljakuse suurendamiseks ja inimtööjõu kokkuhoidmiseks.
Lüpsiagregaate ei müüda majanditele selleks, et statistilises aruandes vastavasse lahtrisse märkida, vaid töölerakendamiseks. Seda teadsid „Jüriöö“, „Linda“ ja „Siiriuse“ kolhoosi esimehed ja zootehnikud kindlasti enne nende ostmist. Hämmastav, et nad nüüd seda kõrvaliseks ja tühiseks asjaks peavad ja praktilistest talitajate vaeva kergendajatest tarbetud luksusesemed teevad.
Monday, October 31, 2011
Kultuur piimakombinaadist
Töörahva Elu 31. oktoober 1961
Meeldiv külakost
Ilus laupäevaõhtu meelitas palju inimesi 21. oktoobril „Edasi“ kolhoosi klubisse. Seekord esinesid siin Tartu Piimatoodete Kombinaadi isetegevuslased. Külaliste poolt esitatud huumori – ja satiiripalad, samuti estraadimuusika võeti koosolijate poolt soojalt vastu.
L. PUUSEPP
Meeldiv külakost
Ilus laupäevaõhtu meelitas palju inimesi 21. oktoobril „Edasi“ kolhoosi klubisse. Seekord esinesid siin Tartu Piimatoodete Kombinaadi isetegevuslased. Külaliste poolt esitatud huumori – ja satiiripalad, samuti estraadimuusika võeti koosolijate poolt soojalt vastu.
L. PUUSEPP
Monday, October 17, 2011
Aasta 1961 kolhoosis elu käis - ehitati kommunismi!!:)
Töörahva Elu 17. oktoober 1961
Kommunismi ideed innustavad töökangelastegudeks
„Iga inimese käitumises, iga kollektiivi ja iga organisatsiooni tegevuses peavad kommunistlikud ideed orgaaniliselt ühinema kommunistlike tegudega.“
NLKP PROGRAMMI PROJEKTIST
Mida rääkis TIINA ADER
Tiina Ader Stalini-nimelisest kolhoosist püsib meie rajooni parimate emisetalitajate hulgas. Tiina jutustas oma tööst ja tulevikuplaanidest.
„NLKP programmi projektis räägitakse tööviljakuse suurendamisest põllumajanduses, mille kasv peab olema kiirem võrreldes tööstusega. Meie majandis on seakasvatajatel tööviljakuse suurendamise alal edu olnud. Mullu suvel talitasime 100-pealist emistekarja neljakesi. Tänavu tulime NLKP liikmekandidaadi Laine Irboga kahekesi sama tööga toime, kusjuures mehhaniseerimistase jäi samaks. See on aga ka praeguste tingimuste juures piiriks, sest söötade ettevalmistamine ja juurdevedu, sulgude puhastamine jne. toimuvad käsitsi.
Meil on kolhoosi juhatusele pretensioon sigala kompleksseks mehhaniseerimiseks. Kui saame ajakohased seadmed, siis suudame täita ülesande, mille NLKP programmi projekt seab tööviljakuse osas. Arvan, et siis suudaksin ma üksi kolhoosi emiseid talitada (neid saab olema tunduvalt rohkem kui praegu). Iga töö nõuab vastavaid teadmisi. Õpin praegu kaugõppe teel Väimela Zooveterinaartehnikumis. Kavatsen kommunismi materiaalse tehnilise baasi rajamise perioodi esimese aastakümne keskpaiku õpingutega lõpule jõuda. Eks näib, võib-olla ei peatu ma siis veel sellel … Hakkan taotlema kommunistliku töö lööklase nimetust. Meile, noortele kommunismiehitajatele on see austavaks ülesandeks.“
Töörahva Elu 17. oktoober 1961
SINNA, KUS RASKEM
L. URBANIK
Tee kulgeb väikesi siksakke tehes läbi laiade väljade. Hele päikesepaiste – õhtupoolikuti suviselt soe – on kauged mäed peitnud sinisesse põuavinesse. Nurmel põriseb linttraktor, võimas atradekorpus taga. Teisal laiub roheline lopsakas rukkioras. Veoauto kartulitega sõidab pikkade, paljude akendega tootmishoonete suunas. Oleme Kuldre kolhoosis, ühes Võru rajooni suuremas majandis.
Arveametnik Heino Klaar on üksi kontoris. „Tahate esimeest kätte saada? Raske öelda, millises brigaadis või farmis ta momendil viibib.“
Kaust arveametniku ees on pisut koltunud ja arvud, mida ta sealt välja kirjutab, enamasti kahekohalised. „Kolhoosi parteibüroo soovitas korraldada vestluse järgmiste aastate verstapostidest, kuhu veel enne seitseaastaku lõppu tahame jõuda. Võrdluseks tahtsin mõne numbri ka minevikust haarata. Käidud tee kipub mõnikord liigselt ununema,“ seletab Heino Klaar.
Koltunud paberilehed jutustavad … 1954. aastal oli Kuldre kolhoosis teravilja hektarisaak 6 tsentnerit. Kartul andis – oh, parem mitte kõnelda – 38 tsentnerit ja sugusigu oli 25. Tänavu näitavad arveametniku dokumendid, et viljasaak peaks hektari kohta 14 tsentneri lähedale jõudma ja kartul viskab kõvasti üle saja. „Kuid meil pole veel midagi küllaga mõõta!“ jahutab Heino Klaar kuulaja tekkivat heakskiitu. „Majandil on 1322 siga, mitusada vasikat, ligi kolmesajapealine lüpsikari. Peale selle veel kanad, lambad, hobused … Kõik vaatavad inimeste näppudele, palju sealt söödapoolist tuleb. Juhatus ja parteiorganisatsioon otsib kogu aeg reserve, mida võiks praegu ja tulevikus käiku lasta.“
Heino Klaar on kolhoosi partei-algorganisatsiooni büroo liige ja teab, kuidas mehed ja naised igas töölõigus pead murravad, et vili kasvaks vägevam ja lehmade udarad paisuksid piimast ning peekon jõuaks varakult müügikaaluni. Aga veel paremini teab seda büroo sekretär Aleksander Nurme. Kuldres on kombeks, et kommuniste paigutatakse sinna, kus tõkked ning takistused kõige rängemad. Suures majandis ei lähe asjad alati nagu nööri järele …
***
„Ega taha alati minna jah! Poolteist aastat tagasi peeti juhatuses kõva lahingut kanade pärast. See linnusugu tegi muudkui lausa kahju ja sõi majandusmeestel südame seest. Vea teistele nisu, lõssi ja kartuleid, aga mune tilgutavad üle mitme päeva. Mõnikümmend muna aastas – see on puhas selge häbimärk!“
„Jutt peale!“ nõuti mitmelt poolt. „Põrsa või vasikaga on lood hoopis teised. Söödad, siis liha tuleb. Kana pole muud kui põllu lõhkuja ja pahandus.“
Üks oli aga vastu – palgaline aseesimees Aleksander Nurme. „Meie sulelised pole tõult ega teolt teiste omadest halvemad. Naabrid „Linda“ kolhoosist ütlevad, et linnukasvatus olla puhtalt rahalaegas. Peab vaid inimesi leidma, kes selle laeka avamise kunsti tunneks.“
„Säärast ei leidu! Otsi või Uhtjärve põhjast!“ hüüti vehele.
„Ma katsun ise!“ teatas aseesimees ootamatult.
„Hakkad kanatalitajaks! See ju naiste amet!“ hämmastusid mitmed.
„Naised on kõik meeste ametid omaks tunnistanud. Asi siis mul üks naistetöö klaariks teha,“ oli vastus.
Ja Aleksander Nurme nime tagant kustutati dokumentides sõna „aseesimees“. Sinna kirjutati „linnutalitaja“. Kevadel võttis ta vastu haudejaamast toodud „tibude komando“ (sõja ajal oli Aleksander Nurme Nõukogude armees ohvitser ja mõnd selleaegset oskussõna või terminit saab ka tänapäeval väga hästi kasutada). Ta hakkas neid kasvatama „raamatu järgi“ – ühtlugu muudkui uuris vastavat kirjandust ja tegi seal õpetatu kangekaelselt teoks.
Tibud – kõik ühtviisi valged ja kärsitud ja söödale ahned – vist teadsid, et kogu kanade soo au on kaalul ning sirgusid otse pööraselt. Sügisel, kui noorlindude asupaigast esimesed kastid mune müügile viidi, sõnas kanatalitaja saateks:
„Meil polnud tänavu mune plaanis. Aga et alustasime üleplaanilise toodanguga – see tähendab õnne.“
Tänavu andis kolhoosi juhatus linnutalitajatele (neid on majandis kaks) kohustuse saada igalt kanalt 126 muna. Mullu jõuti 92-ni. Häbi katteks oli ka Nurme hoolealuste „üleplaaniline“ raamatutes toodangule liidetud. Nüüd nõuti 40 muna rohkem – see pole sugugi väike asi!
1.oktoobri andmed näitasid, et mees pidas sõna. Igalt kanalt on juba aastaplaan käes ja vähemalt 25-30 muna võib aasta lõpuni ikka saada.
Seal ongi Aleksander Nurme hoolealune sulispere. Soojal keskpäeval on nad ametis siblimise ja kõõrutamisega. Nende käsutuses on lai kõrreväli. Seal leidub varisenud teri, putukaid ja pehmeid rohuliblesid – suurepärane lisa talitaja käest saadud söödale.
Aga talitajat ennast ei ole. Ta on kodust kaugemal ristikusöödil ja kisub kärmelt rehaga laialilaotatud linavarsi kimpu. Säärasele tööle ei suuna farmi inimesi ükski põhikirja punkt ega sisekorra eeskiri. Puha põllundusbrigaadi asi.
… Kuid inimesel on südametunnistus. Peale selle veel mure kolhoosi edasimineku pärast. Sügisel on kõigi töödega kiire ja raske. Lina – see on raha, jõukus, see ei tohi jääda vihmade määndada ning hallade hävitada. Keskpäeval saavad linnud ilma talitajata läbi. Ja Aleksnader Nurme tõmbab uue koo jao linu kokku … Brigadir Mall Kallion lubas ülestõmmatud linad kohe täna sorteerijate kätte viia.
***
„Kust võiksime leida Mall Kallioni?“
Rajooni keskusest ja mujaltki tuleb aeg-ajalt Kuldresse asjamehi, kes tahavad Mall Kallioniga kokku saada. Kes tahab temaga kõnelda kui tubli maisikasvatajaga (650 ts haljasmassi ühelt maisihektarilt äratas tähelepanu väljaspool Võru rajoonigi!), kellele on vaja kolhoosi komsomoli-algorganisatsiooni sekretäri, kes otsib teda kui põllumajanduse akadeemia kaugõppe üliõpilast. Tavaliselt saavad küsijad kontorist vastuse:
„Eks ta ikka kuskil esimeses brigaadis liigu. Ta on brigadir … Ah et millal kontorisse tuleb? Kes seda teab … Võib-olla täna ei tulegi.“
Otsija tee viib mäerinnakule kartulivõtjate juurde.
„Brigadir? Oli küll siin,“ seletavad naised selga sirutades ja kätelt mulda maha raputades. „Aitas veel masinat seada … Vist läks kündjate juurde.“
Kui suur siis ühe brigaadi maa-ala ikka on ja egas brigadir pole nõel heinakuhjas, et teda üles ei leia. Muudkui edasi!
„Käis küll siin!“ teatab noor, heledate juuste ja pruunide silmadega traktorist. „Mõõtis künnivagu ja käskis pisut sügavamalt lasta. Ise veel seadis adrad madalamale. Sihtis nähtavasti põhu kokkupanijate juurde.“
„No kuidas siis muidu, ikka oleme näinud,“ teatas põhku kuhja otsa upitav vanaldane mees. „Ütlesin veel teisele, et mul kere haige ja maa kõva, ei saa ega saa kuhjateivast püsti … Tahtsin pisut nalja teha, aga tüdruk haaras teiba, et proovib, kas asi tõesti nii hull on. Oleks mulle ei tea millise häbi naiste ees teinud … Ah et kuhu? Vist liikus lina kokkuvõtjate poole.“
„Pani koorma peale ja läks!“ sai otsija Aleksander Nurmelt vastuse. „Küllap läks mõne vanaema jutule. Tal ju brigaadis terve vanaemade komando linu seadma organiseeritud. Astuge siit natuke edasi ja keerake vasakule.“
Linavarred on ainult pisut tuhmimad kui memme juuksed. Käed täis kortse ja jämedaid sooni, eraldavad osavalt pikemaid varsi lühematest. Üks peotäis vasakule, teine paremale. Pikad pikkade juurde, lühemad lühematele seltsiks … Nüüd on paraja kubu jagu koos ja sorteerija valmistab sobiva sideme.
„Ta, hea laps, tuli hea sõna ja suure palvega. Et minu käed võivad ka kolhoosile palju kasu tuua. Kes säärasele jutule vastu hakata saab! Endal ka jõudsam, kui näppudel amet …“
Ei mina tea, kuhu poole ta sõitis. Ehk läks koju – tal ju ka vaja lõunat pidada …“ seletas alatanud naine hetkegi puhkamata.
Otsija sai Mall Kallioniga kokku õhtuses videvikus, kui kolhoosi kontoris võeti kokku päevaseid saavutusi ja arutati homseid-ülehomseid plaane. Kuna juhtus olema dekaadi lõpp, oli juttu ka ulatuslikemast tulemustest. Arveametniku lahtritesse jaotatud paberileht kõneles, et 1. brigaadi segaviljapõllud andsid hektarisaagiks 17,3 ts teri, oder 18 ts ja suvinisu14,45 ts. Teiste brigaadide tsentnerite arv jäi ikka paari võrra tahapoole.“
„Küllap Mall teab sääraseid võlusõnu, mis vilja mühama panevad!“ lausub keskealine mees, kellel kuivati töö pärast kontori asja oli. „Maid harivad tal samad traktorid, kui teisteski brigaadides ja seemne viib põllule samast laost, aga saagiga on hoopis paremad lood.“
„Muidugi võlusõnu!“ on teised muheleva suuga päri. „Neid ta seal akadeemias õpibki.“
Tööjutud aetud, peatab esimees Leo Kivi veel 1. brigaadi brigadiri:
„Kuidas sul koolivärgiga edeneb?“
Kolhoosi parteibüroo soovitas kõigil noortel, kellel haridustöö omal ajal millegipärast katki jäi, seda jätkata. Kuldresse avatakse maanoorte kool ja … tere tulemast kõik, kes janunevad teadmiste ning õpingute järele. Vastav organiseerimistöö pandi kommunist Mall Kallioni õlgadele.
