Sümpaatne lugu saadikukandidaadist

Töörahva Elu 22. veebruar 1962
NSV LIIDU ÜLEMNÕUKOGU VALIMISTE EEL
KOHTUTI SAADIKUKANDIDAADI
MALL KALLIONIGA
Esmaspäeva õhtul oli „Punalipu“ kolhoosi keskuses palju rahvast. Peale aruande-valimiskoosolekut kohtuti Mall Kallioniga, saadikukandidaadiga NSV Liidu Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogu Võru valimisringkonnas nr. 359.
Esimesena sai sõna saadikukandidaadi usaldusmees, Linnamäe kooli õpetaja Johannes Konksi. Ta rääkis koosolijatele Mall Kallioni elust, sellest, et võrulaste saadikukandidaat on alati südame ja kätega põldude juures olnud ning väärib rajooni põlluharijate usaldust – olla nende esindaja meie maa kõrgeimas võimuorganis. Ta kutsus kõiki üles andma 18. märtsil oma hääl kommunistide ja parteitute bloki saadikukandidaadi Mall Kallioni poolt.
Järgmisena oli kõnetoolis saadikukandidaat ise. Ka tema sõnavõttu läbis mõte – põldudelt algab meie jõukus. Ta kõneles NLKP XXII kongressi poolt määratud põllumajanduse arengu suundadest ning oma tööst põllundusbrigadirina.
Mall Kallion on põllundusbrigadir Kuldre kolhoosis, Arnold Arro aga „Punalipus“. Paremini kui nemad ei peaks keegi üksteise püüdlusi mõistma. Nii see oligi. Arnold Arro kinnitas oma sõnavõtus, et Mall Kallioni eest hääletades teab „Punalipu“ rahvas – nende hääl on antud selle inimese eest, kes kogu oma jõuga võitleb põllumajanduse hea käekäigu eest. Samu mõtteid sisaldas Johannes Aarna sõnavõtt.
T. TALVAR


Töörahva Elu 22. veebruar 1962
Meie saadikukandidaat
Olin hilissügisel Kuldre kolhoosis ja asjaolud kujunesid nõnda, et tahtsin majandi parima brigadiriga pikka juttu kõnelda sellest, kuidas tal õnnestus kasvatada head maisisaaki, miks vili andis hektarilt rohkem teri kui mujal ja kartulimuguladki olid vägevamad kui teised brigaadid kasvatada suutsid.
Kuldre kolhoosi parimat brigaadi – numbri järgi esimest – juhib noor tüdruk. Tal on peale selle ameti kolhoosis veel väga palju muid ülesandeid ja kohustusi. Komsomoli-algorganisatsiooni sekretär, rahvamaja aktiivi liige, kolhoosi partei-algorganisatsiooni büroo liige … Kolhoosi partei-algorganisatsiooni sekretär Aleksander Nurme poetas naljatamisi:
„Mall Kallion on kondilt säärane tragi ja südikas. Aga võtab ta mõne asja oma hooleks, võib kindel olla, et see tehakse ära nagu kord ja kohus!“
„Näiteks?“ esitasin võib-olla rumala ja kohatu küsimuse.
„Eks küsige temalt endalt,“ vastas Nurme. „Ta ise võib oma töödest-tegemistest kõige rohkem kõnelda.“
Tol päeval, mil mul Mall Kallioniga, esimese brigaadi brigadiriga pidi olema pikk ja põhjalik jutuajamine, jälgis mind ebaõnn. Brigadir pidi olema kündjate juures. Traktorist, kes minu äreva ja ägeda käeviipe peale oma raudhobuse peatas, lausus nokamütsi kuklasse lükates:
„Mall käis küll siin. Seadis atra pisut sügavamale ja läks. Ah, et kuhu? Ei küsinud. „
Pikemaks jutuks polnud tal tahtmist. Pani jälle traktorile tuurid peale ja see liikus edasi, lisades küntud eele viis vagu.
Ka põhuvedajate juures oli brigadir käinud. Kartuli järelnoppijatele oli käsu andnud üks koorem kohe sigalasse viia … Igalt poolt leidsin vaid brigadiri jäljed ja korraldused. Tema ise jäi aga kogu päeva jooksul tabamatuks. Õhtul astusin mööda kõvaks sõtkutud maantee serva läbi Kuldre küla. Üksteise järel lõid majade aknad heledalt valgeks. Koos elektriga tuli siin peaaegu igasse perre pesumasin ja mugav elektritriikraud. Päeval näed igal eluhoonel, olgu see siis aastakümneid tagasi ehitatud lai ja kogukas talumaja või äsjavalminud moodsat tüüpi elamu, raadioantenne. Kuid äsja vaidlesid Kuldre kooli poisid juba televisioonimarkide üle. Koolil oli kavas televiisori ostmine! Nii et raadio jääb varsti kolhoosikülaski teisejärguliseks asjaks.
„Mall on kodus küll! Astu aga sisse!“ ütles memm, kelle näole aeg ja elamused olid palju kurde ning kortse kirjanud. Hubases, moodsa kirjutuslaua, diivani ja raamaturiiuliga toas oli kaks inimest. Toa perenaine istus laua ääres nii, et valgus langes energilisele ja ilmekale näole. Külaline, nooruke tüdruk, oli diivani äärele toetanud.
Olin selles majas korra varemgi viibinud ja pärast tervitamist lasksin silmadel ringi käia. Raamaturiiulile oli lisandunud palju uusi teoseid. Kirjutuslauale oli ilmunud uus garnituur. Muidu näis kõik olevat endine. Kui võõra tulekust tekkinud pausist üle saadi, ütles Mall Kallion, ilmselt katkenud juttu jätkates:
„Sul on õigus: praegu leidub meil veel nurmi, kuhu sügisel ja kevadel pooleni sääreni porri vajud. On maid, mis tõrksalt ja nagu vastu tahtmist vilja kasvatavad. Aga hea on mõelda, et tuleb aeg, mil igale põllusiilule pääsevad masinad, mil vili võrsub palju pikemaks kui praegu ja soid ega kesiseid puisniitusid pole üldse – puha vaid vööst saadik kultuurhein!“
„Sinna läheb, kui mitte sada, siis kümmekond aastat küll!“ vaidles külaline. „Seda oodates lähed vanakas ja halliks. Elu möödub, ja ilm jääb kõik nägemata!“
„Mis see on, mida sa ilmast näha tahaksid?“ küsis Mall.
„Et poleks läbi pori vantsimist, vaid kingade all alati asfalt, et õhtud poleks igavad, et … üldse, et oleks lõbus. Meile öeldi koolis: „Maailm on teie ees lahti!“ Mis maailm on siin, kolhoosis!“
„Nii et kui saad pileti kaugesõidu rongi, siis oledki lahtise maailma otsapidi kätte saanud?“ lausus Mall Kallion väga tõsiselt. „Õhtud pole ka meie inimestel igavad. Rahvamaja ringides käib töö, rändkino on meie kandis sagedaseks külaliseks, siis veel raadio, raamatud . . . Iga minut õhtusest vabast ajast kaob asja ette.“
„Ega sinagi pole veel eluks ajaks kolhoosi brigadiriks jäänud,“ sai teine pisut ägedaks. „Vaat -lõpetad akadeemia ja panedki minema!“
„pole mul küll ette näha kuhugi mujale minekut, aga kõik võib tulla,“ ooli toa perenaine ootamatult päri. „Ent ükskõik, kuhu minu tee ka kulgeb – igal pool tahan ma olla mitte võtja, kes mõtleb vaid sellest, mis endale mugav ja kasulik. Tahan olla andja, kelle tööst jäävad jäljed …“
„Sellepärast sa siis müttadki varavalgest hilisõhtuni ringi,“ ütles külaline. „Mina niimoodi ei taha! Tahan – noh, lihtsalt, et oleks hea ja kerge elada.“
„Need kaks asja ei klapi kokku,“ sai ta vastuseks. „Head kätte saada on alati raske ja mõnikord väga raske. Kuid rõõm, mida sealjuures tunned, tasub kõik. See vast ongi elus ilusamaks osaks. „
„Ükskõik, mina tahan teistmoodi elada,“ jäi teine oma juurde ja valmistus minekule. Kui uks tema taga kinni vajus, ohkas Mall:
„Meie kandi tüdruk. Lõpetas kevadel keskkooli ja nüüd otsib kohta linna. Keelitasin, et jäägu siia – inimesi kolhoosi nii vaja, et … Kuid kuulsid ise, et teda kutsub kingade all klõpsuv asfalt. Aga ise ta säärase tee ehitajaks olla ei taha! Temale sillutagu teised teed ja toogu kõik hea kätte.“
„Selliseid noori meil enam palju ei ole!“ poetasin oma arvamuse. „Suurem osa näeb ja mõistab elu õieti,“ oli tüdruk päri. Meil on kolhoosis noor traktorist Otto Suvi. Ta on ühtmoodi osav nii maid harima kui ka remonditöökojas untsuläinud masinaid uueks tegema. Andis äsja avalduse maanoorte kooli astumiseks. Mõni vanem mees õrritab teist: „Tüürid nüüd siis inseneridiplomi poole?“ Tema vastab: „Kui oled vee lähedal, pead janu kustutama! Ilma asjade mõistmiseks on vaja rohkem teada, kui traktoristi paberid ette näevad.“
Edasi läks meie jutt sellest, et Kuldre kolhoos on viimaste aastatega hoopis teiseks muutunud kui varem. „Ja eags üksi meie kolhoos!“ seletas Mall õhinaga. „Igal pool on sellised edusammud, et aina imesta! Aga kui palju on veel tööd, enne kui kõik põllud annavad vilja nii, et salvedes on küllus! Ent kui inimesed ühiselt püüavad, tuleb kõik kätte rutem, kui oodatud. Kas see polegi õnn, et suurest edust on osake sinu käte ja mõistusega loodud? Minu arvates ongi see parim ja ilusam, mida elu anda võib!“
Palju tuli meil kahekesi tol õhtul kõne alla. Kuidas raamatukogus kasvavad võrdselt teoste ja lugejate arv, kuidas rändkino ahvatleb üha rohkem inimesi, kuidas kolhoosi juhatusel on plaan rahvamaja veelgi mahukamaks muuta …
„Mul on ees väga rasked, kuid rõõmsad päevad,“ tunnistas Mall Kallion enda kohta. „Aasta pärast lõpetan põllumajanduse akadeemia kaugõppe korras. Eks see nõua hoolt ja püsivust rohkem kui kunagi muidu … „
Kui uuesti teel olin, meenus mulle, et mul jäi uurimata, kuidas esimene brigaad põlde väetas ja maisi kasvatas, palju ühele või teisele maatükile sõnnikut andis või mineraale külvas. Aga mulle tundus: sain teada midagi tähtsamat. Nimelt seda, et inimene, kes südamega on töö ja elu küljes, kes tahab homset päeva näha tänasest ilusamana ja ise homse nimel töötada, suudab palju!
L. URBANIK