Kahtlased lood Vaabina (Ülzeni) mõisas

Eesti Postimees 30. september 1881
Isamaalt.
Võrumaalt. Ültseni mõisa omanikul on 21. Augusti öösi üks küün, kus 9000 leisikat heinu ja ristikheinu sees olnud, ja 11. Septembril ka sealsamas tõine küün 1000 leisika heintega ära põlenud. Mõlemad küünid arvatakse nimelt põlema pandud olevat.

Seiklusrikas pulmareis

Võru Teataja 29. september 1931
Pruut pruudikleidita kirikus.
Kui Urvaste auto vastu kivi sõitis ja pulmalised maanteele jäid.
Pühapäeval oli see õnnis silmapilk saabunud, mil Urvaste elanikud hra A-n ja prl. S-e astusid ühisesse elulaevukesse. Nende laulatus oli Kanepi kirikus. Juba varem kohale sõitnud pruutpaarile sõitsid Urvaste omnibusega järgi ka rida pulmalisi. Teel, Kärgula kohal, juhtus aga õnnetus, mis õnneks õnnelikult lõppes. Nimelt sõitis auto vastu kivi ja sai tõsiselt vigastada, nii et edasisõit võimatuks osutus. Pulmalised jäid maanteele. Ühel nende seas oli aga süles pruudikleit, ilusti triigitud ja pakitud, mis pidi pruudile kirikusse järeleviidama. Aga nüüd – oh õnnetust, ei saa õigeks ajaks kiriku juurde. Pruut aga ootas kärsitult kirikus – ei tule pulmalisi, ei tule ka kleiti. Viimaks seda märkas üks nooremaid omnibuses sõitjaid, haaras jalgratta ja kihutas siis rutem kui muide kirikusse, kuhu jõudiski 12. tunnil

Valk tagandati või "tagandati"?

Võru Teataja 29. september 1931
Urvaste kogudus õpet. Valk’i vastu.
Täiskogu otsustas õp. Valk ametist tagandada.
Urvaste täiskogu koosolek oli pühapäevaks kokku kutsutud. Huviga oodati seda koosolekut, sest pääle muu pidi arutusele tulema ka õpetaja vallandamise küsimus. Kella kaheks oli koos 90 inimest ja nõukogu esimees Joh. Laatsarus võis koosoleku avada. Valiti juhatus – juhatajaks August Alop, protokollijaks Ernst Keller.
Päevakorra esimene punkt – 1931. a. eelarve võeti mõningate muudatustega vastu. Teine punkt – õpet. Valk’i ametist vallandamine möödus aga kah ootamatult libedalt. Ilma et oleks pikemalt ja seletavalt selgitatud, miks õpetaja Valk’ist lahti saada tahetakse, pandi küsimus hääletamisele. Õpetaja vallandamise poolt oli 40 häält, vastu 34, erapooletuid 16.
Kuigi nüüd õpet. Valk’i „väljaviskamine“ häälteenamusega otsustatud, ei saa sellest asja, sest põhikirja järele peab selle küsimuse otsustamiseks koos olema 2/3 liikmeid, mida aga sellel korral koos polnud.
Kirikutülid Urvastes on juba mõnda aega päevakorral. Neid on põhjustanud organistide küsimused. Üks osa, kes õpet. Valki lahti teha tahabki, ei ole nõus uue organisti Kripsoniga, teine osa aga, nende seas ka õpet. Valk, pooldavad organistina Kolki. Selle pärast õieti ongi esile tõstetud õpet. Valki vallandamise asi, mis aga sugugi nii kerge pole, pealegi kui seda rada ei sammu enamik kogudusesi.

