Võru Teataja 22. märts 1930
Rahapuudus sööb Urvastes metsad.
Aga keegi ei mõtle uusi metsasid istutada.
Otse uskumatult on talumehed hädas rahapuuduse pärast. Aina oksjoni kuulutused vahivad vastu igaltpoolt. Nõutakse sisse küll valla, omavalitsuse, kui ka panga võlge, mis maapidaja turjale on kogunud. Et kuidagi võlga ära maksta, on siinsed Urvaste ümbruskonna talunikud suurte hulkadena otse laastavalt metsi maha saagima pidanud. Kuna Urvaste talunikkudel igal oma osa vastav metsa olemas oli, on nüüd paljud omad metsad nurjatusteks kannistikkudeks muutnud.
Sellesugune metsa mahalõikamine, mida küll hädasunnil tehtud, on äärmiselt halb nähe, sest lõpude-lõpuks ei ole meil enam metsamaterjali kuskilt saada ja uus mets ka nii ruttu juba asemele ei kasva.
Oleks küll väga soovitav, et need, kes on pidanud omad metsad maha saagima, ka sinna uue metsa asemele külvaksid nagu seda riigi metsades sünnib. Vastasel korral jääksid kannistikud mitmekümne aasta kestel kasutult seisma ja teiseks ei paistaks see loodusliselt kuigi meeldivana.
Tuesday, March 23, 2010
"Siirius" täies hoos
Võru Teataja 22. märts 1930
Seltskonnategevusest Urvastes
Liit „Siiriuse“ 1929. a. tegevus oli hoogne.
Pühapäeval 9. märtsil oli liit „Siiriuse“ aastapääkoosolek Urvastes. Aasta aruande ettekandmisel selgus, et liit on töötanud hoogsalt, kuna 1929. a. sissetulekud ulatusid 1530 kroonini, missugune ületab kõik endised aastate sissetulekud. Siin olgu nimetud, et liit ehitab omale maja, mis on nõudnud suuri kulusid ja nõuab veelgi, sest ehitist ei ole suudetud kõige püüdlikuma tahtmise juures veel lõpule viia, kuigi liit juba aasta ringi on võinud siin tegutseda.
Et liidul võimalik oleks oma maja ehitamist lõpule viia, on liidu majanduslise külje soodustamise mõttes Võru maavalitsusele palve edastatud liidu tegevusi eeltulevaks aastaks (1930) lõbustusmaksust vabastamiseks, nagu see möödunud 1929. a. olnud. Vastasel korral ei suudaks liit oma maja mitte lõpulikult valmis teha, kuna liidul ka oma võlad korraldada, mis maja ehitamise juures on tekkinud. Et liidu juhatus omas asjas kõigiti äärmiselt püüdlik on olnud on aasta pääkoosolek endise juhatuse täieskoosseisus tagasi valinud ja seda juba kolmandat korda terve liidu maja ehitamise kestel.
Seltskonnategevusest Urvastes
Liit „Siiriuse“ 1929. a. tegevus oli hoogne.
Pühapäeval 9. märtsil oli liit „Siiriuse“ aastapääkoosolek Urvastes. Aasta aruande ettekandmisel selgus, et liit on töötanud hoogsalt, kuna 1929. a. sissetulekud ulatusid 1530 kroonini, missugune ületab kõik endised aastate sissetulekud. Siin olgu nimetud, et liit ehitab omale maja, mis on nõudnud suuri kulusid ja nõuab veelgi, sest ehitist ei ole suudetud kõige püüdlikuma tahtmise juures veel lõpule viia, kuigi liit juba aasta ringi on võinud siin tegutseda.
Et liidul võimalik oleks oma maja ehitamist lõpule viia, on liidu majanduslise külje soodustamise mõttes Võru maavalitsusele palve edastatud liidu tegevusi eeltulevaks aastaks (1930) lõbustusmaksust vabastamiseks, nagu see möödunud 1929. a. olnud. Vastasel korral ei suudaks liit oma maja mitte lõpulikult valmis teha, kuna liidul ka oma võlad korraldada, mis maja ehitamise juures on tekkinud. Et liidu juhatus omas asjas kõigiti äärmiselt püüdlik on olnud on aasta pääkoosolek endise juhatuse täieskoosseisus tagasi valinud ja seda juba kolmandat korda terve liidu maja ehitamise kestel.
Maksukorraldus 90 aastat tagasi
Võru Teataja 22. märts 1920
Urvastest. Sissetulekumaksu lehed, Võru maksuinspektori poolt jagati vallavalitsuste kaudu elanikkudele neil päevil kätte. Maks peab 20. märtsiks makstud saama. Kõige vähem maks on 12 mk., sellest 8 mk. riigi heaks, 2 mk. valla ja 2 mk. maakonna heaks. Talupidajatel, käsitöölistel, kaupmeestel jne. on maks vastavalt kõrgem. Maksu ennast ei peeta kõrgeks, kuid palju nurinat kuuldub tema jaotuse üle. Ja seda mitte ilma asjata. Näituseks võtame Uue-Antsla vallast: kolme talu omanik N. maksab 180 mk., vaene käsitööline-saapaparandaja 540 mk., teine käsitööline-kellaparandaja 660 mk. Antsla alevist võib samasuguseid naljakaid näitusi võtta: üks kaupmees maksab 24 mk., telegrafist 81 mk., teine – niisama suur äri – 1100 mk., jaamaülem - 18 mk., telegrafist 81 mk., kolme maja omanik 15 mk., üürnik-päevatööline 27 mk. Kahjuks puudub teadaandmise lehtedel juhatus, kas vastulauset võib anda, kellele, mis tähtpäevani. Vähemalt oleks seda pidanud kohalise ajalehegi kaudu teada antama, kui seda teadaannetes enestes ei taheta teha. Sarnane vildak maksude jaotamine jätab maksjates kibeduse tunde – ja seda võiks ärahoida ja peaks.
K.
Urvastest. Sissetulekumaksu lehed, Võru maksuinspektori poolt jagati vallavalitsuste kaudu elanikkudele neil päevil kätte. Maks peab 20. märtsiks makstud saama. Kõige vähem maks on 12 mk., sellest 8 mk. riigi heaks, 2 mk. valla ja 2 mk. maakonna heaks. Talupidajatel, käsitöölistel, kaupmeestel jne. on maks vastavalt kõrgem. Maksu ennast ei peeta kõrgeks, kuid palju nurinat kuuldub tema jaotuse üle. Ja seda mitte ilma asjata. Näituseks võtame Uue-Antsla vallast: kolme talu omanik N. maksab 180 mk., vaene käsitööline-saapaparandaja 540 mk., teine käsitööline-kellaparandaja 660 mk. Antsla alevist võib samasuguseid naljakaid näitusi võtta: üks kaupmees maksab 24 mk., telegrafist 81 mk., teine – niisama suur äri – 1100 mk., jaamaülem - 18 mk., telegrafist 81 mk., kolme maja omanik 15 mk., üürnik-päevatööline 27 mk. Kahjuks puudub teadaandmise lehtedel juhatus, kas vastulauset võib anda, kellele, mis tähtpäevani. Vähemalt oleks seda pidanud kohalise ajalehegi kaudu teada antama, kui seda teadaannetes enestes ei taheta teha. Sarnane vildak maksude jaotamine jätab maksjates kibeduse tunde – ja seda võiks ärahoida ja peaks.
K.
Hm, seegi kõlab väga tänapäevaselt
Võru Teataja 22. märts 1920
Uue-Antslast. Siinse mõisa valitsemine kipub keeruliseks minema. Minevaasta augusti kuul võeti mõisad Vana- ja Uue-Antsla ühes karjamõisatega põllutööministeeriumi alla. Ei kõlvanud siis vanad valitsejad ei ka vana kord. Tehti uuendusi ja seega ka mõisa valitsuslises korras. Pandi nimelt Uue-Antsla mõisa põllutööministeeriumi poolt K. sisse ja nimetati ühtlasi ka teiste mõisate üle, s.o Vana-Antsla koos karjamõisatega, hoolekandjaks. Kuid ei kestnud see uus kord kuigi kaua, ainult mõned kuud, kui juba hoolekandja valitseja K. põllutööministeeriumi poolt tagandati ja kohtulikule vastutusele võetakse. Nii on praegu Uue-Antsla mõisas juba kolmas valitseja selle lühikese aja sees. Ei ole ka veel näha, et sellega vahetamisele lõpp tuleks. Kui palju mõisa nende alaliste vahetuste all kannatab, on igale põllumehele iseenesest selge. Loodame, et see ka ülemusele selge on, et mõisa majapidamine nii kaua vastu ei löö.
Arbaro
Uue-Antslast. Siinse mõisa valitsemine kipub keeruliseks minema. Minevaasta augusti kuul võeti mõisad Vana- ja Uue-Antsla ühes karjamõisatega põllutööministeeriumi alla. Ei kõlvanud siis vanad valitsejad ei ka vana kord. Tehti uuendusi ja seega ka mõisa valitsuslises korras. Pandi nimelt Uue-Antsla mõisa põllutööministeeriumi poolt K. sisse ja nimetati ühtlasi ka teiste mõisate üle, s.o Vana-Antsla koos karjamõisatega, hoolekandjaks. Kuid ei kestnud see uus kord kuigi kaua, ainult mõned kuud, kui juba hoolekandja valitseja K. põllutööministeeriumi poolt tagandati ja kohtulikule vastutusele võetakse. Nii on praegu Uue-Antsla mõisas juba kolmas valitseja selle lühikese aja sees. Ei ole ka veel näha, et sellega vahetamisele lõpp tuleks. Kui palju mõisa nende alaliste vahetuste all kannatab, on igale põllumehele iseenesest selge. Loodame, et see ka ülemusele selge on, et mõisa majapidamine nii kaua vastu ei löö.
Arbaro
Friday, March 19, 2010
Meie Lenini ordeni mees
Töörahva Elu 20. märts 1970
AUTASUSTATUD LENINI ORDENIGA
EDUARD TEE
Võru rajooni põllumajandustöötajaist on kindlasti tuntuim „Edasi“ kolhoosi põllundusbrigadir, sotsialistliku töö kangelane Eduard Tee.
Eduard tee on põline Võrumaa mees. Tema lapsepõlv ja noorusaastad möödusid Urvaste vallas väiketalus. Sõjapäevil võitles E. Tee Nõukogude armee ridades. Pärast demobiliseerumist hakkas tööle kodutalus.
Kui Urvaste mail moodustati „Edasi“ kolhoos, siis oli E. Tee esimeste hulgas, kes ühismajandisse läks. Esimesi kolhoosiaastaid meenutades ütles E. Tee, et „Edasi“ kolhoos sai kohe jalad alla ja on püsinud heal järjel tänapäevani.
1958. a. sai temast põllundusbrigaadi brigadir. Asjaliku ja toimeka mehe juhtimisel hakkas brigaad järjest paremaid tulemusi saama.
„Edasi“ kolhoos on seemnekasvatusmajand ja põllumehe töö on siin filigraanselt täpne, lõpptulemuseks – ainult kvaliteetne sordiseeme. Täpsust tuleb nõuda ka oma alluvatelt ja sellega on Eduard Tee toime tulnud.
Juba rida aastaid on „Edasi“ kolhoosi saagid olnud vabariigi paremate hulgas. Heade tulemuste eest teravilja ja söödakultuuride kasvatamisel anti E. Teele NSV liidu Ülemnõukogu 23. juuni 1966. aasta seadlusega sotsialistliku töö kangelase aunimetus.
Kiitva hinnangu „Edasi“ kolhoosi seemnetele on andnud meie vabariigi majandid. Seemet on siit saanud ka läti ja leedu põllumehed.
E. Tee on NSV Liidu Ülemnõukogu saadik. Hiljuti lõppenud III üleliidulisel kolhoosnike kongressil valiti ta Üleliidulise Kolhooside Nõukogu liikmeks ja hiljem vabariiklikul kolhoosirahva koosolekul vabariikliku kolhooside nõukogu liikmeks.
AUTASUSTATUD LENINI ORDENIGA
EDUARD TEE
Võru rajooni põllumajandustöötajaist on kindlasti tuntuim „Edasi“ kolhoosi põllundusbrigadir, sotsialistliku töö kangelane Eduard Tee.
Eduard tee on põline Võrumaa mees. Tema lapsepõlv ja noorusaastad möödusid Urvaste vallas väiketalus. Sõjapäevil võitles E. Tee Nõukogude armee ridades. Pärast demobiliseerumist hakkas tööle kodutalus.
Kui Urvaste mail moodustati „Edasi“ kolhoos, siis oli E. Tee esimeste hulgas, kes ühismajandisse läks. Esimesi kolhoosiaastaid meenutades ütles E. Tee, et „Edasi“ kolhoos sai kohe jalad alla ja on püsinud heal järjel tänapäevani.
1958. a. sai temast põllundusbrigaadi brigadir. Asjaliku ja toimeka mehe juhtimisel hakkas brigaad järjest paremaid tulemusi saama.
„Edasi“ kolhoos on seemnekasvatusmajand ja põllumehe töö on siin filigraanselt täpne, lõpptulemuseks – ainult kvaliteetne sordiseeme. Täpsust tuleb nõuda ka oma alluvatelt ja sellega on Eduard Tee toime tulnud.
Juba rida aastaid on „Edasi“ kolhoosi saagid olnud vabariigi paremate hulgas. Heade tulemuste eest teravilja ja söödakultuuride kasvatamisel anti E. Teele NSV liidu Ülemnõukogu 23. juuni 1966. aasta seadlusega sotsialistliku töö kangelase aunimetus.
Kiitva hinnangu „Edasi“ kolhoosi seemnetele on andnud meie vabariigi majandid. Seemet on siit saanud ka läti ja leedu põllumehed.
E. Tee on NSV Liidu Ülemnõukogu saadik. Hiljuti lõppenud III üleliidulisel kolhoosnike kongressil valiti ta Üleliidulise Kolhooside Nõukogu liikmeks ja hiljem vabariiklikul kolhoosirahva koosolekul vabariikliku kolhooside nõukogu liikmeks.
Kui poeg saab peksa, siis meier lahti.
Võru Teataja 20. märts 1930
Kui poeg saab peksa, siis meier lahti.
Urvaste meeste omavaheline arvete õiendamine Võru laadalt sõites.
Hiljuti Võru laadalt koju sõites tekkis Urvaste valla meeste G.K., P.H. ja O. ning M.R. vahel väike näselemine, kusjuures M.R. enese jutu järele peksa olevat saanud. Kui suur see peksmine võis olla, on muidugi „ärisaladus“, kuid midagi pidi sääl ikka olema, sest koju tulles, Urvaste mõisas olla M.R nuttes kõnelnud: „Pudel viina Hunt, Hunt…“
Mis selle põhjuseks õieti oli, on teadmata, kuid küll „kohus õiendab“, sest asi olla juba protokolli võetud.
Halvasti läks aga Urvaste meieril, sest tema olla ka sinna segatud. Et peksasaanud poja isa meieris väga tähtis mees, juhatuse liige jne., siis aeti juhatus kokku ja tehti meier lahti. Põhjuseks oli leitud väike viga raamatusse sissekandmises, kuigi sääl midagi kuritahtlikku pole olnud. Nojah, põhjuseks peab ikka midagi olema, sest omavahelist näselemist ei saa ju põhjuseks võtta. Nii polnud muud, kui poeg saab peksa, siis meier lahti, vaatamata sellele, et meier seni oma ametis korralik on olnud. Tema isiklikke asju ja toimetusi ei tohiks muidugi mõista ühisuse asjadega vahetada.
„Vooruslik elumees“ Urvastes
23. märtsil s. a. korraldab „Siirius“ omas majas peo. Kavas on 3. vaat. naland „Vooruslik elumees“, mida ette kanti möödunud aastal külaskäigu etendusel Restus. Algus kell 8. õhtul.
Kui poeg saab peksa, siis meier lahti.
Urvaste meeste omavaheline arvete õiendamine Võru laadalt sõites.
Hiljuti Võru laadalt koju sõites tekkis Urvaste valla meeste G.K., P.H. ja O. ning M.R. vahel väike näselemine, kusjuures M.R. enese jutu järele peksa olevat saanud. Kui suur see peksmine võis olla, on muidugi „ärisaladus“, kuid midagi pidi sääl ikka olema, sest koju tulles, Urvaste mõisas olla M.R nuttes kõnelnud: „Pudel viina Hunt, Hunt…“
Mis selle põhjuseks õieti oli, on teadmata, kuid küll „kohus õiendab“, sest asi olla juba protokolli võetud.
Halvasti läks aga Urvaste meieril, sest tema olla ka sinna segatud. Et peksasaanud poja isa meieris väga tähtis mees, juhatuse liige jne., siis aeti juhatus kokku ja tehti meier lahti. Põhjuseks oli leitud väike viga raamatusse sissekandmises, kuigi sääl midagi kuritahtlikku pole olnud. Nojah, põhjuseks peab ikka midagi olema, sest omavahelist näselemist ei saa ju põhjuseks võtta. Nii polnud muud, kui poeg saab peksa, siis meier lahti, vaatamata sellele, et meier seni oma ametis korralik on olnud. Tema isiklikke asju ja toimetusi ei tohiks muidugi mõista ühisuse asjadega vahetada.
„Vooruslik elumees“ Urvastes
23. märtsil s. a. korraldab „Siirius“ omas majas peo. Kavas on 3. vaat. naland „Vooruslik elumees“, mida ette kanti möödunud aastal külaskäigu etendusel Restus. Algus kell 8. õhtul.
Päris hea iroonia
Töörahva Elu 19. märts 1960
Kuulutus
Urvaste külanõukogu „Võidulipu“ kolhoos vajab kiirema korras põhjaliku teadusliku etevalmistusega
GEOLOOGI
peamiseks tööks on lumehangedesse uppunud põllutööriistade avastamine. Mida kiirem töö, seda suurem tasu.
JUHATUS
(Rubriik „Terava sulega“)
Kuulutus
Urvaste külanõukogu „Võidulipu“ kolhoos vajab kiirema korras põhjaliku teadusliku etevalmistusega
GEOLOOGI
peamiseks tööks on lumehangedesse uppunud põllutööriistade avastamine. Mida kiirem töö, seda suurem tasu.
JUHATUS
(Rubriik „Terava sulega“)
Monday, March 15, 2010
Tõega, lammutate seina maha?
Töörahva Elu 15. märts 1980
KASVÕI LÄBI HALLI KIVI
mõtetega kevades
Kalendrikevadeni jääb päevi vähem kui nädala jagu. Kui palju neid külvikevadeni jääb, ei oska ega taha praegu keegi täpselt öelda. „Omajagu“, arvas Kuldre kolhoosi peainsener Tõnu Maask.
Praegu aga tehakse veel remonti ja haritakse mehhanisaatoreid. Ja ehitatakse masinaid, mida tööstuselt ei saa, majandis aga vaja läheb. Kuldres on lõpukorral kahe pika haljasmassi niitja kokkukombineerimine.
„Keskuse osakonnas ehitab seda Valev Kuus, Restus Kalju Raud,“ teeb peainsener asja selgemaks.
„Miks just need mehed?“ tahan teada.
„Mõlematel on muidu „Kirovets“ käes, päraste kevadist põllutegemist ei ole „Kirovetsile“ enam tihedalt ametit anda, siis just karja söötmine algab. Noh, ja mehed ise on hakkajad.“
„Läheks ja vaataks õige üht?“ pakun. Maask võtab telefonitoru: „Restu? Kas Raua Kalju jõudis tagasi? Ahah.“
Restu töökoda on kunagi ammu, aastaid tagasi ehitatud, sellise arvestusega, et korraga neli traktorit remonti pääseb. Praegu on see aga traktoreid korralikult täis killutud, pea veerandi põrandast võtab enda alla uus haljasmassi niitja, zootehnikute suur unistus.
„Tegelikult on meil neid nelja vaja, iga osakonna jaoks. Sest ainuüksi lehmi on meil üle 1300,“ selgitab taas peainsener, „aga ühe talvega rohkem ei jõua, tuleval aastal teeme edasi.“
Niitjate ehitamiseks ei lubatud rohkem aega kui aasta esimesed kolm kuud ja 1. aprilliks peab niitja valmis olema.
Kalju Raud oli vähese jutuga: „Esimeseks aprilliks kästi valmis. Jõuab küll.“
Kõigepealt?
„Kõigepealt tuli vana teraviljakombain ära lammutada, sest uue masina põhialus on kombainilt. Vedrud veoautolt. Kabiin traktorilt. Sild kartulikombaini oma. Nool tuleb „Füttermeistrilt,“ viitab ta järgemööda niitja osadele.
„Mõtlemist on omajagu?“
„On. Seda peab ikka teadma, mis kuhu käib.“
Viimastel aastatel on rajoonis pika massi niitjaid mitu ehitatud. Kuldre omade jaoks käis aga peainsener Pärnu rajoonis kogemusi saamas.
