Homo-teema jätkub

Postimees 24. oktoober 1919
Toimetusele saadetud kiri
Et tõele ja õigusele oma jagu au anda ja vale pead purustada, palun teid väga, oma austatud lehes minu Homo vastust hra Vastse-Antsmõisa „valitsuse“ Rõõmus, kirja peal, mis „Postimehes“ 4. oktoobril s. a. nr 215 ilmus, ära trükkida. Oma kirjas ei puuduta hra mõisavalitsus Rõõmus mitte sugugi oma ringkirja orjaikke sisseseadmise üle, metsavahtide juures, sest – mis sulega on kirjutatud, ei saa ka kirvega välja raiuga. –
Edasi nimetab mind hra mõisavalitsus Rõõmus mõisnikude kaitsejaks. Oh hra Rõõmus! Homo tõstis üksi juuni-kuul 1918. a. valla täiskogu koosolekul oma häält Saksa leitnandi Schneideri kõne peale; kritiseerisin valjusti Saksa valitsust ja siinsete parunite teguviisi ning protesteerisin energiliselt selle teguviisi vastu. „Homo“ ei küüruta oma selga, ei mõisniku, ei lihuniku ees, ehk olgu ka – Rõõmus Oinas, ehk prohvet – Joonas.
Herra mõisavalitsus Rõõmus tõendab oma „haledas“ kirjas, et maksuta ajalehte tahan, seepärast „Postimehele“ kirjutasin. Toimetus võib tõendada, et kuni 31. dets 1919. a. on lehe eest maksetud.
Lõpuks soovin hra Rõõmusele mõne vanasõna järele-mõtlemiseks. 1) kes kassi saba kergitab, kui kas ise; 2) oma kiitus haiseb; 3) naasklid koti sees peata ei saa ja 4) lugege läbi 14 salm, 5. peatükk Siiraku tarkuse raamatust.
Ütlen veel, et hra Rõõmusega polemiseerima ei hakka, sest see oleks ilmaaegne – vee survumine.
Aupaklikult -Homo-

Samal teemal esimene ja teine ja ka kolmas lugu.

Protest Homo vastu

Võru Teataja 17. oktoober 1919
Toimetusele saadetud kirjad
Meie siin allakirjutajad Uue-Antsla mõisa intelligent töölised, meistrid, mõisa sulased ja metsavahid palume all pool avaldatud ridadele Teie auväärt lehes ruumi lubada.
„Postimehest“ 205. numbrist leidsime sõnume kellegi Homo poolt pealkirja all: Vastse-Antslast: „Orja aja märgid.“ Et meie Uue-Antsla mõisa elanikud päris üllatatud oleme meie praeguse mõisa valitseja herra Rõõmuse uuenduste üle mainitud mõisa majapidamises, sõbralises läbikäimises mõisa töörahvaga, mitmepidises mõisa töörahva olukorra paranduses ja meie kultuuri olude tõstmises nagu näituseks rahva lugemisetoa sisseseadmine ja kavatsusel oleva mõisa teenijate väike-laste kooli avamine, siis sünnitas niisugune kuritahtlik laimdus meie seas väga halba tundmust, mille kohta meie Homole siin kõige valjumat protesti avaldame. Tõele au andes peame tunnistama, et herra Rõõmus seniajani ainult on katsunud igapidi orja aja jälgesid hävitada, mitte edendada, nagu seda Homo oma sulesünnituses on esile kannud.
Uue-Antslas, 25. sept 1919 a.
Uue-Antsla mõisa teenijad: A. Arik, M. Lees, K. Visnapuu, A. Taks, J. Visnapuu, S. Saalis, A. Reismann, J. Tsirul, A. Visnapuu, meier Siim, M. Zirk, J. Sissas, J. Kruuse, J. Ehte, Kriibi metsavaht A. Leok, Rauska metsavaht, H. Ilsjan, Kassi metsavaht J. Jalk, Avisoo metsavaht, M. Kängsep.
Tähendus: Palume kõiki neid ajalehti, kes üleval nimetatud „Postimehe“ teate on avaldanud, ka selle õienduse ära trükkida.

Samal teemal esimene ja teine lugu.

90 aastat tagasi ragistati ka ikka täiega

Postimees 4. oktoober 1919
Toimetusele saadetud kiri.
Palun järgmistele ridadele teie auväärt lehes ruumi lubada.
„Postimehe“ 205. numbris ilmus kellegi Homo poolt sõimusõnum, mis minu isiku ja kogu mõisa pihta on sihitud, mille tõttu olen sunnitud, sulge kätte võtma, et avalikule arvamisele ja iseäranis hra Homole selgeks teha, et Uue-Antsla mõisas ei edendata orja aega, vaid orja aja jätiseid hävitatakse mõisavalitseja poolt igat pidi ja nende asemele luuakse ajakohaseid uuendusi. Nagu näituseks: olen oma tööga juba niikaugele jõudnud, et võin nende maapidajate talud tagasi anda, mis orja ajal neilt ära võeti, ja mõisade külge liideti.
Hra Homo, kes kahtlemata „orja-aja“ asjus parunite kasuks töötab, tahab oma väljaastumisega minu algatud tööd takistada.
Kuulus arst Pasteur hakkas omal ajal kultiveeritud marutõve batsilluse abil marutõve arstima. Sama mõtte peale on meie auväärt naaber tulnud, et oma kultiveeritud ajalehtede sõnumitega minu uuendustele vastu kihvti-sünnitada. Suur ülesleidja jõudis sihile, kuid järeleahvija mitte.
Homo ehk õigem ütelda – homonismi bakteerium, mis Balti parunite üdis välja kasvanud, ei reageeri Eesti veres.
Homo sulest ilmunud „jahi dokumendi“ asjus õiendame avalikus kohas. Ka olgu Homole teada, et mina ja kogu meie kontori-kond teeme seitse päeva ja seitse pool-ööd nädalas tööd. Kui see teisiti on, siis näeb mu naaber lihtsalt und. Niisamuti ei maksa hra Homol selle üle pahandada, et ma kaks hobust plaanide ees ja kaks vaati petrooleumi peal Võrust koju sõitsin. Need on ju kõik praktilise maailma asjad.
Lõpuks võin Homole teatada, et tal ei ole tarvis „prii lehe“ saamiseks ajalehtetesse vale teateid saata. Kõiki tähtsamaid eestikeelseid ajalehti võite hinnata Uue-Antsla mõisa rahvatoast saada.
Tähendus: Palun kõiki neid ajalehti, kes ülemal mainitud „Postimehe“ teate on avaldanud, ka selle õienduse ära trükkida.
Antslas, 30. sept 1919
J. Rõõmus
Põllutööministeeriumi poolt volitatud Vana- ja Uue-Antsla mõisate valitseja-hoolekandja.

Toimetuse märkus: meie arvates ei ole see kellegi õiendus; sisuliselt ei ole vastuvaidlemise all olev Homo sõnum ühegi sõnaga puudutatud ega ümber lükatud.

Blogo toimetuselt: võite meenutada selle kirjavahetuse algust siit. Ja eelreklaamiks - selle kirjaga Homo-saaga ei lõpe.

Orjapõlve märgid

Postimees 23. september 1919
Kodumaa ringvaade.
Vastsest-Antslast. Orjapõlve märgid. Neil päivil saatis meie uus mõisa valitseja hra Rõõmus järgmise ringkirja mõisa metsavahtidele: „Selleläbi saab Vastse-Antsmõisa metsavahtidele kohuseks tehtud järgmistel päevadel mõisa valitsust jahile oodata ja mitte kodust ehk kodu ligidalt ära minna, pühapäeval – Piirivariku metsavaht, esmaspäeval – Rauskapalu, kolmap. – Kriibi, neljap. – Kassi metsavaht ja laupäeval Avisoo. Pääle selle peab iga metsavaht mõisavalitsusele tooma, iga nädal üks lind ja iga kuu kaks jänest.
Mõisavalitsus: Rõõmus“
Nagu näha, tahab Rõõmus viis päeva jahil viibida, kaks päeva puhata ja muud nädala päevad riigivalitsuse kasuks – töötada!? Inimesed, kes üle 40 aasta mõisas on teeninud, ei ole niisuguseid päevakäskusid kuulnud. Viis päeva nädalas peab R. metsavahtidega jahti, kes pääle selle veel 20 lindu ja 10 jänest kuus Rõõmus’sele „lossi“ kandma peavad, kus siis omaksete, lelle-, onu- ja tädipoegadega in dulci jubilo pidustatakse. Nõnda elatakse nüüd Eestis, kihutatakse landauerites kaks hobust ees, sinna-tänna jahile ja jalutama. Vaesed metsavahid aga ohkavad, et „kes om pantu orjama, to orjaku hää meelega!“
Homo.

Ja kohe loogiline jätk Steini saagale - 10 aastat hiljem

Postimees 6. august 1919
Kodumaalt.
Urvastest. Pühapäeval, 27. juulil s.a. pani „Urvaste Karskuse Selts Koit“ piduõhtu toime. Kuulutusel oli hakatus punkt kell viis, kuid hakati alles kella üheksa ümber. On arusaamata, mispärast nii kaua oodata lasti. Ei vabandatud rahvas ees, ega ka ei ütelnud põhjust, mispärast rahvas pidi ootama.
Ettekanded olid kehvapoolsed, iseäranis ilulugemised pääle paari. Näitemängud kanti kaunis hästi ette, kannatasid ainult puuduliku suflööri pärast. R.
Urvastest. Et Urvaste kogudusel praegu õpetajat ei ole, käib Karulast Th. Wühner siin kirikuteenistust pidamas. 27. juuliks olid kokku käsutatud kõik vöörmündrid, et koguduse valimiseks eeltööd teha. Asetäitja kirikherra arvas aga hääks valimisi mitte ette võtta, vaid ära oodata, kuni endine õp. A. Stein, kes siit ühes sakslastega plehku pani, siia tagasi jõuab. Kantslist kuulutas Wühner, et A. Stein oma armsale kogudusele tervisi saatnud; kogudusel tulla palvekiri saata ja Stein tagasi paluda. Aituma terviste eest! Aga selle palvekirja kirjutamisega on lugu kaunis täbar. Kas peaks kellegil julgust olema allkirju korjama mehe hääks, kelle kohta nii mitmesugused jutud käimas on? Julgevad 2-3 isikut ikka veel koguduse tahtmisele vastu töötada! Koguduse valimised tulevad viibimata käsile võtta. –t.

