Kolumn Uue-Antsla elust aastal 1921

Võru Teataja 24. detsember 1921
Pildike Uue-Antslast.
Uue-Antsla vald, mida kahtlemata üheks rikkamaks, suuremaks ja ärksamaks Võrumaa valdadest peetakse, oli seda ainult kaugemas minevikus – mitte nüüd.
Valla keskpunktiks on nagu mujalgi vallamaja, kus ka valla algkool asub. Kaugelt vaatajale, möödasõitjale pakub see suur, kahekordne kivimaja, mis enne sõda oma kümme tuhat maksma tuli, ilusat vaadet. Astud aga vallamaja õue, muudab pilt ennast täiesti, rõhudes nägemise orgaane: vanad remondi tööde jätised vedelevad hunikus siin ja sela, hobuse sõnniku ja muud mädanema löönud aastate kestel kogunud jätisehunikud laotavad kihvtist õhku laiale.
Sammud koolimaja poole mööda puiestiku taolist maariba, mis viimasel suvel karjamaaks on muudetud: siin ja seal lamavas sõnniku hunikud marjapõõsaste vahel ja tee ääres. Ümber nägusa maja, kus mängu-muru ehk jalutusplats oleks pidanud olema, vedelevad samuti remondi tööde jätite hunikud ja pudeli killud. Koolimajast lõuna-hommiku pool kerkib suur hall hoone taeva poole. See on magasiait, maja, mille pärast suuri sõna sõdasid on peetud.
Juba aastaid seisab ta tarvitamata, ainult mõnikord kihab temas elu. See on siis, kui Vanemuine ilusatel pühapäeva õhtutel selle maja kohal lehvib ja Kungla laste rõõmsat laulu pealt kuulab: siis peab Antsla Rahvaharidusselts oma pidu-õhtut.
Isuga kuulab siis kohalik noorsugu siinsete seltsitegelaste nalja pealt. Maja hallitanud seinad ei jõua seesviibijate meeleolu tumestada, olgugi et näitelava ilma dekoratsioonita ja samuti ka ettekanded aegades hallitanud vaimu esitavad. Kantakse aga midagi tõsisemat ja ajakohast ette, siis on unist olekut märgata, - oodatakse lõppu, millal kuulus „Limm“ ette astub ja kui laulurästas laulab:
„Hi, ha – Antsla – kuulus oled sa, laulukaja, sõimukaja, kaardimooriga.
Siis algab tants seltsi keelpillide orkestri saatel. Tuju ülendab veel rohkesti voolav „vabariik“ ja varstigi on saalis kaks muusikat – kutsutud ja kutsumata.
See on siis selle halli maja saladus XX ne aastasaja kultuuriinimeste teater …
Hallist majast viib ilus puiestee ligi aastasaja vanuste puudega vallamaja trepi ette. Maja sissekäigust pahemat kätt on vallamaja viljapuu aed, ilusate ilupuudega ümber piiratud.
Aed, mis kolm aastat maas, vajunult ja lagunenult vedeles, on nüüd ometi üles tõstetud ja ära parandatud, ainult – et aiapostide ostmiseks mitte raha kulutada, arvasid vallaisad heaks aeda ilupuude külge kinni naelutada.
Meie esiisad said juba sellest aru, olgugi, et neid raske orjus rõhus, kui suur tähtsus on ilul ja nad istutasid vallamaja ümber, mis nende ühine omandus oli, ilupuud. Neil oli ilutunnet! Aga meie aja vallaisad tahavad seda hävitada. Trepp, mis vallamajasse viib, on lagunenud ja võib nii mõnelegi kõrge kontsa kandjale kahju sünnitada … Laiade räästaste alla on vallavalitsuse kuulutused ja teated üles löödud. Siin on aastakümnete naelad seina sees ja räägivad meile endistest aegadest …
Viimaks julged sisse astuda eeskotta, kus aga minutitki seista ei usalda, õigem ei kannata, sest ninasse tungib paha lõhn, mis otse väljakannatamata, iseäranis suvel.
Kus on meie tervishoid? Suvel lugesime seinalt: „Väljakäigu kohad hoitagu puhtad, neid pestagu ja desinfitseeritagu iga päev,“ – aga rohkem lugeda ei saanud, sest hais sundis lahkuma …
Viimaks astume ootamise tuppa. On teine kaunis ruumikas. Põrandalt võib aga julgesti labidaga maad kaevata, - ime, et seda veel köögivilja aiaks ei tarvitata.
Pahemat kätt seina ääres on valge, ilus gaseeritud kividest ahi, seinad aga on piibusuitsust mustemad ja kasimata. Nurgas lamavad nädalate pühkmed, mida välja kasida ei näe kellegil aega olevat. Viimaks võtad mütsi aupaklikult peast ja sammud arvatava kantselei ukse poole, et sisse astuda. Kantselei on ootetoast vähem, kuid oma sisseseade poolest teine:
Keset tuba on suur laud, mis paberitega ja raamatutega üle kuhjatud. Laua katteks on mingisugune must narmendavate äärtega ribul, mille koht küll kolikambris peaks olema. Edasi on kaks kappi ja aktide riiul, mille peal nähtavasti aastate tolm lamab. Kappide otsas on vanad tsaaride kullatud raamidega pildid – nagu oodates, mil hoolikad käed neid ja tolmust puhtaks pühiks ja seintele riputaks.
Ühes nurgas on vana kohtu kull hulga pudelite keskel, pea norgu vajunud, rebitud tiibadega. Mustuse poolest seintel, samuti ka põrandal ja igas kohas ei jää see ootetoast sugugi maha. Tuba ei ole vist küll mõni kuu pesemist näinud, kuna akendel ei tea kui kauaaegne kärbse mustus on. Peab imestama, kuidas temas inimesed töötavad ja sealjuures kõigega rahul on.
Selle asemel, et korda pidada, pannakse vallamajas piibud suitsema, sülitatakse põrandale ja kui keegi arukam nõudvam inimene julgeb tähendust teha, vastatakse hooletult: „See on ju vallamaja, ma võin siin teha mis tahan!“
See on siis selle ärksa valla komblus? Sündimisest saadik tahab siin igaüks tark olla ja asja oma seisukohalt vaadelda, üleüldist korda kõrvale heites. Sellepärast on igaühe kohus, kellel vallamaja puhtuse ja korra üle midagi ütelda on, mõjuvalt selleks välja astuda. Tehku seda uued, mida vanad ei teinud. Kõige rohkem peaks see sekretärisse puutuma, kelle kohus on vallamajas korda pidada – korra reeglid igale poole üles seada. Viimasel ajal on ju asi vähegi muutunud. Vähemalt vanad tsaariaegsed jätised on ära kraamitud ja kantseleid puhastud. Mis puutub aga muusse korrasse, siis ei taha see sugugi muutuda: tõmmataks piipu endiselt.
Loodame, et ka teised pahed kord kaovad ja et vallamajas kui ka ta ümbruses täieline kord ja puhtus saab valitsema.
-rg -