Sead hakkasid tulu tooma

Kolhoosi Elu 22. marts 1958
MEIE EESRINDLASI
Elfriede Armulik
Mõni aasta tagasi oli “Võidulipu” kolhoosi liige Elfriede Armulik põllutööline. Suure pere emana uskus ta, et seal jääb natukene rohkem aega üle kodu ja laste jaoks. 1951. a. aga anti tema hooleks sigade talitamine – amet, mis nõuab aega, kannatlikkust ja rasket füüsilist tööd.
Esimestel aastatel tundis uus seatalitaja oma tööst vähe rõõmu. Kõik oli vilets. Sigala ruumid olid laokil. Sööt oli nii napp, et poolnäljaseid loomi nähes hakkas hale. Kasvuiive säärane, et häbi kõnelda.
“Võidulipu” kolhoosi tuli uus esimees – kommunist Armilde Sibul. Seatalitajad pidasid temaga kohe praktiliselt nõu, mismoodi asju nii seada, et sead tooksid kolhoosile tulu. Seni oli nii, et talitamise valu ja hool maksid rohkem kui sead ise. Puhtalt kahjulik majanduslik haru kolhoosis! Kaua see nii kestab! Asi peab paranema.
Ent ka äsja tulnud ja kehva kolhoosi vastuvõtnud esimehe käed olid tühjad. Ühiselt plane pidades leiti siiski, et põldheinte varudest võib osa sigade jaoks heinajahuks jahvatada. Esialgene mure oli murtud.
1955. a. kevadel võttis E. Armulik endale lisatööks kasvatada sigala lähedal põllul 0,5 ha suurusel maa-alal kartuleid. Need kulusid varasügisel sigade nuumamiseks. Nüüdsest peale kasvatatakse “Võidulipu” kolhoosis mõlema sigala juures kartuleid, mille hooldamine on talitajate eneste käes ja mida iga kasvataja kulutab oma hoolealuste söödaks.
Juba paar aastat poegivad E. Armuliku hoolealused emised aasta esimestel kuudel. Hiliskevadel, kui põldhein lihavalt lokkama lööb, on nad juba tublid haljassööda kasutajad. Seda toob talitaja neile isu järgi. Peab ütlema: see on neil igal aastal üllatavalt hea. Mitu tundi töötab hekslimasinhommiku- ja õhtupoolikul mahlakat heina peenendades. Talitaja käed väsivad vahel sööta ette kandes, kuid see on hea väsimus, millest tulenevad sealiha juurdekasvu ööpäevased grammid, kilod, tsentnerid, kasvab kolhoosi ja seatalitaja jõukus.
Möödunud aastal kasvatas E. Armulik iga hooldada oleva emise kohta 18,9 põrsast. Nende ööpäevane kasvuiive oli suvekuudel 500-600 grammi. Palju aastaid mahajäänute killas seisnud kolhoos jõudis sealiha tootmisega rajoonis viiendale kohale. 25,2 ts sealiha iga 100 ha põllumaa kohta – sellest võib juba pisut kõnelda. Muidugi, siit tuleb kõvasti edasi minna. Nüüdsest peale on see kergem, sest esimesed, otsivad sammud on astutud.
E. Armuliku mitme aasta pikkust tööd hinnati väärikalt. Teda autasustati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega medaliga “Eeskujuliku töö eest”. See on juba teine autasu, mille osaliseks tubli tööinimene ja pereema sai. Mõni aasta tagasi anti talle kui seitsme lapse emale III järgu “Ema au” orden.
Äsja anti hoolsale töötajale üle medal “Eeskujuliku töö eest”. See tiivustab, paneb veelgi hoolsamini ja põhjalikumalt tööle, veelgi põlevama südamega võitlema kolhoosi jõukuse eest.
Ja tööd – seda jätkub praegu nii ööks kui päevaks. E. Armuliku hoolel on praegu juba 64 mõnenädalast põrsast. Neist peavad hilissuveks kasvama parajad peekonid. Varsti suureneb sigade noorpere arv veelgi. Seni on iga poegija toonud keskmiselt 16 põrsast – nii võib loota, et tänavu ületab E. Armulik tugevasti mullused saavutused.
E. MITT