Kui mees tahab, siis läheb ta kasvõi läbi halli kivi. Nii öeldakse – armastuse kohta. Omajagu armastust peab selleski ettevõtmises olema. Sest ka Restus ehitatud niitja peab läbi töökoja halli silikaatseina välja viima. Uksed jäävad sellele masinale kitsaks.
„Tõega, lammutate seina maha?“
„Tõega.“
„Aprillinali ei ole?“
„Ei ole,“ hakatakse mu umbusust tüdinema.
Nii see põllumees elab, teeb võimatu võimalikuks ja läheb kasvõi läbi halli kivi, kui vaja.
NAIMA NAVI
KASVÕI LÄBI HALLI KIVI
mõtetega kevades
Kalendrikevadeni jääb päevi vähem kui nädala jagu. Kui palju neid külvikevadeni jääb, ei oska ega taha praegu keegi täpselt öelda. „Omajagu“, arvas Kuldre kolhoosi peainsener Tõnu Maask.
Praegu aga tehakse veel remonti ja haritakse mehhanisaatoreid. Ja ehitatakse masinaid, mida tööstuselt ei saa, majandis aga vaja läheb. Kuldres on lõpukorral kahe pika haljasmassi niitja kokkukombineerimine.
„Keskuse osakonnas ehitab seda Valev Kuus, Restus Kalju Raud,“ teeb peainsener asja selgemaks.
„Miks just need mehed?“ tahan teada.
„Mõlematel on muidu „Kirovets“ käes, päraste kevadist põllutegemist ei ole „Kirovetsile“ enam tihedalt ametit anda, siis just karja söötmine algab. Noh, ja mehed ise on hakkajad.“
„Läheks ja vaataks õige üht?“ pakun. Maask võtab telefonitoru: „Restu? Kas Raua Kalju jõudis tagasi? Ahah.“
Restu töökoda on kunagi ammu, aastaid tagasi ehitatud, sellise arvestusega, et korraga neli traktorit remonti pääseb. Praegu on see aga traktoreid korralikult täis killutud, pea veerandi põrandast võtab enda alla uus haljasmassi niitja, zootehnikute suur unistus.
„Tegelikult on meil neid nelja vaja, iga osakonna jaoks. Sest ainuüksi lehmi on meil üle 1300,“ selgitab taas peainsener, „aga ühe talvega rohkem ei jõua, tuleval aastal teeme edasi.“
Niitjate ehitamiseks ei lubatud rohkem aega kui aasta esimesed kolm kuud ja 1. aprilliks peab niitja valmis olema.
Kalju Raud oli vähese jutuga: „Esimeseks aprilliks kästi valmis. Jõuab küll.“
Kõigepealt?
„Kõigepealt tuli vana teraviljakombain ära lammutada, sest uue masina põhialus on kombainilt. Vedrud veoautolt. Kabiin traktorilt. Sild kartulikombaini oma. Nool tuleb „Füttermeistrilt,“ viitab ta järgemööda niitja osadele.
„Mõtlemist on omajagu?“
„On. Seda peab ikka teadma, mis kuhu käib.“
Viimastel aastatel on rajoonis pika massi niitjaid mitu ehitatud. Kuldre omade jaoks käis aga peainsener Pärnu rajoonis kogemusi saamas.
Kui mees tahab, siis läheb ta kasvõi läbi halli kivi. Nii öeldakse – armastuse kohta. Omajagu armastust peab selleski ettevõtmises olema. Sest ka Restus ehitatud niitja peab läbi töökoja halli silikaatseina välja viima. Uksed jäävad sellele masinale kitsaks.
„Tõega, lammutate seina maha?“
„Tõega.“
„Aprillinali ei ole?“
„Ei ole,“ hakatakse mu umbusust tüdinema.
Nii see põllumees elab, teeb võimatu võimalikuks ja läheb kasvõi läbi halli kivi, kui vaja.
NAIMA NAVI
Thursday, March 11, 2010
Suur suusabuum
Elu 11. märts 1940
Urvaste suusapäev 200 võistlejaga
Urvaste suusapäev, mis toimus Urvaste algkooli juures, läks kõigiti hästi korda, sest võistlejaid oli ligi 200 ümber ja umbes samasuur pealtvaatajate kogu.
Tagajärjed meesteklassides: 18 km 1. H. Abel, aeg 1.27,12, 2. A. Vaasa, 3. R. Puusepp; 10 km 1. V. Kelt, 2. H. Keem, 3. R. Avald; 5km 1. K. Avald, 2. M. Buselev, 3. H, Neesaar; 3 km 1. E. Varik, 2. G. Zimbrot, 3. A. Duberg; 2 km 1. V. Undrus, 2. A. Ott, 3. A. Torp; 1 km 1. K. Kängsepp, 2. G. Hass, 3. K. Jõesalu; 0,5 km 1. L. Tiganik, 2. B. Mõtus, 3. M. Lokk.
Naistele, 5 km 1. E. Abel (Viljandi võitja), 2. M. Pallits ja 3. E. Pajumägi; 3 km 1. E. Pajumägi, 2. R. Tarkus, 3. A. Sinimets; 2 km 1. E. Oja, 2. H. Paluteder, 3. S. Jalajas; 1km 1. J. Vall, 2. L. Krüüner, 3. L. Häidmaa.
Urvaste seltskonnategelaste klassis 1. K. Kaljas, 2. A. Pallits, 3. R. Reinumägi.
Suusapäeva heakordaminek ja suusatajate elav osavõtt on tingitud tuntud suusatajate pr. Erna ja hra Herbert Abelite energilisest tööst ja vaevast.
Auhindu oli rohkesti välja pandud eraisikute kui ka organisatsioonide poolt. Naiskodukaitse Urvaste jaoskond varustas võistlejaid sooja teega, ühtlasi oli saadaval maitsevat suppi. Kogu rahvas oli heas meeleolus ja pea kõik suuskadel. Õhtul oli koolimajas referaat suusatamisest Herbert Abeli poolt. Naiskodukaitse Urvaste jaosk. võimlejad kandsid ette suusatamise sihtvõimlemise ettekandeid. Pealik Tiganik jagas välja auhinnad ja diplomid. Lõpuks keerutati tantsu.
Huvitav on jälgida just suusasporti Urvaste algkooli õpilaste juures, sest ei leia vist õpilast, kes ei ole suuskadel. See kergendab palju vanemate vaeva laste kooliviimise kui ka kodutoomise pärast. Urvastest on loota tulevikus häid suusatajaid.
Urvaste suusapäev 200 võistlejaga
Urvaste suusapäev, mis toimus Urvaste algkooli juures, läks kõigiti hästi korda, sest võistlejaid oli ligi 200 ümber ja umbes samasuur pealtvaatajate kogu.
Tagajärjed meesteklassides: 18 km 1. H. Abel, aeg 1.27,12, 2. A. Vaasa, 3. R. Puusepp; 10 km 1. V. Kelt, 2. H. Keem, 3. R. Avald; 5km 1. K. Avald, 2. M. Buselev, 3. H, Neesaar; 3 km 1. E. Varik, 2. G. Zimbrot, 3. A. Duberg; 2 km 1. V. Undrus, 2. A. Ott, 3. A. Torp; 1 km 1. K. Kängsepp, 2. G. Hass, 3. K. Jõesalu; 0,5 km 1. L. Tiganik, 2. B. Mõtus, 3. M. Lokk.
