Õpetaja kahtlane ametistpuksimine, et sellest isegi Narva ajaleht kirjutas

Elu (Tartu) 10. juuli 1908
Uskumata sõnumi
toob Narvas ilmuv leht „Meie Elu“ Urvastest. Sõnum tuleb aga nii kindla sündmustega, et teda siisgi sunnitud oled uskuma. Asi on järgmine.
Urvaste kihelk. kooliõpetajad Leis ja Leppik saanud ootamata Võru maakonna koolide inspektorilt kirja, kus neile ettepandud, endid kolme päeva jooksul ametist lahti võtta, muidu tehtavat seda inspektori poolt. Mehed harutavad mõttes kõik läbi, mis niisuguseks ettepanekuks põhjust võis anda, ei leia aga midagi. Sõidavad inspektori juurde. Sääl toodakse Urvaste kiriku eestseisja kiri ette, kus see teatab, et mõlemad kooliõpetajad 1. juunil kirikus nii valjusti olla rääkinud ja naernud, et õpetaja sunnitud olnud nendele jutluse vahel märkust tegema. Hra Leppik võtnud enese kohe ametist lahti, hra Leis ei ole seda mitte teinud, mis pääle ta 12. juunil ametlise kirja saanud, et ta esialgselt ametist ära on heidetud. Hra Leis palunud selle pääle koolide direktori, et emb kumba, kas tema pääle korrarikkumise pärast kirikus kaebtus tõstetaks ehk temale Urvaste kiriku eestseisja kaebtusekiri kätte antaks, et ta eestseisjat laimamise pärast võiks vastutusele võtta. Otsitavat tunnistusi, et kirikus tõesti olla naerdud ja räägitud, kuid keegi ei teadvat seda tõendada. Hra Leis olevat tubli koolimees ja juba 12-13 aastat Urvastes ametis olnud.
Nii asja sisu, mille tõe eest vastutuse meie, nagu öeldud, „Meie Elu“ hooleks jätame. Kuid, kuida öeldud, näitab sõnum täitsa tõenäoline, nii et kahelda küll vaevalt maksab.
On see sõnum aga tõsi, siis avab ta meie oludesse sügava pilgu. Et mehest, kes pääle 12 aasta koha pääl on laitmata teeninud, kes isegi „punaste päevade“ segastest aegadest ilma takistamata ja kahtlustamata on üle saanud, lahti saada, ei ole muud tarvis kui üks kaebbuse kirjakene kohaliku mõisniku kiriku eestseisja poolt selle üle, et nimetatud kooliõpetaja, kes 12 aastat koolis on noortsugu kasvatanud, kirikus olla naernud ja kõnelenud! Inspektoril on niisugune rutt taga, et tal aega üle ei jää süüdistavatelt ühtegi selgitust pärida, vaid neile ilma ülekuulmata ette paneb 3 päeva jooksul ametist lahkuda. Ainult selleläbi, et hra Leis’il rohkem selgroogu näib olevat, kui tema otsekohesel ülemusel, jääb võimalus järele, asju ligema järeluurimisele võtta, sest selle ootamata vastuseismise läbi tuleb ähvardatud ametist ära heitmine ajutisel näol täitmisele.
Ilma et meie Urvaste kiriku eestseisja kaebtust ligemalt juurdlema hakkaksime, kas temal kaebamise korral asi selge oli ehk mitte, juhime tähele panemist selle korra pääle, kuidas arukorralistel aegadel ühekülgselt, ilma ülekuulamata talitada võib. Meie saame aru, kui „Okr. Ross“ niisuguste sündmuste juures Vene riiklisest seisukohast puna palgesse tõuseb ja tema pahameelega nõuab, et ametnikkudele antagu võimalus julge olla, et mitte iga mõjuva isiku näpunäide neid leivast lahti ei tee. Mees, kelle kätte koolide ülemus tosina aasta jooksul hulga laste kasvatuse on usaldanud, kaotab ilma ülekuulamata usalduse, niipea kui mõjuv isik hääks arvab tema pääle kaebtust tõsta.
Ühtlasi avab meile sarnane juhtumine ka mõjusa pildi, mis meie koolidel ja ka nende õpetajatel oodata on, kui koolide juhatuses, nagu meie Balti Saksa ringkonnad nõuavad, jäme ots endiste võimumeeste kätte läheks.
Kui Urvaste kirikueestseisja kohaliku koolivalitsuse eestseisjana kaebtuse tõstis, siis oleks väga huvitav teada, kas niisuguseks sammuks kohaliku koolivalitsuse otsus olemas on. Teadagi võtavad kohaliku koolivalitsusest hääleõigusliste liikmetena ka kohalik kihelkonnakooliõpetaja ja kihelkonna koolivanem osa, nii et hra Leis praegusel juhtumisel niisamasugune koolivalitsuse liige oli nagu õpetaja ja kirikueestseisja.