Kohati päris armas jutt Urvaste elust-olust

Urvaste all on siin ilmselt mõeldud Urvaste valda, mille alla siis peaksid kuuluma Urvaste mõis, Koigu, Truuta, praegune Kirikuküla ja Urvaste keskus mõistagi. (MK.)

Elu 13. oktoober 1928
Märkeid Urvastest
Võru maakonna põhjapoolses osas piiratuna metsatukkadest, niitudest ja järvedest - asub Urvaste oma 1600 elanikuga ja umbes 300 majapidamisega. Maapind, nagu üldse Põhja-Võrumaal – mägestik, täis niitusid ja metsatukkasid, kuid kohati on ka väga hää saagianniga maid. Igasuguseid kõrgustikka ja muud, mis maa looduslist ilu aitavad tõsta ja matkajaid enda pool suudaks tõmmata, on igal pool. Kuid siiski ei puudu Urvaste maastikul teatav omapärasus, millega urvastlane hingeliselt ühte on kasvanud: need on rikkalikult kividega kaetud viljaväljad, peidetuna lepapuhmastikkudesse ja ikka ja ikka korduvad niidud, künkad ja mäeahelikud. Kuid kivid – neid põlgab urvastlane, sest neid on paiguti vanapagan liig paksult külvanud ja ta püüab neid kõigi abinõudega kõrvaldada, milleks kõik kevadine ja sügisene vaba aeg kulub. Üldse pole Urvastes põllu- ja karjakultuur just kõige kõrgemal; on paiku, kus põlde kõige uuema aja nõute järele haritakse, kuid on ka talusid, kus igasuguste uuenduste pääle skeptiliselt vaadatakse ja asju liig primitiivsete abinõudega aetakse.
Rõõmustavalt mõjub nähtus, et noor, edumeelne põllumeeste klass aga hoopis teist rada püüab sammuda ja vanadele isa-isa põlluharimise ja karjakasvatuse viisidele selja pöörab. Eriti võiks Urvaste karjamajandusel hää tulevik olla, mis aga senini üks meie valusam külg on olnud.
Seltskondlik elu on Urvastes kaunis hoogne, mida tunnistab suur ühingute ning nende perekas liikmete arv.
Võib julgesti ütelda, et Urvastest leidub vähe alasid nii ühiskondlise, kui ka põllumajanduse alal, mis poleks organiseeritud. Ka haridusline tasapind on Urvastes kõrge: väga tihti leidub talusid, kus poeg ehk tütar kesk- ehk ülikooli lõpetanud. Küla simmanid, kus noorsugu ohtralt alkoholi tarvitab ja pussitamise sporti harrastab – on Urvastes kadumise ajajärgus, mille aset täidavad ettekannetega peod seltsi- ja koolimajades.