Keerulised lood kooliga

Postimees 31. mai 1919
Kodumaalt.
Urvastest. Kihelkonnakool on viimasel ajal mõnesuguseid päevi näinud. Okkupatsiooni ajal muudeti kooliruumid õp. A. Steini poolt Saksa soldatite kasarmuteks. Kooli inventar pilluti välja lahtise taeva alla, kus vanad hallpää-pingid tublisti pori ja vihma käes liguneda said. Mis aga soldatite poolt vähem armu leidis, see käis ahju. Kool oli oma pikal elueal isandatele küllalt päävalu valmistanud, nüüd oli ometi tund tulnud temast lahti saada. Rahvakoolide inspektorile parun Engelhardtile tehti selgeks, et kool Urvastesse sugugi ei sobi, sellepärast tuleb ta kinni panna ja kümne versta taha „Mittelschule“ asutada. Nõnda ka läks. Et aidanud laste vanemate palved kooli lahti jätta. – Ajad muutusid. Kuumaks olid läinud sakslaste jala kannad, neid ei sallinud enam Eesti pind. Herra pastoril tuli kange igatsus oma silmaga järele vaadata, kas tõesti vääratud peaks olema „Die Wacht am Rhein“, keda Saksa soldatid kirikumõisas kohvilaual nõnda ülistanud. Kool sai Urvastes uuesti avatud pooleaastase seisaku järele, mitte küll endistes ärarüüstatud kooli ruumides, vaid õpetajalt mahajäetud kirikumõisas. Koolile anti kohalise vallakontrollkomisjoni poolt viljapuuaed ja tükike aiamaad, mis enne õpetaja käes tarvitada oli ja nüüd temalt maha jäetud. Rahul ei ole sellega köster. Nüüd tahetaks kihelkonnakooli senisest asukohast lahkuma sundida. Karjane ei ilmu ikka veel oma tallekese juure. Kus viibib ta? Kas teda ikka veel, võib olla, Manteuselid ja Sieversid kinni peavad?

Korruptsioonikahtlused 90 aastat tagasi

Postimees 17. mai 1919
Kodumaalt.
Uue-Antslast. Palju nurinat on rahva seas kuulda selle üle, et sõjaraskuste nagu töö- ja vahikordade jaotamise juures valla võimumehed onupoja poliitikat ajavad. On mehi, kes nagu vanataadi selja taga elavad, kuna raskused teistele sedavõrd rohkem tunda annavad. Tähtsat osa mängib siin ka puskar. Üks võimumeestest sai hiljuti Võru maakonna komandandi poolt 500 margaga trahvitud purjus peaga ülemuse ette ilmumise eest, aga ametis püsib ta ometi. –t.

Langenud vabadussõdalane

Postimees 20. veebruar 1919
Teated sõjameestest.
Lipnik Jaan Kerge †
Enamlaste ohvrina langes lipnik Jaan Kerge. Ta astus septembri algul vabatahtlikuna sõjaväkke. Oli aga maakuulamisel enamlaste kätte sattunud, kes tema Valga lähedal Pedeli metsas maha lasksid.
Pea said omaksed kurva teate ja isa palus, et temal lubataks surnukeha koju tuua, mida aga ei lubatud. See sai võimalikuks alles pääle Valga võtmise. Langenu keha oli kuulihaavu täis, revolvri kuul pääs, hambad sisse löödud, käed aga kindlalt selja taha seotud.
9. veebruaril paigutati langenu surnukeha Urvaste surnuaiale, kust kihelkonnast kadunu päri oli. Kogu ümbrus leinab kadunut kui agarat põllumajanduslist uuendajat, kes põllul ja kohalikkudes seltsides ikka esimesi vagusid ajas.

9 aastat tagasi - Urvaste mail lahingud

Postimees 4. veebruar 1919
Kodumaalt.
Urvaste kihelkonnast. Jõumees Teppan. Urvaste poolt tulevad teated, et Tartus tuttav jõumees Teppan sääl enamlaste käe läbi surma saanud. Eesti sõjaväe taganemise ajal jäi Teppan Tartu, kus punased teda pea oma sõjaväkke võtsid. Enamlaste taganemise puhul lahkus Teppan nendega ühes Tartust. Hiljemini ärkas tal tahtmine Tartusse tagasi pöörduda kolm seltsimehega, sattus aga enamlaste küüsi. Need mõistsid ta ühes teiste põgenejatega surma. Mahalaskmise kohal rebis Teppan ühe timuka käest püssi ja põmmutas neli punast maha. Et aga punaseid 10-12 nelja vastu oli, tapsid need ometi Teppani ja kolm ta seltsilist.