Rõõmude pere rõõmud

Töörahva Elu 31. detsember 1970
Rõõmude pere rõõmud
Maja on päeval vaikne. Ainult uhke pikakarvaline Laika on koduhoidjaks jäetud. Möödaminejaid tervitab ta, nagu korralikul majavalvuril kombeks, ikka erksa haukumisega.
„Tere Laika! Kus perenaine?“
Kus? Eks ikka traktoril. Sõnnikut veab põllule. Et „Edasi“ kolhoosi saagirikas kartul ei muutuks mitte „kunstväetise siniseks“, nagu seal, kus ainult saaki taga aetakse, aga sellest ei küsita, kas kartul ka sööjale maitseb. Koju tuleb alles õhtul. Siis saabub töökojast ka pereisa, jõuab võimlemisringist või muusikakoolist tütretirts. Poissi näeb harvemini. Temal Antslast keskkoolist pikem tee tulla ja iga päev kodus ei käigi.
Kui palju rõõmusid ühel perel võib olla? Loendamatul hulgal. Töörõõm. Ühised hubased tunnid muusikaga. Rõõm laste kordaminekutest ja headest hinnetest koolis. Kui tütar õpetab ema tiigijääl uisutama … Kui kõik on pidupäeval koos. See, et vana maja seina ääres valendavad uue maja palgid ja ehitamine võetakse varsti ette. Näärieelne härmaehtes mets õhtupäikeses punetamas. Tulevaks aastaks võib selle järgi kõrgeid viljasaake ennustada.
Ongi tõeline Rõõmude pere. Neid, kelle perekonnanime nii kirjutatakse, on kokku neli. Voldemar Rõõm, üle paarikümne aasta juba mehhanisaatoriametit pidanud. Traktorist, kombainer, remondimees – nagu majandile parasjagu tarvis. Ise alles noorevõitu mees.
Abikaasa Erika Rõõmu (tema see igal tööpäeval traktoriga põllul müttabki) õpetab mees välja. Hiljem läks hakkaja naine eksamitele, sai ka paberid kätte. Nüüd saab temalgi seda tööd juba kuus aastat tehtud. Raskeks ei ole ametit seni pidanud.
„Ega praeguselgi „Belarussil“ viga ole, aga varsti lubati anda uus masin, kus iste mugavam ja raputamist vähem. Siis on päris hästi,“ räägib Erika Rõõm.
Tänavu tuli suur kuulsus – esikoht, rändauhind ja preemia – külmutuskapp – vabariiklikul künnivõistlusel. Kodus on uhke karikas, rahvariides nukk pingelisi võistluspäevi meenutamas. Eriauhind anti veel parima lõppvao eest. Tammepärgagi hoitakse kuivatatult alles …
„Ei tahtnud võistlema minna, esikoht tuli päris ootamatult,“ arvab laureaat. Mees aga kinnitab:
„Erikal on üks mehhanisaatorile väga oluline omadus – sirge käsi, nagu öeldakse. Kündnud on ta üldse vähe, aga omandas õiged võtted ja võistlustingimused hästi kiiresti. „
Sirge käsi. Hool ja tähelepanu ka. Ega Voldemar Rõõmgi lohakat tööd kannata, olgu siis künnil või külvil.
„Tehtud töö peab olema ka silmale ilus vaadata.“
Siin, Urvaste küngastel ja orgudel, on nende mõlema kodupaik ja esivanemate häll. Erika Rõõmu kodutalus Tamme-Lauril nad elavad. Voldemar Rõõm sündis küll Leningradi oblastis, kuhu vanaisa oli mõisaorjuse eest välja rännanud. Siitsamast, Urvastest. Mis salasidemed need küll on, mis teda ikka ja ainult selle paigaga seovad?
On’s see Tamme-Lauri tamm, iidne esivanemate elu ja võitluse tunnistaja, mis siinsamas seisab? Igal kevadel jälgivad Rõõmud hiiglase lehtimist. Kahju on kõige ilusamast suurest oksast, mille restaureerijad maha pidid võtma – oli mädanenud. Aga nüüd ehk püsib tamm veel kaua.
Kodukoht on kõige kallim. Mujal võib paremgi olla, aga kodukohas on edasiminekutundel eriline väärtus.
Kui Erika Rõõm oli kolhoosis traktoristiks hakanud, töötas seal mehaanikuna mees, kellele ei meeldinud, et naisedki koduse supipaja või loomade juurest meestetööle kipuvad. Oli naeruvääristamist, isegi töö takistamist tuli ette. Rõõmude pere läks Tartu rajooni Võrtsjärve kolhoosi. Seal olid siledamad põllud, suuremad saagid, tasugi suurem. Kergem oli. Esimees Kalev Raave lubas, et töökale perele ehitatakse kohe uus maja, jäägu nad aga paikseteks.
Ikka tõmbas tagasi Urvastesse. Nüüd on siingi suur tugev ühismajand – „Edasi“ kolhoos, on preemiad, lisatasud neile, kes pidevalt tööl käinud.
Uuel aastal peaks Rõõmudeni jõudma autoostmise järjekord. Autot oodatakse väga, mitte lõbusõitudeks, vaid tarbeesemena, laste pärast. Maire, praegu veel nääpsuke V klassi õpilane, käib Urvastest Võrru muusikakooli. Õpib akordioni. Tagasipääsemine on õhtul keeruline, bussiühendus on veel halb, vahel tuleb sõita suure ringiga, vahel taksoga. Õppimist aga pooleli jätta ei saa ega tohi. Poisil, Johannesel, ka siis kergem Antslast koju saada. Tema mõtleb maaelule truuks jääda, tahab mitte küll mehhanisaatoriks, aga agronoomiks õppida.
Voldemar Rõõmu kõige suuremaks rõõmuks vabal ajal on pillimäng. Kandlemehena üle vabariigi tuntud, aga pille on kodus võib-olla tosina jagu. Akordion, bajaan, kitarr, mandoliin, kontrabass. Ka viiulit on mängitud ja klaverihäälestamisega saab hakkama.
Tütrega tehakse peaaegu igal õhtul muusikat, kui vähegi mahti. Kogu pere võtab korraga pillid kätte muidugi harvemini. Need on erilised pidupäevad. Pereema mängis omal ajal orkestris, võimles, tantsis 14 aastat rahvatantsu. Kodu on ta ise mugavaks teinud. Omakootud vaibad, eesriided, padjad. Nii kauneid värvikombinatsioone ja üleminekuid saab kätte ainult siis, kui lõngadki ise värvida. Varsti jälle tarvis teljed pööningult tuppa tuua ja kangas üles seada.
Näärid on käes. Need toovad igale perele veel rohkesti pidulikkust, õnnesoove, äratavad uusi lootusi. Ka Rõõmudele.
L. RINNE