Kolhoosi Elu 28. märts 1951
Meile kirjutatakse
Käige minema!
Mõned päevad tagasi sai Karl Marksi nimelise kolhoosi liige Aino Karu sõnnikuveol tõsiselt vigastada. Sama päeva õhtul tekkisid haige juures veremürgituse tunnused ja sm. Karu tuli kiiresti toimetada esmaabi punkti.
Antslas aga ei läinud kõik nii nagu loodeti. Haigla töötajad soovitasid haigel koju tagasi pöörduda, sest haiglas ei leitud tema jaoks vaba kohta. „Meil ei ole teie jaoks vaba ruumi ja ka arsti ei ole. Meie ei saa teid vastu võtta ja minge tagasi,“ vastas üks haigla töötajaist.
Viimaks pärast pikaajalist kauplemist tuli juhuslik möödamineja, andes arsti koduse aadressi, soovitas otsekohe viimase poole pöörduda.
Kuid sellega ei lõppenud veel kauplemised. Saanud lõpuks arstilt rohuretsepti, siirdus sm. Karu apteeki.
Apteegis ei käinud haige käsi sugugi paremini kui haiglas. Tunniajalise kloppimise ja kolistamise peale ilmus apteegi uksele tulivihane apteeker, kes kuulanud haige abipalve, käratas: „Kasige minema! Ma ei ole kohustatud teile öösel arstimeid andma.“ Kulus veel ligi tund kuni apteeker rahunes, mõtles asja üle järele ja andis nõutud ravimid.
Meditsiintöölised, kellele on usaldatud nõukogude inimeste tervise eest hoolitsemine, ei tohiks käituda selliselt. Nii võisid käituda ainult kodanliku Eesti aegsed vürtspoodnikud ja kopikate eest ostetavad meditsiintöölised. Kas rajooni tervishoiu osakond lubab veel kaua jätkuda sellisel kolhoosnike ravimisele käega heitmisel?
L. KARU
A. TOMPEL
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment