Millest me räägime? Loomade nuumamisest!

Töörahva Elu 9. august 1960
Räägime loomade nuumamisest
MINNALASKMISE MEELEOLUD
Miks Kuldres loomade nuumamine ei edene
Kuldre kolhoos ei täitnud juulikuu lahingülesannet loomade nuumamisel. Oli vaja saavutada sigade keskmiseks juurdekasvuks 650 g ööpäevas ja vasikatel 800 g, täideti aga sigadel 498 g ja vasikatel ainult 375 g (!)
Kohapeal ehitatakse uut sigalat 400 seale. Ehitusvalitsus lubas tööd lõpetada 1. juuliks, aga ei pidanud sõna. Sigade ruumikitsikusest kõnelevad vanad poolpimedad ja katkised sigalad, kus seatalitajad palju kasulikku tööaega raiskavad parandamistele. Tööd on mehhaniseerimata. Süüdistatakse ehitusmehi, kuid samal ajal on loomakasvatuse organiseerimisel tõsiseid puudusi, mida saaks kõrvaldada koheselt. Palju on räägitud sigadele koplite ehitamisest, kuid seni ei ole sellele asutud.
Ebarahuldav söödakorraldus näitab hooletut suhtumist loomade nuumamisse. Eelmisel kuul lõppes kartul ja toimus sööda vahetus. Üleminek oli aga halvasti korraldatud. Peale kartuli hakati sigadele andma puitunud vikki. Zootehnik Aime Simson väidab, et viki vananemises on süüdi ilmastik. Peeter Raud, avana kogemustega seatalitaja, soovitas vikki külvata vaheaegadega, et mahlakat sööta saaks pidevalt. Kuid ei agronoom ega partei-algorganisatsiooni sekretär reageerinud sellele. Mahlakama sööda saamiseks oleks võinud osa ristikheina varem koristada.
„Lõssi vedamisel ei ole korda,“ kurdavad talitajad. Lõssi vedaja jagab talitajatele lõssi oma äranägemise järgi. Zootehnikuga kooskõlastamist ei ole.
Lausa hoolimatusest inimeste vastu kõneleb jõusööda väljaandmine. Iga dekaadi lõpul lähevad talitajad lattu. Zootehnik ei ole veel korraldust laomehele toonud. Laost aga juba tuuakse jahu, et loomadele anda. Jahu saab otsa. läheb talitaja uuesti, kuid ikka ei ole veel korraldust. Nii käiakse 4-5 korda enne kui õige jahunorm teada saadakse.
Lautades puuduvad söödaratsioonid. Sööda muudatusel lähevad talitajad kontorisse zootehnikult õiget normi küsima, sest zootehnik lauta ei tule.
Praegu antakse sigadele ristikheinaädalat vabalt hekslitena, jahu 1-1,5 kg (vastavalt eluskaalule), lõssi 0,5 liitrit nuumiku kohta. Sama söödaratsioon on ka paljudes teistes majandites, kuid tulemused palju paremad. Rõuge sovhoosis koguni lõss puudus ja juurdekasv ulatub üle 600 g ööpäevas. Kuid ka Kuldre paremal seatalitajal Peeter Raual oli keskmine juurdekasv oma grupis ligi 600 g ja Alma Sillaril 525 g. Seatalitajad toovad ise haljassööda kohale. Kuna aga kontrolli talitajate töö üle ei ole, siis osa talitajatest on lohakad ja ei too küllaldaselt haljassööta.
Sigadel ei ole allapanu, sulud on seetõttu mustad ja sead virtsas. Hooletusest räägib ka see, et juulis oli kõikides seafarmides punataud, mis pidurdas tublisti juurdekasvu.
Kuu kokkuvõtted näitavad vasikatalitajatest parimaks Armilde Kängsepa. Tema grupi juurdekasv oli 422 g. Ka vähe, temalgi jäi lahingülesande täitmisest palju puudu. Miks? Kõik räägib sellest, et on vaja kohe loomakasvatuse küsimusele rohkem tähelepanu pöörata, tunda rohkem huvi selle töölõigu vastu ja teha rohkem selgitustööd inimestega. Lubamata ükskõikne on kolhoosi esimehe L. Kivi suhtumine loomakasvatuse küsimustesse. Seatalitajate nõudmistele vastab esimees, et sellega tegeleb zootehnik. See polevat tema asi, mis sigalas ja lautades on (!?) Aga kelle siis?
Millal esimees viimati sigalas käis? „Varakevadel, lumemineku ajal, vaatas üle sigalaläve, kuid sisse ei tulnud,“ vastab talitaja Peeter Raud. Vasikatalitaja Alviine Kruus ütleb: „Esimees pole jalga meie lauda juurde saanud, zootehnik käis viimati juunis, kui vasikaid siia toodi…“
On vaja hoolsamat kätt loomade nuumamisel, sest juuli võlg tuleb täita augustis.
A. KALJUSAAR