Kuldre kooli lehekülg rajoonilehes

Töörahva Elu 21. veebruar 1978
Kool ja Kodu
Lehekülje koostasid Kääpa 8-kl. Kooli õpetajad (tegelikult on kirjutanud Kuldre kool, lehes on trükiviga -toim.) .

ARUKAS JÄRELEVALVE VEEL ARUKAM USALDAMINE
Noorte järelevalvetusest ja sellega kaasnevatest rasketest tagajärgedest on korduvalt ning ulatuslikult räägitud ja kirjutatud. Tundub, et üldine sõjakäik ohtliku vaenlase vastu on mõningaid tulemusi adnud, kuid seda küsimust ei saa muidugi veel kasvatustöös lahendatuks lugeda.
Seoses järelevalvetus eprobleemiga tuleks rääkida ka usaldusest. Kus on piirid?
Lastevanemate kui ka õpetajate jutuajamisi jälgides võib mõnikord jääda mulje, nagu ei saaks noori inimesi enam hästi mitte milleski usaldada. Kurtmiste lühike sisu on umbes järgmine. Õpilasega on ainult niikaua asjad korras, kuni sa tal silma peal saad hoida. Pead aga hetkeks muude asjadega tegelema või kui sind ennast parajasti ei ole majas, siis...
Muidugi esineb üksikuid noori, kellega võib tõepoolest selline lugu olla. Aga totaalsele umbusaldamisele tuleb küll julgelt vastu hakata, see võib kasvatustöös tuua niisama kurbi tagajärgi kui järelevalvetus. Esiteks peab arvestama, et ükski noor inimene ei jää igavesti lapseks. 18-aastasena peab inimene kõikjal enese eest väljas olema. Vanemate õpetussõnad ja õpetajate nõuanded ei vabasta täiest vastuttusest enam kedagi. Kuidas saakski noor inimene 18-aastasena hakata kasutama ja väärima usaldust, kui talle seda seni ei ole osaks saanud.
Teiseks. Umbusaldamine ei jää kasvandikele märkamata. See ärritab, tekitab viha, hävitab normaalse vahekorra. Tulemus – kaob kasvandikupoolne usaldus, mis peaaeg ualati võiks suhteliselt valutult halbu asj uavastada ning kõverkäigud õigeaegselt õgvendada.
Kolmandaks. Kahtlustamine tekitab igas inimeses trotsi, soovi oma vastast ninapidi vedada, et too oma nahal jõuaks tõeni – temast ollakse targem. Ükski vägikaikavedamine ei lõpe kahepoolse võiduga, vaid üks pool peab kaotama. Kurb, kui kaotajaks jääb kasvataja.
Lugeja võib kärsitult küsida: “Aga näited?”. Neidki leidub, vaadake hoolega enda ümber ringi.
Kujutage ette klassiõhtut. Kellaosutid näitavad vaevu seitsmendat õhtutundi. Koolimaja vahetus ümbruses patrullib tütrekese ema. Kes teab, mis seal koolimaja seinte vahel võib õhtusel ajal juhtuda? Veel rohkem aag õhtuhämaruses klassikaaslastega ühisel koolist kojuminekul.
Tüdruk on tegelikult elava loomuga, kuid kaalutleva iseloomuga ning oskab endast hästi lugu pidada. Poleks nagu mingit põhjust karta, et lausa kooliseinte vahel toimuvad üritused kedagi hukatuse küüsi viivad. Milleks siis selline vahipost?
Eespool tooduga ei soovinud ma madaldada suurt tööd, mida väga paljud täiskasvanud teevad järelevalvetuse tõhustamiseks. Jutt on vaid faktorist, mis võib selle töö tulemused hävitada.
Tulemusi võime loota siis, kui arukale järelevalvele lisandub arukam usaldamine.
VELLO KÜNNAPUU
Kuldre 8-kl. Kooli direktor.

TÕELISE TÖÖRÕÕMU POOLE
Sihikindel tööarmastuse ja oskuse kujundamine koolis on kommunistliku kasvatuse tähtis koostisosa. Tööõpetuse õpetajana on heameel sellest, et töökasvatus on viimasel ajal erilist tähelepanu leidnud. NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu määruses “Üldhariduskooli õpilaste õpetamise ja kasvatamise ning nende tööks ettevalmistamise edasisest täiustamisest” öeldakse: “Koolide pedagoogilised kollektiivid ning partei-, ametiühingu- ja komsomoliorganisatsioonid on kohustatud... kasvatama noortes tööarmastust, sügavat lugupidamist tööinimestest ja valmisolekut töötada materiaalse tootmise sfääris...” Tööpõld sel alal on üpris avar ning nõuab kõigile pingutustele lisaks veel head ja asjalikku koostööd vanematega, samuti majandiga.
Teatavasti toimub töökasvatus üldhariduskoolis tööõpetuse, ühiskondlikult kasuliku töö, iseteenindamise, õpilasmaleva kaudu. Õpilasmaleva rühmi meie kooli õpilastest küll pole moodustatud, kuid enamik vanemate klasside õpilastest võtab suvevaheajal osa tööst Kuldre kolhoosis ja teistes elukohajärgsetes majandites. Olulisem on nende panus söödajuurviljade rohimisel, abistatakse heinatöödel, farmides. Mõned poisid on rakendamist leidnud remonditöökodades. Töötades majandi spetsialistide asjatundlikul ja nõudlikul juhendamisel, saavad õpilased kõige paremini ettekujutuse sellest, kuidas tuleb tegelikult töötada, mida üks või teine töö endast kujutab. Kindlasti on see abiks, kui tuleb valida elukutse. Nii süveneb armastus töö vastu üldse, lugupidamine tööinimeste vastu. Saadakse tunda tõelist töörõõmu, kui seljataga on raske, aga kordaläinud tööpäev.
Kui on möödunud suvevaheaeg, tehtud kokkuvõtted, autasustavad majandite esindajad neid, kes tublimad, hinnaliste kingitustega. Meil väljakujunenud traditsiooni järgi toimub see esimesel koolipäeval, avaaktusel – olles seega eriti meeldejääv. Eks ole seegi üks põhjustest, miks suvevaheaeg veedetakse meeleldi töötades.
Õppeaasta kestel töötavad õpilased õppe-katseaias, kooliümbruse ja klassiruumide korrastamisel jne. Kooli juhtkond on hea seisnud selle eest, et mitmesuguseid eale vastavaid aiatööriistu oleks küllaldaselt ja et need oleksid korras. Igale klassile on kinnitatud objekt, mida tuleb pidevalt korras hoida. Kahjuks puuduvad täielikult väikemehhaniseerimisvahendid, kõiki töid tuleb teha käsitsi. Arvatavasti mõjutab nende puudumine töökasvatust mõningal määral negatiivses suunas.
Oma spetsiifika tõttu tagab järjepidavuse töökasvatuses selline õppeaine nagu tööõpetus. Mei kooli tööõpetus eõpetajad on viimastel aastatel ära teinud märkimisväärse töö. Koolil on olemas tööõpetuse klassid, kus õpilased omandavad esialgseid teadmisi ja tööoskusi. Kuigi nende klasside sisustus jätab veel soovida, on seal siiski võimalik teostada enamik programmikohaseid töid. Suuremat muret teeb ruumikitsikus, eriti poiste tööõpetuse klassis, kus töökohtade arv on väiksem õpilaste arvust. Omaette probleem on materjalidega varustamine, nende hankimine. Eriti tunneme puudust mitmesugustest terasemarkidest, üldse pole olnud võimalik saada Värvilisi metallmaterjale. Kahjuks ei praktiseerita siiani koolide varustamist toorikutega, kuigi mitmed programmikohased tööd eeldavad nende kasutamist. Siiski on loota olukorra paranemist, kuna eespool tsiteeritud määruse järgi peab koolideel tööõpetuse baasiks saamalähim majand või käitis. Oleme ka seni abi saanud Kuldre kolhoosi Keskuse osakonna töökojalt. Seal on lahkelt abistatud toorikute tükeldamisel, oleme saanud kasutada meil puuduvaid tööriistu jne. Edaspidi kujuneb koostöö veelgi sihikindlamaks ja plaanipärasemaks.
Kuigi oleme töökasvatuses saavutanud mõndagi positiivset, pole võimalused kaugeltki ammendatud. Seni pole regulaarselt töötavat tehnika- ja käsitööringi, vaja oleks moodusatda elukohajärgsed õpilasmaleva rühmad. Kindlasti on võimalik koostöös majandi spetsialistidega moodustada ka põllumajandusliku kallakuga ringe – sellisel juhul oleks garanteeritud tasemel juhendamine, side tootmisega.
ARNI SAARMAN
õpetaja, kooli parteialgorganisatsiooni sekretär.

SOLVATI KÕIGE PÜHAMAT...
Hiljuti olin Antsla autobusside ooteplatsil. Reedene õhtupoolik, sõitjaid tublisti. Osa seisis vaikides, osa vestles omavahel.
Tulid kolm nokastanud noormeest – aastates 18-20. Esialgu tegid nad enda arvates vaimukat nalja autobussi ootavate naiskodanikega, siis pöördusid 10-11 astase pioneerirätikut kandva poisi poole. Üks nimetas poissi tubliks ja igatpidi uhkeks tudengiks. Teine tähendas, et poiss oleks veel tublim, kui ei kaanaks sellist pisikest lipukarva salli. Alles kahemeetrine sinine sall teeks poisist samasuguse tõelise mehe, nagu tema ise olevat. Kolmas täiendas ironiseerivate märkustega kaaslaste õpetussõnu.
Poiss ei osanud midagi vastata, kuid punetav nägu ja siia-sinna piiluvad silmad reetsid ärevust. Saabuv autobuss päästis poisi piinajate küüsist.
Poisi läheduses seisid kogu aja 5-6 keskealist tursket meest. Kõik vaatasid ükskõiksete nägudega eespool kirjeldatud sündmusi pealt, kuid ükski ei suvatsenud öelda joodikutele paari korralekutsuvat sõna. Usun, et need tugevad mehed mitte kartusest, vaid ükskõiksusest võtsid endale õiguse mitte näha ja kuulda, kuidas koolilast mõtlematute sõnadega solvatakse. Veel enamgi. Püüti määrida kõige pühamat, mida noor kodus ning koolis õpib, armastab ning hinges kannab. Võib arvata, kui valusalt noor pioneer, kes uhkusega punast kaelarätti kannab, seda läbi elas.
Laps vajab tihti sõbralikku nõuannet ja toetust. Oleme talle vanemaks sõbraks. Kui suudame ise olla eeskujuks, alles siis on loota, et tulevikus sellised näotud väärnähtused kaovad.

ELVI KÜNNAPUU
õpetaja