Naistele, 5 km 1. E. Abel (Viljandi võitja), 2. M. Pallits ja 3. E. Pajumägi; 3 km 1. E. Pajumägi, 2. R. Tarkus, 3. A. Sinimets; 2 km 1. E. Oja, 2. H. Paluteder, 3. S. Jalajas; 1km 1. J. Vall, 2. L. Krüüner, 3. L. Häidmaa.
Urvaste seltskonnategelaste klassis 1. K. Kaljas, 2. A. Pallits, 3. R. Reinumägi.
Suusapäeva heakordaminek ja suusatajate elav osavõtt on tingitud tuntud suusatajate pr. Erna ja hra Herbert Abelite energilisest tööst ja vaevast.
Auhindu oli rohkesti välja pandud eraisikute kui ka organisatsioonide poolt. Naiskodukaitse Urvaste jaoskond varustas võistlejaid sooja teega, ühtlasi oli saadaval maitsevat suppi. Kogu rahvas oli heas meeleolus ja pea kõik suuskadel. Õhtul oli koolimajas referaat suusatamisest Herbert Abeli poolt. Naiskodukaitse Urvaste jaosk. võimlejad kandsid ette suusatamise sihtvõimlemise ettekandeid. Pealik Tiganik jagas välja auhinnad ja diplomid. Lõpuks keerutati tantsu.
Huvitav on jälgida just suusasporti Urvaste algkooli õpilaste juures, sest ei leia vist õpilast, kes ei ole suuskadel. See kergendab palju vanemate vaeva laste kooliviimise kui ka kodutoomise pärast. Urvastest on loota tulevikus häid suusatajaid.
Kollasevõitu uudis 80 aasta eest
Võru Teataja 11. märts 1930
Vanatüdruk sai mõne tunni jooksul mehele.
Aga noorte meeste süda on kui lumi kevadel.
Hiljuti levines kulutulena jutt laiali, et Vaabinasse Kurenurme ümbrusse olla ilmunud keegi noormees kosjamõtetega. Mees rääkinud asja „kilupeo“ juures naistele. Naised kogusid oma mõistuse natukese, asudes jõu ja nõuga sissesõitnud kosilasele abiks. – Varsti leitigi vastav mõrsja Kurenurme jaama külje alt, umbes 35. a. preili S. S.
Kaubad sobisid imekiiresti. Pakiti ja valmistati, et aga kolid kokku saada ja õhtuse rongiga ära sõita, sest kosilasel polla palju aega mesinädalaid pidada, kuna võõrad teenijad võida talu töö kodus lohakile jätta.
Saabuski õhtu. Jaamas ootab õnnelik noorpaar rongi pakkide keskel. Rahvast oli kaunis koguke rutanud jaama „õnnelapsi“ päältvaatama. Oodati kohaliku puhkpillide orkestrit saatma. Ähkides tormas rong jaama ette, ilmumata jäi vaid orkester. Õnnest õhetaval näol anti lahkujaile sooje õnnesoove kaasa, et viimaks ometi sel hääl „tütarlapsel“ õnn osaks saanud.
Kus kosilase kodu, ei teadnud keegi õieti, küll niipalju, et rongiga ikka Valga, Tartu või Tallinna suunas sõitsid.
Möödus päeva 4-5, kui nähti õnnelikku mõrsjat isakodus tagasi. Pärimisele, et kuidas nüüd nii järsku tagasi, vastanud eelnimetatud, et peigmiis ess miildü.“ Kuivõrt äraviidud pakkidest tagasi toodi, ei teata.
Vanatüdruk sai mõne tunni jooksul mehele.
Aga noorte meeste süda on kui lumi kevadel.
Hiljuti levines kulutulena jutt laiali, et Vaabinasse Kurenurme ümbrusse olla ilmunud keegi noormees kosjamõtetega. Mees rääkinud asja „kilupeo“ juures naistele. Naised kogusid oma mõistuse natukese, asudes jõu ja nõuga sissesõitnud kosilasele abiks. – Varsti leitigi vastav mõrsja Kurenurme jaama külje alt, umbes 35. a. preili S. S.
Kaubad sobisid imekiiresti. Pakiti ja valmistati, et aga kolid kokku saada ja õhtuse rongiga ära sõita, sest kosilasel polla palju aega mesinädalaid pidada, kuna võõrad teenijad võida talu töö kodus lohakile jätta.
Saabuski õhtu. Jaamas ootab õnnelik noorpaar rongi pakkide keskel. Rahvast oli kaunis koguke rutanud jaama „õnnelapsi“ päältvaatama. Oodati kohaliku puhkpillide orkestrit saatma. Ähkides tormas rong jaama ette, ilmumata jäi vaid orkester. Õnnest õhetaval näol anti lahkujaile sooje õnnesoove kaasa, et viimaks ometi sel hääl „tütarlapsel“ õnn osaks saanud.
Kus kosilase kodu, ei teadnud keegi õieti, küll niipalju, et rongiga ikka Valga, Tartu või Tallinna suunas sõitsid.
Möödus päeva 4-5, kui nähti õnnelikku mõrsjat isakodus tagasi. Pärimisele, et kuidas nüüd nii järsku tagasi, vastanud eelnimetatud, et peigmiis ess miildü.“ Kuivõrt äraviidud pakkidest tagasi toodi, ei teata.
Ehe valimispropaganda
Võru Teataja 11. märts 1930
Vaabinas meelitati vallavaeseid saiaga.
Sotsidel ei vedanud põrmugi, nad said valimistel peksta.
Vaabina vallavalimiste eel korraldati kandidaatide nimekirjade sisseandmisi mitmet moodi. Suurem osa nimekirju säeti kokku üksikute isikute poolt, ilma et kandidaatidele oleks tema kandidatuuri järjekorda näidatud. Kuid valijad lasksid vaevalt end petta, kriipsutati alla sobivale, seega tõstes valitava esimeseks.
Rohkesti kõneainet ja naeru tekitas sotside koosolek, mis valimiste eel ära peeti Al. H. popsi talus. Koosolekul asuti kiires korras nimekirja kokku seadmisele hääletuse teel. Hääletus lõpul selgus, et kaks sotside suuremat „liidert“ N. ja H. olid järjekorras kaugele kukkunud. Ei sarnast asja või välja kannatada! Nagu oleks erilased nimetatud meestele pükstesse asunud, tormasid nad mütsi pähe surudes toast. Kuhu mehed läksid – ei tea, kuid teisel päeval, kaunis varakult, andsid mainitud mehed seks kaunis pika nimekirja, paigutades ennast esimesteks.
Seega polnud veel lõpp. Ühel päeval aeti sotsid kokku, kus tõotati tulevikus kõike hääd. Muuseas lubatud: „kui ma sisse soan, siis vallavanema abis iks pandas, koolimaja ehitamises lase mõtsa teil puha roho iist lõigata ja pressi hinna hää.“ Kahjuks pole küll koolimaja ehitusest ega metsa lõikamisest nii pea juttugi.
