Päris haarav jutt

Töörahva Elu 15. mai 1980
EESTI NSV 40
KINDLAKS JÄÄDI ALATI
Aeg, oma laste poole pööra pale.
Eelkäija elul on üksainus mõte:
et järgneja tast jõuaks kaugemale.
R. RIMMEL
Palavad ja ärevad olid nood kauged neljakümnendad aastad, mil pandi alus nõukogude võimule meie maal. Julgeid tegusid sooritasid neil päevil mitte ainult need, kes ametlikult kangelaseks tunnistati, vaid paljud ausad, igas olukorras omaks võetud põhimõtetele kindlaks jäänud inimesed.
… Erna ja Rudolf Kiidroni sünnikoht, kasvumaa ja praegunegi elupaik on Kuldres. Nii nende eluteed sõlmusidki.
Rudolfil oli kodus mitu õde-venda. Väikeses majapidamises polnud kõikide töökäsi vaja. Noormees otsis tööd mujal, jõudis teetöölisena Viljandimaale. Seal tervitati 1940. aasta juunipööret üksmeelselt, rõõmsalt. Miitingud, koosolekud. Uue elu ehitamise õhina katkestas Saksa okupatsioon. Põgenemine mobilisatsioonist, enda varjamine kodukandis. Õnn, et tookord ei leidunud õelaid pealekaebajaid, äraandjaid …
Kohe, kui rajoon ja kodupaik vabastati asus Rudolf Kiidron täie jõu ja veendumusega nõukogude võimu, oma võimu kindlustama astus rahvakaitsesse. Juba 1940. a. oli teda kui kõva töömeest tahetud Viljandis miilitsatööle edutada, kuid dokumentide vormistamine jäi pooleli. Okupatsiooni ajal oli teda sealgi taga otsitud.
Erna oli samuti kehva pere lapsi, karjas käinud, talutööd teinud. Nii sai temast 1940. aastal üks Urvaste esimesi kommunistlikke noori.
„Meid oli siis vähe ja ega komsomoli tookord kergelt pääsenudki. Vastuvõtt oli üpris range, oli katseaeg. Käisime koos koolimajas, kus kasutada oli kaks tuba.“
Esimene komsomolisekretär, praegune metsakombinaadi partei sekretär Kalju Andla mäletab Ernat kui sõbralikku, hakkajat ja elurõõmsat kommunistlikku noort.
„Sakslaste tulekul pidin tasa ja hiljukesi edasi elama. Ka mina pean ütlema, et oma ümbrusest pealekaebajaid ei olnud ning okupatsioonivõimud eriti ei tülitanud. Venna pärast tuldi kimbutama. Ta varjas end Saksa armeesse mineku eest. Samal ajal lamas ema teises toas surivoodil … Ehk päästis see lohutamatult kurb sündmus tollel korral tütregi täbarast olukorrast, isegi kõige halvemast?
Uus elu algas nõukogude võimu taaskehtestamisel. Erna ja Rudolf abiellusid. Erna asus tööle täitevkomitees punaarmeelaste ja nende perekondade hooldusametnikuna.
Ajad olid ärevad. Sõda lõppes, kuid sisemine võitlus, klassivõitlus käis edasi. Järgnesid sündmused, mida on raske ja valus meenutada, mis jätsid ellu, hinge ja terviselegi sügavad jäljed …
Metsades hulkusid, tegutsesid uut korda vihkavad bandiidid. Veretöö ohvriks langes terveid perekondi. Koos miilitsatöötajatega jälitas kurjategijaid, eriti bandiit Auvere salka ka R. Kiidron.
… 1946. a. 20. veebruar. Rudolf Kiidron meenutab:
„Pakasene ilm, ka lund oli maas. Meie pool elas ka õe perekond. Kõik magasid. Hiline aeg. Lugesin veel raamatut. Tegin viimase suitsu, kui kuulsin akna taga kobinat. Veidi hiljem koputati.
„Kes nii hilja võib olla?“ mõtlesin ja äratasin raske unega õemehe. Küsimusele, kes on, vastati, et möödaminejad tahavad jalgu puhata.
Juba varem oli kimbutatud miilitsa jaoülemat Haugi, kes kuulisajust küll eluga pääses, kuid sai raskeid vigastusi, tabamuse selga ja näkku. Mõtlesin, et järgmine ohver olen mina. Taipasin, et see hetk on nüüd käes. Läksin tuld kustutama, et tuba pimedaks teha, kui tulistati aknasse. Ei puudunud palju, et oleksin valangu pähe saanud.
„Peame sisse saama …“ kuuldus väljas hääli.
Teised majalised olid tõusnud. Sain oma automaadi kätte, samuti haaras relva õemees. Läks tulistamiseks. Naised kamandasin pikali. Hirm oli, et äkki tabatakse õe imikut. Bandiidid viskasid majja kolm granaati. Ühe püüdsin kinni, viskasin teise tuppa, see ei lõhkenud. Teise haarasin vasaku käega, sellest saingi tabamuse.
Erna: „Aitasin automaati laadida. Kui mees haavata sai, oli vahepeal lootusetuse tunne. Hirm, et ta jookseb verest tühjaks. Kuid ka bandiidid olid kannatada saanud. Hiljem saime teada, et õemees oli tapnud ühe kallaletungija. Majja enam ei tungitud, relvad olid nähtavasti tühjaks tulistatud, kuid maja ümber oli liikumist ja tegutsemist veel tükk aega. Küün süüdati põlema, tuul oli õnneks teiselt poolt, nii et katse meid tulega hävitada ei õnnestunud.“
Rudolf Kiidroni elu päästis Antsla arst Treimuth, kuid käsi tuli ohverdada. Vanem poeg Vello, meremees, tegi 8-kl. õpilasena sellest ööst, mis vanemate jutustuse järgi tallegi elavalt mällu sööbinud, luuletuse:
Oma isale ma olen uhke,
kuigi invaliid on ta
Oma tervise ta jättis
selleks et nüüd õppida
võin ma.
Invaliid – seda küll, kuid mitte elust maha kantud. Seda mitte! Rudolf Kiidron aitas kolhoosi rajada, töötas farmis. oli brigadir, karjamees, tallimees. Hulk aastaid oli ta rahvakontrollikomisjoni esimees, astus kõikjal vahele, kus nägi lohakust, raiskamist, ebaperemehelikkust. Nüüd on pensionil, tervis ei luba enam rohkemat, kuid parteikoosolekutel ütleb ikka oma tõsise, aruka sõna sekka.
Erna Kiidron on kaua aastaid olnud kolhoosi postiljon. Taat toimetab tasapisi kodus, loeb ajalehti, ajakirju, raamatuid. Laual märkasin isegi U. Veismanni brošüüri „Tähed ja tehnika.“ „Eluga peab ikka kursis olema,“ arvatakse selles majas.
Erna Kiidron läheb iga päev Antslasse posti järele, siis kandesse. Rattaga, jalgsi, osalt ka bussiga. Ajalehed, kirjad. Pensionipäevadel viiakse 118 pensionärile kätte kenad summad.
„Käisin vaatamas „Tuulte pesa“. Mõne koha peal tuletas päris täpselt meelde ise läbielatud sündmusi. Nüüd on hoopis teised ajad.“
Nii peabki olema. Selleks võideldi ja jäädi kindlaks. Unustada ometi ei saa … Kuid eriti lugupidavat ja hoolitsevat suhtumist väärivad just need, kes alguspäevade raskusi oma õlgadel on kandnud. Vahel me kipume selle unustama.
LEILI RINNE