Jätk jamale õpetajatega

Õigus 29. juuli 1908
Kodumaalt.
e-a. Urvastest. Päris põhjus. Hilja aja eest käis ajalehtedest sõnum läbi, et Urvaste kihelkonna-kooliõpetajad herrad Leis ja Leppik sellepärast ametist lahti saanud, et nad kirikus naernud olla. Meie kirikuõpetaja herra Stein arvas tarviliseks sellest asjast viiele leerilapsele, kelle seas kolm endist Leisi ja Leppiku kasvandikku olivad, seletada. Muu seas ütelnud ta järgmist: „ Neo kats kuulmeistret amma teid väega halvaste kasvatanu. No piävä niä är’ minema, sest et nimä ajalehti kõkke halva kirotase, mis Urvasten sünnüs. Niä omma ka palju muid opanu, kes ka no kirotase. Esi niä inämp ei kirota, no nirotase tõse.“ – Nii on siis meie kirikuõpetaja arvates Leisil ja Leppikul kaks süüdi: 1) on nad ajalehes selle üle kirjutanud, mis Urvastes paha on juhtunud, ja 2) et nad koolis nii hästi Eesti keelt on õpetanud, et nende kasvandikud ka ajalehtedele sõnumeid oskavad saata.
Nagu teatav, otsiti selle kohta tunnistajaid, et Leis ja Leppik kirikus naernud ja juttu ajanud, kuid kedagi peale õpetaja ja köstri ei leitud. Selle kohta pajatas õpetaja: „Kiäki ei taha tunnistajas tulla, üts ütles, et tia haigõ om, tõine, et täll aigu ei olõ.“ Meie omalt poolt võime tõendada, et Leisil ja Leppikul tunnistajatest, kes valmis olivad tõendama, et Leis ja Leppik kirikus naernud ei olnud, puudust ei olnud. Isegi mõni mõisnikkute leivalistest, kelle käest kihelkonna-kooliõpetajate kohta tunnistust ei oodatud, on herra Leisi ja Leppiku tunistajateks heitnud. Nõnda polnud siis sugugi aja puudus ja haigus põhjusteks, et Leisi ja Leppiku vastu tunnistajaid ei leitud, vaid koguni teistsugused põhjused.