Loodetavasti mitte Urvaste vald

Võru Teataja 21. jaanuar 1930
Vallavalitsuse päev
Näide ühest vallavalitsusest enne sekretäri tagandamist
„Vanamees! Vanamees, kas oled kurt või? Sinu kord! Palju maksad?“
„Issand jumal,“ ehmatab vanamees, siis kiiresti: „Maksan kõik.“
„Lontrus! Kas ma tean, palju su „kõik“ on! Ütle summa!“
„Maamaks ja…“ kogeleb vanamees.
„Lä-lä-läh, maamaks jah…“ osatab sekretär ning hakkab otsima maksjate nimekirja. Küsib:
„Nimi?“
„Peeter Must.“
„Ah, Peeter Must… Pjotr Tsorrnõi… Peeter Porine…“ hoiab sekretär nime meeles, kuid raamatut ei leia. Otsib kapist, kapi pealt ta alt, sahtlist, riiulist, nurgast; liigutab prügikorvis pudeleidki paberite all, kuid raamatuid ei leia. Alles siis, kui vallavalitsus terves koosseisus otsima on hakanud kui sekretär oma toagi on pahupidi keeranud, tuleb sekretäri teiselpoolel meelde, et ta viis ühe paksu raamatu sahvrisse piimapoti kaaneks, sest rotid, kes hääd ei tähendavat, lükkavad kerge kaane kõrvale. Minnakse sahvrisse – ongi raamat käes. Ja töö läheb endises hoos ja usinuses.
Aeg venib. Rahvas ootab.
Maksumaksjad on läbi.
„Tunnistust! Olen oodanud juba 8 tundi.“
Mees on võõras.
„Oodake!“
„Mulle kah tunnistust. Üks tunnistus on taskus kah…“ ja teeb paljutähendava liigutuse tasku juurest suu juurde.
„Tule esimesena! Aga sina mine esialgu ooteruumi,“ tähendatakse 8 tunnilisele ootajale „näed isegi, et ei saa nii äkki.“
Kui see on tõrkuvalt kadunud ukse taha, koguvad kõik tunnistuse tahtja ümber.
„Palju sul on?“ Kõigi näod on pinevil.
„Terve liiter!“
„Tubli! Keerakem uks lukku!“
Koputatakse parajasti.
Sekretär haarab pakkujalt liitri ja pistab prügikorvi.
„Sisse“.
Tuleb noor kooliõpetaja.
Selle vastu kantakse viha, kuid seda ka kardetakse, sest see võib kõiki ajalehte panna.
„Noh, härra õpetaja?“
„Tulin omas vanas asjas. Palun vallavalitsuselt korterirahana 10% mu palgast, sest olen pidanud elama erakorteris. „
„Vaadake, härra õpetaja, see on ikka keeruline asi. See on nüüd meie otsustada… Palju te siis õieti soovite? Teie viimane mõistlik sõna?“
„Vastavalt seadusele – 10%“
„Aga kui me seda ei maksa.“
„Nii ütlesite ka eelmisel korral ja selle tõttu pidin teatama maavalitsusele. Säält on teile vastav korraldus juba tehtud.“
Otsitakse maavalitsuse kirja. Kuid ei leita.
„On vist kadunud. Või tarvitas eit hoide ajamiseks. Kuid ühte mäletan kindlasti, et ühtki käsku pole me saanud. Pange tähele: käsku! Kirjas oli öeldud: meie palume10 prots. välja maksta, kuid mitte, et meie käseme. Näete nüüd isegi, et see kõik on meie teha jäetud. Kui aga mõnikord oled ladna mees ja astud vallamajja tulles viinapoest mööda – teil ju taskuid on ja puru kah, eks me siis näe.“
„Sarnasel juhul ei jää muud üle, kui teile hääd päeva öelda.“
Ütles ja läks.
„Ei võta õnge, kurat, pahandab vallavanem.
„Sarnane moltsiška. Job… „pahandab ka sekretär.
Tunnistuse soovija otsib punnivinna.
Igivana seinakell lööb neli. Vallavanem vaatab oma uuri, tõuseb ja läheb ettetuppa.
„Kell on neli. Vallavalitsuse päev on möödas. Uks saab kinni pandud. Jumalaga!“ Tahab minna tagasi.
Keegi näitab salamahti rusikat, teine viinapudelit.
„Tule sa sisse!“ ütleb vallavanem pudeli näitajale. „Ega me ootajaid või ikkagi koju ajada…“
„Aga mina?..“ hädaldab üks.
„Käi kodu, sest ega me tervet ööd siin teie pärast või raisata. Tule teine kord õigel ajal!“ Ütleb ja lukustab ukse. Sees juba kõlisevad klaasid. Suitsusammas tõuseb läbi akna. Vallavalitsuse päev on mööda.