Ohoo, päris põnevusjutt!

Töörahva Elu 18. märts 1961
Meie tahame elada uut moodi – olla kommunismiehitajate esireas!
(Märkmeid rajooni parima külanõukogu ühest kolhoosist)
KULDRE KOLHOOS:
• Ostab tänavu 130 vasikat ja 750 põrsast
• Suurendab teravilja pindala 20 ha ja …
• … maisi pinda 20 ha võrra (mullusega võrreldes)
• Suurendab teravilja ha saaki vähemalt 2 ts võrra
• Annab igas brigaadis rohelise tee suhkrupeedile


KÜLALISED ÜTLEVAD …
Neid oodati Kuldre kolhoosi suurde karjalauta ammu. Juba siis, kui esimene elektrilamp laudas kohale pandi, küsisid talitajad esimehelt kärsitult:
„Kuidas masinalüpsiga jääb? Kas see tuuakse kähku lauta või käib lüpsivärk veel paarkümmend aastat vanamoodi?“
Esimees kõneles pika jutu defitsiitsetest lüpsiagregaatidest, kuid andis siiski lootust – „niipea, kui vähegi võimalik, läheme ka siin üle masinavärgile.“
Nüüd töötab laudas juba mitmendat päeva Võru tehnikajaama farmide mehhaniseerimise brigaad. Homme-ülehomme võibki masina lehma udara külge panna.
/---/
„Ära teisi siia saada!“
Ilmad on nüüd sellised, et päeva jooksul näitavad mitut erisorti nägu. Hommikul lubab selges taevas särav päike kõike head. Hiljem rabistavad paksud pilved kas vihma, jääsegast lobjakat või päriselt laia lund. Ja tuul – ükskõik millisest kaarest ta ka ei puhu – on ikka pahur ja külm.
4. brigaadi brigadiri Hans Saamenit viivad asjatoimetused nurmele. Peab nägema, kuidas edeneb sõnnikulaotamine. Mine tea, võib-olla õige varsti saab traktori künnile saata …
Üks sõnnikulaotaja lööb brigadiri nähes hargi maasse ja võtab tulija tõrelemisega vastu:
„Sai sulle öeldud, et ära siia teisi saada! Meie viskame kahekesi need hunnikud laiali. Nooremad pane teistele töödele!“
Anni Tensok on aastatelt juba vana-vanaema (meil pole vähe neid seitsmekümneaastaseid inimesi, kes lapse-lapselapsi võivad hoida-hellitada). Tal oleks õigus pidada eaka inimese jõudepäevi. Kuid vähe on põllundusbrigaadis töid, kuhu ta käsi külge ei löö. Linaseadmine ja sõnnikulaotamine – seal ei saa keegi tema vastu.
„Enam ei saada!“ lubab brigadir. „Homme panen nooremad mineraalväetisi külvama ja …“
„Nii on õige! Need hunnikud viskan ma üksigi laiali. Mis siin siis ära ei ole …“
Anni Tensok lööb jälle hargi hunnikusse. Ta ei rabele ega rutta: ka sõnnikulaotamisel on oma kunstid ja vigurid. Rammu peab jätkuma igale lapile. Mitte nii, et tuiskad kogu hunniku ühele poole, teisal aga säärased lagedad, et pane mära varsaga peale magama.
4. brigaad on talviste töödega kõige kaugemale jõudnud. Neli ja pool sada tonni orgaanilist väetist on nurmel. Seemnega on lood korras ja ka muidu pole midagi saabuvale kevadele jalgu jäänud.
„Meil pole tööjõudu palju,“ seletab brigadir. „Kuid igaüks on täisinimese eest väljas. Et keda eriti nimetada? Anni Tensok tutvustas ise oma töötahet. Maie Ruder, Vilhelmine Viirok, Herbert Aer, Arnold Kodu … Võiksin kasvõi kogu brigaadi üles lugeda. Kõik püüavad ja tahavad hästi töötada.“
Tüli, mis pahandust ei too
Helga Raudhein on kolhoosi parim nuumsigade talitaja. Täna ruttab ta lõunaste töödega. Juba on kõik 118 peekonit ja kesikut oma jao kätte saanud, nüüd veel sulud korrastada, köögis üht-teist õhtuks valmis seada …
Kõik peab korras olema. Talitaja vahetab töökitli poolpiduse palituga ja seab rätti hoolega pähe. Brigadiri jutule minnes peab ikka olema viisaka välimusega. Täna, just täna paneb ta brigadirile oma punktid ette …
Ent välisust avades oligi ta brigadiriga vastamisi. Sellel oli ka just täna sigalasse asja. Et kas need kolmkümmend viis kõige suuremat siga lähevad varsti müügile? Kas söötadest jätkub või peab midagi kiiresti juurde tooma?
„Ole terve hoolitsemast!“ vastab talitaja. „Aga nüüd sa ei pääse! Ütle selge sõnaga, palju sa suhkrupeeti sigade nuumamiseks kasvatad?“
„Palju sa harvendada ja hoolitseda aitad?“ küsib brigadir vastu.
„Mul selle arvutu hulga loomadega isegi tööd ja tegemist!“ õiendab Helga Raudhein.
„Mullu nägime, et sul jätkus ka muuks aega!“ on teisel uus väide valmis.
„Kui midagi väga ripakile jäeti, eks ma siis pidanud koristama,“ nähvab teine vastu.
Hans Saamen satub hetkeks segadusse. Seda asja ei tahaks ise meenutada ega teiste käest kuulda. Möödunud aastal kasvatas 4. brigaad peakapsast. Sügisel oli kogu nurm nagu kehvamehe hurtsikuid täis: kapsapead olid suured, tihedad ja rasked. Brigaad jättis kapsanurme viimaseks koristada. Kuid maa muutus nii poriseks, et ei kandnud õieti ei vankrit ega hobust. Kuni Saamen nõu pidas, mida ette võtta, kamandas Helga Raudhein suurema osa kapsast sigalasse. Nüüd lausub ta:
„Ära häbene midagi! Kui sigadel kapsas sööginormis oli, tuli kasvugramme ja kilosid nagu käisest. Tahtsin kaubelda, et peale suhkrupeedi tee ka veel kapsast sigala jaoks.“
Brigadir on rahu tagasi saanud. Ta ei jäta oma jutust tolligi tagasi:
„Kas rohida ja hoolitseda aitad?“
„Oled nagu halb köster – oskad ainult üht laulu!“ vihastub talitaja. „Kõnele parem ,kuhu sa peedi külvad, kuhu kapsa istutad? Et poleks kauge kanda ja vedada …“
Teise jutt jääb samaks: „Palju hoolitseda ja kitkuda aitad?“
Helga Raudhein muudab tooni: „Ega sinuga kergesti saa. Lähme kööki tagasi ja peame ühiselt nõu. Küllap ma aitan üht kui teist teha. Ainult kaugel ära külva …“ Mõlemad kadusid sigala köögi ukse taha.