O jaa! Neid, kes tööd katkestamata kavatsevad õpikute sõbraks saada, võib viimane lugeda pika rea. Kaarel Klaar, Helju Haller, Rein Hainas ,Märt Klaar, Aarne Lindlaan … Kes siis iseenda vaenlane on ja koolist kaugele jääda tahab. Lauta, sigalasse ja põllule tuleb järjest uusi masinaid ja tuhkrunmalana pole sul midagi nendega peale hakata.
***
Kolhoosi esimehel Leo Kivil on asja Kuldre kooli.
See on tuttav ja juba lapsepõlves armsaks saanud paik. Eks nii mõnigi klassiruum ja koridor või praeguse esimehe vempudest ja vallatustest jutustada. Ärgu tehku ta midagi nii tõsist ja tähtsat nägu! Siin elustub minevik, mis esimeest alati eesrindlasena ei tutvusta.
Eks sügisel jäi esimese lumesõja ja kevadel jäälagunemise ajal ka noil aegadel mõni õppeülesanne sootuks tegemata …
Esimeest tõid seekord koolimajja head tuuled. Õpilased olid suvel ja varasügisel kolhoositöödel vanemale rahvale tublideks abilisteks ja juhatus otsustas neist virgemaid premeerida. Enne tuli aga asja põhjalikult koolirahvaga arutada, sest kolhoos tahaks kõigepealt neid meeles pidada, kellel ka õppeainetega suuri pahandusi ei ole.
„Siit tulevad ju need, kes kunagi Nurme, Kallioni, minu ja kõigi vananejate asemele astuvad!“ ütles esimees kooli direktorile Helga Troostile. „Ja veel: kolhoos võtab Helmi Matu laste toidukulud enda kanda. Õpivad nad hästi?“
„Nad on tublid. Teisiti pole üldse võimalik, sest nad on ju kommunisti lapsed,“ oli vastus.
***
Kolhoosis liikus kumu: Helmi Matt hakkab maja ehitama!
Kolhoosist võib jutustada sama legendi, mis Tallinnastki: siin ei lõpe ega lõpe ehitamised. Äsja saadi katuse alla Tokko külas uhiuus nuumikute kergsigala, kus perenaised-kommunistlikud noored Ene Konno ja Maie Prisko hoolitsevad neljasaja sea eest. Järgmisel aastal võetakse käsile lauda ehitamine sajale veisele. Ja individuaalelamuid on kerkinud Kuldre kanti, Tokkole, Matsi külla. Mugavaid, mis oma sisemuselt linna elamutest millegi poolest taha ei jää. Mis ime siis seegi on, et Helmi Matt maja ehitab. Õieti öelda: ta vajab seda isegi rohkem, kui ükski teine kolhoosipere.
Aga kuidas ta jõuab? Üheksahingelise pere kohta vaid üks töökäte paar … Helmi Matt uskus oma pulmapäeval, nagu kõik m mõrsjad, et tema õnn on jäädav. Kestab surmani, ja kui laulusõnu uskuda, siis veel kauemgi. Kuid tema perekonnaelu purunes juba mõne aasta pärast. Pole mõtet arutada, kas lahke naeratuse ja avala pilguga nooriku või tõsise ja morni iseloomuga mehe süü pärast. Õiget vastust ei saa anda asjaosalised ise ega võõrad ammugi mitte.
Kas võib Helmi Matule süüks panna, et ta püüdles uut igapäevast õnne ja sidus end teise mehega? Kuid ka see ühendus ei olnud jäädav. Vist on Helmi Matu saatuseks üksi rohkearvulise lasteperega toime tulla. Tema väikses vanas majas ja maja ümber askeldab suuremaid ja väiksemaid tüdrukuid-poisse, kõigil ema rõõmsad silmad ja käed, mis kunagi paigal ei püsi, vaid ikka endale toimetamist leiavad.
Lüpsjal-karjatalitajal jääb päevas mõni tund puhkeaega. Helmi Matt tõttas karjalaudast tulles maja juurde üht-teist tegema ja seadma. Vanim lastest – poeg Tõnu, kes möödunud kevadel lõpetas 8. klassi – oli emale nõu ja jõuga abiks. Kuid hoolimata kahe inimese püüdmisest kippus töö visalt edenema.
Ühel päeval tegi esimees tavalist ringkäiku kolhoosi maadel. Hommikupoolikul leidis ta Helmi Matu virgalt oma karjagrupile haljassööta vedamas. Mõnel pool oli see põllundusbrigaadi tööks, kuid Helmi Matt seletas, et talitaja ei kaota midagi, kui ta ise oma grupi ninaesise eest hoolt kannab – piima tuleb aina rohkem. Põllutööliste mureks olgu vikkide, ädalate ja muu haljasvärgi kasvatamine, küll lüpsjad ta lauta sõime toimetavad! Kui esimees lõunapaiku uuesti sama teed sõitis, oli Helmi koos Tõnust-pojaga maja juures.
„Tõnu ei võtagi puhketundi!“ imestas esimehega kaasa tulnud brigadir August Varik. „Aga heinteveol rassib mehe eest.“ Esimees ei vastanud sõnagi. Ta oli kogu tee mõtteis.
Mõni päev hiljem kutsuti Helmi Matt kontorisse. „Arutasime sinu pere asja ja juhatus võttis vastu otsuse, et sinu maja ehitatakse edasi kolhoosi kulul.“
„Aga millega ma selle ära tasun?“ küsis naine.
„Eks kolhoos ole sinu ees pisut tänuvõlglane,“ seletas esimees. „Keegi ei tahtnud minna sõnnikulauta talitama, et raske ja must. Sina läksid. Ja karjagrupp, mida varem piima poolest kitsedega võrdseks peeti, on juba üle kolhoosi keskmise. Sinu perest näib võrsuvat väledate kätega töörahvas. Tõnu võib järgmisel sügisel tehnikameheks õppima minna. Ja nüüdsest peale on sinu maja kolhoosi ehitusmeeste šefluse all.“
„Mul oleks veel üks soov,“ tingis Helmi Matt.
„Lase tulla!“ oli esimees nõus.
„Anna Voomets on pärast mehe surma kuue lapsega kitsikuses. Ehk jätkub ka neile abi ja toetust …“
„Jätkub küll! Kolhoos ei jäta kedagi hätta!“ vastas esimees.
Üks kõikide, kõik ühe eest – selline on Kuldre kolhoosi kommunistide juhtmõte. Kõik inimese hüvanguks, inimese õnne heaks! Kommunistid-eesrindlased mõtlevad kogu majandi, kogu maa ja iga inimese rõõmurikkale homsele. Nende käed ja loov mõte liituvad loendamatute mie kodumaa inimeste omadega, kes rajavad uhket, igavesti püsivat kommunismi hoonet.
Kommunismi ideed innustavad töökangelastegudeks
„Iga inimese käitumises, iga kollektiivi ja iga organisatsiooni tegevuses peavad kommunistlikud ideed orgaaniliselt ühinema kommunistlike tegudega.“
NLKP PROGRAMMI PROJEKTIST
Mida rääkis TIINA ADER
Tiina Ader Stalini-nimelisest kolhoosist püsib meie rajooni parimate emisetalitajate hulgas. Tiina jutustas oma tööst ja tulevikuplaanidest.
„NLKP programmi projektis räägitakse tööviljakuse suurendamisest põllumajanduses, mille kasv peab olema kiirem võrreldes tööstusega. Meie majandis on seakasvatajatel tööviljakuse suurendamise alal edu olnud. Mullu suvel talitasime 100-pealist emistekarja neljakesi. Tänavu tulime NLKP liikmekandidaadi Laine Irboga kahekesi sama tööga toime, kusjuures mehhaniseerimistase jäi samaks. See on aga ka praeguste tingimuste juures piiriks, sest söötade ettevalmistamine ja juurdevedu, sulgude puhastamine jne. toimuvad käsitsi.
Meil on kolhoosi juhatusele pretensioon sigala kompleksseks mehhaniseerimiseks. Kui saame ajakohased seadmed, siis suudame täita ülesande, mille NLKP programmi projekt seab tööviljakuse osas. Arvan, et siis suudaksin ma üksi kolhoosi emiseid talitada (neid saab olema tunduvalt rohkem kui praegu). Iga töö nõuab vastavaid teadmisi. Õpin praegu kaugõppe teel Väimela Zooveterinaartehnikumis. Kavatsen kommunismi materiaalse tehnilise baasi rajamise perioodi esimese aastakümne keskpaiku õpingutega lõpule jõuda. Eks näib, võib-olla ei peatu ma siis veel sellel … Hakkan taotlema kommunistliku töö lööklase nimetust. Meile, noortele kommunismiehitajatele on see austavaks ülesandeks.“
Töörahva Elu 17. oktoober 1961
SINNA, KUS RASKEM
L. URBANIK
Tee kulgeb väikesi siksakke tehes läbi laiade väljade. Hele päikesepaiste – õhtupoolikuti suviselt soe – on kauged mäed peitnud sinisesse põuavinesse. Nurmel põriseb linttraktor, võimas atradekorpus taga. Teisal laiub roheline lopsakas rukkioras. Veoauto kartulitega sõidab pikkade, paljude akendega tootmishoonete suunas. Oleme Kuldre kolhoosis, ühes Võru rajooni suuremas majandis.
Arveametnik Heino Klaar on üksi kontoris. „Tahate esimeest kätte saada? Raske öelda, millises brigaadis või farmis ta momendil viibib.“
Kaust arveametniku ees on pisut koltunud ja arvud, mida ta sealt välja kirjutab, enamasti kahekohalised. „Kolhoosi parteibüroo soovitas korraldada vestluse järgmiste aastate verstapostidest, kuhu veel enne seitseaastaku lõppu tahame jõuda. Võrdluseks tahtsin mõne numbri ka minevikust haarata. Käidud tee kipub mõnikord liigselt ununema,“ seletab Heino Klaar.
Koltunud paberilehed jutustavad … 1954. aastal oli Kuldre kolhoosis teravilja hektarisaak 6 tsentnerit. Kartul andis – oh, parem mitte kõnelda – 38 tsentnerit ja sugusigu oli 25. Tänavu näitavad arveametniku dokumendid, et viljasaak peaks hektari kohta 14 tsentneri lähedale jõudma ja kartul viskab kõvasti üle saja. „Kuid meil pole veel midagi küllaga mõõta!“ jahutab Heino Klaar kuulaja tekkivat heakskiitu. „Majandil on 1322 siga, mitusada vasikat, ligi kolmesajapealine lüpsikari. Peale selle veel kanad, lambad, hobused … Kõik vaatavad inimeste näppudele, palju sealt söödapoolist tuleb. Juhatus ja parteiorganisatsioon otsib kogu aeg reserve, mida võiks praegu ja tulevikus käiku lasta.“
Heino Klaar on kolhoosi partei-algorganisatsiooni büroo liige ja teab, kuidas mehed ja naised igas töölõigus pead murravad, et vili kasvaks vägevam ja lehmade udarad paisuksid piimast ning peekon jõuaks varakult müügikaaluni. Aga veel paremini teab seda büroo sekretär Aleksander Nurme. Kuldres on kombeks, et kommuniste paigutatakse sinna, kus tõkked ning takistused kõige rängemad. Suures majandis ei lähe asjad alati nagu nööri järele …
***
„Ega taha alati minna jah! Poolteist aastat tagasi peeti juhatuses kõva lahingut kanade pärast. See linnusugu tegi muudkui lausa kahju ja sõi majandusmeestel südame seest. Vea teistele nisu, lõssi ja kartuleid, aga mune tilgutavad üle mitme päeva. Mõnikümmend muna aastas – see on puhas selge häbimärk!“
„Jutt peale!“ nõuti mitmelt poolt. „Põrsa või vasikaga on lood hoopis teised. Söödad, siis liha tuleb. Kana pole muud kui põllu lõhkuja ja pahandus.“
Üks oli aga vastu – palgaline aseesimees Aleksander Nurme. „Meie sulelised pole tõult ega teolt teiste omadest halvemad. Naabrid „Linda“ kolhoosist ütlevad, et linnukasvatus olla puhtalt rahalaegas. Peab vaid inimesi leidma, kes selle laeka avamise kunsti tunneks.“
„Säärast ei leidu! Otsi või Uhtjärve põhjast!“ hüüti vehele.
„Ma katsun ise!“ teatas aseesimees ootamatult.
„Hakkad kanatalitajaks! See ju naiste amet!“ hämmastusid mitmed.
„Naised on kõik meeste ametid omaks tunnistanud. Asi siis mul üks naistetöö klaariks teha,“ oli vastus.
Ja Aleksander Nurme nime tagant kustutati dokumentides sõna „aseesimees“. Sinna kirjutati „linnutalitaja“. Kevadel võttis ta vastu haudejaamast toodud „tibude komando“ (sõja ajal oli Aleksander Nurme Nõukogude armees ohvitser ja mõnd selleaegset oskussõna või terminit saab ka tänapäeval väga hästi kasutada). Ta hakkas neid kasvatama „raamatu järgi“ – ühtlugu muudkui uuris vastavat kirjandust ja tegi seal õpetatu kangekaelselt teoks.
Tibud – kõik ühtviisi valged ja kärsitud ja söödale ahned – vist teadsid, et kogu kanade soo au on kaalul ning sirgusid otse pööraselt. Sügisel, kui noorlindude asupaigast esimesed kastid mune müügile viidi, sõnas kanatalitaja saateks:
„Meil polnud tänavu mune plaanis. Aga et alustasime üleplaanilise toodanguga – see tähendab õnne.“
Tänavu andis kolhoosi juhatus linnutalitajatele (neid on majandis kaks) kohustuse saada igalt kanalt 126 muna. Mullu jõuti 92-ni. Häbi katteks oli ka Nurme hoolealuste „üleplaaniline“ raamatutes toodangule liidetud. Nüüd nõuti 40 muna rohkem – see pole sugugi väike asi!
