Vaabina Kool saab sel aastal 130!

6.mai 1978
Kool ja Kodu
Lehekülje koostasid Vaabina 8-kl kooli õpetajad

100 AASTAT VAABINA KOOLI
ENE väidab, et Peebu külakool asutati 1878. aastal. See on meie kooli eelkäija. Seega täitub käesoleval aastal terve sajand kooli asutamisest Vaabinas. Aja jooksul on kool vahetanud nime – kunagisest Peebu algkoolist sai 1962. a. Vaabina 8-kl. Kool. Käesoleva kirjutise raamidesse ei mahu kaugeltki kogu sajandivanuse kooli ajalugu. Võib aga julgesti öelda, et kohaliku kooliga on nii või teisiti olnud seotud 4-5 inimpõlve. Kool oli majakas, mis saatis teele, plinkis sõbralikult kodukohta saabumisel.
Akadeemik H. Liimets on kirjutanud, et kooli tuleb vaadata ühiskonna kui süsteemi ühe allsüsteemina, mis teiste süsteemide kõrval tagab ühiskonna funktsioneerimise ja arengu. Pahatihti aga unustatakse fakt, et iga inimese seisund, tema edu või ebaedu, tema koht sotsiaalses süsteemis on nii või teisiti seotud kooliga. See paneb koolidele suure vastutuse, ent nõuab ka kõikidelt teistelt süsteemidelt täit tähelepanu. Uus NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrus rõhutab, et nüüdisaegne, eriti aga tulevikukool peab olema kogu ühiskonna tähelepanu objektiks. Määrus rõhutab kommunismiehitajatele omaste veendumuste ja töökasvatuse tõhustamist. Kool peab eelkõige andma valmiduse kutse omandamiseks ja tööks. Tuleb murda jää inimeste teadvuses selles osas, et nüüdisaegne keskharidus on orienteeritud ainult kõrgkoolile.
Eeltoodust lähtudes lubatagugi heita pilk sellele, mida Vaabina kool on oma ümbruskonnale suutnud anda. Mõistagi on see raske ülesanne. Kohalik lugeja ehk tahaks jutus allpool näha ka oma nime… Ta leiabki selle, kui elustab mälestused möödunud koolipäevadest ja seostab need tänase tööga, oma kohaga praeguses elus.
1962. a. muutus Vaabina kool kaheksaklassiliseks. Praeguseni on kooli lõpetanud 141 inimest. Meie andmetel töötab neist põllumajanduses 44, tööstuses 34, õpetajakutse on omandanud 6 kasvandikku. Tehes natuke statistikat lähemate erialade kohta, selgub, et ehitajaks on kahjuks hakanud ainult kaks kunagist 8. klassi lõpetajat. Ülejäänud lõpetajad töötavad rahvamajanduse paljudes teistes harudes või jätkavad õppimist. Heameel on märkida, et meie väga väike maakool on suutnud pidevalt anda õpilasi tugevale erialakoolile, Nõo Keskkoolile. Praegu õpivad seal edukalt V. Reinert, A. Käis ja J. Käis.
Heameel on märkida sedagi, et paljud maalapsed on jäänud truuks kodupaigale, neist on saanud tublid põllumehed. U. Allas on Antsla Sovhoostehnikumi peaagronoom, M. Saamen Põlva rajooni Kanepi kolhoosi peazootehnik. Paljud endised Vaabina kooli kasvandikud töötavad Kuldre kolhoosi põldudel ja farmides. Hea mainega on tublid mehhanisaatorid V. Kurss, Tõnu ja Kalev Liibert, Olev Ugur, Mart Puusepp ja paljud teised. Palju ja suuresõnaliselt on kirjutatud koolirõõmudest, õpetaja töörõõmust. Arvan, et killuke kõige õigemat koolirõõmu, mida sa teinekord asjata otsid koolielu argipäevas, astub õpetaja juurde just tubli töömehe näol, kes on leidnud koha elus.
Vaabina 8. kl Kooli 100. aastapäeva eel kasutan meeldivat juhust anda üle praeguse koolipere head soovid kõikidele endistele lõpetajatele ja õpetajatele.
OLEV AROP
kooli direktor

MAA VAJAB HÄID PEREMEHI
Kodu on lapsele valgus ja soojus. Kodu on ema hellus ja hool ning isa tugevus ja töökus. Laps on meie rõõm, elu loomulik jätkumine.
