Võitlus liha ja piima pärast

Töörahva Elu 29. märts 1960
KUIDAS SA TÄIDAD OMA PÄEVAÜLESANNET?
(Võitluses liha ja piima eest on kallis iga päev. Peamine selles – mitte kaotada aega!)

Toodang oleneb inimestest
Amanda Keres
„Edasi“ kolhoosi lüpsja-karjatalitaja
Märtsikuu alguseks olin igalt oma grupi lehmalt lüpsnud keskmiselt 556 kg piima. Talvekuude kohta, kus suurt osa ratsioonis omavad kore- ja jõusööt, pole see halb. Meie kolhoos oli aga talveperioodiks tugevalt varustatud ka teist liiki söötadega ja see andis meile võimaluse anda aasta läbi stabiilset toodangut ning pidevalt hoida enda käes rajoonis esikohta piima tootmises. Nii on meil lüpsilehma päevases ratsioonis 20 kg silo ja 10 kg kartulit. Eriti annab tunda viimane, sest varematel aastatel pole meil kartuliga veel sellist küllust olnud. Ühe sõnaga – toodang teeb tõusuteed, sest on, mida loomadele anda.
Peamine piimatoodangu suurendamisel on siiski inimesed ise. Plaanid ja nende täitmine peavad päev-päeva kõrval silme ees olema, sest ainult nii võime kindlad olla pikema ajavahemiku kavade täitmises. Piimatoodangu arvestus päevade kaupa, mis meil laudas üleval on, aitab leida, kellel ja kus vajaka jäi, et siis varakult otsida võimalust puudujäägi tasategemiseks.
Kuuplaanid on meil teada, niisiis ka see, kuipalju piima tuleb igal päeval lüpsta. Päevaplaani täitmine oleneb minu arvates kõigepealt loomakasvataja armastusest oma töö vastu. Päevase töö korraldamiseks ei ole pisiasju. Ei aita siin ainult söötade küllusest. Toodangu suurendamisele aitavad kaasa ka lüpsi- ja söötmisaegadest range kinnipidamine, iga looma erinevuste tundmine ja arvessevõtmine ning iga töö hoolikas tegemine. Mina pean neid kõiki meeles iga päev, ja tulemused on järjest paremad.
Meie kolhoosis on palju tublisid lüpsjaid: Alli Hõbesaar, Selma Antons, Jekaterina Hannov, Linda Hainas, Veera Asuküll jt. Kohustused on võetud reaalsed, see tähendab – täidame need.

Karja tulevik
Olga Joakit
„Edasi“ kolhoosi vasikatalitaja
Minu hooldada olev vasikategrupp näib tänavu kujunevat suuremaks, kui kunagi varem. Juba on minu hoole all 9 kolhoosnikutelt kontraheerimise korras ostetud vasikat (neid aga tuleb järjest juurde), seega ühiskarjast saadutega kokku 47. Minu käes on nad vähemalt nelja kuu vanuseni.
Aasta esimese kahe kuuga olid minu töötulemused järgmised: kogu grupilt sain juurdekasvu 16,2 ts ja keskmine ööpäevane kaaluiive oli 785 g. See oli muidugi päev-päeva kõrval tehtud töö vili. Iga päev on otsustava tähtsusega.
Päevase juurdekasvu plaanide täitmisel on suur tähtsus söödal. Kõige noorematele vasikatele annan sööta isu järgi. Siin tuleb neid pidevalt jälgida söömise juures, et nad siiski kõike parajal määral saaksid. See käib ka joomise kohta, sest kui üks on juba selle lõpetanud, teine alles algab. Seega ei tähenda söötade isu järgi andmine sugugi vasikate omapead jätmist. Mina pean päevaplaani täitmisel kõige tähtsamaks seda, et kõigel oleks silm peal, miski ei ununeks. Siis saab vasikatest tubli täiendus karjale ja aukohustuse täitmisele.
Olen kindel!

Märt Koemets
„Edasi“ kolhoosi põllutööline
Olen kindel, et meie kolhoos täidab endale võetud kohustuse – müüb tänavu riigile 115 tonni liha ja isegi rohkem. Esimene kvartal näitab ju seda, ja tuleb meeles pidada, et need on alles talvekuud.
Sõnnik on meil välja võetud, masinad ja seemned korras. Nüüd on kevadiste põllutööde alguse määramine ilmataadi teha. Meie brigaad võib kas või kohe põllule minna, peaasi, et lumi kaoks. Siis ütleme meie oma sõna kohustuste täitmisel, sest see, kas loomadele on küllalt sööta või mitte, oleneb meist.
Põllumehel on raske ette näha päevaplaani suurust kui loomakasvatajal. Neil on iga päev ühesugune toodanguliik, meil aga tööd vahelduvad. Ühte aga ütlen siiski: hoia oma tööriistad korras ja tee iga tööd hoolega, siis on kõik korras.
Normipäevi on mul sel aastal välja töötatud viiekümne ümber, kuigi olin vahepeal kolm nädalat töölt ära. Igal hommikul olen varakult talli juures platsis, tööd jätkub. Meist oleneb sööt, seda unustada ei saa