1.oktoobri andmed näitasid, et mees pidas sõna. Igalt kanalt on juba aastaplaan käes ja vähemalt 25-30 muna võib aasta lõpuni ikka saada.
Seal ongi Aleksander Nurme hoolealune sulispere. Soojal keskpäeval on nad ametis siblimise ja kõõrutamisega. Nende käsutuses on lai kõrreväli. Seal leidub varisenud teri, putukaid ja pehmeid rohuliblesid – suurepärane lisa talitaja käest saadud söödale.
Aga talitajat ennast ei ole. Ta on kodust kaugemal ristikusöödil ja kisub kärmelt rehaga laialilaotatud linavarsi kimpu. Säärasele tööle ei suuna farmi inimesi ükski põhikirja punkt ega sisekorra eeskiri. Puha põllundusbrigaadi asi.
… Kuid inimesel on südametunnistus. Peale selle veel mure kolhoosi edasimineku pärast. Sügisel on kõigi töödega kiire ja raske. Lina – see on raha, jõukus, see ei tohi jääda vihmade määndada ning hallade hävitada. Keskpäeval saavad linnud ilma talitajata läbi. Ja Aleksnader Nurme tõmbab uue koo jao linu kokku … Brigadir Mall Kallion lubas ülestõmmatud linad kohe täna sorteerijate kätte viia.
***
„Kust võiksime leida Mall Kallioni?“
Rajooni keskusest ja mujaltki tuleb aeg-ajalt Kuldresse asjamehi, kes tahavad Mall Kallioniga kokku saada. Kes tahab temaga kõnelda kui tubli maisikasvatajaga (650 ts haljasmassi ühelt maisihektarilt äratas tähelepanu väljaspool Võru rajoonigi!), kellele on vaja kolhoosi komsomoli-algorganisatsiooni sekretäri, kes otsib teda kui põllumajanduse akadeemia kaugõppe üliõpilast. Tavaliselt saavad küsijad kontorist vastuse:
„Eks ta ikka kuskil esimeses brigaadis liigu. Ta on brigadir … Ah et millal kontorisse tuleb? Kes seda teab … Võib-olla täna ei tulegi.“
Otsija tee viib mäerinnakule kartulivõtjate juurde.
„Brigadir? Oli küll siin,“ seletavad naised selga sirutades ja kätelt mulda maha raputades. „Aitas veel masinat seada … Vist läks kündjate juurde.“
Kui suur siis ühe brigaadi maa-ala ikka on ja egas brigadir pole nõel heinakuhjas, et teda üles ei leia. Muudkui edasi!
„Käis küll siin!“ teatab noor, heledate juuste ja pruunide silmadega traktorist. „Mõõtis künnivagu ja käskis pisut sügavamalt lasta. Ise veel seadis adrad madalamale. Sihtis nähtavasti põhu kokkupanijate juurde.“
„No kuidas siis muidu, ikka oleme näinud,“ teatas põhku kuhja otsa upitav vanaldane mees. „Ütlesin veel teisele, et mul kere haige ja maa kõva, ei saa ega saa kuhjateivast püsti … Tahtsin pisut nalja teha, aga tüdruk haaras teiba, et proovib, kas asi tõesti nii hull on. Oleks mulle ei tea millise häbi naiste ees teinud … Ah et kuhu? Vist liikus lina kokkuvõtjate poole.“
„Pani koorma peale ja läks!“ sai otsija Aleksander Nurmelt vastuse. „Küllap läks mõne vanaema jutule. Tal ju brigaadis terve vanaemade komando linu seadma organiseeritud. Astuge siit natuke edasi ja keerake vasakule.“
Linavarred on ainult pisut tuhmimad kui memme juuksed. Käed täis kortse ja jämedaid sooni, eraldavad osavalt pikemaid varsi lühematest. Üks peotäis vasakule, teine paremale. Pikad pikkade juurde, lühemad lühematele seltsiks … Nüüd on paraja kubu jagu koos ja sorteerija valmistab sobiva sideme.
„Ta, hea laps, tuli hea sõna ja suure palvega. Et minu käed võivad ka kolhoosile palju kasu tuua. Kes säärasele jutule vastu hakata saab! Endal ka jõudsam, kui näppudel amet …“
Ei mina tea, kuhu poole ta sõitis. Ehk läks koju – tal ju ka vaja lõunat pidada …“ seletas alatanud naine hetkegi puhkamata.
Otsija sai Mall Kallioniga kokku õhtuses videvikus, kui kolhoosi kontoris võeti kokku päevaseid saavutusi ja arutati homseid-ülehomseid plaane. Kuna juhtus olema dekaadi lõpp, oli juttu ka ulatuslikemast tulemustest. Arveametniku lahtritesse jaotatud paberileht kõneles, et 1. brigaadi segaviljapõllud andsid hektarisaagiks 17,3 ts teri, oder 18 ts ja suvinisu14,45 ts. Teiste brigaadide tsentnerite arv jäi ikka paari võrra tahapoole.“
„Küllap Mall teab sääraseid võlusõnu, mis vilja mühama panevad!“ lausub keskealine mees, kellel kuivati töö pärast kontori asja oli. „Maid harivad tal samad traktorid, kui teisteski brigaadides ja seemne viib põllule samast laost, aga saagiga on hoopis paremad lood.“
„Muidugi võlusõnu!“ on teised muheleva suuga päri. „Neid ta seal akadeemias õpibki.“
Tööjutud aetud, peatab esimees Leo Kivi veel 1. brigaadi brigadiri:
„Kuidas sul koolivärgiga edeneb?“
Kolhoosi parteibüroo soovitas kõigil noortel, kellel haridustöö omal ajal millegipärast katki jäi, seda jätkata. Kuldresse avatakse maanoorte kool ja … tere tulemast kõik, kes janunevad teadmiste ning õpingute järele. Vastav organiseerimistöö pandi kommunist Mall Kallioni õlgadele.
O jaa! Neid, kes tööd katkestamata kavatsevad õpikute sõbraks saada, võib viimane lugeda pika rea. Kaarel Klaar, Helju Haller, Rein Hainas ,Märt Klaar, Aarne Lindlaan … Kes siis iseenda vaenlane on ja koolist kaugele jääda tahab. Lauta, sigalasse ja põllule tuleb järjest uusi masinaid ja tuhkrunmalana pole sul midagi nendega peale hakata.
***
Kolhoosi esimehel Leo Kivil on asja Kuldre kooli.
See on tuttav ja juba lapsepõlves armsaks saanud paik. Eks nii mõnigi klassiruum ja koridor või praeguse esimehe vempudest ja vallatustest jutustada. Ärgu tehku ta midagi nii tõsist ja tähtsat nägu! Siin elustub minevik, mis esimeest alati eesrindlasena ei tutvusta.
Eks sügisel jäi esimese lumesõja ja kevadel jäälagunemise ajal ka noil aegadel mõni õppeülesanne sootuks tegemata …
Esimeest tõid seekord koolimajja head tuuled. Õpilased olid suvel ja varasügisel kolhoositöödel vanemale rahvale tublideks abilisteks ja juhatus otsustas neist virgemaid premeerida. Enne tuli aga asja põhjalikult koolirahvaga arutada, sest kolhoos tahaks kõigepealt neid meeles pidada, kellel ka õppeainetega suuri pahandusi ei ole.
„Siit tulevad ju need, kes kunagi Nurme, Kallioni, minu ja kõigi vananejate asemele astuvad!“ ütles esimees kooli direktorile Helga Troostile. „Ja veel: kolhoos võtab Helmi Matu laste toidukulud enda kanda. Õpivad nad hästi?“
„Nad on tublid. Teisiti pole üldse võimalik, sest nad on ju kommunisti lapsed,“ oli vastus.
***
Kolhoosis liikus kumu: Helmi Matt hakkab maja ehitama!
Kolhoosist võib jutustada sama legendi, mis Tallinnastki: siin ei lõpe ega lõpe ehitamised. Äsja saadi katuse alla Tokko külas uhiuus nuumikute kergsigala, kus perenaised-kommunistlikud noored Ene Konno ja Maie Prisko hoolitsevad neljasaja sea eest. Järgmisel aastal võetakse käsile lauda ehitamine sajale veisele. Ja individuaalelamuid on kerkinud Kuldre kanti, Tokkole, Matsi külla. Mugavaid, mis oma sisemuselt linna elamutest millegi poolest taha ei jää. Mis ime siis seegi on, et Helmi Matt maja ehitab. Õieti öelda: ta vajab seda isegi rohkem, kui ükski teine kolhoosipere.
Aga kuidas ta jõuab? Üheksahingelise pere kohta vaid üks töökäte paar … Helmi Matt uskus oma pulmapäeval, nagu kõik m mõrsjad, et tema õnn on jäädav. Kestab surmani, ja kui laulusõnu uskuda, siis veel kauemgi. Kuid tema perekonnaelu purunes juba mõne aasta pärast. Pole mõtet arutada, kas lahke naeratuse ja avala pilguga nooriku või tõsise ja morni iseloomuga mehe süü pärast. Õiget vastust ei saa anda asjaosalised ise ega võõrad ammugi mitte.
Kas võib Helmi Matule süüks panna, et ta püüdles uut igapäevast õnne ja sidus end teise mehega? Kuid ka see ühendus ei olnud jäädav. Vist on Helmi Matu saatuseks üksi rohkearvulise lasteperega toime tulla. Tema väikses vanas majas ja maja ümber askeldab suuremaid ja väiksemaid tüdrukuid-poisse, kõigil ema rõõmsad silmad ja käed, mis kunagi paigal ei püsi, vaid ikka endale toimetamist leiavad.
Lüpsjal-karjatalitajal jääb päevas mõni tund puhkeaega. Helmi Matt tõttas karjalaudast tulles maja juurde üht-teist tegema ja seadma. Vanim lastest – poeg Tõnu, kes möödunud kevadel lõpetas 8. klassi – oli emale nõu ja jõuga abiks. Kuid hoolimata kahe inimese püüdmisest kippus töö visalt edenema.
Ühel päeval tegi esimees tavalist ringkäiku kolhoosi maadel. Hommikupoolikul leidis ta Helmi Matu virgalt oma karjagrupile haljassööta vedamas. Mõnel pool oli see põllundusbrigaadi tööks, kuid Helmi Matt seletas, et talitaja ei kaota midagi, kui ta ise oma grupi ninaesise eest hoolt kannab – piima tuleb aina rohkem. Põllutööliste mureks olgu vikkide, ädalate ja muu haljasvärgi kasvatamine, küll lüpsjad ta lauta sõime toimetavad! Kui esimees lõunapaiku uuesti sama teed sõitis, oli Helmi koos Tõnust-pojaga maja juures.
„Tõnu ei võtagi puhketundi!“ imestas esimehega kaasa tulnud brigadir August Varik. „Aga heinteveol rassib mehe eest.“ Esimees ei vastanud sõnagi. Ta oli kogu tee mõtteis.
Mõni päev hiljem kutsuti Helmi Matt kontorisse. „Arutasime sinu pere asja ja juhatus võttis vastu otsuse, et sinu maja ehitatakse edasi kolhoosi kulul.“
„Aga millega ma selle ära tasun?“ küsis naine.
„Eks kolhoos ole sinu ees pisut tänuvõlglane,“ seletas esimees. „Keegi ei tahtnud minna sõnnikulauta talitama, et raske ja must. Sina läksid. Ja karjagrupp, mida varem piima poolest kitsedega võrdseks peeti, on juba üle kolhoosi keskmise. Sinu perest näib võrsuvat väledate kätega töörahvas. Tõnu võib järgmisel sügisel tehnikameheks õppima minna. Ja nüüdsest peale on sinu maja kolhoosi ehitusmeeste šefluse all.“
„Mul oleks veel üks soov,“ tingis Helmi Matt.
„Lase tulla!“ oli esimees nõus.
„Anna Voomets on pärast mehe surma kuue lapsega kitsikuses. Ehk jätkub ka neile abi ja toetust …“
„Jätkub küll! Kolhoos ei jäta kedagi hätta!“ vastas esimees.
Üks kõikide, kõik ühe eest – selline on Kuldre kolhoosi kommunistide juhtmõte. Kõik inimese hüvanguks, inimese õnne heaks! Kommunistid-eesrindlased mõtlevad kogu majandi, kogu maa ja iga inimese rõõmurikkale homsele. Nende käed ja loov mõte liituvad loendamatute mie kodumaa inimeste omadega, kes rajavad uhket, igavesti püsivat kommunismi hoonet.
Friday, September 9, 2011
Sillast "Edasi" kolhoosis
Töörahva Elu 9. september 1961
Sillast „Edasi“ kolhoosis
Kevadest peale remonditakse Vastse-Antsla-Antsla-Kanepi teel „Edasi“ kolhoosi piires silda. Betoontruubid on kohal. Nüüd peaks Võru Teedevalitsus niipalju jõudu leidma, et enne suurt sügisest pori töö lõpetada ja tee sulgemise märgid maha võtta.
O. LEMPU
Sillast „Edasi“ kolhoosis
Kevadest peale remonditakse Vastse-Antsla-Antsla-Kanepi teel „Edasi“ kolhoosi piires silda. Betoontruubid on kohal. Nüüd peaks Võru Teedevalitsus niipalju jõudu leidma, et enne suurt sügisest pori töö lõpetada ja tee sulgemise märgid maha võtta.
O. LEMPU
Wednesday, September 7, 2011
Tubli karjatalitaja - küllap oligi
Töörahva Elu 7. september 1961
Meie tublimaid
„SALADUS“
Miks üht inimest saadavad igal sammul aina rõõmsad kordaminekud, teine aga visiseb nagu tuli toores puus?
„Edasi“ kolhoosi algpäevist alates on Alide Lusbol peaaegu alati olnud tegemist loomadega. Neli aastat kasvatas ta sigu. Tema hoolealused võtsid kaalus kõvasti juurde ja püsisid ikka hea tervise juures.
