Uue-Antsla etenduse arvustus

Ugala 29. detsember 1931
„Helifilm“ Uue-Antslas.
Eeskujulikumaid kohti pidu alal on Võrumaal Uue-Antsla. Siin võib juba näha tõsise püüdmise kõrval ka oskust näidendeid lavastada ja näitlejaid juhtida. Pühadeaegne pidu andis sellest jällegi tunnistust. Mängiti operetti „Armunud onu“. Sisustik võimaldab pöörast nalja. Meie ei saa mängu ja lavastuse juure asuda hariliku mõõdupuuga, kuna siin puht asjaarmastajatega tegemist, kusjuures valik väga piiratud. Seda tõendas ka kujukalt koor, mida püüti sulatada lavastusse, kuid mis sinna siiski hästi ei passinud. Naispeaosis proua Kõiv on laitmatu, tal on lavalist vilumust ja julgust – vististi isegi häältki, sest nähtavasti neelab lava akustika vähemalt poole häälejõust. Prl. Kreevald oli liigagi vahva ja oskas nähtavasti hästi kepiga ümber käia, ainult oma häälest ei saanud ta veel hästi jagu. Arvatavasti ei ole ka selle võitmine tal võimata, kui ainult head tahtmist oleks. Nüüd aga kõlas kõik nagu helifilm läbi halva aparaadi. Meesosades Melts rahuldas liigagi, Taalid muidugi ja ka Sollmanniga võis rahul olla. Sumashedsevi munder oli küll tsipake võõrastav ja liialdus, millest oleks pidanud hoiduma. Üldse kippus riietus mõneski kohas asja juba liig melodramaatiliseks tegema.
Publikut oli rohkem, kui oleks tohtinud sisse lasta. Rahvamaja endaga võib väga rahul olla meie oludes, kuid ühe pisiasja on ehitajad ära unustanud, nimelt väljakäigukoha. Ilma selleta ei ole hästi mõeldav ükski rahvamaja.