60 aastat kolhooside loomisest - 1989. kirjutati sellest nii

Kuldre leht Mai 1989
Meie tänapäev
Kuldre kolhoos on saanud neljakümneseks. Neli aastakümmet on siinne põllumees tööd rüganud ja vaeva näinud, kuid samas ka oma tööst rõõmu tundnud.
Aastatel 1948-1950 moodustatud 18-st kolhoosist on tänaseks välja kujunenud kolhoos, mille üldpind on 11 756 hektarit. Meie käsutuses on 6400 ha haritavat maad. See on rajooni suurim haritava maaga majand, mistõttu ka meie toodangul on otsustav kaal rajooni kogutoodangus. ligi 88% rahalisest tulust tuleb loomakasvatusest. Meil on hobuste I ja veiste II klassi tõufarm ning tõuseakasvandus.
/---/
Kolhoosis on 140 traktorit ja 68 autot, 21 teravilja- ja 10 kartulikombaini.
1.jaanuariks 1989. a. oli majandis 1242 lüpsilehma, 1552 mullikat ja vasikat, 5017 siga ja 68 hobust.
Meil on abitootmine, kus töödeldakse nii elanikkonnale kui ka asutustele lihasaadusi.
/---/
Tänane põllumees ei kiirusta talu võtma, seda enam, et möödunud aastakümnetel on tehtud palju maainimese maast võõrutamiseks. Kuid esimene samm uustalude suhtes on tehtud ka meie mail. Mart Saldre, Endel Neeve ja Andres Holdt on esimesed täieõiguslikud talupidajad Kuldre mail. Nendel on juba esimesed raskusedki üle elatud.
/---/
Tootmiskoondist „Elektrotehnika“ ja Kuldre kolhoosi seovad sidemed 1981. aastast. 1500 inimpäeva igal aastal – selline on olnud tehase rahva panus majandi töödesse-tegemistesse. Aastatega on muutunud need sidemed sisukamateks ja mitmekülgsemateks. Abistatud on majandit nii mehhanisaatorite, treialite, elektrikute kui ka ehitusmeestega, aga samuti mitmesuguste seadmete ja masinate muretsemisel. Kolhoosil on tehasele rendile antud 300pealine sealaut, kus aastas toodetakse 40-50 tonni sealiha tehase töötajate tarbeks. Täname šeffe suure abi eest.
/---/
Tänu teile, tänased töömehed, ükskõik, kus te ka ei töötaks, kas farmil või põllul, töökojas või kontoris! Üheskoos me oleme oma ülesannetega toime tulnud.

KOLHOOSIDE ALGUSAASTAID MEENUTAVAD
LINDA KUUS, endise Vilde-nim. kolhoosi liige
Astusin kolhoosi liikmeks 1950. a. sügisel. Kohe pandi mind tööle lüpsjana, kuigi ise oleks tahtnud töötada hobusega põllul. 15 aastat lüpsjaametit – siia sisse mahub palju ränkrasket tööd, sest sööt tuli ise varuda, haljassööt suvel ette vedada, juurvili tuli ise rohida, aga päeval ka karjas käia. Puhkepäevi siis ei olnud, ka puhkust ei antud. Lisaks sellele tuli mul täita hulk ühiskondlikke ülesandeid: 4 aastat kuulusin rajooni rahvasaadikuna sotsiaalhoolduskomisjoni ning tuli tegelda laste ja vanurite küsimusega; 2 aastat olin rahvasaadik külanõukogus; 9 aastat olin „Pioneeri“ kolhoosi juhatuse liige; 8 aastat „Pioneeri“ kolhoosi naiskomisjoni esimees ja 2 aastat revisjonikomisjoni esimees. Kõigeks selleks tuli planeerida aega oma tööaja kõrvalt. Istungjärgule minnes tuli otsida ise asendaja või tegid seda tööd lapsed.
Pärast 15aastast lüpsjaametit pandi mind karjabrigadiriks, siis oli 2 lauta, kus pidin käima jala kaks korda päevas ja palk oli selle eest 30 rubla kuus. Pärast rasket operatsiooni tuli mul jääda mõneks ajaks koju ning seejärel töötasin tallimehena ja põllutöölisena kuni 68. eluaastani. Nüüd olen kodune.
Olen väga tänulik, et majandi juhtkond ka vanu meelde tuletab. Aasta lõpul kutsuti meid jõululauda.