Olid ajad, kus tema kätte usaldati noorkarja kasvatamine. Keegi ei osanud jälle midagi laitvat Alide Lusbo kohta öelda. Ikka sai ta külalistelt, kes kas oma rajoonist või kaugemalt „Edasi“ maile astusid, tunnustavaid ütlusi kuulda.
On tal mõni võlusõna, mis tema praeguste hoolealuste, 112 vasika kasvuhoole nii mõjub, et Alide Lusbo võib kanda rajooni parima vasikatalitaja nime?
Astume kolhoosikeskuses paiknevasse endisesse talulauta.
Kahel pool pehme saepuruga kaetud vahekäiku jälgivad sulgudest kärmelt askeldavat naist üle paarisaja silma.
„Näe, virts kippus valguma vahekäiku. Tuli saepuru peale tuua, ega vasikatele virtsalõhn meeldi,“ ütleb talitaja, kallates klopitud rukkijahust ja lõssist tehtu jooki künadesse. Enne seda aga puhastas ta künad nii hoolikalt, kui vähegi võis.
Vasikate külgedel ei leiaks teravamgi pilk sõnnikukübet. Ei saakski leida, sest asemed on alati kuivad.
Tahtmatult tuli siinkohal meelde pilt, mida nägin 19. augustil Stalini-nimelises kolhoosis. Vasikad seisid seal peaaegu põlvini virtsavees … ja sõid maisilehti!
„Kõige rohkem on mul muret nendega, kes lüpsikarja laudast siia tuuakse. Neid kipub vaevama kõhulahtisus,“ kõneleb talitaja oma muredest.
Kuidas ta nende eest siis hoolitseb? On ju Alide Lusbo kõik tema kätte toodud vasikad tervete ja tugevatena üles kasvatanud.
„Kõige tähtsam on puhtus. Iga söötmise järel pesen künad. Muidugi, esimesel paaril nädalal joodan iga vasikat eraldi. Joodan neid ikka sooja lõssiga.“
Ja lisab siis:
„Tilgastunud lõssi ei tohi küll anda.“
Paari kuu vanustele vasikatele paneb A. Lusbo sõimedesse peale ädala ka kuiva heina. Ainuüksi ädala söötmine võib mõjuda loomade tervisele halvasti.
Eks need olegi põhjused, miks Alide Lusbo hoolealused püsivad tervetena.
Rohekm kui saja vasika eest hoolitsemine ei ole kerge. Ükski töö ei ole laudas mehhaniseeritud. Talitaja tassib ette ädala, pumpab vee. Kuna laudas puudub võimalus vee soojendamiseks, toob ta sooja vett paarisaja meetri kauguselt oma kodust.
Nii kulub küll vaeva rohkem, kuid väikestele vasikatele on vaja anda soe jook.
Näib tõesti, et Alide Lusbo töös pole mingit saladust. „Saladuseks“ võib ainult lugeda tema väsimatut hoolt igal sammul. Kuid see on niisugune „saladus“, mis peaks muutuma iga loomade eest hoolitsejale igapäevaseks ja tavaliseks asjaks.
J. ELLEN
Meie tublimaid
„SALADUS“
Miks üht inimest saadavad igal sammul aina rõõmsad kordaminekud, teine aga visiseb nagu tuli toores puus?
„Edasi“ kolhoosi algpäevist alates on Alide Lusbol peaaegu alati olnud tegemist loomadega. Neli aastat kasvatas ta sigu. Tema hoolealused võtsid kaalus kõvasti juurde ja püsisid ikka hea tervise juures.
Olid ajad, kus tema kätte usaldati noorkarja kasvatamine. Keegi ei osanud jälle midagi laitvat Alide Lusbo kohta öelda. Ikka sai ta külalistelt, kes kas oma rajoonist või kaugemalt „Edasi“ maile astusid, tunnustavaid ütlusi kuulda.
On tal mõni võlusõna, mis tema praeguste hoolealuste, 112 vasika kasvuhoole nii mõjub, et Alide Lusbo võib kanda rajooni parima vasikatalitaja nime?
Astume kolhoosikeskuses paiknevasse endisesse talulauta.
Kahel pool pehme saepuruga kaetud vahekäiku jälgivad sulgudest kärmelt askeldavat naist üle paarisaja silma.
„Näe, virts kippus valguma vahekäiku. Tuli saepuru peale tuua, ega vasikatele virtsalõhn meeldi,“ ütleb talitaja, kallates klopitud rukkijahust ja lõssist tehtu jooki künadesse. Enne seda aga puhastas ta künad nii hoolikalt, kui vähegi võis.
Vasikate külgedel ei leiaks teravamgi pilk sõnnikukübet. Ei saakski leida, sest asemed on alati kuivad.
Tahtmatult tuli siinkohal meelde pilt, mida nägin 19. augustil Stalini-nimelises kolhoosis. Vasikad seisid seal peaaegu põlvini virtsavees … ja sõid maisilehti!
„Kõige rohkem on mul muret nendega, kes lüpsikarja laudast siia tuuakse. Neid kipub vaevama kõhulahtisus,“ kõneleb talitaja oma muredest.
Kuidas ta nende eest siis hoolitseb? On ju Alide Lusbo kõik tema kätte toodud vasikad tervete ja tugevatena üles kasvatanud.
„Kõige tähtsam on puhtus. Iga söötmise järel pesen künad. Muidugi, esimesel paaril nädalal joodan iga vasikat eraldi. Joodan neid ikka sooja lõssiga.“
Ja lisab siis:
„Tilgastunud lõssi ei tohi küll anda.“
Paari kuu vanustele vasikatele paneb A. Lusbo sõimedesse peale ädala ka kuiva heina. Ainuüksi ädala söötmine võib mõjuda loomade tervisele halvasti.
Eks need olegi põhjused, miks Alide Lusbo hoolealused püsivad tervetena.
Rohekm kui saja vasika eest hoolitsemine ei ole kerge. Ükski töö ei ole laudas mehhaniseeritud. Talitaja tassib ette ädala, pumpab vee. Kuna laudas puudub võimalus vee soojendamiseks, toob ta sooja vett paarisaja meetri kauguselt oma kodust.
Nii kulub küll vaeva rohkem, kuid väikestele vasikatele on vaja anda soe jook.
Näib tõesti, et Alide Lusbo töös pole mingit saladust. „Saladuseks“ võib ainult lugeda tema väsimatut hoolt igal sammul. Kuid see on niisugune „saladus“, mis peaks muutuma iga loomade eest hoolitsejale igapäevaseks ja tavaliseks asjaks.
J. ELLEN
Monday, September 5, 2011
Laupäevak
Töörahva Elu 5. september 1961
HÕISSA, TALGUD!
Laupäeval oli „Edasi“ kolhoosis hoogtööpäevak. Abilisi oli tulnud ka Antsla Haiglast, Uue-Antsla võitööstusest ja Kuldre koolist. Pandi kuhjadesse põhku, veeti seemneristikut ja võeti kartuleid.
Õhtul lõbutsesid hoogtööpäevakust osavõtjad kolhoosi klubis.
L. PUUSEPP
HÕISSA, TALGUD!
Laupäeval oli „Edasi“ kolhoosis hoogtööpäevak. Abilisi oli tulnud ka Antsla Haiglast, Uue-Antsla võitööstusest ja Kuldre koolist. Pandi kuhjadesse põhku, veeti seemneristikut ja võeti kartuleid.
Õhtul lõbutsesid hoogtööpäevakust osavõtjad kolhoosi klubis.
L. PUUSEPP
Wednesday, August 17, 2011
Haa ... päris karm kriitika Vaabina kultuurijuhi pihta
Töörahva Elu 17. august 1961
KULTUURIELU TEEMADEL
VAABINA KÕIGE MUGAVAM MEES
Vanasõna kõneleb, et heal ja hoolsal tööl käib kuulsus kannul. Laias ringis on tuntud need, kes oma kätega loovad küllust ja viivad elu edasi.
Tegelik elu aga näitab mõnikord, et ka mugavuse ja laiskusega võib saada kuulsaks.
Maikuu algul oli Vaabinas liikvel kõva jutt, et nüüd saavad kohalikule kultuurielule tugevad jalad alla. Nimelt võeti „Pioneeri“ kolhoosi klubi juhataja töökohale uus inimene ja määrati talle kuupalgaks 60 rubla. Varem peeti avarates klubiruumides kuu või paari vältel vaid üks pidu ja mõnikord käisid kohal külaliskollektiivid. Isetegevusringid töötasid hookaupa.
„Meil palju noori, head ruumid. Ülo Hornil leidub ka tulusaid kogemusi, ega ta hätta jää,“ kõnelesid kolhoosnikud.
Jäädi pikisilmi ootama esimesi üritusi ja uue klubijuhataja tegevuse tulemusi. Oodatakse tänapäevani.
Ülo Horni on kolhoosikeskuses näha harva. Klubijuhataja töö piirdub peamiselt klubiuste avamisega kinoetendusteks. See toiming, mis leiab aset nädalas paaril korral, näib talt nõudvat niipalju energiat, et seda muuks ei näigi jätkuvat. Räägitakse veel, et ta tegevat siiski vastutusrikast ühiskondlikku tööd ühiskondliku autoinspektorina. Aga sellel on siiski üpris vähe ühist kultuurieluga!
Juuli lõpul arutas „Pioneeri“ kolhoosi juhatus klubijuhataja Ülo Horni lohakat ja vastutustundetut tööd. Asjaosaline ise pidas targu otstarbekamaks sel ajal kolhoosikeskusest eemal viibida. Juhatuse hoiatus tehti talle teatavaks kirjalikult.
Mingeid muutusi pole ikkagi märgata. Ülo Horn kannab heameelega edasi Vaabina mugavaima mehe nime.
Ometi on „Pioneeris“ kunstilise isetegevuse viljelemiseks märgatavalt soodsamad võimalused kui mõnes teises majandis. Kõigepealt – uus klubihoone ei tee takistusi ruumide suhtes. Teiseks – arvukalt on ka inimesi, kes omal vabal ajal lülituksid meelsasti ühte või teise isetegevusringi. Kolmandaks – oma abist ei ütleks ära kohalikud õpetajad ringide juhtimisel.
Omajagu on isetegevuse soikumises süüdi ka komsomoli-algorganisatsioon, kes on jäänud lootma klubijuhatajale ja pole midagi olukorra parandamiseks ette võtnud.
„Ega Ülo Hornist maksa ajalehes kirjutada. On kahtlane, kas ta isegi ajalehte loeb,“ muigavad kolhoosnikud.
Kirjutasime siiski usus, et mõni heasüdamlik naaber talle lehe nende ridadega koju toimetab.
S. SAAREOJA
KULTUURIELU TEEMADEL
VAABINA KÕIGE MUGAVAM MEES
Vanasõna kõneleb, et heal ja hoolsal tööl käib kuulsus kannul. Laias ringis on tuntud need, kes oma kätega loovad küllust ja viivad elu edasi.
Tegelik elu aga näitab mõnikord, et ka mugavuse ja laiskusega võib saada kuulsaks.
Maikuu algul oli Vaabinas liikvel kõva jutt, et nüüd saavad kohalikule kultuurielule tugevad jalad alla. Nimelt võeti „Pioneeri“ kolhoosi klubi juhataja töökohale uus inimene ja määrati talle kuupalgaks 60 rubla. Varem peeti avarates klubiruumides kuu või paari vältel vaid üks pidu ja mõnikord käisid kohal külaliskollektiivid. Isetegevusringid töötasid hookaupa.
„Meil palju noori, head ruumid. Ülo Hornil leidub ka tulusaid kogemusi, ega ta hätta jää,“ kõnelesid kolhoosnikud.
Jäädi pikisilmi ootama esimesi üritusi ja uue klubijuhataja tegevuse tulemusi. Oodatakse tänapäevani.
Ülo Horni on kolhoosikeskuses näha harva. Klubijuhataja töö piirdub peamiselt klubiuste avamisega kinoetendusteks. See toiming, mis leiab aset nädalas paaril korral, näib talt nõudvat niipalju energiat, et seda muuks ei näigi jätkuvat. Räägitakse veel, et ta tegevat siiski vastutusrikast ühiskondlikku tööd ühiskondliku autoinspektorina. Aga sellel on siiski üpris vähe ühist kultuurieluga!
Juuli lõpul arutas „Pioneeri“ kolhoosi juhatus klubijuhataja Ülo Horni lohakat ja vastutustundetut tööd. Asjaosaline ise pidas targu otstarbekamaks sel ajal kolhoosikeskusest eemal viibida. Juhatuse hoiatus tehti talle teatavaks kirjalikult.
Mingeid muutusi pole ikkagi märgata. Ülo Horn kannab heameelega edasi Vaabina mugavaima mehe nime.
Ometi on „Pioneeris“ kunstilise isetegevuse viljelemiseks märgatavalt soodsamad võimalused kui mõnes teises majandis. Kõigepealt – uus klubihoone ei tee takistusi ruumide suhtes. Teiseks – arvukalt on ka inimesi, kes omal vabal ajal lülituksid meelsasti ühte või teise isetegevusringi. Kolmandaks – oma abist ei ütleks ära kohalikud õpetajad ringide juhtimisel.
Omajagu on isetegevuse soikumises süüdi ka komsomoli-algorganisatsioon, kes on jäänud lootma klubijuhatajale ja pole midagi olukorra parandamiseks ette võtnud.
„Ega Ülo Hornist maksa ajalehes kirjutada. On kahtlane, kas ta isegi ajalehte loeb,“ muigavad kolhoosnikud.
Kirjutasime siiski usus, et mõni heasüdamlik naaber talle lehe nende ridadega koju toimetab.
S. SAAREOJA
"Edasi" kolhoos ja vennasrahvad
Töörahva Elu 17. august 1961
Kirjad „Edasi“ kolhoosist
Sõprus ja koostöö
Aastas on üpris ohtralt neid päevi, mil „Edasi“ kolhoosi juhatusele saabub kiri Koola poolsaarelt või Omski oblastist, Aserbaidžaanist või Valgevenest. Mõnigi kord peatub Uue-Antslas ühe või teise vennasvabariigi numbrimärgiga auto. Ühismajandis käivad inimesed mitmest rahvusest, keda siin sõbralikult vastu võetakse ja kellele meelsasti oma majapidamist näidatakse. Kõige sagedamini külastavad kolhoosi muidugi läti põllumehed võrulastega võistlevast Aluksnest.