Põhjalik ja väga positiivne ülevaade Vaabina põllumajandusest

Elu 26. september 1931
Vana põllumaj.-kultuuriga vald.
Vaabinas on saavutatud suuri tagajärgi omariikluse ajal.
Tihe võrk seltse ja ühisusi.
Poliitiliselt on Vaabinas 3 rühma: põllumeeste, asunikkude ja sotside. Teised rühmad jäävad kõik kaugelt varju. Vallavolikogus on 6 põllumeest ja teised asunikud ning sotsid. Ühelgi rühmal ei ole absoluutset enamust ja ei saa ka üksinda ühtegi asja läbi viia kui ainult kokkuleppel. Varemalt olid sotsid esimesel kohal ja põllumehed teisel, aga viimasel ajal on see ümberpöördult. Vallaomavalitsuses on põllumeeste rühm alati kindlas sihis tegutsenud, kuna teised rühmad tihti kõikuvust on üles näidanud.
Valla põllumeeste kogu on vana 11 aastat. Asutaja on A. Saaremets ja teised. Esimehena on pikemat aega olnud A. Saaremets, kirjatoimetaja J. Liiv ja kassahoidja L. Strandberg.
Vähe aja eest loogus kirjatoim. ametist J. Liiv ja asemele valiti A. Saaremets; esimeheks viimase asemele J. Karro, kassahoidjaks endine L. Strandberg, tema abiks B. Sarapuu ja esimehe abiks J. Albreht. Juhatus täiendati 5 liikme pääle.
Vaabina valla põllumeeste elu oli majandusliselt enne ilmasõda õige rahuloldav, nagu tolajal harilikult igal pool. Põllu– ja karjasaaduste hinnad olid vastavalt regulaarsed tarbeainetega, mis põllumehele valmistas tööstus nii ühel kui teisel alal. Võrreldes naabervaldadega, ei jäänud Vaabina põllumehed teistest tahapoole. Ilmasõja tagajärjel tuli pööre nii majnduslises, ühiskondlises, kui seltskondlises elus. Oli ju loomulik, et parem jõud inimestest oli sunnitud sõjast osavõtja, kuna kodu jäi nõrgem osa tegelastest, kes ei jõudnud endist tasapinda alles hoida. Pika sõja järele oli palju muutunud. Põllumajandus oli sõja pärast palju kannatanud. Nüüd tuli saadud haavu suure hoolega parandada ning korda sääda.
Seltside ja ühiskonna elus algas jälle uus tõus. Mõne üksiku vanema seltsi tegevus jäi soiku, selle asemele asutati aga jälle uusi.
Eestkätt on kõige vanem selts Vaabinas tulekindlustuse selts, asutatud 1890. a. Tegutses enne sõda hästi, sõja korral jäi lonkama ja nüüd töötab veel suurema eduga. Vanad ja uued põllumehed on kõik seltsi liikmed, kokku 200 ümber. Selts on hästi korraldatud, nagu paremad linna seltsidki. Kõikide uuenduste korraldaja on tegelik põllumees A. Saaremets.
Järgmine on Põllumeeste selts, kes surma unes suigub. Asutatud 1894. a. Üks vanemaid põllumeeste seltse Võrumaal. Tema asutaja oli endine valla kooliõpetaja A. Veedler. Alguses tegutses ta üle Urvaste kihelkonna ja oli väga elujõuline. Peeti üle aasta näitusi. Iga aasta telliti ühiselt ühte kui teist põllumajanduslisi tarbeid. Tihti peeti koosolekuid, kus mitmed põllumajanduse tundjad kõnesid pidasid jne. Nüüd on ta ainult veel paberil. Juba enne sõda jäi ta tegevus soiku. Selle põhjuseks on, et teisi seltse ja ühisusi asutati palju juurde ja ei leia nii palju tegelasi ja ei ole ka enam huvi põllumeeste seltsi vastu kohalistel põllumeestel.
