Edasi tulevikku

Töörahva Elu 18. oktoober 1960
Mõnda
TULEVIKU PLAANIDEST
*Kasutada Kõiki sisemisi reserve
*Sügiskünd ja sordiseeme tõstavad saaki
* Ühelt pinnaüksuselt võimalikul rohkem söötühikuid
*Karjakopleid on kasulik sügisel väetada
Tootmisaasta hakkab lõpule jõudma, aeg on mõelda juba järgmisele. Käesoleval aastal müüd „Edasi“ kolhoos riigile 115 tonni liha ja 396 tonni piima, kuid eeloleval tootmisaastal anname seda juba tunduvalt rohkem.
Kuidas majand on selleks ette valmistatud ja millised eeldused ning võimalused on olemas, sellest jutustame allpool. Seoses pideva toodangu suurendamisega kerkib esile rida olulisi küsimusi, nagu mullaviljakuse tõstmise, väetiste varumise, söötade tootmise ning ratsionaalse kasutamise jt. aladel. Kui käesoleval tootmisaastal oli peamiseks raskuseks peade arvu ja ruumi küsimus, siis praegu on veel viimane aeg sellele mõelda, et järgmisel aastal oleks loomade arv küllaldane ja neile jätkuks ka ruumi. Kontrollinud majandi võimalusi, selgub, et järgmise aasta sotsialistlike kohustuste täitmiseks peade arvu osas on kõik reaalsed võimalused olemas. Hoopis raskem on söödabaasi kindlustamine oma majandis toodetavate söötadega.
Vajalike söötade tootmise suurendamiseks kasutame ära eeskätt kõik sisemised reservid. Tähtsaks tööks järgmise aasta saagi kindlustamiseks on nõuetekohane sügisene mullaharimine. Kõrrekoorimise aeg on küll läbi, kuid seda hoogsamalt saab teha sügiskündi. Meie põhimõtteks on kõik kevadkülviks minevad põllud künda sügisel. See võimaldab varajasemat külvi, mis omakorda tagab saagi tõusu vähemalt 3-4 ts hektarilt ehk meie pindade juures ligikaudu 500 ts.
Teine tähtis reserv söötade tootmisel on täisväärtusliku ja heade külviomadustega seemne salvestamine. Praegu, mil seemnevili on kuivatatud ja kõik olulised välised põllutööd lõpetatud, alustame kohe seemnevilja puhastamist ning konditsiooni viimist. Korralik sordiseeme annab samuti tunduvalt (2-3 ts) enam saaki hektarilt. Huvitav on seda märkida eriti kartuli juures. Pikemat aega majandis olnud sort „Kalev“ andis vähe üle 160 ts kartuleid hektarilt, kuid hiljuti sissetoodud sordid „Jõgeva Olev“ ja „Jõgeva Talvik“ andsid vastavalt 260 ts ja 310 ts. Siit selgub, millised tohutud võimalused on majanditel söötade tootmise suurendamiseks sordiseemne kasutamisel. Sellest lähtudes oleme pidevalt uuendanud ja täiendanud kartulisorte. Kui eelmisel aastal saime keskmiselt 230 ts kartuleid hektarilt, siis käesoleval aastal, vaatamata ebasoodsale suvele ei jää kartulisaak palju sellest maha.
Meie eesmärgiks on saada võimalikult rohkem söötühikuid ühelt pinnaüksuselt. Selleks oleme rajanud vähemviljakatele põlluosadele kultuurrohumaad-karjakoplid. Need annavad meil hektarilt kuni 2500 sü-ni ulatuvaid rohusaake. Sellistel aladel kasvatatav teravili annaks aga 1000-1200 sü hektarilt. Ainuüksi taolise tootmise planeerimise võttega loome olukorra, kus kõige madalama viljakusega maad annavad samapalju söötühikuid hektarilt kui viljakad põllud. Pealegi hoiame siin kokku tööjõudu, sest kultuurkoplid ei nõua nii suuri harimistöid kui teravili. Selletõttu on kultuurkoplite sü omahind teistest söötadest tunduvalt odavam. Kuid pahatihti paljudes majandites seda ei arvestata. Muidugi ei ole mõeldav, et kultuurkoplid ei vaja peale rajamist midagi. Ka neid tuleb pidevalt hooldada ja väetada. Selleks on sobivaim aeg just praegu, sügisel. Nüüd on majandis olemas küllaldaselt sõnnikut ja virtsa, samuti on pärast koristustööde lõpetamist võimalik karjakoplite hooldamiseks kasutada rohkem tööjõudu. Kogemused näitavad, et septembris-oktoobris antud virts, sõnnik ja mineraalväetis mõjuvad järgmise aasta rohukasvule väga soodsalt ning sügisel väetatud koplites on kevadine rohukasv alati olnud varajasem ja tugevam kui koplites, mis said väetist kevadel.
Oluline tegur põldude viljakuse tõstmisel on orgaaniliste väetiste koguse suurendamine. Kui mõni aasta tagasi saadi meie majandis ligikaudu 3200 tonni sõnnikut, siis praegu saadakse seda üle 5000 tonni. Sõnniku koguse rohkenemist põhjustas üheltpoolt loomade arvu suurendamine, kuid teiseltpoolt ka asjaolu, et seadsime mõlemad laudad sõnnikulautadeks ümber ning neljarealises puhaslaudas panime tööle karjamehe, kes tegeleb ainult sõnniku kogumisega. Sügisel, mil loomad saavad ohtralt haljassööta ja kartuleid, on sõnniku saamise võimalused mitu korda suuremad kui talvel. Praegu on ka mitmesugust allapanumaterjali rohkem käepärast, mida hiljem lume tulekuga on raske kätte saada. Talveperioodiks on meil varutud 3000 kantmeetrit alusturvast ning eeloleval aastal tahame koguda iga loomühiku kohta 15 tonni sõnnikut ehk 8-9 tonni iga külvipinna hektari kohta. Kasutades tugevaid väetisenorme on meil võimalik senisest rohkem laiendada intensiivsete kultuuride, s.o. maisi, söödakapsa ja kartuli külvipinda, mille tulemusena üldine söötühikute kogus tunduvalt suureneb ja võimaldab senisest rohkem toota liha, piima ja teisi loomakasvatussaadusi.
Pideva tootmise laienemise juures ei saa kuidagi unustada heinaseemnekasvatuse osatähtsust. 1955. aastal, kui kolhoosil ei olnud küllaldaselt kultuurrohumaid, saadi igalt lehmalt keskmiselt 1415 kg piima aastas (sellest karjatamisperioodil 640 kg), 1959. aastal, kui karjakoplite pind oli juba 96 ha, saime igalt lehmalt keskmiselt 3098 kg piima aastas, sellest karjatamisperioodil 1728 kg piima – seega koguni 300 kg rohkem kui 1955. aastal saadi terve aasta jooksul.
Toodud näitajad on lihtsad ja paistavad võib-olla koguni tühised olevat. Kuid edaspidise toodangu suurendamise huvides peab iga majand neid arvestama. Nad on möödapääsematult vajalikud.
J. PEETS
„Edasi“ kolhoosi agronoom