Mis meelitab siia rohkem külalisi kui mujale? Enamasti on selleks võluriks heinaseeme, mida tullakse ostma paljudest meie suure kodumaa paikadest. Peale ülalmainitud kohtade on „Edasist“ heinaseemet viidud Novgorodi, Pihkva, Leningradi, Kurski oblastisse ja Ukraina NSV-sse. Külastajad tutvuvad siin hästi korraldatud heinaseemnekasvatusega. Nii võtavad nad „Edasist“ kaasa peale seemne veel väärtuslikke kogemusi.
Peale heinaseemne viiakse Uue-Antslast mitmele poole tõumullikaid. Neid on läinud Rumeenia Rahvavabariiki, Moldaaviasse, Gruusiasse ja Valgevenesse. „Edasi“ kolhoosi noorkarjakasvatajate töö kohta öeldakse kiitvaid sõnu kaugel meie vabariigist.
Niisugune oleks meie majandi otsene abi vennasvabariikide põllumajandusele.
Tähelepanelikul vaatlemisel tabab pilk „Edasis“ palju sellist, mis on valmistatud väljaspool Nõukogude Eestit. Masinad ja mitmelaadilised mehhanismid vähendavad märksa eesti põlluharija vaeva. Neid soetatakse juurde igal aastal. Näiteks ostis kolhoos tänavu teraviljakombaini SK-3. Majandisse toodi ka šassii-tõstuk PŠ-04, mis valmistati Riias. Mehhaniseeritakse üha uusi tööoperatsioone.
J. TISLER
Mälestus ei kustu
1944. a. august. Ägedad lahingud käisid siis Urvaste külanõukogu maa-alal. Ühel järjekordsel rünnakul löödi vaenlane küll taganema, kuid väeosa komandör kapten Garnitski sai surmavalt haavata. Sõdurid tegid talle puusärgi ja matsid auavaldustega Urvaste surnuaeda.
Möödusid aastad, sõda lõppes. Ja ühel päeval tuli „Edasi“ kolhoosi venelanna Moskvast. See oli kapten Garnitski ema. Ta juhatati Urvaste surnuaiale.
Nüüd on saanud traditsiooniks, et igal aastal juulis-augustis võtab kapten Garnitski ema puhkuse ja sõidab Moskvast kolhoosi. Aja jooksul on kujunenud tihedad sõprussidemed kapteni ema ja kohalike elanike vahel.
Need, kelle eest langes kapten Garnitski, austavad sõjamehe ema. Viimane omakorda on elavalt huvitatud „Edasi“ kolhoosi rahva käekäigust, elust, tööst.
L. PUUSEPP
Kirjad „Edasi“ kolhoosist
Sõprus ja koostöö
Aastas on üpris ohtralt neid päevi, mil „Edasi“ kolhoosi juhatusele saabub kiri Koola poolsaarelt või Omski oblastist, Aserbaidžaanist või Valgevenest. Mõnigi kord peatub Uue-Antslas ühe või teise vennasvabariigi numbrimärgiga auto. Ühismajandis käivad inimesed mitmest rahvusest, keda siin sõbralikult vastu võetakse ja kellele meelsasti oma majapidamist näidatakse. Kõige sagedamini külastavad kolhoosi muidugi läti põllumehed võrulastega võistlevast Aluksnest.
Mis meelitab siia rohkem külalisi kui mujale? Enamasti on selleks võluriks heinaseeme, mida tullakse ostma paljudest meie suure kodumaa paikadest. Peale ülalmainitud kohtade on „Edasist“ heinaseemet viidud Novgorodi, Pihkva, Leningradi, Kurski oblastisse ja Ukraina NSV-sse. Külastajad tutvuvad siin hästi korraldatud heinaseemnekasvatusega. Nii võtavad nad „Edasist“ kaasa peale seemne veel väärtuslikke kogemusi.
Peale heinaseemne viiakse Uue-Antslast mitmele poole tõumullikaid. Neid on läinud Rumeenia Rahvavabariiki, Moldaaviasse, Gruusiasse ja Valgevenesse. „Edasi“ kolhoosi noorkarjakasvatajate töö kohta öeldakse kiitvaid sõnu kaugel meie vabariigist.
Niisugune oleks meie majandi otsene abi vennasvabariikide põllumajandusele.
Tähelepanelikul vaatlemisel tabab pilk „Edasis“ palju sellist, mis on valmistatud väljaspool Nõukogude Eestit. Masinad ja mitmelaadilised mehhanismid vähendavad märksa eesti põlluharija vaeva. Neid soetatakse juurde igal aastal. Näiteks ostis kolhoos tänavu teraviljakombaini SK-3. Majandisse toodi ka šassii-tõstuk PŠ-04, mis valmistati Riias. Mehhaniseeritakse üha uusi tööoperatsioone.
J. TISLER
Mälestus ei kustu
1944. a. august. Ägedad lahingud käisid siis Urvaste külanõukogu maa-alal. Ühel järjekordsel rünnakul löödi vaenlane küll taganema, kuid väeosa komandör kapten Garnitski sai surmavalt haavata. Sõdurid tegid talle puusärgi ja matsid auavaldustega Urvaste surnuaeda.
Möödusid aastad, sõda lõppes. Ja ühel päeval tuli „Edasi“ kolhoosi venelanna Moskvast. See oli kapten Garnitski ema. Ta juhatati Urvaste surnuaiale.
Nüüd on saanud traditsiooniks, et igal aastal juulis-augustis võtab kapten Garnitski ema puhkuse ja sõidab Moskvast kolhoosi. Aja jooksul on kujunenud tihedad sõprussidemed kapteni ema ja kohalike elanike vahel.
Need, kelle eest langes kapten Garnitski, austavad sõjamehe ema. Viimane omakorda on elavalt huvitatud „Edasi“ kolhoosi rahva käekäigust, elust, tööst.
L. PUUSEPP
Monday, August 1, 2011
1961 - ainult positiivset!
Töörahva Elu 1. august 1961
Uus lüpsikuur
NLKP XXII kongressi eel võitleb „Edasi“ kolhoosi rahvas mitte ainult kõrge tootmistaseme, vaid ka suurema tööviljakuse eest.
Kolhoosi 2. brigaadi karjakoplites kerkis uus lüpsikuur, mis on üks väheseid vabariigis, ehitatud Saksa DV eeskujul. Kalasabakujulise lüpsikohtade asetusega ruum mahutab veerandsada lehma. Tööviljakust on sellises võimalik tõsta 1,5-2,5 korda võrreldes tavalise lüpsiruumiga, kus lehmad on asetatud lüpsmisel järjestikku. Kõrvalhoonesse on paigutatud vaakuumpump, ehitatud uus pliit piimanõude pesemisel sooja vee valmistamiseks.
Kolhoosi mehhanisaatorid eesotsas A. Klokmaniga monteerisid ajutiseks vaakuumpumba käivitamiseks 4,5 HJ mootori, kuid juba on raudbetoonjalanditel mastide rida jõudnud lüpsikuurini ja augustikuul laseb vool ühtsest energiasüsteemist vana mootori „pensionile“.
Sellega kergeneb lüpsjate töö, suureneb tööviljakus.
L. PUUSEPP
Valmib uus kuivati
Urvaste kolhoosis asuti sel suvel uue kuivati ehitamisele. Hoone ehitatakse keskuse juures asuva aida juurde. Nüüd on müürid püsti, raudtalad peal.
Ehitajad pingutavad tublisti, et juba selle sügise vili läheks siit kuivatist läbi.
Anda partei XXII kongressi auks uus kuivati sel koristusaastal ekspluatatsiooni – selline on kolhoosi ehitusbrigaadi otsus.
V. SEPP
Uus lüpsikuur
NLKP XXII kongressi eel võitleb „Edasi“ kolhoosi rahvas mitte ainult kõrge tootmistaseme, vaid ka suurema tööviljakuse eest.
Kolhoosi 2. brigaadi karjakoplites kerkis uus lüpsikuur, mis on üks väheseid vabariigis, ehitatud Saksa DV eeskujul. Kalasabakujulise lüpsikohtade asetusega ruum mahutab veerandsada lehma. Tööviljakust on sellises võimalik tõsta 1,5-2,5 korda võrreldes tavalise lüpsiruumiga, kus lehmad on asetatud lüpsmisel järjestikku. Kõrvalhoonesse on paigutatud vaakuumpump, ehitatud uus pliit piimanõude pesemisel sooja vee valmistamiseks.
Kolhoosi mehhanisaatorid eesotsas A. Klokmaniga monteerisid ajutiseks vaakuumpumba käivitamiseks 4,5 HJ mootori, kuid juba on raudbetoonjalanditel mastide rida jõudnud lüpsikuurini ja augustikuul laseb vool ühtsest energiasüsteemist vana mootori „pensionile“.
Sellega kergeneb lüpsjate töö, suureneb tööviljakus.
L. PUUSEPP
Valmib uus kuivati
Urvaste kolhoosis asuti sel suvel uue kuivati ehitamisele. Hoone ehitatakse keskuse juures asuva aida juurde. Nüüd on müürid püsti, raudtalad peal.
Ehitajad pingutavad tublisti, et juba selle sügise vili läheks siit kuivatist läbi.
Anda partei XXII kongressi auks uus kuivati sel koristusaastal ekspluatatsiooni – selline on kolhoosi ehitusbrigaadi otsus.
V. SEPP
Wednesday, June 15, 2011
Urvastesse kauplust!!!
Töörahva Elu 15. juuni 1961
Avaldamata materjali jälgedes
Autokaupluse teenindamispiirkonnast
Meile saabunud kirjutise autokaupluse ebarahuldavast töötamisest saatsime lahendamiseks Antsla Tarbijate Kooperatiivile, kes vastas järgmiselt:
Antsla Tarbijate Kooperatiivil on üks kaupluseks kohandatud veoauto. Kauplus teenindab peamiselt neid kolhooside ja Antsla sovhoosi piirkondi, millised asuvad statsionaarsetest kaubandusettevõtetest kaugel.
Autokauplus teenindab kindla tunnigraafiku alusel üheksat enamasustatud punkti Antsla sovhoosis, „Linda“, Marxi-nimelises, Urvaste ja „Edasi“ kolhoosis, neist kuut kaks korda ja kolme üks kord nädalas.
Urvaste kolhoosi keskusest ja Urvaste koolist 2 km kaugusel asub statsionaarne kauplus. Arvestades seda, et autokauplus on koormatud sõitudega kaugematesse piirkondadesse ei saa see Urvaste kolhoosi keskust teenindada. Urvaste territooriumil oleks tarvis veel ühe statsionaarse kaupluse avamine Vana-Urvastes ja praeguse kaupluse üleviimine parematesse ruumidesse. Sel juhul oleks kolhoosi piirkonna elanike teenindamine normaalselt kindlustatud. Arvestades olemasolevate kapitaalmahutuste suurust, ei ole Antsla Tarbijate Kooperatiivil võimalik ehitada Urvaste kolhoosi uut kauplust. Oleme mitmeid aastaid taotlenud Urvaste kolhoosi juhatuse kaasabi kaupluse jaoks ruumide saamiseks, kahjuks ei ole kolhoos meid selles abistanud. Ka ei ole selles küsimuses lubadusest kaugemale jõudnud „Siiriuse“ kolhoosi juhatus.
Korralike kaupluseruumide puudumine on Urvaste ja „Siiriuse“ kolhoosi elanike mittetäieliku kaubandusliku teenindamise peamiseks põhjuseks.
Avaldamata materjali jälgedes
Autokaupluse teenindamispiirkonnast
Meile saabunud kirjutise autokaupluse ebarahuldavast töötamisest saatsime lahendamiseks Antsla Tarbijate Kooperatiivile, kes vastas järgmiselt:
Antsla Tarbijate Kooperatiivil on üks kaupluseks kohandatud veoauto. Kauplus teenindab peamiselt neid kolhooside ja Antsla sovhoosi piirkondi, millised asuvad statsionaarsetest kaubandusettevõtetest kaugel.
Autokauplus teenindab kindla tunnigraafiku alusel üheksat enamasustatud punkti Antsla sovhoosis, „Linda“, Marxi-nimelises, Urvaste ja „Edasi“ kolhoosis, neist kuut kaks korda ja kolme üks kord nädalas.
Urvaste kolhoosi keskusest ja Urvaste koolist 2 km kaugusel asub statsionaarne kauplus. Arvestades seda, et autokauplus on koormatud sõitudega kaugematesse piirkondadesse ei saa see Urvaste kolhoosi keskust teenindada. Urvaste territooriumil oleks tarvis veel ühe statsionaarse kaupluse avamine Vana-Urvastes ja praeguse kaupluse üleviimine parematesse ruumidesse. Sel juhul oleks kolhoosi piirkonna elanike teenindamine normaalselt kindlustatud. Arvestades olemasolevate kapitaalmahutuste suurust, ei ole Antsla Tarbijate Kooperatiivil võimalik ehitada Urvaste kolhoosi uut kauplust. Oleme mitmeid aastaid taotlenud Urvaste kolhoosi juhatuse kaasabi kaupluse jaoks ruumide saamiseks, kahjuks ei ole kolhoos meid selles abistanud. Ka ei ole selles küsimuses lubadusest kaugemale jõudnud „Siiriuse“ kolhoosi juhatus.
Korralike kaupluseruumide puudumine on Urvaste ja „Siiriuse“ kolhoosi elanike mittetäieliku kaubandusliku teenindamise peamiseks põhjuseks.
Monday, May 30, 2011
Keegi julgeb oma majapidamist kolhoosile eelistada!!
Töörahva Elu 30. mai 1961
KASVATUSTEEMADEL
SEISEV VESI
Heldur Laaneman tuli juba mitu head aasta tagasi sõjaväeteenistusest koju. Naabrid samast brigaadist ja kolhoosi juhatus tundsid rõõmu: üks tugev, noore inimese kätepaar jälle juures. Küllap see noor, karastunud mees jõuab brigaadis ja kogu kolhoosis kärmesti eesrindlaseks.
