Aasta 1961 kolhoosis elu käis - ehitati kommunismi!!:)

Töörahva Elu 17. oktoober 1961
Kommunismi ideed innustavad töökangelastegudeks
„Iga inimese käitumises, iga kollektiivi ja iga organisatsiooni tegevuses peavad kommunistlikud ideed orgaaniliselt ühinema kommunistlike tegudega.“
NLKP PROGRAMMI PROJEKTIST
Mida rääkis TIINA ADER
Tiina Ader Stalini-nimelisest kolhoosist püsib meie rajooni parimate emisetalitajate hulgas. Tiina jutustas oma tööst ja tulevikuplaanidest.
„NLKP programmi projektis räägitakse tööviljakuse suurendamisest põllumajanduses, mille kasv peab olema kiirem võrreldes tööstusega. Meie majandis on seakasvatajatel tööviljakuse suurendamise alal edu olnud. Mullu suvel talitasime 100-pealist emistekarja neljakesi. Tänavu tulime NLKP liikmekandidaadi Laine Irboga kahekesi sama tööga toime, kusjuures mehhaniseerimistase jäi samaks. See on aga ka praeguste tingimuste juures piiriks, sest söötade ettevalmistamine ja juurdevedu, sulgude puhastamine jne. toimuvad käsitsi.
Meil on kolhoosi juhatusele pretensioon sigala kompleksseks mehhaniseerimiseks. Kui saame ajakohased seadmed, siis suudame täita ülesande, mille NLKP programmi projekt seab tööviljakuse osas. Arvan, et siis suudaksin ma üksi kolhoosi emiseid talitada (neid saab olema tunduvalt rohkem kui praegu). Iga töö nõuab vastavaid teadmisi. Õpin praegu kaugõppe teel Väimela Zooveterinaartehnikumis. Kavatsen kommunismi materiaalse tehnilise baasi rajamise perioodi esimese aastakümne keskpaiku õpingutega lõpule jõuda. Eks näib, võib-olla ei peatu ma siis veel sellel … Hakkan taotlema kommunistliku töö lööklase nimetust. Meile, noortele kommunismiehitajatele on see austavaks ülesandeks.“

Töörahva Elu 17. oktoober 1961
SINNA, KUS RASKEM
L. URBANIK
Tee kulgeb väikesi siksakke tehes läbi laiade väljade. Hele päikesepaiste – õhtupoolikuti suviselt soe – on kauged mäed peitnud sinisesse põuavinesse. Nurmel põriseb linttraktor, võimas atradekorpus taga. Teisal laiub roheline lopsakas rukkioras. Veoauto kartulitega sõidab pikkade, paljude akendega tootmishoonete suunas. Oleme Kuldre kolhoosis, ühes Võru rajooni suuremas majandis.
Arveametnik Heino Klaar on üksi kontoris. „Tahate esimeest kätte saada? Raske öelda, millises brigaadis või farmis ta momendil viibib.“
Kaust arveametniku ees on pisut koltunud ja arvud, mida ta sealt välja kirjutab, enamasti kahekohalised. „Kolhoosi parteibüroo soovitas korraldada vestluse järgmiste aastate verstapostidest, kuhu veel enne seitseaastaku lõppu tahame jõuda. Võrdluseks tahtsin mõne numbri ka minevikust haarata. Käidud tee kipub mõnikord liigselt ununema,“ seletab Heino Klaar.
Koltunud paberilehed jutustavad … 1954. aastal oli Kuldre kolhoosis teravilja hektarisaak 6 tsentnerit. Kartul andis – oh, parem mitte kõnelda – 38 tsentnerit ja sugusigu oli 25. Tänavu näitavad arveametniku dokumendid, et viljasaak peaks hektari kohta 14 tsentneri lähedale jõudma ja kartul viskab kõvasti üle saja. „Kuid meil pole veel midagi küllaga mõõta!“ jahutab Heino Klaar kuulaja tekkivat heakskiitu. „Majandil on 1322 siga, mitusada vasikat, ligi kolmesajapealine lüpsikari. Peale selle veel kanad, lambad, hobused … Kõik vaatavad inimeste näppudele, palju sealt söödapoolist tuleb. Juhatus ja parteiorganisatsioon otsib kogu aeg reserve, mida võiks praegu ja tulevikus käiku lasta.“
Heino Klaar on kolhoosi partei-algorganisatsiooni büroo liige ja teab, kuidas mehed ja naised igas töölõigus pead murravad, et vili kasvaks vägevam ja lehmade udarad paisuksid piimast ning peekon jõuaks varakult müügikaaluni. Aga veel paremini teab seda büroo sekretär Aleksander Nurme. Kuldres on kombeks, et kommuniste paigutatakse sinna, kus tõkked ning takistused kõige rängemad. Suures majandis ei lähe asjad alati nagu nööri järele …
***
„Ega taha alati minna jah! Poolteist aastat tagasi peeti juhatuses kõva lahingut kanade pärast. See linnusugu tegi muudkui lausa kahju ja sõi majandusmeestel südame seest. Vea teistele nisu, lõssi ja kartuleid, aga mune tilgutavad üle mitme päeva. Mõnikümmend muna aastas – see on puhas selge häbimärk!“
„Jutt peale!“ nõuti mitmelt poolt. „Põrsa või vasikaga on lood hoopis teised. Söödad, siis liha tuleb. Kana pole muud kui põllu lõhkuja ja pahandus.“
Üks oli aga vastu – palgaline aseesimees Aleksander Nurme. „Meie sulelised pole tõult ega teolt teiste omadest halvemad. Naabrid „Linda“ kolhoosist ütlevad, et linnukasvatus olla puhtalt rahalaegas. Peab vaid inimesi leidma, kes selle laeka avamise kunsti tunneks.“
„Säärast ei leidu! Otsi või Uhtjärve põhjast!“ hüüti vehele.
„Ma katsun ise!“ teatas aseesimees ootamatult.
„Hakkad kanatalitajaks! See ju naiste amet!“ hämmastusid mitmed.
„Naised on kõik meeste ametid omaks tunnistanud. Asi siis mul üks naistetöö klaariks teha,“ oli vastus.
Ja Aleksander Nurme nime tagant kustutati dokumentides sõna „aseesimees“. Sinna kirjutati „linnutalitaja“. Kevadel võttis ta vastu haudejaamast toodud „tibude komando“ (sõja ajal oli Aleksander Nurme Nõukogude armees ohvitser ja mõnd selleaegset oskussõna või terminit saab ka tänapäeval väga hästi kasutada). Ta hakkas neid kasvatama „raamatu järgi“ – ühtlugu muudkui uuris vastavat kirjandust ja tegi seal õpetatu kangekaelselt teoks.
Tibud – kõik ühtviisi valged ja kärsitud ja söödale ahned – vist teadsid, et kogu kanade soo au on kaalul ning sirgusid otse pööraselt. Sügisel, kui noorlindude asupaigast esimesed kastid mune müügile viidi, sõnas kanatalitaja saateks:
„Meil polnud tänavu mune plaanis. Aga et alustasime üleplaanilise toodanguga – see tähendab õnne.“
Tänavu andis kolhoosi juhatus linnutalitajatele (neid on majandis kaks) kohustuse saada igalt kanalt 126 muna. Mullu jõuti 92-ni. Häbi katteks oli ka Nurme hoolealuste „üleplaaniline“ raamatutes toodangule liidetud. Nüüd nõuti 40 muna rohkem – see pole sugugi väike asi!
1.oktoobri andmed näitasid, et mees pidas sõna. Igalt kanalt on juba aastaplaan käes ja vähemalt 25-30 muna võib aasta lõpuni ikka saada.
Seal ongi Aleksander Nurme hoolealune sulispere. Soojal keskpäeval on nad ametis siblimise ja kõõrutamisega. Nende käsutuses on lai kõrreväli. Seal leidub varisenud teri, putukaid ja pehmeid rohuliblesid – suurepärane lisa talitaja käest saadud söödale.