Laps läheb kooli tarkust nõutama. Kodul ja koolil peavad olema ühised eesmärgid. Abi on vastastikune. Kodus me last ju spetsiaalselt ei kasvata, see ei ole tüki- ega tunnitöö. Me kasvatame teda lakkamatult, iga oma teo ja sõnaga, kogu oma olemusega.
Vaabina koolipiirkonnas on enamik lapsevanemaid mõistnud koolipüüdlusi ühendada koduste nõudmistega. Kasvamas on tubli vahetus oma vanematele, kasvamas on inimesed, kelle kordaminekutest elus tunnevad rõõmu ka nende kunagised õpetjad. Toredaid ja töökaid inimesi on meie ühiskonnale vaja. Maa vajab selliseid peremehi, kellel oleks põues ka midagi hellemat peale kõige tähtsama – töö. Et seal oleks südamesoojust ja kaasinimeste mõistmist, armastust looduse vastu, oleks õiglust… Mida rohkem töökaid noori ilmub töökollektiividesse, seda vähem jääb ruumi joomaritele ja loodritele. Tööd armastama õpitakse tegevuses, töös endas. Kui töö pakub rahuldust vanematele, siis saab sellest loomulikult osa ka laps. Töörõõm on kõige õilsam rõõm, õnne alus. Kui jälgida laste suhtumist täiesti tavalisse füüsilisse töösse, siis on selge, kus on kodu olnud eeskujuks, kus mitte.
Meil ei ole lapsi, kes teisele lausa löömahimust kallal kargaksid. Küll aga leidub lapsi, kes oma õigluse jaluleseadmiseks astuvad vahele väiksema ja nõrgema kaitseks. Nii on neid kasvatanud head eeskujud.
Hea on vaadata, kuidas suur vend väikese õega, häbenemata plikatirtsu aidata, läheb vahetunnilgi nõu pidama, käitub temaga usaldavalt ja omainimeselikult. Kodusoojus kandub üle koolirõõmudesse. Neid tundeid peab oskama hoida, selleks on ametisse pandud ja setud tark inimene – õpetaja.
Hästi hoolitseb oma laste eest ja on kooli muredestki osa võtmas perekond Kannimäe. Tublid ja töökad lapsed on neil kasvamas. Igas töös ja igas ürituses on Kannimäed nõu ja jõuga abiks. Nende peres on neli last. Juba varem meie kooli lõpetanud tütar õpib Tartu Pedagoogilises Koolis. Õpetajatel on järelkasvust eriline rõõm. Vanem poeg, kes sel aastal lõpetab Vaabina 8-kl. Kooli, on kindlalt otsustanud käia oma isa, eeskujuliku mehhanisaatori jälgedes. Selle pere liikmete tööarmastus, abivalmidus ja ühtekuuluvus on eeskuju väärivad.
Tublid ja head on Lillmade neli last. Alati on nad viisakad, tagasihoidlikud, heatahtlikud ja abivalmid.
Ei saa nimetamata jätta selliseid tublisid lapsevanemaid nagu Vein, Simberg, Männiste, Kirsimäe. Kunagi ei ole olnud lahkarvamusi nende perede ja kooli vahel. Tore on õpetada selliste vanemate lapsi, kes õpetajat ja kooli austavad ja arvestavad.
Enamikus peredes on ema, kes armastusega oma lapsi kooli saadab. Imetlust väärib Heino Kärssini hoolitsus oma poja eest. Iga emagi ei suuda olla nii hell ja hoolas lapse kasvataja kui tema.
Tublisid õppureid on sirgunud Reinertite ja Saagi perest. Nende lapsed on eeskujuks igal pool, küll pioneeri- ja komsomolitöös, küll isetegevuses, küll osavõtus olümpiaadidest, küll igasuguses muus ettevõtmises. Kõigil on neist ainult rõõmu.
MADELAINE TOKKO
õpetaja
(foto Vennad ANTS JA KALEV KANNIMÄE on suured tehnikahuvilised)

ÜHE KETI LÜLID
On inimesi, kelle kohta öeldakse: „Ta peab oma sõna!” See tähendab, et niisugusele inimesele võib loota – ta täidab oma lubaduse meeldetuletusetagi.