Et tulija paaril esimesel kuul kodumajandi töö ega elu vastu mingit huvi ei tunnud – see polnud Kuldre kandi rahva arvates veel mingi halb märk. Noh puhkab ja tõmbab hinge – siis aga võtab kätte ja lööb tööle nii pihta, et normipäevad muud kui jooksevad. Noorest inimesest võib saada ka mõni meistrimees: õppigu traktoristi või kombaineri amet ära. Autojuhte on vaja … Kui ta aga ka päris põllutööliseks jääb – muld, põline leivaandja ei peta kedagi.
Tänapäeval aga kõneldakse Heldur Laanemanist Kuldre kolhoosis hoopis teistmoodi sõnadega. See mees peab tänaseni kolhoositööd selliseks asjaks, mille külge oma käsi panna ei maksa.
Ta elab koos ema Emilie Laanemaniga väikses majas nende maade keskel, mis juba pikka aega on olnud kolhoosile karja- ja heinamaaks. Kes ütleb, et selle maja rahvas ei ole tööinimesed, eksib rängalt: pole kerge talitada arvukat erakarja. Lehm (mõnikord ka kaks), mullikas, vasikas, kari lambaid ja … hobune (!) nõuavad talvekuudel palju heina ja allapanu. Selle hankimise ja varumise eest peab ju hoolitsema majas asuv mees. Heldur Laaneman laseb vikatil välkuda varajasest suvest hilissügiseni. Ta ei lähe kolhoosi juhatuselt küsima, millise heinamaatüki või rohtukasvanud nurmelapi ta oma valdusse võtta võib. Tema talitab põhimõttel: „Kes ees, see mees!“ ja on selle abil ikka oma asjadega hiilgavalt hakkama saanud.
Viimastel aastatel ei taha ka kõige hakkajam kolhoosi karjane oma hoolealustega Laanemanide elamise lähedale sattuda. Kui mõni võõras loom, ükskõik kas kolhoosi või naabripere oma, satub Emilie Laanemani nägemispiirkonda, tormab see tigeda häälega manades kohale. Ta ähvardab „jumala karistamisega“ kõiki, kes peaksid kasvõi rohukõrre tema maa pealt kitkuma. „Minu maa“ – selle mõiste alla käib tolle naise silmis kogu ümbrus kuni kauge silmapiirini. Jumal peab karistama neid, kes kavatsevad sealt heina niita, seal loomi karjatada. Jumalal on veel teisigi ülesandeid selles perekonnas: teda võib õuepenina õssitada kõigi nende kallale, keda siin vaenlasteks peetakse. Ja neid pole sugugi vähe. Kolhoosi esimees ja brigadir, kes aeg-ajalt tulevad perepoega hurjutama, et hakaku see ometi elama inimese moodi, tulgu tööle ja näidaku end üldse rohkem rahva hulgas, Kuldres on alatihti kinoetendused ja peod – tulgu nähku, milliseks elu on muutunud …
Mõlemate jutt aga läheb Heldur Laanemani kõrvust mööda ja tema ema paneb nad kindlalt vaenlaste kirja. Vaenlased on ka külanõukogu ja rajooni rahandusosakonna esindajad, kes tunnevad huvi siin üha paisuva erakarja vastu. Võtku aga jumal hea malakas või teravad hambad ja näidaku, et ta suudab kaitsta kaht Laanemani, kellele ilm kipub ülekohut tegema ega lase neil nii laiutada, nagu nad tahaksid …
Kolhoosirahvas ei karda küll neid endid ega ka nende käskida olevat jumalat, kuid on ometi asunud mõlema suhtes erapooletule seisukohale. „Ei taha kuulata seda sõimu ja loba! Parem jätame nad rahule,“ lausuvad need, kellel kahe „erakuga“ (ka selline hüüdnimi on kolhoosis käibel) kõige rohkem tegemist.
Kuldre kolhoos on mõne lühikese aastaga tõusnud mahajäänud majandist tugevate keskmike hulka rajoonis ja sammub kindlalt tõusuteed. Siin särab elamutes elektrivalgus, uues kolhoosiklubis esinevad omad isetegevuslased ja kaugelt tulnud külalised huvitavate ettekannetega. Rändkino toob vaatajate silmade ette lugusid kaugetest inimestest ja sündmustest. Kuldre sportlased on rajooni parimate hulgas. Ent keset seda kiiret arenemist ja uut asub lomp seisva, haiseva veega, mis nõuab kiiret puhastamist.
Kolhoos saab läbi ja suudab edasi jõuda ka Heldur Laanemanita. Kuid kolhoosi kollektiivi vastutada jääb siiski selle inimese mandumine ja erakuks muutumine. Väär oleks süüdistada kedagi vastava selgitustöö puudumises või abistava käe mitteulatamises. Majandi edusammud, avarduv ja mitmekesisemaks muutuv elu on ise kõige parem agitaator täisealisele terve mõistusega inimesele. Heldur Laaneman on 32 aastat vana ja peab ise nägema, et tema valitud tee ei vii kuhugi. Kolhoosi juhatus ja külanõukogu peavad aga koheselt lõpu tegema kolhoosi põhikirja rikkumisele, millega see pere on juba pikemat aega hakkama saanud ja uskuma hakanud, et niimoodi elamisele ei pane keegi taba ette.
Viimasel ajal on Heldur Laanemanile lisandunud Kuldres veel üks mees, kes elab kolhoosi maa-alal, kuid tööd põlgab samuti kui vanapagan välku. See on Enn Lumi. Kui brigadir teda aeg-ajalt tööle kutsub, on tal vastuseks:
„Kes mu seljaluu välja maksab, kui ma töö juures vigaseks jään?“
Enn Lumi on samuti noor, töövõimeline mees. 25 aastat –see on iga, kus inimene tahab ja suudab palju. Kõige suuremat rõõmu tuntakse meie kodumaal kasulikust, kordaläinud tööst. Mõlemad väärale teele läinud Kuldre kolhoosi mehed tulevad tagasi võita loova, ülesehitava töö juurde. Seda on esmajoones nende eneste õnneks vaja.
E. PÕVVAT
KASVATUSTEEMADEL
SEISEV VESI
Heldur Laaneman tuli juba mitu head aasta tagasi sõjaväeteenistusest koju. Naabrid samast brigaadist ja kolhoosi juhatus tundsid rõõmu: üks tugev, noore inimese kätepaar jälle juures. Küllap see noor, karastunud mees jõuab brigaadis ja kogu kolhoosis kärmesti eesrindlaseks.
Et tulija paaril esimesel kuul kodumajandi töö ega elu vastu mingit huvi ei tunnud – see polnud Kuldre kandi rahva arvates veel mingi halb märk. Noh puhkab ja tõmbab hinge – siis aga võtab kätte ja lööb tööle nii pihta, et normipäevad muud kui jooksevad. Noorest inimesest võib saada ka mõni meistrimees: õppigu traktoristi või kombaineri amet ära. Autojuhte on vaja … Kui ta aga ka päris põllutööliseks jääb – muld, põline leivaandja ei peta kedagi.
Tänapäeval aga kõneldakse Heldur Laanemanist Kuldre kolhoosis hoopis teistmoodi sõnadega. See mees peab tänaseni kolhoositööd selliseks asjaks, mille külge oma käsi panna ei maksa.
Ta elab koos ema Emilie Laanemaniga väikses majas nende maade keskel, mis juba pikka aega on olnud kolhoosile karja- ja heinamaaks. Kes ütleb, et selle maja rahvas ei ole tööinimesed, eksib rängalt: pole kerge talitada arvukat erakarja. Lehm (mõnikord ka kaks), mullikas, vasikas, kari lambaid ja … hobune (!) nõuavad talvekuudel palju heina ja allapanu. Selle hankimise ja varumise eest peab ju hoolitsema majas asuv mees. Heldur Laaneman laseb vikatil välkuda varajasest suvest hilissügiseni. Ta ei lähe kolhoosi juhatuselt küsima, millise heinamaatüki või rohtukasvanud nurmelapi ta oma valdusse võtta võib. Tema talitab põhimõttel: „Kes ees, see mees!“ ja on selle abil ikka oma asjadega hiilgavalt hakkama saanud.
Viimastel aastatel ei taha ka kõige hakkajam kolhoosi karjane oma hoolealustega Laanemanide elamise lähedale sattuda. Kui mõni võõras loom, ükskõik kas kolhoosi või naabripere oma, satub Emilie Laanemani nägemispiirkonda, tormab see tigeda häälega manades kohale. Ta ähvardab „jumala karistamisega“ kõiki, kes peaksid kasvõi rohukõrre tema maa pealt kitkuma. „Minu maa“ – selle mõiste alla käib tolle naise silmis kogu ümbrus kuni kauge silmapiirini. Jumal peab karistama neid, kes kavatsevad sealt heina niita, seal loomi karjatada. Jumalal on veel teisigi ülesandeid selles perekonnas: teda võib õuepenina õssitada kõigi nende kallale, keda siin vaenlasteks peetakse. Ja neid pole sugugi vähe. Kolhoosi esimees ja brigadir, kes aeg-ajalt tulevad perepoega hurjutama, et hakaku see ometi elama inimese moodi, tulgu tööle ja näidaku end üldse rohkem rahva hulgas, Kuldres on alatihti kinoetendused ja peod – tulgu nähku, milliseks elu on muutunud …
Mõlemate jutt aga läheb Heldur Laanemani kõrvust mööda ja tema ema paneb nad kindlalt vaenlaste kirja. Vaenlased on ka külanõukogu ja rajooni rahandusosakonna esindajad, kes tunnevad huvi siin üha paisuva erakarja vastu. Võtku aga jumal hea malakas või teravad hambad ja näidaku, et ta suudab kaitsta kaht Laanemani, kellele ilm kipub ülekohut tegema ega lase neil nii laiutada, nagu nad tahaksid …
Kolhoosirahvas ei karda küll neid endid ega ka nende käskida olevat jumalat, kuid on ometi asunud mõlema suhtes erapooletule seisukohale. „Ei taha kuulata seda sõimu ja loba! Parem jätame nad rahule,“ lausuvad need, kellel kahe „erakuga“ (ka selline hüüdnimi on kolhoosis käibel) kõige rohkem tegemist.
Kuldre kolhoos on mõne lühikese aastaga tõusnud mahajäänud majandist tugevate keskmike hulka rajoonis ja sammub kindlalt tõusuteed. Siin särab elamutes elektrivalgus, uues kolhoosiklubis esinevad omad isetegevuslased ja kaugelt tulnud külalised huvitavate ettekannetega. Rändkino toob vaatajate silmade ette lugusid kaugetest inimestest ja sündmustest. Kuldre sportlased on rajooni parimate hulgas. Ent keset seda kiiret arenemist ja uut asub lomp seisva, haiseva veega, mis nõuab kiiret puhastamist.
Kolhoos saab läbi ja suudab edasi jõuda ka Heldur Laanemanita. Kuid kolhoosi kollektiivi vastutada jääb siiski selle inimese mandumine ja erakuks muutumine. Väär oleks süüdistada kedagi vastava selgitustöö puudumises või abistava käe mitteulatamises. Majandi edusammud, avarduv ja mitmekesisemaks muutuv elu on ise kõige parem agitaator täisealisele terve mõistusega inimesele. Heldur Laaneman on 32 aastat vana ja peab ise nägema, et tema valitud tee ei vii kuhugi. Kolhoosi juhatus ja külanõukogu peavad aga koheselt lõpu tegema kolhoosi põhikirja rikkumisele, millega see pere on juba pikemat aega hakkama saanud ja uskuma hakanud, et niimoodi elamisele ei pane keegi taba ette.
Viimasel ajal on Heldur Laanemanile lisandunud Kuldres veel üks mees, kes elab kolhoosi maa-alal, kuid tööd põlgab samuti kui vanapagan välku. See on Enn Lumi. Kui brigadir teda aeg-ajalt tööle kutsub, on tal vastuseks:
„Kes mu seljaluu välja maksab, kui ma töö juures vigaseks jään?“
Enn Lumi on samuti noor, töövõimeline mees. 25 aastat –see on iga, kus inimene tahab ja suudab palju. Kõige suuremat rõõmu tuntakse meie kodumaal kasulikust, kordaläinud tööst. Mõlemad väärale teele läinud Kuldre kolhoosi mehed tulevad tagasi võita loova, ülesehitava töö juurde. Seda on esmajoones nende eneste õnneks vaja.
E. PÕVVAT
Wednesday, April 27, 2011
Kuidas loodreid kritiseeriti
Töörahva Elu 27. aprill 1961
Seinalehtede veergudelt
„KÜLVAJA“ KÜLVI EEL
„Kas oled juba lugenud?“
„Jah, loodritele pihta!“
„Vähe, mõnda oleks veel vaja olnud tõmmata.“
„Õige küll, küllap võtavad õppust.“
Selliseid dialooge võis kuulda Urvaste kolhoosis sõnnikuveol ja laudas, kontoris ja töökojas. Arutlusobjektiks oli partei-algorganisatsiooni häälekandja seinalehe „Külvaja“ nr. 4 ilmumine.
Seekordses numbris on 3 artiklit. Juhtkirjas „NLK Partei XXII kongressi el“ antakse lühike ja konkreetne kokkuvõte kongressieelsest sotsialistlikust võistlusest. Kõlama jääb üleskutse võtta kongress vastu uute töövõitudega.
Keskne artikkel „Kõik jõud kevadkülvi ettevalmistamiseks“ algab kohe rahvasõna-motoga „Kevadine päev võib aastat toita“. Artikkel tõstab esile vanu kolhoosnikuid ja kolhoosinoori, kes ühistööst aktiivselt osa võtavad. Tundub, et nimesid on isegi palju, kellele kiitust jagatakse. Kuid tegelikult on asjaosalised selle ära teeninud. Nimelt on ühistööst osavõtt suurenenud. Pärast uue juhatuse ja esimehe valimist seati sisse graafik tööst osavõtmise kohta. Teiste hulgas tõstab seinaleht esile selliseid eakaid töömehi nagu E. Ernitsat (77 a. vana), K. Hendriksoni, E. Jeegerit jt. Noortest saavad kiitust H. Pittim, J, Kasepalu jt.