Vaatamata kõigile seiklustele, ei vedanud siiski sotsidel. Vaevalt suutsid nad vallanõukogusse viia 4, endise 6 asemel.
Ei jäetud ka valla vaesedgi unustusse. Nii oli keegi „kogumees“ külastanud vaestemaja saia ja märjukesega, lubades neid abirahastada ja igakülgselt aidata. Lasti viimane püügli tagavara mängu, kuid olgu siis vallavaestel ka üks „hää päev.“
Vaabinas meelitati vallavaeseid saiaga.
Sotsidel ei vedanud põrmugi, nad said valimistel peksta.
Vaabina vallavalimiste eel korraldati kandidaatide nimekirjade sisseandmisi mitmet moodi. Suurem osa nimekirju säeti kokku üksikute isikute poolt, ilma et kandidaatidele oleks tema kandidatuuri järjekorda näidatud. Kuid valijad lasksid vaevalt end petta, kriipsutati alla sobivale, seega tõstes valitava esimeseks.
Rohkesti kõneainet ja naeru tekitas sotside koosolek, mis valimiste eel ära peeti Al. H. popsi talus. Koosolekul asuti kiires korras nimekirja kokku seadmisele hääletuse teel. Hääletus lõpul selgus, et kaks sotside suuremat „liidert“ N. ja H. olid järjekorras kaugele kukkunud. Ei sarnast asja või välja kannatada! Nagu oleks erilased nimetatud meestele pükstesse asunud, tormasid nad mütsi pähe surudes toast. Kuhu mehed läksid – ei tea, kuid teisel päeval, kaunis varakult, andsid mainitud mehed seks kaunis pika nimekirja, paigutades ennast esimesteks.
Seega polnud veel lõpp. Ühel päeval aeti sotsid kokku, kus tõotati tulevikus kõike hääd. Muuseas lubatud: „kui ma sisse soan, siis vallavanema abis iks pandas, koolimaja ehitamises lase mõtsa teil puha roho iist lõigata ja pressi hinna hää.“ Kahjuks pole küll koolimaja ehitusest ega metsa lõikamisest nii pea juttugi.
Vaatamata kõigile seiklustele, ei vedanud siiski sotsidel. Vaevalt suutsid nad vallanõukogusse viia 4, endise 6 asemel.
Ei jäetud ka valla vaesedgi unustusse. Nii oli keegi „kogumees“ külastanud vaestemaja saia ja märjukesega, lubades neid abirahastada ja igakülgselt aidata. Lasti viimane püügli tagavara mängu, kuid olgu siis vallavaestel ka üks „hää päev.“
Karm Urvaste-teemaline uudis Paidest
Võru Teataja 11. märts 1930
Urvaste preili tahtis kohtusaalis surra
Ebaõnnestunud üliõpilase enesetapmine Paides
Laupäeva lõuna ajal tahtis keegi looritatud naisterahvas Paides rahukogu istungil oma elu enesetapmisega lõpetada. Naisterahvas tahtis väikse taskunoaga veresooni läbi lõigata, kuid see ei läinud korda, veresoon jäi terveks. Nuga purustas ainult vasaku käe naha. Otsekohe viidi naisterahvas haiglasse, kus ta praegugi viibib. Kogu aja on ta pidanud end üleval väga hüsteeriliselt, keeldudes avaldamast igasuguseid selgitusi enesetapmise põhjuste üle. Ainult nii palju on teada, et enesetapmise põhjustajaks on keegi Paide tuntuim tegelane, nagu naisterahvas ütles.
Esialgu ei olnud võimalik kindlaks teha ka enesetapja isikut. Nüüd on see siiski õnnestunud. Enesetapjaks osutus Urvastest pärit olev noor naisterahvas Elfride L-ts. E. L. on elanud mõnda aega Tartus, käies 10 semestrit ülikoolis, õppides filosoofia teaduskonnas.
Urvaste preili tahtis kohtusaalis surra
Ebaõnnestunud üliõpilase enesetapmine Paides
Laupäeva lõuna ajal tahtis keegi looritatud naisterahvas Paides rahukogu istungil oma elu enesetapmisega lõpetada. Naisterahvas tahtis väikse taskunoaga veresooni läbi lõigata, kuid see ei läinud korda, veresoon jäi terveks. Nuga purustas ainult vasaku käe naha. Otsekohe viidi naisterahvas haiglasse, kus ta praegugi viibib. Kogu aja on ta pidanud end üleval väga hüsteeriliselt, keeldudes avaldamast igasuguseid selgitusi enesetapmise põhjuste üle. Ainult nii palju on teada, et enesetapmise põhjustajaks on keegi Paide tuntuim tegelane, nagu naisterahvas ütles.
Esialgu ei olnud võimalik kindlaks teha ka enesetapja isikut. Nüüd on see siiski õnnestunud. Enesetapjaks osutus Urvastest pärit olev noor naisterahvas Elfride L-ts. E. L. on elanud mõnda aega Tartus, käies 10 semestrit ülikoolis, õppides filosoofia teaduskonnas.
Wednesday, March 10, 2010
Rõõmuteade
Postimees 10. märts 1900
Kodumaalt.
Urvastust. Kord oli kuulda, et karskuse selts „Koit“ väsinud näib olema, kuid rõõmuga võib teatada, et „Koit“ oma väsimuse välja puhanud, juba jälle paar koosolekut ära pidanud, liikmete arvu paari tosina võrra suurendanud ja mõnd muud uuendust toime saatnud.
Monday, March 8, 2010
Varastati värsket-värsket liha
Võru Teataja 6. märts 1930
Murdvargus Urvastes
Päeval tapeti siga, mis öösel ära varastati.
Urvastest, 5. märtsil. Eile tappis Urvastes Koigo asunduses elutsev Eesva Lepnik sea ja asetas selle õhtul sahvrisse, mille uks kõvasti lukustati. Öösel kella 11 paigu läksid kõik magama, kuid kesköö ajal on läbi sahvri akna mitme eesruumi kaudu sahvrisse tungitud, kust päeval tapetud umbes 5 puudaline siga ära viidi. Vargad on pääle sea kaasa viinud ka rasva. Kõik see, nii hästi sissetungimine läbi akna ja mitme ukse, kui ka suure sea äraviimine, on sündinud nii vaikselt, et keegi seda ei kuulnud.
Omanik ei tea kedagi murdvarguses süüdistada, politsei on ametis varguse selgitamisel.
Saturday, March 6, 2010
Talu müüa
Elu 8. märts 1940
Urvaste (end. Vastse-Antsla) vallas, 9 klm. Antsla jaamast looduslikult ilusas kohas müüa „Kaoseandre Nr. 45“
talukoht.
Suurus 57,4 ha, 9 ha metsa, 29 ha põldu, ülejäänud heina-karjamaa. Vallamaja 1,5 km kaugel ja koorejaam lähedal. Pakkumised saata Viljandi, Kirikumõisa tn 13 J. Mihkelson.
Akude laadimispunkt
Elu 8. märts 1940
Akulaadimispunkt Urvastesse.