Te lubasite oma sõbrale helistada, aga ei helistanud, sest unustasite. Te hilinesite või ei läinudki üldse, vabandate end välja põdura tervise või mõne muu põhjusega.
Niisuguseid väikesi „reetmisi” tuleb tihtipeale ette. Me ei pööra neile suuremat tähelepanu, andestame. Niisugune hooletus on paljudele lausa harjumuseks saanud. Oleme ise samasugused…
Üks läheb kiirustades tööle, trügib tõugeldes esimesena bussiuksest sisse. Teine jääb siingi delikaatseks. Ometi pole see ainult töölemineku tee. See on osa elust, eluteest. Viisakus, see on käitumismaneer. Kuidas suheldakse teiste inimestega, aga ka kaitsetute loomadega, kuidas suhtutakse loodusesse, selle järgi hinnatakse inimest ennastki. Hästikasvatatud inimene ei tee midagi niisama või juhuslikult, talle on teisi arvestav käitumine omane, loomulik, osa temast endast.
Kuidas saada niisuguseks inimeseks? See sõltub palju enesekasvatusest. Lapsepõlvst peale tuleb end õppima sundima tegema mitte ainult seda, mida tahetakse, vaid ka seda, mida on vaja. Ei tohi lükata homsele seda, mida võib täna, otsemaid ära teha. Õigeaegselt tagastatud raamat, kiri, mis pole vastuseta jäänud, täpselt täidetud ülesanne, lubadused, mis pole tuulde pillutud – need on kõik ühe keti lülid, pidev enesedistsipliini ja vastutustunde kasvatamine.
Kuid kõik algab lapsepõlvest. Iseloom on muudetav, seda võib ümber kasvatada. Aga küll oleks hea inimest kohe, ümber kasvatamata lihtsalt hästi kasvatada.
Suuremalt jaolt kasvavadki meie lapsed ausateks ja julgeteks, sõbralikeks ja lahketeks. Siiski esineb veel olukordi, kus üks ei taha õppida, teine huligaanitseb, kolmas toorutseb ja valetab igal sammul, neljas tabati varguselt…
Kasvatada meie lapsi, tulevikuinimesi – see tähendab ehitada homset. Kommunistliku ühiskonna inimese kasvatamine ei tähenda mitte üksi mõistuse arendamist. See eeldab ka igakülgset tunnete arendamist. Tihtipeale jääbki tunnete kultuur unarusse. Elus sõltub aga palju sellest, kui meeldiv on meiega suhelda ja kas me ise tunneme teistega suhtlemisest rõõmu.
Lapsele on algul elusihid teadmata, elureeglid tundmata. Tema käitumises puudub julgus. Laskem lapsel päevast päeva kaitsta ka oma õigusi ja soove. Selles võitluses kujunebki iseloom, mida tal läheb vaja, et ellu astuda. Võideldes omandab laps mehisust ja iseseisvust. Täiskasvanu võib olla väga range ja väga leebe, ta võib karistada ja andestada, kuid igal juhul peab ta last mõistma. Mõistmine on laste ja vanemate hea suhtlemise pant, millest tuleneb hingeline lähedus. Hingelised sidemed, mõistmine, headus – see on vajalik ka meile, ennekõike aga lastele.
Kodust oleneb, milliste harjumuste ja tahteomadustega läheb laps kooli, ellu. Üheks peamiseks tunnete kujundamise vahendiks ongi kodune mikrokliima.
Kodu on tunnete kool. Mis sealt saadud, jääb kogu eluks. Hoidke oma kodus rõõmu ja rhu! Kodu – see on isa ja ema, hool ja hellus, armastus ja õnnelik lapsepõlv. Kõige suuremgi mure muutub kodus väikeseks, sest ema ja isa oskavad hästi laste muresid kahandada. Rõõm aga muutub kodus kolmekordseks. Mida varem ärkab hinges armastus oma linna, kodumaja, kodukoha vastu, seda tugevam on inimene hingelt.
Säiliks ikka see rikkus, et inimestel oleks soe ja julgustav kodu, et kõigil rännakutel ja matkadel oleks lõpuks siiski sihiks kodu, mängu- ja lapsepõlvemaa.
LOVIISE TAREND
Vaabina 8. kl. Kooli õpetaja.
Foto: LOVIISE TAREND on üks Vaabina kooli lugupeetavamaid pedagooge, töötanud koolipõllul üle 30 aasta.