Samal ajal on ära toodud ühistööst kõrvalehoidjate nimed. Siin nad on: H. Pütsepp, L.Viss, E. Sohva, A. Keem, K. Kudu.
Nende poole pöördubki seinaleht küsimusega: „Kas nende jaoks tõesti ei leidu sobivat tööd?“
Viimases lühikestest signaalidest koosnevas osas „Toimetusse saabunud kirjadest“ kritiseeritakse veel kohati (näit. 2. brigaadis) esinevat „talvemeeleolu“, hurjutatakse „pikapäeva“ meest O. Langi, kes joomise pärast Võrus kaks nädalat kartseris istus.
Kokkuvõttes võib öelda, et seekordne number täitis oma ülesande. Seda eelkõige õigeaegse ilmumisega. Kuna kolhoosil on oma fotoleht, siis piltide avaldamine seinalehes ainult dubleeriks eelmist, kuid mõned karikatuurid ja joonised kuluksid marjaks ära. Siis oleks „Külvaja“ samm veelgi jõulisem, löögid veelgi tugevamad.
L. PUUSEPP
Seinalehtede veergudelt
„KÜLVAJA“ KÜLVI EEL
„Kas oled juba lugenud?“
„Jah, loodritele pihta!“
„Vähe, mõnda oleks veel vaja olnud tõmmata.“
„Õige küll, küllap võtavad õppust.“
Selliseid dialooge võis kuulda Urvaste kolhoosis sõnnikuveol ja laudas, kontoris ja töökojas. Arutlusobjektiks oli partei-algorganisatsiooni häälekandja seinalehe „Külvaja“ nr. 4 ilmumine.
Seekordses numbris on 3 artiklit. Juhtkirjas „NLK Partei XXII kongressi el“ antakse lühike ja konkreetne kokkuvõte kongressieelsest sotsialistlikust võistlusest. Kõlama jääb üleskutse võtta kongress vastu uute töövõitudega.
Keskne artikkel „Kõik jõud kevadkülvi ettevalmistamiseks“ algab kohe rahvasõna-motoga „Kevadine päev võib aastat toita“. Artikkel tõstab esile vanu kolhoosnikuid ja kolhoosinoori, kes ühistööst aktiivselt osa võtavad. Tundub, et nimesid on isegi palju, kellele kiitust jagatakse. Kuid tegelikult on asjaosalised selle ära teeninud. Nimelt on ühistööst osavõtt suurenenud. Pärast uue juhatuse ja esimehe valimist seati sisse graafik tööst osavõtmise kohta. Teiste hulgas tõstab seinaleht esile selliseid eakaid töömehi nagu E. Ernitsat (77 a. vana), K. Hendriksoni, E. Jeegerit jt. Noortest saavad kiitust H. Pittim, J, Kasepalu jt.
Samal ajal on ära toodud ühistööst kõrvalehoidjate nimed. Siin nad on: H. Pütsepp, L.Viss, E. Sohva, A. Keem, K. Kudu.
Nende poole pöördubki seinaleht küsimusega: „Kas nende jaoks tõesti ei leidu sobivat tööd?“
Viimases lühikestest signaalidest koosnevas osas „Toimetusse saabunud kirjadest“ kritiseeritakse veel kohati (näit. 2. brigaadis) esinevat „talvemeeleolu“, hurjutatakse „pikapäeva“ meest O. Langi, kes joomise pärast Võrus kaks nädalat kartseris istus.
Kokkuvõttes võib öelda, et seekordne number täitis oma ülesande. Seda eelkõige õigeaegse ilmumisega. Kuna kolhoosil on oma fotoleht, siis piltide avaldamine seinalehes ainult dubleeriks eelmist, kuid mõned karikatuurid ja joonised kuluksid marjaks ära. Siis oleks „Külvaja“ samm veelgi jõulisem, löögid veelgi tugevamad.
L. PUUSEPP
Friday, March 18, 2011
Ohoo, päris põnevusjutt!
Töörahva Elu 18. märts 1961
Meie tahame elada uut moodi – olla kommunismiehitajate esireas!
(Märkmeid rajooni parima külanõukogu ühest kolhoosist)
KULDRE KOLHOOS:
• Ostab tänavu 130 vasikat ja 750 põrsast
• Suurendab teravilja pindala 20 ha ja …
• … maisi pinda 20 ha võrra (mullusega võrreldes)
• Suurendab teravilja ha saaki vähemalt 2 ts võrra
• Annab igas brigaadis rohelise tee suhkrupeedile
KÜLALISED ÜTLEVAD …
Neid oodati Kuldre kolhoosi suurde karjalauta ammu. Juba siis, kui esimene elektrilamp laudas kohale pandi, küsisid talitajad esimehelt kärsitult:
„Kuidas masinalüpsiga jääb? Kas see tuuakse kähku lauta või käib lüpsivärk veel paarkümmend aastat vanamoodi?“
Esimees kõneles pika jutu defitsiitsetest lüpsiagregaatidest, kuid andis siiski lootust – „niipea, kui vähegi võimalik, läheme ka siin üle masinavärgile.“
Nüüd töötab laudas juba mitmendat päeva Võru tehnikajaama farmide mehhaniseerimise brigaad. Homme-ülehomme võibki masina lehma udara külge panna.
/---/
„Ära teisi siia saada!“
Ilmad on nüüd sellised, et päeva jooksul näitavad mitut erisorti nägu. Hommikul lubab selges taevas särav päike kõike head. Hiljem rabistavad paksud pilved kas vihma, jääsegast lobjakat või päriselt laia lund. Ja tuul – ükskõik millisest kaarest ta ka ei puhu – on ikka pahur ja külm.
4. brigaadi brigadiri Hans Saamenit viivad asjatoimetused nurmele. Peab nägema, kuidas edeneb sõnnikulaotamine. Mine tea, võib-olla õige varsti saab traktori künnile saata …
Üks sõnnikulaotaja lööb brigadiri nähes hargi maasse ja võtab tulija tõrelemisega vastu:
„Sai sulle öeldud, et ära siia teisi saada! Meie viskame kahekesi need hunnikud laiali. Nooremad pane teistele töödele!“
Anni Tensok on aastatelt juba vana-vanaema (meil pole vähe neid seitsmekümneaastaseid inimesi, kes lapse-lapselapsi võivad hoida-hellitada). Tal oleks õigus pidada eaka inimese jõudepäevi. Kuid vähe on põllundusbrigaadis töid, kuhu ta käsi külge ei löö. Linaseadmine ja sõnnikulaotamine – seal ei saa keegi tema vastu.
„Enam ei saada!“ lubab brigadir. „Homme panen nooremad mineraalväetisi külvama ja …“
„Nii on õige! Need hunnikud viskan ma üksigi laiali. Mis siin siis ära ei ole …“
Anni Tensok lööb jälle hargi hunnikusse. Ta ei rabele ega rutta: ka sõnnikulaotamisel on oma kunstid ja vigurid. Rammu peab jätkuma igale lapile. Mitte nii, et tuiskad kogu hunniku ühele poole, teisal aga säärased lagedad, et pane mära varsaga peale magama.
4. brigaad on talviste töödega kõige kaugemale jõudnud. Neli ja pool sada tonni orgaanilist väetist on nurmel. Seemnega on lood korras ja ka muidu pole midagi saabuvale kevadele jalgu jäänud.
„Meil pole tööjõudu palju,“ seletab brigadir. „Kuid igaüks on täisinimese eest väljas. Et keda eriti nimetada? Anni Tensok tutvustas ise oma töötahet. Maie Ruder, Vilhelmine Viirok, Herbert Aer, Arnold Kodu … Võiksin kasvõi kogu brigaadi üles lugeda. Kõik püüavad ja tahavad hästi töötada.“
Tüli, mis pahandust ei too
Helga Raudhein on kolhoosi parim nuumsigade talitaja. Täna ruttab ta lõunaste töödega. Juba on kõik 118 peekonit ja kesikut oma jao kätte saanud, nüüd veel sulud korrastada, köögis üht-teist õhtuks valmis seada …
Kõik peab korras olema. Talitaja vahetab töökitli poolpiduse palituga ja seab rätti hoolega pähe. Brigadiri jutule minnes peab ikka olema viisaka välimusega. Täna, just täna paneb ta brigadirile oma punktid ette …
Ent välisust avades oligi ta brigadiriga vastamisi. Sellel oli ka just täna sigalasse asja. Et kas need kolmkümmend viis kõige suuremat siga lähevad varsti müügile? Kas söötadest jätkub või peab midagi kiiresti juurde tooma?
„Ole terve hoolitsemast!“ vastab talitaja. „Aga nüüd sa ei pääse! Ütle selge sõnaga, palju sa suhkrupeeti sigade nuumamiseks kasvatad?“
„Palju sa harvendada ja hoolitseda aitad?“ küsib brigadir vastu.
„Mul selle arvutu hulga loomadega isegi tööd ja tegemist!“ õiendab Helga Raudhein.
„Mullu nägime, et sul jätkus ka muuks aega!“ on teisel uus väide valmis.
„Kui midagi väga ripakile jäeti, eks ma siis pidanud koristama,“ nähvab teine vastu.
Hans Saamen satub hetkeks segadusse. Seda asja ei tahaks ise meenutada ega teiste käest kuulda. Möödunud aastal kasvatas 4. brigaad peakapsast. Sügisel oli kogu nurm nagu kehvamehe hurtsikuid täis: kapsapead olid suured, tihedad ja rasked. Brigaad jättis kapsanurme viimaseks koristada. Kuid maa muutus nii poriseks, et ei kandnud õieti ei vankrit ega hobust. Kuni Saamen nõu pidas, mida ette võtta, kamandas Helga Raudhein suurema osa kapsast sigalasse. Nüüd lausub ta:
„Ära häbene midagi! Kui sigadel kapsas sööginormis oli, tuli kasvugramme ja kilosid nagu käisest. Tahtsin kaubelda, et peale suhkrupeedi tee ka veel kapsast sigala jaoks.“
Brigadir on rahu tagasi saanud. Ta ei jäta oma jutust tolligi tagasi:
„Kas rohida ja hoolitseda aitad?“
„Oled nagu halb köster – oskad ainult üht laulu!“ vihastub talitaja. „Kõnele parem ,kuhu sa peedi külvad, kuhu kapsa istutad? Et poleks kauge kanda ja vedada …“
Teise jutt jääb samaks: „Palju hoolitseda ja kitkuda aitad?“
Helga Raudhein muudab tooni: „Ega sinuga kergesti saa. Lähme kööki tagasi ja peame ühiselt nõu. Küllap ma aitan üht kui teist teha. Ainult kaugel ära külva …“ Mõlemad kadusid sigala köögi ukse taha.
Meie tahame elada uut moodi – olla kommunismiehitajate esireas!
(Märkmeid rajooni parima külanõukogu ühest kolhoosist)
KULDRE KOLHOOS:
• Ostab tänavu 130 vasikat ja 750 põrsast
• Suurendab teravilja pindala 20 ha ja …
• … maisi pinda 20 ha võrra (mullusega võrreldes)
• Suurendab teravilja ha saaki vähemalt 2 ts võrra
• Annab igas brigaadis rohelise tee suhkrupeedile
KÜLALISED ÜTLEVAD …
Neid oodati Kuldre kolhoosi suurde karjalauta ammu. Juba siis, kui esimene elektrilamp laudas kohale pandi, küsisid talitajad esimehelt kärsitult:
„Kuidas masinalüpsiga jääb? Kas see tuuakse kähku lauta või käib lüpsivärk veel paarkümmend aastat vanamoodi?“
Esimees kõneles pika jutu defitsiitsetest lüpsiagregaatidest, kuid andis siiski lootust – „niipea, kui vähegi võimalik, läheme ka siin üle masinavärgile.“
Nüüd töötab laudas juba mitmendat päeva Võru tehnikajaama farmide mehhaniseerimise brigaad. Homme-ülehomme võibki masina lehma udara külge panna.
/---/
„Ära teisi siia saada!“
Ilmad on nüüd sellised, et päeva jooksul näitavad mitut erisorti nägu. Hommikul lubab selges taevas särav päike kõike head. Hiljem rabistavad paksud pilved kas vihma, jääsegast lobjakat või päriselt laia lund. Ja tuul – ükskõik millisest kaarest ta ka ei puhu – on ikka pahur ja külm.
4. brigaadi brigadiri Hans Saamenit viivad asjatoimetused nurmele. Peab nägema, kuidas edeneb sõnnikulaotamine. Mine tea, võib-olla õige varsti saab traktori künnile saata …
Üks sõnnikulaotaja lööb brigadiri nähes hargi maasse ja võtab tulija tõrelemisega vastu:
„Sai sulle öeldud, et ära siia teisi saada! Meie viskame kahekesi need hunnikud laiali. Nooremad pane teistele töödele!“
Anni Tensok on aastatelt juba vana-vanaema (meil pole vähe neid seitsmekümneaastaseid inimesi, kes lapse-lapselapsi võivad hoida-hellitada). Tal oleks õigus pidada eaka inimese jõudepäevi. Kuid vähe on põllundusbrigaadis töid, kuhu ta käsi külge ei löö. Linaseadmine ja sõnnikulaotamine – seal ei saa keegi tema vastu.
„Enam ei saada!“ lubab brigadir. „Homme panen nooremad mineraalväetisi külvama ja …“
„Nii on õige! Need hunnikud viskan ma üksigi laiali. Mis siin siis ära ei ole …“
Anni Tensok lööb jälle hargi hunnikusse. Ta ei rabele ega rutta: ka sõnnikulaotamisel on oma kunstid ja vigurid. Rammu peab jätkuma igale lapile. Mitte nii, et tuiskad kogu hunniku ühele poole, teisal aga säärased lagedad, et pane mära varsaga peale magama.
4. brigaad on talviste töödega kõige kaugemale jõudnud. Neli ja pool sada tonni orgaanilist väetist on nurmel. Seemnega on lood korras ja ka muidu pole midagi saabuvale kevadele jalgu jäänud.
„Meil pole tööjõudu palju,“ seletab brigadir. „Kuid igaüks on täisinimese eest väljas. Et keda eriti nimetada? Anni Tensok tutvustas ise oma töötahet. Maie Ruder, Vilhelmine Viirok, Herbert Aer, Arnold Kodu … Võiksin kasvõi kogu brigaadi üles lugeda. Kõik püüavad ja tahavad hästi töötada.“
Tüli, mis pahandust ei too
Helga Raudhein on kolhoosi parim nuumsigade talitaja. Täna ruttab ta lõunaste töödega. Juba on kõik 118 peekonit ja kesikut oma jao kätte saanud, nüüd veel sulud korrastada, köögis üht-teist õhtuks valmis seada …
Kõik peab korras olema. Talitaja vahetab töökitli poolpiduse palituga ja seab rätti hoolega pähe. Brigadiri jutule minnes peab ikka olema viisaka välimusega. Täna, just täna paneb ta brigadirile oma punktid ette …
Ent välisust avades oligi ta brigadiriga vastamisi. Sellel oli ka just täna sigalasse asja. Et kas need kolmkümmend viis kõige suuremat siga lähevad varsti müügile? Kas söötadest jätkub või peab midagi kiiresti juurde tooma?
„Ole terve hoolitsemast!“ vastab talitaja. „Aga nüüd sa ei pääse! Ütle selge sõnaga, palju sa suhkrupeeti sigade nuumamiseks kasvatad?“
„Palju sa harvendada ja hoolitseda aitad?“ küsib brigadir vastu.
„Mul selle arvutu hulga loomadega isegi tööd ja tegemist!“ õiendab Helga Raudhein.
„Mullu nägime, et sul jätkus ka muuks aega!“ on teisel uus väide valmis.
„Kui midagi väga ripakile jäeti, eks ma siis pidanud koristama,“ nähvab teine vastu.
Hans Saamen satub hetkeks segadusse. Seda asja ei tahaks ise meenutada ega teiste käest kuulda. Möödunud aastal kasvatas 4. brigaad peakapsast. Sügisel oli kogu nurm nagu kehvamehe hurtsikuid täis: kapsapead olid suured, tihedad ja rasked. Brigaad jättis kapsanurme viimaseks koristada. Kuid maa muutus nii poriseks, et ei kandnud õieti ei vankrit ega hobust. Kuni Saamen nõu pidas, mida ette võtta, kamandas Helga Raudhein suurema osa kapsast sigalasse. Nüüd lausub ta:
„Ära häbene midagi! Kui sigadel kapsas sööginormis oli, tuli kasvugramme ja kilosid nagu käisest. Tahtsin kaubelda, et peale suhkrupeedi tee ka veel kapsast sigala jaoks.“
Brigadir on rahu tagasi saanud. Ta ei jäta oma jutust tolligi tagasi:
„Kas rohida ja hoolitseda aitad?“
„Oled nagu halb köster – oskad ainult üht laulu!“ vihastub talitaja. „Kõnele parem ,kuhu sa peedi külvad, kuhu kapsa istutad? Et poleks kauge kanda ja vedada …“
Teise jutt jääb samaks: „Palju hoolitseda ja kitkuda aitad?“
Helga Raudhein muudab tooni: „Ega sinuga kergesti saa. Lähme kööki tagasi ja peame ühiselt nõu. Küllap ma aitan üht kui teist teha. Ainult kaugel ära külva …“ Mõlemad kadusid sigala köögi ukse taha.
Wednesday, March 16, 2011
Seakasvatamise tarkusi
Töörahva Elu 16. märts 1961
Inimesed AUTAHVLILT
Loomade oskusliku hooldamisega võib saavutada palju
Alati, kui Ella Meier kolhoosi keskusse läheb, on tal asja ka kartoteegi juurde, mis kannab silti „Seakasvatajale“. Leidnud sealt kaardi, mida varem ei olnud, pöördub ta raamatukoguhoidja poole:
„Kuule Hilda, ma loeksin selle läbi, kirjuta välja!“
Ja lahkubki, kaasas raamat või brošüür, mis peab aitama lahendada mõnd töös esile kerkinud probleemi.
Probleeme aga temal, K. Marxi nimelise kolhoosi nuumseatalitajal, juba leidub. Ellal on hooldada 34 nuumikut. Laut on vana, kõik tööd selles tuleb teha käsitsi. Ainsaks kaasaja märgiks on elektrivalgustus. Kes hakkabki mehhaniseerima lauta, mida varsti võib-olla enam ei kasutata. Kevadel valmib suur ajakohane sigala emistele ja ega see ainukeseks jää! Küllap ka nuumikutele leitakse ajajooksul mugavad ruumid.
Seni aga …
„Jah, hea seegi, et sigala kodu lähedal on,“ mõtleb vahest Ella. „Kui tuleks kaugele käia, siis käiks see talitamine päris üle jõu, aastaid ka juba tublisti turjal …“
Eriti pingutav on suveperiood. Haljassööt tuleb talitajalt endal niita ja koju vedada, jõusööt aida juures ja vadak Restu võitööstusest tuua.
Palju aega ja vaeva kulub sööda ettevalmistamiseks, samuti sulgude puhastamiseks. Ent Ella ei jäta midagi tegemata, mis nuumikutele kasuks tuleb.
Et laut peab puhas olema, söögikünad alati kuuma veega pestud, asemed kuivad – seda on erialases kirjanduses ikka rõhutatud. Sellest sõltub oluliselt sigade tervis ja heaolu. Kirjanduses on palju muudki, sööda kvaliteedist, söötmise korrast jne.
Kuitahes kiirelt käbe talitaja ka toimetab, päev kaob käest nagu lennates, olgu suvel või talvel. Õhtul aga, kui laudatööd lõpetatud ja kodusedki talitused tehtud, istub Ella laua juurde, avab äsjatoodud raamatu ja süveneb sellesse.
Et kapsas on väärtuslik sööt, sellega on Ella täiesti nõus, eks ta ole silmaga selle kasulikkust näinud. Möödunud aasta sügisel, kui kapsamaalt pead ära veeti, jäi sinna igale poole lehti vedelema.
„Hulk sööta läheb nii raisku,“ arutas siis talitaja. „Ei, seda nii jätta ei või!“
Ega ta kaua mõelnudki, mis teha. Läks põllule ja hakkas lehti kokku korjama. Põld oli suur, andis küürutada, enne kui kõik kõlblikud lehed hunnikutesse said. Sealt juba viis neid vajaduse järgi lauda juurde. Ja küllap rõngasninad talitaja hoolt hindasid – nad paisusid silmnähtavalt.
Suveperioodil kõikus Ella sigadegrupi ööpäevane kaaluiive 600 grammi piires. Ega see kerge vaevaga tulnud!
„Suhkrupeet on kõrge toiteväärtusega söödakultuur. Ta annab rohkem söötühikuid ja seeduvat proteiini kui söödapeet. Eriti hästi kasutavad suhkrupeeti sead – nad omastavad 99 protsenti temas leiduvatest toitainetest … „ loeb Ella. Ja jääb mõttesse. Uus asi. Aga hea oleks proovida! Eks omal ajal oldi maisigi suhtes umbusklikud. Tänavu kasvatatakse kolhoosis 2 ha suhkrupeeti, küll sealt saab sügisel temagi hoolealustele.
Ja kui kaaluiive tõuseb, noh, ütleme, 50-100 grammi võrra, tuleks järgmisel aastal suhkrupeeti märksa rohkem kasvatada …
Hea on unistada reaalseist asjust. Sellest, mida võiks veel teha, et paremaid tulemusi saavutada.
Ega need tulemused praegugi halvad ole, nuumikute ööpäevane juurdekasv – 450 grammi – on siiski kõrgem kui kolhoosi teiste, mõnevõrra paremates tingimustes töötavate nuumseatalitajate hoolealuste oma.
Ella Meieri töötulemused on ilmekaks näiteks sellest, et ka rasketes käsitsitöö tingimustes võib armastuse ja oskusliku hooldamisega paljugi ära teha. Oskuslikuks hooldamiseks aga ei jätku alati lihtsast taluinimese tarkusest – raamat võib nii mõnigi kord aidata.
O. PRINTS
Inimesed AUTAHVLILT
Loomade oskusliku hooldamisega võib saavutada palju
Alati, kui Ella Meier kolhoosi keskusse läheb, on tal asja ka kartoteegi juurde, mis kannab silti „Seakasvatajale“. Leidnud sealt kaardi, mida varem ei olnud, pöördub ta raamatukoguhoidja poole:
„Kuule Hilda, ma loeksin selle läbi, kirjuta välja!“
Ja lahkubki, kaasas raamat või brošüür, mis peab aitama lahendada mõnd töös esile kerkinud probleemi.
Probleeme aga temal, K. Marxi nimelise kolhoosi nuumseatalitajal, juba leidub. Ellal on hooldada 34 nuumikut. Laut on vana, kõik tööd selles tuleb teha käsitsi. Ainsaks kaasaja märgiks on elektrivalgustus. Kes hakkabki mehhaniseerima lauta, mida varsti võib-olla enam ei kasutata. Kevadel valmib suur ajakohane sigala emistele ja ega see ainukeseks jää! Küllap ka nuumikutele leitakse ajajooksul mugavad ruumid.
Seni aga …
„Jah, hea seegi, et sigala kodu lähedal on,“ mõtleb vahest Ella. „Kui tuleks kaugele käia, siis käiks see talitamine päris üle jõu, aastaid ka juba tublisti turjal …“
Eriti pingutav on suveperiood. Haljassööt tuleb talitajalt endal niita ja koju vedada, jõusööt aida juures ja vadak Restu võitööstusest tuua.
Palju aega ja vaeva kulub sööda ettevalmistamiseks, samuti sulgude puhastamiseks. Ent Ella ei jäta midagi tegemata, mis nuumikutele kasuks tuleb.
Et laut peab puhas olema, söögikünad alati kuuma veega pestud, asemed kuivad – seda on erialases kirjanduses ikka rõhutatud. Sellest sõltub oluliselt sigade tervis ja heaolu. Kirjanduses on palju muudki, sööda kvaliteedist, söötmise korrast jne.
Kuitahes kiirelt käbe talitaja ka toimetab, päev kaob käest nagu lennates, olgu suvel või talvel. Õhtul aga, kui laudatööd lõpetatud ja kodusedki talitused tehtud, istub Ella laua juurde, avab äsjatoodud raamatu ja süveneb sellesse.
Et kapsas on väärtuslik sööt, sellega on Ella täiesti nõus, eks ta ole silmaga selle kasulikkust näinud. Möödunud aasta sügisel, kui kapsamaalt pead ära veeti, jäi sinna igale poole lehti vedelema.
„Hulk sööta läheb nii raisku,“ arutas siis talitaja. „Ei, seda nii jätta ei või!“
Ega ta kaua mõelnudki, mis teha. Läks põllule ja hakkas lehti kokku korjama. Põld oli suur, andis küürutada, enne kui kõik kõlblikud lehed hunnikutesse said. Sealt juba viis neid vajaduse järgi lauda juurde. Ja küllap rõngasninad talitaja hoolt hindasid – nad paisusid silmnähtavalt.
Suveperioodil kõikus Ella sigadegrupi ööpäevane kaaluiive 600 grammi piires. Ega see kerge vaevaga tulnud!
„Suhkrupeet on kõrge toiteväärtusega söödakultuur. Ta annab rohkem söötühikuid ja seeduvat proteiini kui söödapeet. Eriti hästi kasutavad suhkrupeeti sead – nad omastavad 99 protsenti temas leiduvatest toitainetest … „ loeb Ella. Ja jääb mõttesse. Uus asi. Aga hea oleks proovida! Eks omal ajal oldi maisigi suhtes umbusklikud. Tänavu kasvatatakse kolhoosis 2 ha suhkrupeeti, küll sealt saab sügisel temagi hoolealustele.
Ja kui kaaluiive tõuseb, noh, ütleme, 50-100 grammi võrra, tuleks järgmisel aastal suhkrupeeti märksa rohkem kasvatada …
Hea on unistada reaalseist asjust. Sellest, mida võiks veel teha, et paremaid tulemusi saavutada.
Ega need tulemused praegugi halvad ole, nuumikute ööpäevane juurdekasv – 450 grammi – on siiski kõrgem kui kolhoosi teiste, mõnevõrra paremates tingimustes töötavate nuumseatalitajate hoolealuste oma.
Ella Meieri töötulemused on ilmekaks näiteks sellest, et ka rasketes käsitsitöö tingimustes võib armastuse ja oskusliku hooldamisega paljugi ära teha. Oskuslikuks hooldamiseks aga ei jätku alati lihtsast taluinimese tarkusest – raamat võib nii mõnigi kord aidata.
O. PRINTS
Monday, January 17, 2011
Elekter tuleb Võidulippu!
Kolhoosi Elu 17. jaanuar 1961
„Võidulipp“ elektrifitseeritakse
Urvaste k/n. „Võidulipu“ kolhoosis käivad elektrifitseerimistööd. Esimesena ehitab Trusti „Selelektrostroi“ brigaad sm. Salumaa juhtimisel valmis 8 km pikkuse kõrgepingeliini. Seejärel tulevad püstitamisele alajaamad ja madalpingevõrk.
Siht on aetud ja praegu veetakse trassile maste.
***
Neil päevil seati Urvaste k/n. „Võidulipu“ kolhoosis üles telefoni poolautomaat. Side naabritega paraneb tunduvalt.
L. PUUSEPP
„Võidulipp“ elektrifitseeritakse
Urvaste k/n. „Võidulipu“ kolhoosis käivad elektrifitseerimistööd. Esimesena ehitab Trusti „Selelektrostroi“ brigaad sm. Salumaa juhtimisel valmis 8 km pikkuse kõrgepingeliini. Seejärel tulevad püstitamisele alajaamad ja madalpingevõrk.
Siht on aetud ja praegu veetakse trassile maste.
***
Neil päevil seati Urvaste k/n. „Võidulipu“ kolhoosis üles telefoni poolautomaat. Side naabritega paraneb tunduvalt.
L. PUUSEPP
Subscribe to:
Posts (Atom)