HEINO KLAAR, endise „Ühenduse“ kolhoosi arveametnik
Oli 1949. aasta kevad. Käisid jutud kolhooside moodustamisest. Oleksid juttudeks võib-olla pikaks ajaks jäänudki, kui poleks olnud 25. märtsi küüditamist. Pärast seda sai allesjäänud rahvas aru, et pääsu kolhoosidest ei ole. 31. märtsil 1949. a. tulid Kuldre ümbruse talupidajad A. Urbanik, E. Lutti, M. Kallion, S. Ventsel, A. Krevald, J. Jauk, A. Viiksaar, K. Kübar, E. Valtin, A. Pajula, K. Vellik, H. Parv, E. Kärsop ja E. Klaar kokku ja moodustasid „Ühenduse“ kolhoosi. Esimeheks valiti August Urbanik ja arveametnikuks Heino Klaar, revisjoni esimeheks Karl Kübar ning brigadiriks Elmar Lutti.
Ka naabruses olevas Vaarikala külas moodustati samal ajal kolhoos „Leek“. kus esimeheks sai Hilda Laidma ja arveametnikuks Jefim Saarman. Tiidu ja Toku külla moodustati „Kiire“ kolhoos – esimees Karl Norman ja arveametnik Helmi Mat. Miku ja Pihleni külla tehti „Koidu“ kolhoos ja Kõlbi külla „Tulevik.“
Esimesel kolhoosiaastal ei olnud vigagi, ilm juhtus olema hea ja rahvas tegi vana usu järgi korralikult tööd. Mõni kolhoosipere sai töötasuks mitu tonni vilja. Allakäik algas 1952. ja 1953. a., kui tulid vihmased suved, vili ja kartul mädanes põllule. Esimees August Urbanik võttis ise agarasti kolhoositööst osa. Tema algatusel tehti isegi silo, milleks ta puhastas ise ära kontori ees oleva katuseta keldri müürid. Talvel oli kolhoosnike põhiliseks tööks kaugeis Mõniste metsades metsa ülestöötamine ja väljavedu, selleks määrati igale kolhoosile vallamajast vastav norm. Peamisteks metsatöödest osavõtjateks olid A. Urbanik, L. Krevald, R. Ventsel jt.
Loomade ühistamisel olid põhimisteks hobused. Nii andis A. Krevald kolhoosi 2 tööhobust ja 2 varssa. Hobuseid sai täis kaks talli – Jammu ja Jõrsi. Lehmad paigutati endisesse Kargaja abimõisa säilinud Ala-Kiisa lauta. Sellest laudast saigi edaspidi „Ühenduse“, „Koidu“, „Leegi“, „Kiire“ ja „Tuleviku“ ühinemisel põhiline lüpsikarjalaut. Sinna viidi esimese mehhaniseerimise astmena Jakobi ojast vesioina abil vesi sisse. Seal töötasid pikka aega lüpsjatena Senni Reivart ja Leida Märdimäe.

JAAN SOOM, endise „Koidula“ kolhoosi põllundusbrigadir.
Astusin „Koidula“ kolhoosi 1949. aastal koos selle kolhoosi moodustamisega. Kolhoosi moodustamist organiseeris initsiatiivgrupp eesotsas Ersto-nimelise mehega. Kolhoosi asutamiskoosolek oli Visela koolimajas. Asutamiskoosolekul selgitati kolhoosikorda, arutati läbi kolhoosi astujate avaldused, viidi läbi valimised. Koosolekust võtsid osa kõik Restu I küla talupidajad ja uusmaasaajad. Kolhoosi juhtkonna valimist õieti polnudki, määrati ametisse kolhoosi esimees, juhatus, revisjon ja põllundusbrigadir. Hakkasin tööle põllundusbrigadirina. Mul tuli teha kõik kolhoosi juhtivad tööd ja käia nõupidamistel külanõukogus. Minu tööpiirkond oli Koigu küla piirist Ilvese talu piirini, kogu Restu I küla. Rahvast oli meil palju, täpset arvu ei mäletagi. Iga maapidaja pidi andma kevadkülviseemne oma maa jaoks. Hiljem töötasin veterinaarsanitarina, farmijuhatajana, laudabrigadirina ja kolhoosi esimehe kohusetäitjana. Olin tööl põllul ja karjakoplis mullikatalitaja. Tegelikult jäin pensionile 1980. aastal