Enne sõda asutati Vaabina 4 viljapeksu ühisust, kes kõik endises suunas edukalt tegutsevad. Tarvitamisel on kõigil aurujõulised hobustega veetavad masinad. Pääle sõda asutati veel juurde 5 viljapeksu ühisust, nii et kokku praegu on Vaabinas 9 viljapeksu ühisust, viimastest on 2 traktoriga ja 3 mootoriga ümberaetavat viljapeksu.
Iseseisva vabariigi ajal asutati Vaabina Rahvaraamatukogu selts 1921. a, kes praegu Vaabina seltsidest teguvõimsam on, kuigi viimasel ajal liikmeid väheks on jäänud. Valla vana magasiait jäeti korda rahvamajaks. Tal on ka suur raamatukogu ja oma orkester – tosina muusikamehega, kes alaliselt pidudel mängivad. Selle juhtivam jõud on koolijuhataja J. Rööp. Tema juhatusel tegutseb ka laulukoor. Üldse oli Vaabinas kõige parem muusikakoor Võrumaal , mis asutatud 1862. end. mõisaomaniku von Samsoni poolt, A. Veedleri juhatusel.
1923. a. asutati Vaabina piimaühing, mis töötab edukalt, on 220 liiget. Ühismeierei töötab kolme koorejaamaga – kaks Vaabinas, üks Vana-Antsla v. Rimmil. Valmistas viimastel aastatel 1000 püti ümber võid. See on põllumeestele pää rahaallikaks. Ühingu asutajad olid A. Saaremets ja G. Liiv
1927. a on asutatud Vaabina perenaiste selts. Ta on korraldanud mitmed põllumajanduslised kursused, nii ühel kui teisel alal. Eriti on viimasel ajal vaabinlastel söökide ja jookide poolest mitmekesisus levinud, mida tuleb kirjutada perenaiste seltsi eduka tegevuse arvele.
Kodukaitseks on kaitseliit 40 mehega, kus jala- ja ratsaväelased. Kaitseliitu juhib tegelik põllumees J. Kets. Tema toeks on naiskodukaitse pr H. Rööp’i juhatusel. Ja mõlemad on teguvõimsad oma aladel ning kasulikud kodumaale. Kõige noorem ühing on Vaabinas tuletõrje, kelle asutajad A. Saaremets ja G. Liiv.
Valla majandusline jõukus on viimasel ajal vähenenud, nagu loomulikult igal pool, kuna selle vastu on tõusu põllumajanduse tehnikus näha. On soetatud rohkem põllutöömasinaid, niisamuti ka paremat ja rohkem piimakarja, ja peekonsigu rohkendatakse alaliselt. Ollakse jõutud nii kaugele, millest 10 aasta eest undki ei nähtud.
Eriti viimastel aastatel on alusturba tarvitamise pääle suurt rõhku hakatud panema. 1928. aastal asutati turbaühing, ja I, III, V ja VI masinatarvitajate ühisuse juures on turbatarvitajate osak. , kelle liikmed laialt turvast aluspõhuks ja põletamiseks tarvitavad. Ka Vaabina kontrollühingul on lai turbasoo renditud. Kokku on riigilt Vaabina põllumeestel renditud üle 75 vakamaa turbasood.
Turba tarvitamisega on põllumeestele suur ja uus töö juurde tulnud, mida varem ei mõistetud arvata. Igal suvel lõigatakse sadade kantsüldade kaupa turvast, kuivatatakse ja talvel veetaks tuhandete koormate viisi koju, milleks kulub poole talve töö. Kõige hoole pääle vaatamata jääb põllumees kehvemaks. Selle kurja juur on, et tööstussaadused ei ole normeeritud põllusaaduste hindadega nagu enne sõda oli.
Möödunud aasta oli Vaabina põllumeestel, popsnikust alates, üle 5 miljoni sendi võlgu, mida käesoleval aastal vähe vähendati. Kuid ikka rõhub ränk võlakoorem Vaabina põllumehi, millel otsa ei näi tulevat.
Haridusliselt on vaabinlastel suur tõus möödunud aastatel olnud. Mitmed noored on ülikooli lõpetanud, kümneid on keskkooli ja hulk noori on mitmesuguseid kutsekoole lõpetanud.

