Seakasvatamise tarkusi

Töörahva Elu 16. märts 1961
Inimesed AUTAHVLILT
Loomade oskusliku hooldamisega võib saavutada palju
Alati, kui Ella Meier kolhoosi keskusse läheb, on tal asja ka kartoteegi juurde, mis kannab silti „Seakasvatajale“. Leidnud sealt kaardi, mida varem ei olnud, pöördub ta raamatukoguhoidja poole:
„Kuule Hilda, ma loeksin selle läbi, kirjuta välja!“
Ja lahkubki, kaasas raamat või brošüür, mis peab aitama lahendada mõnd töös esile kerkinud probleemi.
Probleeme aga temal, K. Marxi nimelise kolhoosi nuumseatalitajal, juba leidub. Ellal on hooldada 34 nuumikut. Laut on vana, kõik tööd selles tuleb teha käsitsi. Ainsaks kaasaja märgiks on elektrivalgustus. Kes hakkabki mehhaniseerima lauta, mida varsti võib-olla enam ei kasutata. Kevadel valmib suur ajakohane sigala emistele ja ega see ainukeseks jää! Küllap ka nuumikutele leitakse ajajooksul mugavad ruumid.
Seni aga …
„Jah, hea seegi, et sigala kodu lähedal on,“ mõtleb vahest Ella. „Kui tuleks kaugele käia, siis käiks see talitamine päris üle jõu, aastaid ka juba tublisti turjal …“
Eriti pingutav on suveperiood. Haljassööt tuleb talitajalt endal niita ja koju vedada, jõusööt aida juures ja vadak Restu võitööstusest tuua.
Palju aega ja vaeva kulub sööda ettevalmistamiseks, samuti sulgude puhastamiseks. Ent Ella ei jäta midagi tegemata, mis nuumikutele kasuks tuleb.
Et laut peab puhas olema, söögikünad alati kuuma veega pestud, asemed kuivad – seda on erialases kirjanduses ikka rõhutatud. Sellest sõltub oluliselt sigade tervis ja heaolu. Kirjanduses on palju muudki, sööda kvaliteedist, söötmise korrast jne.
Kuitahes kiirelt käbe talitaja ka toimetab, päev kaob käest nagu lennates, olgu suvel või talvel. Õhtul aga, kui laudatööd lõpetatud ja kodusedki talitused tehtud, istub Ella laua juurde, avab äsjatoodud raamatu ja süveneb sellesse.
Et kapsas on väärtuslik sööt, sellega on Ella täiesti nõus, eks ta ole silmaga selle kasulikkust näinud. Möödunud aasta sügisel, kui kapsamaalt pead ära veeti, jäi sinna igale poole lehti vedelema.
„Hulk sööta läheb nii raisku,“ arutas siis talitaja. „Ei, seda nii jätta ei või!“
Ega ta kaua mõelnudki, mis teha. Läks põllule ja hakkas lehti kokku korjama. Põld oli suur, andis küürutada, enne kui kõik kõlblikud lehed hunnikutesse said. Sealt juba viis neid vajaduse järgi lauda juurde. Ja küllap rõngasninad talitaja hoolt hindasid – nad paisusid silmnähtavalt.
Suveperioodil kõikus Ella sigadegrupi ööpäevane kaaluiive 600 grammi piires. Ega see kerge vaevaga tulnud!
„Suhkrupeet on kõrge toiteväärtusega söödakultuur. Ta annab rohkem söötühikuid ja seeduvat proteiini kui söödapeet. Eriti hästi kasutavad suhkrupeeti sead – nad omastavad 99 protsenti temas leiduvatest toitainetest … „ loeb Ella. Ja jääb mõttesse. Uus asi. Aga hea oleks proovida! Eks omal ajal oldi maisigi suhtes umbusklikud. Tänavu kasvatatakse kolhoosis 2 ha suhkrupeeti, küll sealt saab sügisel temagi hoolealustele.
Ja kui kaaluiive tõuseb, noh, ütleme, 50-100 grammi võrra, tuleks järgmisel aastal suhkrupeeti märksa rohkem kasvatada …
Hea on unistada reaalseist asjust. Sellest, mida võiks veel teha, et paremaid tulemusi saavutada.
Ega need tulemused praegugi halvad ole, nuumikute ööpäevane juurdekasv – 450 grammi – on siiski kõrgem kui kolhoosi teiste, mõnevõrra paremates tingimustes töötavate nuumseatalitajate hoolealuste oma.
Ella Meieri töötulemused on ilmekaks näiteks sellest, et ka rasketes käsitsitöö tingimustes võib armastuse ja oskusliku hooldamisega paljugi ära teha. Oskuslikuks hooldamiseks aga ei jätku alati lihtsast taluinimese tarkusest – raamat võib nii mõnigi kord aidata.
O. PRINTS