Aga talitajat ennast ei ole. Ta on kodust kaugemal ristikusöödil ja kisub kärmelt rehaga laialilaotatud linavarsi kimpu. Säärasele tööle ei suuna farmi inimesi ükski põhikirja punkt ega sisekorra eeskiri. Puha põllundusbrigaadi asi.
… Kuid inimesel on südametunnistus. Peale selle veel mure kolhoosi edasimineku pärast. Sügisel on kõigi töödega kiire ja raske. Lina – see on raha, jõukus, see ei tohi jääda vihmade määndada ning hallade hävitada. Keskpäeval saavad linnud ilma talitajata läbi. Ja Aleksnader Nurme tõmbab uue koo jao linu kokku … Brigadir Mall Kallion lubas ülestõmmatud linad kohe täna sorteerijate kätte viia.
***
„Kust võiksime leida Mall Kallioni?“
Rajooni keskusest ja mujaltki tuleb aeg-ajalt Kuldresse asjamehi, kes tahavad Mall Kallioniga kokku saada. Kes tahab temaga kõnelda kui tubli maisikasvatajaga (650 ts haljasmassi ühelt maisihektarilt äratas tähelepanu väljaspool Võru rajoonigi!), kellele on vaja kolhoosi komsomoli-algorganisatsiooni sekretäri, kes otsib teda kui põllumajanduse akadeemia kaugõppe üliõpilast. Tavaliselt saavad küsijad kontorist vastuse:
„Eks ta ikka kuskil esimeses brigaadis liigu. Ta on brigadir … Ah et millal kontorisse tuleb? Kes seda teab … Võib-olla täna ei tulegi.“
Otsija tee viib mäerinnakule kartulivõtjate juurde.
„Brigadir? Oli küll siin,“ seletavad naised selga sirutades ja kätelt mulda maha raputades. „Aitas veel masinat seada … Vist läks kündjate juurde.“
Kui suur siis ühe brigaadi maa-ala ikka on ja egas brigadir pole nõel heinakuhjas, et teda üles ei leia. Muudkui edasi!
„Käis küll siin!“ teatab noor, heledate juuste ja pruunide silmadega traktorist. „Mõõtis künnivagu ja käskis pisut sügavamalt lasta. Ise veel seadis adrad madalamale. Sihtis nähtavasti põhu kokkupanijate juurde.“
„No kuidas siis muidu, ikka oleme näinud,“ teatas põhku kuhja otsa upitav vanaldane mees. „Ütlesin veel teisele, et mul kere haige ja maa kõva, ei saa ega saa kuhjateivast püsti … Tahtsin pisut nalja teha, aga tüdruk haaras teiba, et proovib, kas asi tõesti nii hull on. Oleks mulle ei tea millise häbi naiste ees teinud … Ah et kuhu? Vist liikus lina kokkuvõtjate poole.“
„Pani koorma peale ja läks!“ sai otsija Aleksander Nurmelt vastuse. „Küllap läks mõne vanaema jutule. Tal ju brigaadis terve vanaemade komando linu seadma organiseeritud. Astuge siit natuke edasi ja keerake vasakule.“
Linavarred on ainult pisut tuhmimad kui memme juuksed. Käed täis kortse ja jämedaid sooni, eraldavad osavalt pikemaid varsi lühematest. Üks peotäis vasakule, teine paremale. Pikad pikkade juurde, lühemad lühematele seltsiks … Nüüd on paraja kubu jagu koos ja sorteerija valmistab sobiva sideme.
„Ta, hea laps, tuli hea sõna ja suure palvega. Et minu käed võivad ka kolhoosile palju kasu tuua. Kes säärasele jutule vastu hakata saab! Endal ka jõudsam, kui näppudel amet …“
Ei mina tea, kuhu poole ta sõitis. Ehk läks koju – tal ju ka vaja lõunat pidada …“ seletas alatanud naine hetkegi puhkamata.