Musta kroonikat aastast 1931

Võru Teataja 26. september 1931
Vaabina piimaühingu kassat taheti varastada.
Esmaspäeval katsuti Vaabina piimaühisuse kassapidajalt, Hansi talus elutsevalt August Ottanilt varastada piimaühingu kassat. Nimelt oli talus peatav Jaan Markvardt taluelanikkude toast äraolekul asunud kummuti lõhkumisele, selle pääliskatet purustades. Parajasti juhtus aga pikanäpumehele pääle teenijatüdruk ning M. põgenes. Seni ei ole teda veel kätte leitud.

Võru Teataja 26. september 1931
Lambavargus Uue-Antslas.
Ajajooksul 18.-23. septembrini varastati Uue-Antsla vallas Kolja-Ado talus Johan Rosenthali karjamaal asuvast lukustamata laudast 2 lammast 30 krooni väärtuses.

Hmm ... väga kurb ...

Võru Teataja 24. september 1931
Lapse tulesurm Vaabinas.
Neil päevil leidis aset Vaabina vallas Kurkmäe talus kurb õnnetus. Nimelt sai Karl Grünbergi 3 ½ a. tütarlaps, viibides köögis küdeva pliidi ees, raskeid tulehaavu. Õnnetuse silmapilgul polnud lapse vanemaid toas. Kui nad tagasi tulid, oli laps mitmelt poolt ennast põletanud ja karjus hirmsasti. Kohale kutsuti arst, kes ei saanud aga mingisuguseid päästeabinõusid ette võtta. Laps saadeti Tartusse haiglasse, kus ta paari päeva eest suri. Eile toimetati lapse matuseid.

Kiriku jamad aasta 1931 - hakkavad rutiiniks muutuma

Võru Teataja 24. september 1931
Urvastes tahetakse vallandada õpetaja.
Täiskogu päevakorras on küsimus üles võetud.
Urvaste koguduse elus kestab kogu aeg suur huvi õpetajaküsimuse vastu. Osa liikmeid on asunud seisukohale, et senises vaimus ei või koguduse elu edasi kesta. Sellepärast ongi kirikunõukogu võtnud täiskogu päevakorda õpetaja J. Valkile teenistuslepingu ülesvõtmise ja ametist vallandamise küsimuse.
Pühapäeval 27. sept. s.a. kell ½ 13 peetakse Urvaste kirikus ära koguduse liikmete täiskogu koosolek, kus ka muude küsimuste hulgas arutusele ja otsustusele tuleb õpetaja vallandamise asi.
See on tulipunktiks Urvaste koguduse elus ja võib olla ka esimesi juhuseid Ev. lut. koguduste ajaloos, kus kogudus avalikult välja astub oma hingekarjase vastu, nõudes viimase ametikohalt lahkumist.
Kuuldavasti olla koguduse liikmed sellest küsimusest väga huvitatud, mispärast on oodata suurt osavõttu koosolekust.

Poliitiline muda aastast 1921

Võru Teataja 24. september 1921
Urvastest.
Põllumehed simmani korraldajana.
Simmanid on siinpool väga sagedased harilikud nähtused. Korraldavad neid karjapoisid kõiksuguste loosimiste nime all, kui ka teised külapoisid üksteise võidu. Viimasel ajal on tekkinud juure uus võistleja, nimelt Urvaste põllumeestekogu. 11. skp. esines ta kohalises koolimajas tantsu õhtuga, mis põllumeestekogu sihte silmas pidades õige kentsakana tundub, kuna see simman pealegi midagi rohkem ei pakunud kui harilikult. Ka oli osavõtt õige leige, pääsetähtete odava hinna tõttu oleks ka elavam võinud olla. Põhjus seisis vist küll selles, et külapoistelt laiemat lõbu loodeti ja osavõtt nende poolt korraldatud õhtule osaks sai. Ja nii see oligi. Terve õhtu oli igav ja ühetooniline, mida põllumeestekogu esimees joobnud olekus oma halenaljaka etteastumisega ainult veidi lõbustas; ka tundus piinlikuna see, et näitelaval kõige publikumi silma all söömine ja joomine toime pandi, kusjuures kõige esiteks ennast ja siis kõiki toetajaid ja vaevanägijaid elada lasti. Peab tõsiselt kahjatsema, et põllumeestekogu, kelle ülesanded palju suuremad, peale sarnase odava lõbu midagi pakkuda ei suuda.
Hu-hu

