Monday, October 27, 2008

Peamurdmist - kus asub Sea-Jüri männik?

Elu 27. oktoober 1928
Urvaste õpetaja rehepapp
Rahva mälestused Sea-Jürist ja tema viguritest
Jüri mängis sakstega vingerpussi
Urvaste kihelkonnas, Kanepi ja Võru teede lahkmel asub maa-ala, mida rahvas Sea-Jüri männikuks kutsub. Männikut sääl küll enam ei ole, vaid ainult noor lepik, sest üks Urvaste koguduse õpetajaist oli lasknud männiku juba aastat kolmkümmend tagasi maha võtta, kuid vaatamata selle pääle on Sea-Jüri männiku nimi siiski veel siiaajani püsima jäänud. Millest sai männik omale sarnase nime?
Paar põlve tagasi oli Urvaste õpetajaks S. ja S. rehepapiks oli Sea-Jüri. Mikspärast Jürit Sea-Jüriks hõikama hakati, seda ei teata, kuid männik on omale Sea-Jüri männiku nime sellest omandanud, et aja, milles Sea-Jüri elas, sääl männikus asunud.
Sea-Jüri oli väga kaval mees olnud ja armastanud tihti õpetajahärrale vingerpussi mängida. Et S. saksasoost mees oli, siis rahvale Sea-Jüri vingerpussid muidugi meeldisid ja selle tõttu püsib siiaajani Sea-Jüri nimi rahvasuus edasi.
Sea-Jüri pole teise omandust just pühaks pidanud. Sügisel reheajal libisenud õpetaja viljast tihti mõni vakk teri Jüri kotti, ilma et õpetaja seda ise oleks teadnud. Viimaks hakanud S. oma rehepapi ausameelsuse juures kahtlema ja tähendanud mõnigi kord Jürile, et tema arvates peaks vili palju rohkem välja andma, kuid seda saavat hirmus vähe. Jüri saanud aru küll, kust poolt tuul puhub, kuid pole õpetajale sõnagi vastu lausunud. Ühel hommikul, kui Jüri jälle õpetaja teri pidanud tuulama, võtnud ta kodust paar tühja kotti ligi ja asunud harilikust ajast varem tööle. Ruttu tuulanud ta oma kotid vilja täis ja pannud nad siis ukse äärde nähtavasse kohta maha. Õpetaja tulnud rehe juurde, näinud kotte ja küsinud: “Kuule, Jüri, mis kotid need siin on?” Jüri vastu: Õpetajahärra kaebab alati, et vili ikka vähe välja andvat, tõin nüüd oma natukese ka siia, et õpetajahärrale ikka rohkem vilja saaks.” Õpetaja saanud pahaseks ja öelnud Jürile: “Kuule Jüri, sinu vilja ma ei tahtma. Votma kohe oma kotid ja viima nad siit ära!” Seda käsku ei lasknud Jüri omale muidugi kahte korda anda.
S. olnud väga kitsi mees. Kui Jüri suvel Kaansoo mail õpetaja heina tegemas käinud, siis läinud piim lähkris alati nii kibehapuks, et seda suhu pole võinud võtta. Kuid kodus lasknud õpetaja sellele vett ja uut piima juurde valada ning andnud siis Jürile heinamaale jällegi kaasa. Jüri oleks häämeelega lähkri heinamaal ümber kallanud, kuid kartnud, et õpetaja sellest teada võib saada ja siis oleks kuri muidugi jälle karjas. Ühel laupäeva õhtul heinamaalt koju sõites (lähker kibehaput piima peaaegu täis) näeb Jüri, et mõnesaja sammu tagant vana S. järele sõidab. Järsku tulnud Jürile hää mõte pähe: nõkutanud tasakesi lähkri punni eest ära ja lasknud pisikesi sörki edasi. Õpetaja näeb, et Jüril piimarada järel on ja pistab karjuma: “Jüri ae, Jüri ae, piima butter jooksma maha!” Jüri hakkab aga hobusele hoogu andma ja laseb nii, kuidas ruun võtab. Kui arvab, et lähker juba tühjaks jooksnud, peatab hobuse kinni ja vaatab tagasi. Õpetaja on väga vihane, ja käratab: “Kas sa Jüri ei kuulma, kui ma sulle ütlema, et see piim butter maha jooksma!”
Jüri teeb õige kohkunu näo ette ja vastab: “Mina mõtlesin, et õpetaja härra ütlevad: “Jüri, lase kõvemini!”
Kord, kui Jüri õpetaja väljal kündnud, sõitnud õpetaja säält mööda ja hõiganud eemalt Jürile, et see hobust sunniks rutemini käima. Jüri teinud välja, nagu ei saaks ta õpetaja jutust kauge maa tõttu aru ja roninud hobusega endist viisi üle välja rehtede poole. Kui ta uue künnivaoga tee ääre tagasi jõudnud, rakendanud ta hobuse ruttu lahti, hüpanud selga ja hakanud õpetajale Võru poole järele kihutama. Viis kilomeetrit siinpool Võrut jõudnud ta S. järgi ja küsinud: “Mis õpetajahärra minuga ennist rääkis?”
Sea-Jüri on oma vigurite abil elus nii mõnigi kord kergemini läbi tulnud. Kord talvel tuisusel ajal hakanud tulema Jüri soost heinakoormaga koju poole. Hobune ees aga nii vaene, et küljekonte vakamaa kaugelt võib ära lugeda. Sääl märkab Jüri järsku, et saks mitme hobusega vastu sõidab: “Mööda ju pääseks ka, kui saks ka natuke teed poolitaks,” mõtleb Jüri, kuid säädus on niisugune, et metsas peab saksale tee täielikult vabaks tegema kuna saks juba nõuab sääduse täitmist ja austamist. Lumehanged aga tee kõrval nii sügavad, et sinna mitte ainult Jüri koorem, vaid ka Jüri kondine hobune sisse jääksid. Seda arusaades kisub Jüri ruttu oma seljast kuue, viskab selle hobusele selja pääle, samuti riputab oma mütsi hobusele puusakondi otsa ja asub ise, särgiväel ning palja pääga aisa kõrvale hobusele appi vedama. Kui saks ligi jõudes näinud meest tuisuse ilmaga särgiväel hobusel abiks koormat vedamas, arvanud ta selle hullumeelse olevat ja käskinud kutsarit mõistlikult mööda sõita.
Sea-Jüri vigureid on palju. Pääle ülevaltoodute teab rahvas nii mõndagi veel jutustada, kuid paljud on muidugi ka unustuse hõlma vajunud. Räägitakse, et Sea-Jüri enne surma siiski oma vigureid on kahjatsenud ja ütelnud, et kui temal seda kõike teises ilmas süüks pannakse, siis küll enam pääsemist ei ole.

No comments: