Ja veel Leisi lahtitegemise loole lisaks

Õigus, 11. august 1908
Urvaste oludest.
„Rahu mäe peal, isandatel hea meel“, võidakse nüüd Urvastes julgeste laulda, sest seniaegne kihelkonnakooli juhataja Leis on ühes oma abilise Leppikuga umbes 6-7 aastase õerumise järel siit välja õerutud. Mäekülg, kus kihelkonnakoolimaja asub, uinub nüüd jälle endise kuldse aja sõnakuulelikusse „rahusse“ ja isandad võivad heameelega oma võiduvilja mäletseda. Asja ametlikku põhjendust lugedes näitab eemalseisjatele, nagu oleks nimetatud kooliõpetajad lihtsa vallatuse pärast ametist lahkuma pidanud. Meie, urvastlased, aga teame, et siin hoopis teistsuguste põhjustega rehkendada tuleb, teame, et see ametist lahtitegemise lugu tervet meie viimase aja ajalugu väikesel mõedul peegeldab ja ühe, olgugi ehk lühikese lehekülje Urvaste ja sellega ühes ka ka kõige kodumaa edenemisloos sünnitab.
Naermise pärast ametist lahti tehtud …
Kõlaliselt nii naljakas, et tema üle südamest naerda tahaks, sisaldab see lugu eluliselt eneses ometi nii palju viimase aja tragikat, sest keegi ei usu juba, et meie kooliõpetajad kirikusse valjuste naerma ja lärmama lähevad.
Kaine mõistusega inimene, kui ta ka kirikuvastane oleks, ei tee seda iialgi. Et naermise ja rääkimise lugu ainult tõsise põhjuse kinnikatmiseks oli määratud, näitab seegi, et politsei, kes asja järele uuris, kooliõpetajate seekordses ülespidamises mingit kohtuväärilist ei leidnud. Kohaliku rahvakoolide-inspektori sõnad lasevad meid natuke kulisside teha vaadata ja sealt selgib meile koguni teistsugune vaatepilt. „Teie peasüü, kuid mitte ametlik,“ ütles nimetatud herra kooliõpetajatele, „seisab selles, et kiriku-eestseisja teid politikiliselt küllalt ustavaks ei pea. (Millega ta seda põhjendab, ei teatud ütelda. ) Teie olete rahutu element ja teil on rahva peale suur mõju .“ Muidugi mõista, ei ütle keegi arusaaja inimene, et teie sellepärast Urvastest ära läksite, et teie midagi kurja tegite, vaid üteldakse, et kiriku-eestseisja teid „ära sõi“. – Nagu inspektori sõnadest selgub kartsivad kiriku-eestseisja ja õpetaja kihelkonnakooliõpetajate, nimelt Leisi kui vanema tegelase, mõju, kuna Leppikut rohkem tema tööriistaks peeti, ehk küll Leppik õige iseseisvalt neidsamu radasid käis, mis Leiski, sest peaaegu ühine ilmavaade sundis ka ühiselt töötama.
Et just see mõju rahva peale isandatel pinnaks silmas oli, näeme uue leerimaja ja kihelkonnakoolimaja ehitamise plaanide ajaloost. Et kaugemal seisjaid asjaga ligemalt tutvustada, toome selle plaani ajaloost lühikese ülevaate. Nagu ajalehe lugejatel teada, on Urvaste kihelkonnakoolimaja ja leerimaja peaaegu kõige viletsamad üle kodumaa. Igal aastal mässavad selle mõjul kihelkonnakooli õpilaste hulgas mitmesugused külgehakkavad lastehaigused, nagu leetrid, sarlakid, köha jm. ja takistavad koolitööd suureste, sellepärast peab kooliõpetaja, kui ta programmi nõudeid täita ja kooli ajakohasel kõrgul tahab hoida, mitmevõrra hoolsamalt töötama kui mujal. Kõigile on selge, kuidas vilets korter, raske töö jm. kooliõpetaja tervise peale mõjuvad. Kui kooliõpetaja mõnesugusid parandusi palus ette võtta, siis seda muidugi ei tehtud. Kakskümmend aastat olla nõnda läbi saadud, mispärast Leis enam ei saa? „Leis jonnib,“ arvati lihtsalt. Kuid kui meid niisuguste suitsutaredes elama sunnitakse, nagu meie isaisadel kuuekümne aasta eest olivad ja meie seal elada ei taha, siis ei tule küll keegi arusaaja inimene seletama, et meie jonnime. Siin aga tehti seda ometi. Ka leerimaja on nõnda vilets, et ta politsei poolt kord juba elamiseks kõlbmataks tunnistati ja kinni panna taheti. Mõisnikkude mõjul jäi ta aga edasi lahti. Mõni aasta tagasi võeti konvendil plaan üles uut leerimaja ehitada. Vallad aga otsustasivad Leisi nõuandel mitte uut leerimaja, vaid ajakohast kihelkonnakoolimaja ehitada ja praegust kihelkonnakoolimaja leerimajaks ümber muuta. Nõnda oleks kaks kärbest korraga löödud ja pealegi hästi, sest leerimajaks, kus lapsed aastas kõigest 40 päeva, ja sedagi kahes järgus, elavad, kõlbaks praegune kihelkonnakoolimaja, kuna kooliõpetajate ruumid siis ka laste tarvitada jääksivad, mõne väikese tähtsuseta parandusega väga hästi. Pealegi elab köster sellesama katuse all ja võiks siis laste järele valvata, kuna nüüd õpetaja kevadese leeri ajal tütarlapsi surnuaialt palja peaga välja ajamas käis. Sakstele ei meeldinud see plaan, peale mõne üksiku erandi, sugugi. Hapu näoga andsivad nad niipalju järele, et Leisile kohuseks tehti uue kihelkonnakoolimaja eelplaan järgmisele konvendile ette panna. Rõemsa lootusega hakkas Leis tööle ja valmistas ajakohase koolimaja eelplaani. Uus maja oleks eelplaani järele umbes 12-13 tuhat maksma läinud ja 100 lapse jaoks saanud. Suurema tungi korral oleks sinna aga kuni 150 last mahutada võinud Urvaste kihelkonna suurust (umbes 12 tuhat hinge) silmas pidades oli eelplaan parajalt, mõnes joones koguni kokkuhoidlikultki, valmistatud. Mõisnikud aga lõivad kahte kätt kokku: „Issand jumal, kust peame meie niipalju raha võtma!“ Nagu kannaksivad nemad üksi kõik kulu. Üks neist oli avalikum ja tähendas: „Kui meie nii suure kihelkonnakoolimaja ehitame, siis hakkavad kõik oma lapsi koolitama. Kust meie siis veel moonakaid saame!“ Tagajärjeks oli, et mõisnikud Leisi peale üle õla vaatama hakkasivad ja esiotsa küll maja ehitada lubasivad, kuid ehitamine lükati ikka ühest aastast teise ja üteldi: „Tänavu on kehv aasta, raha vähe, ehitame tuleval aastal.“ Niisugust tulevat aastat, millal raha oleks olnud kihelkonnakoolimaja ehitama hakata aga ei tulnudki, sellepärast ei võetud asja enam lubamise allagi.
Tulivad „punased päevad“. Kohe olivad isiklikud vaenlased platsis, et äreva aja järelkaja tumeduses vastastele mõjuvat hoopi anda. Selle tagajärjel anti mõlemad kihelkonnakooliõpetajad kohtu alla. Rahukohtunik ei leidnud nende tegevuses midagi seadusevastast ja mõistis mõlemad mehed süütaks. Sellest hoolimata oli arveraamatusse ikkagi üks lehekülg juurde tekkinud.
1907. aasta sügisel leeri ajal jäi õpetaja ise leerimaja korratuse tõttu haigeks. Nüüd oli tuli takus. Sellesama aasta detsembrikuusel koosolekul võeti konvendil leerimaja ehitamine nii ootamatult kõne alla, et talupoegade saadikud, kelledest nüüd juba paljud uued olivad valitud asja üle eneste vahel enne läbi rääkida ei saanud. Tagajärg oli muidugi, et Uue-Antsla saadiku Asseri vastuvaidlemisest hoolimata, otsuseks tehti juba 1908. aasta suvel uut leerimaja ehitama hakata. Juba ennemalt otsuseks tehtud kihelkonnakoolimaja ehitamisest ei niksatatudki. Kuid saatus näis isandaid kiusama. Uue-Antsla valla algatusel saatsivad kõikide valdade kogud, peale ühe kiriku-eestseisjale palvekirjad, milles nad palusivad, et leerimaja ehitamist veel mitte ette ei võetaks ja asi tuleval konvendil veel kord läbi räägitaks, kas ei oleks mitte sündsam uut kihelkonnakoolimaja ehitada ja vana leerimajaks ümber muuta. Mõned vallad, näit. Vana-Antsla tähendasivad isegi, et nemad kihelkonnakoolimaja ehitamise jaoks valmis on raha andma, kuna nad leerimaja ehitamise korral regulativide järel käivad ja päevad annavad. Kõik see pandi muidugi jälle Leisi arvesse, mis juba ennegi suur küllalt oli.