Kolhoosi Elu 14. september 1951
KOMMUNISMI VÕRSED
„Sõitke Kuldresse“, soovitati meile rajooni parteikomitees. „Seal on millest kirjutada“.
Nii otsustasimegi ja poole tunni pärast vurasime juba Pikajärve traktorijaama „Willisega“ lookleval maanteel rajooni eesrindlikuma külanõukogu poole.
Rajoonikeskus – väike Antsla linnake oma munakividest tänavasillutisega oli jäänud vaevalt seljataha kui põliste tammede ja pärnade alt hakkasid paistma Antsla Põllumajandustehnikumi suured valged hooned. Uue moodsa karjalauda juurest pöördusime järsku paremale ja sõit jätkus nüüd kitsal alleel.
… Mõlemal pool teed laiusid kolhoosi viljaväljad. Need pole enam endised väikesed põllulapikesed nagu veel mõni aasta tagasi. Ei. Piiripeenrad, mille pärast kunagi tülitseti ja kohut käidi, on üles küntud ja nii nagu inimestest endist on kolhoosikorra tingimustes kasvanud ühine suur ja töökas pere, on ka põllud muudetud meie kolhoosiküla uute inimeste poolt ühtseiks suurteks massiivideks ja pandud head saaki kandma.
„Olemegi Edasis“ osutab traktorijaama ülem I. Kotšetkov kõrgete pargipuudega piiratud kahekorruselise maja poole, mille ees seisab sinine voolujooneline sõiduauto „Pobeda“. Kolhoosikonorist astub välja lühikest kasvu keskealine kolhoosi esimees K. Pakler. Tervitame ja pärime auto saamislugu.
Esimees vaikib hetke ja ruttab siis seletama:
„Ega see üksi. Näe, seal on teine,“ osutab ta käega taamal seisva kahe ja poole tonnise veomasina poole. „Need on valitsuse preemiad heade saavutuste eest loomakasvatuses.“
Neid sõnu lausudes muutub esimehe eluadrast küntud nägu pidulikult rõõmsaks. Ja tõesti, tal on mille üle rõõmu tunda. Kari kolhoosis on nagu pilt. Loomad korralikult söödetud ja puhtad. Lehmad lüpsavad hästi ja kolhoosi sissetulek muudkui kasvab. Eelmisel aastal said nad loomakasvatusest enam kui 200 000 rubla tulu. See võimaldas maksta ka kolhoosnikutele iga normipäeva kohta ligi 3,5 rubla. Tänavu, mil loomakasvatuse kolme aasta plaan on täidetud ja loomad nii kore- kui ka haljassöödaga talveperioodiks hästi kindlustatud, kasvab kõigi eelduste kohaselt kolhoosi tulu ja seega ka kolhoosnikute isiklik jõukus veelgi.
Karjakasvatuse hingeks kolhoosis on karjafarmi juhataja P. Kender. Palju aastaid on ta tegelnud loomakasvatusega ja tunneb seepärast oma tööd väga hästi. Kuigi tal on suurepärased teadmised sellest, kuidas loomi sööta ja joota, kuidas nende eest hoolitseda jne., ei lakka tubli kolhoosnik neid täiendamast. Õhtuti istub ta kaua raamatute taga ja õpib. Valmistub ta ju veterinaarvelskri kutse saamiseks ja veel tänavu annab ta selleks eksami. Õppida, saada kvalifitseeritud töötaja kutsetunnistus, sellest unistas ta sageli noorena kuid asjatult. Selleks oli tarvis raha – võimu, mis pani tookord kõik rattad käima. Temal aga see paraku puudus. Nüüd, mil Kenderil on varsti viiskümmend aastat turjal, saab ta viimaks ometi õppida. Teda, nagu miljoneid teisi lihtsaid kolhoosnikuid õpetab partei ja suur Stalin ja seepärast püüabki ta õppida ja töötada nii, et sellest oleks kasu kogu rahvale.
„Päevad on meil praegu palavad,“ räägib esimees kui me sammume tuules lainetava nisupõllu poole. „Viljanormi täitsime tänavu esimesena rajoonis, nüüd tahame ka koristusele kiiresti lõpu teha. Masinatega läheb see ju ruttu,“ lisab ta veel nagu täienduseks. Suured põhuhunnikud, mis on üksteise kõrval korralikult reas, reedavad juba eemalt, et siin koristatakse vilja kombainiga. Ja nii see ongi.
Tugeva mootorimürina saatel, millesse seguneb peksumehhanismide monotoonne töötamine, ligineb meile kolhoosipõldude hiiglane – iseliikuv kombain. Rasked nisupead kummarduvad hetkeks nelja meetri laiuse ederi ees ja alustavad siis vastaval lindil teekonda trumlisse. Nisu annab hästi välja, keskmiselt oma 22 tsentnerit tuleb hektaari kohta, ja juba mõne ringi järel ongi punker kuldseid teri täis. Siis aga lülitab kombainer mootori hetkeks välja. Suur veoauto ajab oma mahuka kasti punkri suu alla. See avaneb ja tugeva surve mõjul paiskub sahinal kuldne viljajuga autokasti. Kaks kuni kolm korda saab punker oma suu lahti teha kui juba on masinal paras koorem uudsevilja peal ja see alustab teekonda kuivatisse. Autojuhid K. Kallion ja E. Tari on on omavahel võistluses vilja kiirema äravedamise eest. Noor ja energiline kombainer L. Tali, kes tänavu esmakordselt juhib sellist suurt ja keerukat masinat, ei salli et kombain asjatult seisab ning sellepärast ta autojuhtide vahel võistluse organiseeriski.
Kombainile on rooliratta ligidale kinnitatud vimplike. See on tunnustus kombaineri tublile tööle ja räägib temast kui sotsialistliku võistluse võitjast. Noorel kombainijuhil ongi koristatud juba üle saja hektaari vilja kuid veel kaks korda niipalju vilja tahab ta tänavu koristada. Enne ei mõtle ta traktorijaama tagasigi pöörduda.
Ja pole kahtlust, et ta ei korista. Kombaini oodatakse praegu igatsusega igas kolhoosis. Kui möödunud aastal mõni kääbuskolhoosi esimees suhtus kombainisse ja üldse tehnikasse kuidagi ükskõikselt, siis praegustele ühinenud kolhoosidele on kombain sellisel kiirel perioodil, nagu viljakoristus, hädavajalik. Ega asjata öelnud Stalini-nimelise kolhoosi esimees kommunist K. Norman traktorijaama poliitosakonna ülemale: „Hea rääkida, miks viljakoristus ei edene. Tulge ja proovige palju te nende hobu-lõkatitega (nii kutsus ta viljalõikajaid) teha suudate. Kära palju kuid villu vähe.“
Kui viimane seletas, et ka teistel kolhoosidel on sõlmitud lepingud, mis tuleb täita ja peale tema ootavad kombaini veel mitmete teiste kolhooside esimehed lausus Norman jonnakalt nagu enda õigustuseks: „Hästi. Tuleval aastal olen targem ja sõlmin lepingu vähemalt 300 hektaari koristamiseks. Olgu aga kombain ja kõik.“
V. KOLLIN
