Keegi julgeb oma majapidamist kolhoosile eelistada!!

Töörahva Elu 30. mai 1961
KASVATUSTEEMADEL
SEISEV VESI
Heldur Laaneman tuli juba mitu head aasta tagasi sõjaväeteenistusest koju. Naabrid samast brigaadist ja kolhoosi juhatus tundsid rõõmu: üks tugev, noore inimese kätepaar jälle juures. Küllap see noor, karastunud mees jõuab brigaadis ja kogu kolhoosis kärmesti eesrindlaseks.
Et tulija paaril esimesel kuul kodumajandi töö ega elu vastu mingit huvi ei tunnud – see polnud Kuldre kandi rahva arvates veel mingi halb märk. Noh puhkab ja tõmbab hinge – siis aga võtab kätte ja lööb tööle nii pihta, et normipäevad muud kui jooksevad. Noorest inimesest võib saada ka mõni meistrimees: õppigu traktoristi või kombaineri amet ära. Autojuhte on vaja … Kui ta aga ka päris põllutööliseks jääb – muld, põline leivaandja ei peta kedagi.
Tänapäeval aga kõneldakse Heldur Laanemanist Kuldre kolhoosis hoopis teistmoodi sõnadega. See mees peab tänaseni kolhoositööd selliseks asjaks, mille külge oma käsi panna ei maksa.
Ta elab koos ema Emilie Laanemaniga väikses majas nende maade keskel, mis juba pikka aega on olnud kolhoosile karja- ja heinamaaks. Kes ütleb, et selle maja rahvas ei ole tööinimesed, eksib rängalt: pole kerge talitada arvukat erakarja. Lehm (mõnikord ka kaks), mullikas, vasikas, kari lambaid ja … hobune (!) nõuavad talvekuudel palju heina ja allapanu. Selle hankimise ja varumise eest peab ju hoolitsema majas asuv mees. Heldur Laaneman laseb vikatil välkuda varajasest suvest hilissügiseni. Ta ei lähe kolhoosi juhatuselt küsima, millise heinamaatüki või rohtukasvanud nurmelapi ta oma valdusse võtta võib. Tema talitab põhimõttel: „Kes ees, see mees!“ ja on selle abil ikka oma asjadega hiilgavalt hakkama saanud.
Viimastel aastatel ei taha ka kõige hakkajam kolhoosi karjane oma hoolealustega Laanemanide elamise lähedale sattuda. Kui mõni võõras loom, ükskõik kas kolhoosi või naabripere oma, satub Emilie Laanemani nägemispiirkonda, tormab see tigeda häälega manades kohale. Ta ähvardab „jumala karistamisega“ kõiki, kes peaksid kasvõi rohukõrre tema maa pealt kitkuma. „Minu maa“ – selle mõiste alla käib tolle naise silmis kogu ümbrus kuni kauge silmapiirini. Jumal peab karistama neid, kes kavatsevad sealt heina niita, seal loomi karjatada. Jumalal on veel teisigi ülesandeid selles perekonnas: teda võib õuepenina õssitada kõigi nende kallale, keda siin vaenlasteks peetakse. Ja neid pole sugugi vähe. Kolhoosi esimees ja brigadir, kes aeg-ajalt tulevad perepoega hurjutama, et hakaku see ometi elama inimese moodi, tulgu tööle ja näidaku end üldse rohkem rahva hulgas, Kuldres on alatihti kinoetendused ja peod – tulgu nähku, milliseks elu on muutunud …
Mõlemate jutt aga läheb Heldur Laanemani kõrvust mööda ja tema ema paneb nad kindlalt vaenlaste kirja. Vaenlased on ka külanõukogu ja rajooni rahandusosakonna esindajad, kes tunnevad huvi siin üha paisuva erakarja vastu. Võtku aga jumal hea malakas või teravad hambad ja näidaku, et ta suudab kaitsta kaht Laanemani, kellele ilm kipub ülekohut tegema ega lase neil nii laiutada, nagu nad tahaksid …
Kolhoosirahvas ei karda küll neid endid ega ka nende käskida olevat jumalat, kuid on ometi asunud mõlema suhtes erapooletule seisukohale. „Ei taha kuulata seda sõimu ja loba! Parem jätame nad rahule,“ lausuvad need, kellel kahe „erakuga“ (ka selline hüüdnimi on kolhoosis käibel) kõige rohkem tegemist.
Kuldre kolhoos on mõne lühikese aastaga tõusnud mahajäänud majandist tugevate keskmike hulka rajoonis ja sammub kindlalt tõusuteed. Siin särab elamutes elektrivalgus, uues kolhoosiklubis esinevad omad isetegevuslased ja kaugelt tulnud külalised huvitavate ettekannetega. Rändkino toob vaatajate silmade ette lugusid kaugetest inimestest ja sündmustest. Kuldre sportlased on rajooni parimate hulgas. Ent keset seda kiiret arenemist ja uut asub lomp seisva, haiseva veega, mis nõuab kiiret puhastamist.
Kolhoos saab läbi ja suudab edasi jõuda ka Heldur Laanemanita. Kuid kolhoosi kollektiivi vastutada jääb siiski selle inimese mandumine ja erakuks muutumine. Väär oleks süüdistada kedagi vastava selgitustöö puudumises või abistava käe mitteulatamises. Majandi edusammud, avarduv ja mitmekesisemaks muutuv elu on ise kõige parem agitaator täisealisele terve mõistusega inimesele. Heldur Laaneman on 32 aastat vana ja peab ise nägema, et tema valitud tee ei vii kuhugi. Kolhoosi juhatus ja külanõukogu peavad aga koheselt lõpu tegema kolhoosi põhikirja rikkumisele, millega see pere on juba pikemat aega hakkama saanud ja uskuma hakanud, et niimoodi elamisele ei pane keegi taba ette.
Viimasel ajal on Heldur Laanemanile lisandunud Kuldres veel üks mees, kes elab kolhoosi maa-alal, kuid tööd põlgab samuti kui vanapagan välku. See on Enn Lumi. Kui brigadir teda aeg-ajalt tööle kutsub, on tal vastuseks:
„Kes mu seljaluu välja maksab, kui ma töö juures vigaseks jään?“
Enn Lumi on samuti noor, töövõimeline mees. 25 aastat –see on iga, kus inimene tahab ja suudab palju. Kõige suuremat rõõmu tuntakse meie kodumaal kasulikust, kordaläinud tööst. Mõlemad väärale teele läinud Kuldre kolhoosi mehed tulevad tagasi võita loova, ülesehitava töö juurde. Seda on esmajoones nende eneste õnneks vaja.
E. PÕVVAT