Otsija sai Mall Kallioniga kokku õhtuses videvikus, kui kolhoosi kontoris võeti kokku päevaseid saavutusi ja arutati homseid-ülehomseid plaane. Kuna juhtus olema dekaadi lõpp, oli juttu ka ulatuslikemast tulemustest. Arveametniku lahtritesse jaotatud paberileht kõneles, et 1. brigaadi segaviljapõllud andsid hektarisaagiks 17,3 ts teri, oder 18 ts ja suvinisu14,45 ts. Teiste brigaadide tsentnerite arv jäi ikka paari võrra tahapoole.“
„Küllap Mall teab sääraseid võlusõnu, mis vilja mühama panevad!“ lausub keskealine mees, kellel kuivati töö pärast kontori asja oli. „Maid harivad tal samad traktorid, kui teisteski brigaadides ja seemne viib põllule samast laost, aga saagiga on hoopis paremad lood.“
„Muidugi võlusõnu!“ on teised muheleva suuga päri. „Neid ta seal akadeemias õpibki.“
Tööjutud aetud, peatab esimees Leo Kivi veel 1. brigaadi brigadiri:
„Kuidas sul koolivärgiga edeneb?“
Kolhoosi parteibüroo soovitas kõigil noortel, kellel haridustöö omal ajal millegipärast katki jäi, seda jätkata. Kuldresse avatakse maanoorte kool ja … tere tulemast kõik, kes janunevad teadmiste ning õpingute järele. Vastav organiseerimistöö pandi kommunist Mall Kallioni õlgadele.
O jaa! Neid, kes tööd katkestamata kavatsevad õpikute sõbraks saada, võib viimane lugeda pika rea. Kaarel Klaar, Helju Haller, Rein Hainas ,Märt Klaar, Aarne Lindlaan … Kes siis iseenda vaenlane on ja koolist kaugele jääda tahab. Lauta, sigalasse ja põllule tuleb järjest uusi masinaid ja tuhkrunmalana pole sul midagi nendega peale hakata.
***
Kolhoosi esimehel Leo Kivil on asja Kuldre kooli.
See on tuttav ja juba lapsepõlves armsaks saanud paik. Eks nii mõnigi klassiruum ja koridor või praeguse esimehe vempudest ja vallatustest jutustada. Ärgu tehku ta midagi nii tõsist ja tähtsat nägu! Siin elustub minevik, mis esimeest alati eesrindlasena ei tutvusta.
Eks sügisel jäi esimese lumesõja ja kevadel jäälagunemise ajal ka noil aegadel mõni õppeülesanne sootuks tegemata …
Esimeest tõid seekord koolimajja head tuuled. Õpilased olid suvel ja varasügisel kolhoositöödel vanemale rahvale tublideks abilisteks ja juhatus otsustas neist virgemaid premeerida. Enne tuli aga asja põhjalikult koolirahvaga arutada, sest kolhoos tahaks kõigepealt neid meeles pidada, kellel ka õppeainetega suuri pahandusi ei ole.
„Siit tulevad ju need, kes kunagi Nurme, Kallioni, minu ja kõigi vananejate asemele astuvad!“ ütles esimees kooli direktorile Helga Troostile. „Ja veel: kolhoos võtab Helmi Matu laste toidukulud enda kanda. Õpivad nad hästi?“
„Nad on tublid. Teisiti pole üldse võimalik, sest nad on ju kommunisti lapsed,“ oli vastus.
***
Kolhoosis liikus kumu: Helmi Matt hakkab maja ehitama!
Kolhoosist võib jutustada sama legendi, mis Tallinnastki: siin ei lõpe ega lõpe ehitamised. Äsja saadi katuse alla Tokko külas uhiuus nuumikute kergsigala, kus perenaised-kommunistlikud noored Ene Konno ja Maie Prisko hoolitsevad neljasaja sea eest. Järgmisel aastal võetakse käsile lauda ehitamine sajale veisele. Ja individuaalelamuid on kerkinud Kuldre kanti, Tokkole, Matsi külla. Mugavaid, mis oma sisemuselt linna elamutest millegi poolest taha ei jää. Mis ime siis seegi on, et Helmi Matt maja ehitab. Õieti öelda: ta vajab seda isegi rohkem, kui ükski teine kolhoosipere.
Aga kuidas ta jõuab? Üheksahingelise pere kohta vaid üks töökäte paar … Helmi Matt uskus oma pulmapäeval, nagu kõik m mõrsjad, et tema õnn on jäädav. Kestab surmani, ja kui laulusõnu uskuda, siis veel kauemgi. Kuid tema perekonnaelu purunes juba mõne aasta pärast. Pole mõtet arutada, kas lahke naeratuse ja avala pilguga nooriku või tõsise ja morni iseloomuga mehe süü pärast. Õiget vastust ei saa anda asjaosalised ise ega võõrad ammugi mitte.
Kas võib Helmi Matule süüks panna, et ta püüdles uut igapäevast õnne ja sidus end teise mehega? Kuid ka see ühendus ei olnud jäädav. Vist on Helmi Matu saatuseks üksi rohkearvulise lasteperega toime tulla. Tema väikses vanas majas ja maja ümber askeldab suuremaid ja väiksemaid tüdrukuid-poisse, kõigil ema rõõmsad silmad ja käed, mis kunagi paigal ei püsi, vaid ikka endale toimetamist leiavad.
Lüpsjal-karjatalitajal jääb päevas mõni tund puhkeaega. Helmi Matt tõttas karjalaudast tulles maja juurde üht-teist tegema ja seadma. Vanim lastest – poeg Tõnu, kes möödunud kevadel lõpetas 8. klassi – oli emale nõu ja jõuga abiks. Kuid hoolimata kahe inimese püüdmisest kippus töö visalt edenema.
Ühel päeval tegi esimees tavalist ringkäiku kolhoosi maadel. Hommikupoolikul leidis ta Helmi Matu virgalt oma karjagrupile haljassööta vedamas. Mõnel pool oli see põllundusbrigaadi tööks, kuid Helmi Matt seletas, et talitaja ei kaota midagi, kui ta ise oma grupi ninaesise eest hoolt kannab – piima tuleb aina rohkem. Põllutööliste mureks olgu vikkide, ädalate ja muu haljasvärgi kasvatamine, küll lüpsjad ta lauta sõime toimetavad! Kui esimees lõunapaiku uuesti sama teed sõitis, oli Helmi koos Tõnust-pojaga maja juures.
„Tõnu ei võtagi puhketundi!“ imestas esimehega kaasa tulnud brigadir August Varik. „Aga heinteveol rassib mehe eest.“ Esimees ei vastanud sõnagi. Ta oli kogu tee mõtteis.
Mõni päev hiljem kutsuti Helmi Matt kontorisse. „Arutasime sinu pere asja ja juhatus võttis vastu otsuse, et sinu maja ehitatakse edasi kolhoosi kulul.“
„Aga millega ma selle ära tasun?“ küsis naine.
„Eks kolhoos ole sinu ees pisut tänuvõlglane,“ seletas esimees. „Keegi ei tahtnud minna sõnnikulauta talitama, et raske ja must. Sina läksid. Ja karjagrupp, mida varem piima poolest kitsedega võrdseks peeti, on juba üle kolhoosi keskmise. Sinu perest näib võrsuvat väledate kätega töörahvas. Tõnu võib järgmisel sügisel tehnikameheks õppima minna. Ja nüüdsest peale on sinu maja kolhoosi ehitusmeeste šefluse all.“
„Mul oleks veel üks soov,“ tingis Helmi Matt.
„Lase tulla!“ oli esimees nõus.
„Anna Voomets on pärast mehe surma kuue lapsega kitsikuses. Ehk jätkub ka neile abi ja toetust …“
„Jätkub küll! Kolhoos ei jäta kedagi hätta!“ vastas esimees.
Üks kõikide, kõik ühe eest – selline on Kuldre kolhoosi kommunistide juhtmõte. Kõik inimese hüvanguks, inimese õnne heaks! Kommunistid-eesrindlased mõtlevad kogu majandi, kogu maa ja iga inimese rõõmurikkale homsele. Nende käed ja loov mõte liituvad loendamatute mie kodumaa inimeste omadega, kes rajavad uhket, igavesti püsivat kommunismi hoonet.