Alates 11. märtsist algab Urvaste valla Punde talus tegevust Riigi Ringhäälingu akulaadimispunkt, mis töötab uue ajakohase „Aglo“ laadimisseadmega. Tuulevaikuse korral, kui laaditavate akude arv tõuseb vähemalt 15, rakendatakse tööle ka „Continental“ mootor laadija. Olgu märgitud, et Urvaste vallas on üle saja raadiokuulaja, mistõttu on hädatarvilik uue ajakohase laadimispunkti avamine, kuna mõned raadiokuulajad olid sunnitud kohalikkude Riigi Ringhäälingu laadimispunktide vähesuse tõttu oma raadio akusid laskma laadida Antslas, s. o. umbes 10-13 km kaugusel.
Thursday, March 4, 2010
Eelkõige saab siit aimu tolleaegsetest hindadest
Võru Teataja 4. märts 1930
Vasikavargus U.-Antslas
1. märtsi ööl varastati U.-Antsla vallas Soejüri talus Arthur Trageli lukustamata laudast kolme kuune lehmvasikas ära. Kahju hinnatakse 35 kr. pääle. Omanik varguses kedagi kahtlustada ei tea.
Monday, March 1, 2010
Kohustun neilt lüpsma 80 tonni ...
Töörahva Elu 1.märts 1960
ALLI HÕBESAAR „Edasi“ kolhoosi lüpsja-karjatalitaja
Alli Hõbesaar „Edasi“ kolhoosi lüpsja, lüpsis mullu oma loomadegrupilt 549,3 ts piima (iga lehma kohta 3638 kg), jõudes rajooni lüpsjate paremusjärjestuses teisele kohale. Ta sai aukirja ja rahalise preemia.
„Palju te võtate käesoleval aastal oma kohustuseks?“
„Võtan endale 20-lehmalise grupi ja kohustun neilt välja lüpsma vähemalt 80 tonni piima – iga lehma kohta 4000 kg.“
VIRVE METS „Edasi“ kolhoosi nuumsigade talitaja, sai mulluste töötulemuste eest rahalise preemia.
„Palju loodate tänavu sigu nuumata?“
„Vähemalt 500. Kuid võib-olla isegi rohkem.
ALLI HÕBESAAR „Edasi“ kolhoosi lüpsja-karjatalitaja
Alli Hõbesaar „Edasi“ kolhoosi lüpsja, lüpsis mullu oma loomadegrupilt 549,3 ts piima (iga lehma kohta 3638 kg), jõudes rajooni lüpsjate paremusjärjestuses teisele kohale. Ta sai aukirja ja rahalise preemia.
„Palju te võtate käesoleval aastal oma kohustuseks?“
„Võtan endale 20-lehmalise grupi ja kohustun neilt välja lüpsma vähemalt 80 tonni piima – iga lehma kohta 4000 kg.“
VIRVE METS „Edasi“ kolhoosi nuumsigade talitaja, sai mulluste töötulemuste eest rahalise preemia.
„Palju loodate tänavu sigu nuumata?“
„Vähemalt 500. Kuid võib-olla isegi rohkem.
Sunday, February 28, 2010
"Siiriuse" kolhoos - kangekaelsuse tipp?
Töörahva Elu 28. veebruar 1970
Ja siis tulevad lehmad
Nad tulid rahulikult ja aegamööda. Kui kella kaheteistkümneks, kokkulepitud ajaks, oli „Siiriuse“ rahvamaja saalis veel hõredavõitu, kippus hinge kahtluseokas, et mine tea, kas üldse… Aga pool tundi hiljem oli rahvas kohal ja koosolekuga võidi alustada.
Juba mitmendat korda tuldi aru pidama, kas edasist elu minna koos Kuldre kolhoosi perega või jätkata vanamoodi.
Algul läks, nagu minema pidi. Kõik lihtne ja selge. Pole tulevikku väikestel künklikel põllulappidel. Isegi külvikorda ei saa sisse viia, kartul kasvab iga paari aasta tagant ühel ja samal põllul. Palju käsitööd. Omahinnad kallid ja tootmise intensiivsus väike ning tuhat teist häda. Majand on oma lae saavutanud ja selleks, et edasi minna, tuleb asuda uuele teele.
Kuid head mõtted põrkusid tagasi nagu herned kiviseinast. Asjalike küsimuste hulgast hakkasid järjest enam kõrva kiusliku kõlaga:
„Miks just „Siirius“ peab enne teisi ühinema?“
„Kui Kuldre tahab nii väga ühineda, las ühineb „Siiriusega“.“
Eriti aktiivne oli üles astuma üks rohelises mantlis pikka kasvu keskealine naine. Tema oli koguni koosolekuks ette valmistanud mahuka kirjanduslike sugemetega lugemispala üksikust rändajast. Kuid pärast esimehe küsimust: “Kas midagi asjalikku öelda pole?“ jäi selle teose ettekanne pooleli.
Talle sekundeeris energiliselt väiksemat kasvu hallis mantlis vanem naine. See duett andiski kogu koosolekule tooni.
Keegi küsis, miks põllumajandusvalitsus pole välja uurinud peamist põhjust, miks ei taheta ühineda. Võib-olla vajab see tõepoolest uurimist, võib-olla mitte …
Keegi ohkas südamest: „Ja siis tulevad lehmad …“ Ja nagu kogemata laususki välja selle tõe, mida pealiskaudse uurimisega naljalt ei leiagi.
Õigus ta on: kui saab olema suur kolhoos, on „Siiriuse“ ossa ette nähtud rajada suur veisefarm. Künklikele põllumaadel ja nendevahelistele võsatükkidele rajatakse kultuurkarjamaad ja siis … Jätame selle mõtte siiski loo lõppu.
Hääletamine näitas, et arukalt majandi tulevikule mõtlevaid inimesi oli „Siiriuses“ vähe või osutus seekord naiste vastuagitatsioon liiga tugevaks.
Siis teadis keegi öelda, et leivaauto tuli. Korraga hakkas kõigil kiire. Leivaauto sai peamiseks eesmärgiks. Nii nad läksid, tiivustatuna tänase päeva leivamurest, mõtlemata tulevikuleivale. Läksid, kolhoosi tugevaim jõud – naispere – ees ja mehed lonkides järel. Viisid kaasa ka oma kinnisideed …
Tõepoolest, mis juhtub siis, kui tulevad lehmad? See tuhandepäine kari nagu lubati … Ära tallavad kõik. Oma null-kuuesele teed veel traataia ümber, aga kuidas kaitsta neid võsavarjus maatükke ja pealekauba neid heinamaalapikesi, kus igal aastal sai kerge vaevaga mitme Puniku heinad.
***
Sellest koosolekust on juba mitu kuud möödas. Vahepeal pandi eelmise tööaasta plussid ja miinused aastaaruandesse. Nagu bilansikomisjoni otsusest nähtub, ületab „Siiriuse“ kolhoosil miinuste pool tugevasti plusside poole. Langes kartuli- ja põldheinasaak ja söötühikute tootmine põllupinna hektarilt, lehmade piimaand läks tagasi. Seevastu omahinnad tõusid. Kogu tootmist iseloomustab rentaabluse tagasiminek – 24,6 %. Üle jõu elamisest annab tunnistust selline fakt, et 65,5% kogu tulust kulutati palkadeks. Bilansikomisjonis pandi küll „rahuldav“ hinne, kuid esimehel ja peaspetsialistidel tuli 50% planeeritud preemiast jätta kolhoosi kassasse.