Irooniat kolhoosieirajate pihta

Kolhoosi Elu 23. september 1951
Terava sulega
Lambavarjaja
Kontrollisime suvel kogu perega Siiriuse kolhoosi liikme Emilie Häidmaa lambakarja ja leidsime metsas varjatuna kümmekond lammast. Küll oli neid suuri ja väikesi, musti ja valgeid. Vennapojalt, kes elab külanõukogu lähedal, sain teada, et külanõukogus on E. Häidmaal arvele võetud ainult üks lammas, mille pealt annab ka villanormi.
Alatu teguviis ja riigi petmine meile ei meeldi ja oma perekonna koosolekul otsustasime E. Häidmaad karistada ja varjatud lambad maha murda. Otsust täie viima läksime kogu perega. Ühe lamba murdsime maha ja sõime ära. Kära peale tulid küla koerad kallale, pidime jalga laskma ja otsuse täitmine jäi pooleli.
Seni pole läinud korda otsust täide viia, sest ei tea, kuhu E. Häidmaa ellujäänud 7-8 lammast viis. Vast juhatab meile lammaste asukoha kolhoosi juhatus ja kohalik varumisagent.
KRIIMSILM

Eeskujulik hooldamine on edu pant

Kolhoosi Elu 23. september 1951
Eesrindlike loomakasvatajate kogemusi
Eeskujulik hooldamine on edu pant
Rajooni kolhooside lüpsjate-karjatalitajate vahelise sotsialistliku võistluse esirinnas sammub Edasi kolhoosi eesrindlik lüpsja-karjatalitaja Ella Kender.
Et teada saada edu „saladust“ lüpsja Ella Kenderi töös, külastas ajalehe kirjasaatja eesrindlikku loomakasvatajat tema kodus. „Minu töös ei ole mingeid saladusi või teistele loomaksavtajaile tundmatuid võtteid“, räägib tööeesrindlane ise, „püüan loomade hooldamisel anda oma parima ja see on ka kõik, mis on tinginud edu.“
Ella Kenderi jutustusest selgub, et aasta algul kinnistati temale 12 lehma lüpsmiseks ja talitamiseks. Piimatootmise plaan nägi aastas ette 2500 kg piima iga lehma kohta. Kaheksa kuuga lüpsis E. Kender igalt temale kinnistatud lehmalt 2044,7 kg piima. Praegu on paremateks lehm „Sitik“, kes annab päevas kuni 26 kg piima ja lehm „Maki“, kes lüpsab 22 kg piima päevas. Keskmiselt kõigub aga temale kinnitatud lehmadegrupi päevane piima toodang 100-125 kg vahel.
See saavutus ei tulnud iseenesest, vaid karja oskusliku söötmise ja hooldamise tulemusena. Tähelepanelikult igat lehma söötes ja tema toodangut jälgides, märkas sm. Kender, et põhisöötadega ei suuda ta lehmadele anda niipalju kõiki toitaineid, kui tarvis oleks. Ta asus siis lehmi söötma individuaalselt, andes lehmadele, olenevalt kaalust ja produktiivsusest, lisaks valgurikast jõusööta, keedusoola ja muid mineraalsöötasid.
Sm. Kender ei tee erilist vahet lehma söötmisel lüpsi- ja kinnioleku perioodil, vaid vastupidiselt meie kolhoosides tavaks kujunenud lehmade peamisele söötmisele lüpsiperioodil, pühendab ta vajalikku tähelepanu ka lehmade söötmisele kinnisperioodil.
Edasi kolhoosis on suvine karjatamisperiood võrdlemisi lühike, sest seni on puudunud korralikud kultuurkarjamaad, millest tingituna loomi ketitatakse kas viki- või põldheina nurmedel. Vastavalt sellele aga pühendatakse siin erilist tähelepanu loomade söötmisele laudaperioodil.
Kui sm. Kenderilt küsida – kuidas läheb kari vastu pikale laudaperioodile? – vastab ta: „Ega see laudaperiood nii hull olegi. Oleme selleks varunud vajalikul hulgal tarvisminevaid söötasid ning laudaperioodi toodang ei tohiks meil praegusest palju langeda.“
Lehmade hooldamisele pühendab sm. Kender kõige enam tähelepanu. Nii puhastab ta oma hoolealuseid igal võimalusel ja kindlatel aegadel, sest nagu ta ise väidab, „on puhastatud loomal väiksem toidutarve kuid kõrgem produktiivsus.“
Lüpsja-karjatalitaja Ella Kender lubab temale kinnistatud lehmadel lüpsta tunduvalt rohkem piima kui see on plaanis ettenähtud.
G. SINIMETS

Lohakus Siiriuse kolhoosi loomakasvatusfarmis

Kolhoosi Elu 23. september 1951
Lohakus Siiriuse kolhoosi loomakasvatusfarmis
Tutvudes Siiriuse kolhoosi loomakasvatusfarmi tööga, selgub kõigepealt, et siin ei peeta lüpstud piima üle mingit kontrolli ega arvestust. Farmijuhataja sm. Niilus ei kaalu ise, ega nõua ka alluvailt, et lüpstud piima kaalutaks.
Lüpstud piim jahutatakse ja saadetakse siis hobusega Restu Piimatööstusse, kus see alles kaalutakse. Kuid millega on kindlustatud, et kogu lüpstud piim jõuab piimatööstusse ilma kadudeta? Seda ei ole kindlustatud ja see näitab kujukalt, et Siiriuse kolhoosi juhatus ei ole huvitatud loomade produktiivsuse tõstmisest ega lüpsitulemusest ja selle võrdlemisest.
Kolhoosi juhatus peab koheselt sisse seadma piima kaalumise ja range arvestuse lehmade piimatoodangu üle, sest sellega kõrvaldatakse piima kaod, suurendatakse rahalisi sissetulekuid, luuakse tingimused loomade produktiivsuse kontrollimiseks ja edukaks võitluseks produktiivsuse tõstmise eest.
H. KALUR

Vaabina midagi sai - aga ...

Võru Teataja 17. september 1931
Vaabina sai õpetajaid.
Vaabinasse valiti koolijuhatajaks B. Ploomipuu, kelle maakoolivalitsus ka kinnitas. Õpetaja kandidaadeks esitas vallavolikogu L. Saaremetsa ja L. Põdra, kes mõlemad said ühepalju hääli. Maakoolivalitsus ei kinnitanud neist mõlemaist samal põhjusel kumbagi ja õpetaja määratakse nüüd koolivalitsuse poolt reedel.

Karjus varastatud?

Võru Teataja 17. september 1931
Kas Urvaste asunduses varastati karjus?
KOOLIEALISE KOOLITOOMINE POLE VEEL VARGUS.
Läinud esmasp. õhtul ilmus Urvaste konstaabli juurde Urvastes elutsev Aug. Villemson ja teatas, et hommikuspoolel olla ta 10 a. võõraspoeg, kes naabritalus karjaseks, kellegi tundmata naise poolt varastatud. Aug. Villemson palus tundmatuid kindlaks teha ja neid poja varguses vastutusele võtta.
Peatselt selgus, et naabrirahva silmi all tõesti keegi poisikese vankrile asetanud ja minema sõitnud. Peremehe jutu järele pidi „karjuse varas“ olema Võrus, Kreutzwaldi tän. nr. 15 elutsev N.P.
Kohapääl järele kuulates tegi konstaabel kindlaks, et siin mingisugust poisikese vargust pole olnud. Küll toonud ta aga Villemsoni võõraspoja, kui kooliealise kooliviimiseks linna.
Kohapääl elavalt kõneainet tekitanud sündmus ootab täpsemat selgitust.

Võeh seda kadedust

Võru Teataja 17. september 1931
Rauatükk purustas Urvastes viljapeksumasina trumli.
KUI MASINIST ON KADE, ET TALT VÕETAKSE LEIB.
Neil päevil pekseti Urvaste vl. Urvaste asunduses reht. Masin oli toodud Erastvere-Koigerast. Just peksmise ajal tuli ilmsiks imelik asjaolu – vilja sisse olid peidetud rauat.ikid, mis trumlisse sattudes selle purustasid. Masina trumli purustamisest tekkinud kahju ulatub umbes 100 kroonini. