Vaabina kauplus püüdis joomarluse vastu võidelda

Töörahva Elu 24. juuli 1980
KIRJA KOMMENTEERIB JURIST
Kevadel sai toimetus kirja Vaabinast. Nimelt tekkinud ühel päeval sealsesse kauplusesse silt: „Tööriietes inimestele töö ajal alkohoolseid jooke ei müüda.“
Kirja autorit huvitab, kas niisugune silt on ikka seadusega kooskõlas.
Antsla Tarbijate Kooperatiivi juhatuse esimees R. Kuusik:
Selle sildi kasutusaeg Vaabina kaupluses olnud väga lühike. Kuldre kolhoosi brigadir, alkoholimüügi piiramise sellise abinõu tuline pooldaja, nõudnud teksti paljundamist ja ülespanekut väljaspool kauplust. Kaupluse juhataja taibanud, et antud soovitused ületavad temale antud õigused, ja hävitas sildi.
Alkoholimüük kõigis Antsla Kooperatiivi kauplustes, kus alkohol müügil on, toimub üldisi piiramisi arvestades (kehtestatud kellaaeg, keeld müüa alaealistele, ebakainetele kodanikele jne.). Täiendavaid piiramisi, milledest Tallinnas ja mõnes rajoonis on üks levinumaid alkoholi müügi keeld tööriietes kodanikule, meil ei ole rakendatud.
Üksikutes piirkondades on alkoholi tarvitamine tööajal üsna levinud, seda ka Vaabinas. Igas sellises piirkonnas on oma teadaolevad „viinaninad“. Kaupluste töötajatele on antud soovitus kaasa aidata majandite juhtkonnale tööajal alkoholi tarvitamise tõkestamisele. Ka keelduda alkoholi müümast kodanikule, kelle kohta on teada, et ta on tööl ja tal on harjumuseks töö ajal alkoholi tarvitada. Kuigi siingi on tegemist kodaniku teovõime teatud piiramisega, ei ole seni viinamüügi taoliste keeldumiste kohta kaebusi esitatud. Küllap sellepärast, et neid piiramisi rakendatakse ainult seal, kus majandi või selle osakonna juhtkonna ning kaupluse juhataja vahel on asjalik koostöö, mis välistab põhjendamatud alkoholimüügist keeldumised ja vastastikused süüdistused. (Brigadir: „Kuidas ma kindlustan distsipliini, kui kaupmees muudkui müüb viina!“ – Kaupluse juhataja: „Täiskasvanud inimene otsustab ise, millal viina osta. Kas ta seda tööajal joob või mitte, seda valvaku brigadir!“)
Vaabinas on olukord kahjuks nii, et joomapattude kaasosaliseks püütakse teha kaupluse töötajat, sellest siis ka kaupluse töötaja enesealgatus kõnes oleva sildi väljapanemiseks (enesekaitseks) pärast ajalehekirjutise „Juristi töö“ lugemist (vt. erilehekülg „Õiguse kaitsel“ – 12. aprill 1980).“
Palusime sel teemal kommentaari juristilt.
Sõna on Võru rajooni aseprokuröril LEHTE PLAADOL.
Nõukogude seadusandluses on vastu võetud mitmeid eeskirju alkohoolsete jookide müügi reguleerimiseks ja alkoholi kuritarvitamise piiramiseks. Juba 26. jaanuaril 1959 võeti vastu EKP Keskkomitee ja Eesti NSV ministrite Nõukogu ühine määrus „Joomise vastu peetava võitluse tõhustamisest ning korra loomisest kangete alkohoolsete jookide kaubastamisel „, mille järgi on keelatud alkoholi müümine alaealistele, ebakaines olekus isikutele jne. Kaubandusettevõtetes on reguleeritud alkoholimüügi kord ja kellaajad.
Täiendavad eeskirjad võitluses joomarluse vastu on kehtestatud Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadluses 30. juunist 1972 „Joomise ja alkoholi vastase võitluse tugevdamise abinõude kohta“, milles on muu hulgas tugevdatud kaubandustöötajate vastutust alkoholimüügi eeskirjade rikkumise eest.
Võitluses alkoholi kuritarvitamise vastu töö ajal ja töökohas on ülesanded ka töökollektiividel ja ühiskondlikel organisatsioonidel. Need on ära toodud NLKP Keskkomitee ja NSVL Ministrite Nõukogu 23. juuli 1966 määruses. Samuti nähakse ülalmärgitud Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadluses ette: isikud, kelle suhtes on joomise eest aasta kestel korduvalt kohaldatud administratiivkaristusi või ühiskondliku mõjutamise vahendeid, võib töökohas täielikult või osaliselt ilma jätta preemiast ning soodustustest (tuusikutest, korterijärjekorra üle viia kaugemale jne.). Samasuguseid abinõusid võib kohaldada isikute suhtes, kes on viibinud tööl joobeseisundis või kes tarvitavad tööl alkohoolseid jooke. Töökoodeksi § 32 lg. 2 aga kohustab administratsiooni ebakained töötajad töölt selleks päevaks kõrvaldama.
Veel kord rõhutatakse samu põhimõtteid NLKP Keskkomitee 2. augusti 1979 otsuses „Töö parandamisest õiguskorrakaitse alal ja õiguserikkumiste vastu peetava võitluse intensiivistamisest. Selles on ettevõtete, ehituste ja asutuste juhtijate, partei- ja komsomoliorganisatsioonide, sekretäride, ametiühingukomitee esimeeste, tsehhi-, vahetuse ning jaoskonnajuhatajate ja brigadiride tähelepanu juhitud sellele, et nad kannavad isiklikku vastutust distsipliini ja õiguskorra eest.
Nimetatud õigusaktidest nähtub: eelkõige töökollektiivides peab kindlustama distsipliini ja looma olukorra, mis välistaks töö ajal ning töökohas alkoholi tarvitamise. Kui töökollektiivides on terve õhkkond ning täidetakse kõrvalekaldumatult varem kehtestatud õigusnorme, siis langeb ära vajadus täiendavate keeldude kehtestamiseks.
Mis puutub kõne all olevasse keelusilti, siis seadusandlus selliste eeskirjade kohaldamist ette ei näe. Kuigi selline keeld võib teatud juhtudel anda positiivseid tulemusi, tekitaks see praktikas segadust ja arusaamatusi. Esiteks: mida lugeda töörõivaks? Teiseks: milline aeg on tööaeg?
Spetsiaalseid töörõivaid (s. t. kombinesoonid ja kitlid jms.) on ainult vähestel töötajate kategooriatel. Kui kodanik tuleb kauplusesse kulunud kergelt määrdunud riidega, kuid on samal ajal pensionär, koduperenaine, puhkusel olev isik või hoopis põllutööline, karjatalitaja või muu eluala esindaja, kuidas siis sellisele keelusildile vaadata? Näiteks teksariiet kasutatakse tänapäeval nii töö kui ka puhkeaja riietuseks. Seega sõna „tööriietus“ ei filtreeri joodikuid – töödistsipliini rikkujaid.
Ka tööaeg ei ole kõigil töötajate kategooriatel ühesugune. Tööaeg võib lõppeda ühel kell 16, teisel kell 17, kolmandal kell 18, aga vahetustega töötavatel isikutel hoopis erinevatel kellaaegadel.
Kokkuvõtteks: kuigi sildi ülespanek teenis õilsaid eesmärke ja püüdu kaasa aidata, et tööajal ei esineks alkoholi tarvitamist, ei lahendaks see probleemi. Ka ei oleks õige üksnes kaubandustöötajatele panna ülesandeid, mis meie seaduste järgi on ettevõtetel, asutustel ja ühiskondlikel organisatsioonidel. Oluline pole mitte see, millises riietuses alkohol ostetakse, vaid see, et alkoholi ostmise ja joomisega ei kaotataks tööaega. Kahjuks aga töökohtades puudub selles osas vajalik nõudlikkus. Kui kollektiivides on töödistsipliini täitmist nõutud rangelt kõikidelt töötajatelt, nii nendelt, kes kannavad tööl spetsiaalseid töörõivaid, kui ka nendelt, kelle töörõivas ühtib tavalise tänavarõivaga langeb ära, vajadus mitmeti mõistetavate keelusiltide ülespanekuks.