Hiljuti toimunud üldkoosolekul küsisid kolhoosnikud esimehelt, kuidas kavatsetakse 1970. a. rentaablust tõsta. Küsimus jäigi konkreetse vastuseta. Kahju …
Samal ajal, kui „Siiriuses“ edutult arutati naabritega ühinemise küsimust, tuldi Urvastes ise ühinemisettepanekuga välja, sest peremehetunne ütles väikese kolhoosi juhtkonnale, et oma jõuga kaasaegsel tasemel enam toime ei tule. Endise Urvaste kolhoosi juhtkonna kiituseks tuleb veel öelda, et majapidamine oli neil korras, kuid töökäte vähesus kimbutas ja võõra tööjõu kasutamine ajas omahinnad kalliks.
Ühinemise mõtted viisid vahepeal teoks „Tõusva Koidu“ ja Võhandu, Kirovi-nimeline ja „Järve“ kolhoos.
„Siiriuses“ aga ollakse uhked oma 24,6%-lisele rentaablusele. Olgugi, et hoobasid selle numbri parandamiseks kolhoosi juhtkonna käes pole, püütakse kangekaelselt ikkagi vanaviisi edasi punnida. Kas tõesti on kunagi kurdetud lehmahirm nii tugev?
E. ESKO
Ja siis tulevad lehmad
Nad tulid rahulikult ja aegamööda. Kui kella kaheteistkümneks, kokkulepitud ajaks, oli „Siiriuse“ rahvamaja saalis veel hõredavõitu, kippus hinge kahtluseokas, et mine tea, kas üldse… Aga pool tundi hiljem oli rahvas kohal ja koosolekuga võidi alustada.
Juba mitmendat korda tuldi aru pidama, kas edasist elu minna koos Kuldre kolhoosi perega või jätkata vanamoodi.
Algul läks, nagu minema pidi. Kõik lihtne ja selge. Pole tulevikku väikestel künklikel põllulappidel. Isegi külvikorda ei saa sisse viia, kartul kasvab iga paari aasta tagant ühel ja samal põllul. Palju käsitööd. Omahinnad kallid ja tootmise intensiivsus väike ning tuhat teist häda. Majand on oma lae saavutanud ja selleks, et edasi minna, tuleb asuda uuele teele.
Kuid head mõtted põrkusid tagasi nagu herned kiviseinast. Asjalike küsimuste hulgast hakkasid järjest enam kõrva kiusliku kõlaga:
„Miks just „Siirius“ peab enne teisi ühinema?“
„Kui Kuldre tahab nii väga ühineda, las ühineb „Siiriusega“.“
Eriti aktiivne oli üles astuma üks rohelises mantlis pikka kasvu keskealine naine. Tema oli koguni koosolekuks ette valmistanud mahuka kirjanduslike sugemetega lugemispala üksikust rändajast. Kuid pärast esimehe küsimust: “Kas midagi asjalikku öelda pole?“ jäi selle teose ettekanne pooleli.
Talle sekundeeris energiliselt väiksemat kasvu hallis mantlis vanem naine. See duett andiski kogu koosolekule tooni.
Keegi küsis, miks põllumajandusvalitsus pole välja uurinud peamist põhjust, miks ei taheta ühineda. Võib-olla vajab see tõepoolest uurimist, võib-olla mitte …
Keegi ohkas südamest: „Ja siis tulevad lehmad …“ Ja nagu kogemata laususki välja selle tõe, mida pealiskaudse uurimisega naljalt ei leiagi.
Õigus ta on: kui saab olema suur kolhoos, on „Siiriuse“ ossa ette nähtud rajada suur veisefarm. Künklikele põllumaadel ja nendevahelistele võsatükkidele rajatakse kultuurkarjamaad ja siis … Jätame selle mõtte siiski loo lõppu.
Hääletamine näitas, et arukalt majandi tulevikule mõtlevaid inimesi oli „Siiriuses“ vähe või osutus seekord naiste vastuagitatsioon liiga tugevaks.
Siis teadis keegi öelda, et leivaauto tuli. Korraga hakkas kõigil kiire. Leivaauto sai peamiseks eesmärgiks. Nii nad läksid, tiivustatuna tänase päeva leivamurest, mõtlemata tulevikuleivale. Läksid, kolhoosi tugevaim jõud – naispere – ees ja mehed lonkides järel. Viisid kaasa ka oma kinnisideed …
Tõepoolest, mis juhtub siis, kui tulevad lehmad? See tuhandepäine kari nagu lubati … Ära tallavad kõik. Oma null-kuuesele teed veel traataia ümber, aga kuidas kaitsta neid võsavarjus maatükke ja pealekauba neid heinamaalapikesi, kus igal aastal sai kerge vaevaga mitme Puniku heinad.
***
Sellest koosolekust on juba mitu kuud möödas. Vahepeal pandi eelmise tööaasta plussid ja miinused aastaaruandesse. Nagu bilansikomisjoni otsusest nähtub, ületab „Siiriuse“ kolhoosil miinuste pool tugevasti plusside poole. Langes kartuli- ja põldheinasaak ja söötühikute tootmine põllupinna hektarilt, lehmade piimaand läks tagasi. Seevastu omahinnad tõusid. Kogu tootmist iseloomustab rentaabluse tagasiminek – 24,6 %. Üle jõu elamisest annab tunnistust selline fakt, et 65,5% kogu tulust kulutati palkadeks. Bilansikomisjonis pandi küll „rahuldav“ hinne, kuid esimehel ja peaspetsialistidel tuli 50% planeeritud preemiast jätta kolhoosi kassasse.
Hiljuti toimunud üldkoosolekul küsisid kolhoosnikud esimehelt, kuidas kavatsetakse 1970. a. rentaablust tõsta. Küsimus jäigi konkreetse vastuseta. Kahju …
Samal ajal, kui „Siiriuses“ edutult arutati naabritega ühinemise küsimust, tuldi Urvastes ise ühinemisettepanekuga välja, sest peremehetunne ütles väikese kolhoosi juhtkonnale, et oma jõuga kaasaegsel tasemel enam toime ei tule. Endise Urvaste kolhoosi juhtkonna kiituseks tuleb veel öelda, et majapidamine oli neil korras, kuid töökäte vähesus kimbutas ja võõra tööjõu kasutamine ajas omahinnad kalliks.
Ühinemise mõtted viisid vahepeal teoks „Tõusva Koidu“ ja Võhandu, Kirovi-nimeline ja „Järve“ kolhoos.
„Siiriuses“ aga ollakse uhked oma 24,6%-lisele rentaablusele. Olgugi, et hoobasid selle numbri parandamiseks kolhoosi juhtkonna käes pole, püütakse kangekaelselt ikkagi vanaviisi edasi punnida. Kas tõesti on kunagi kurdetud lehmahirm nii tugev?
E. ESKO
Subscribe to:
Posts (Atom)
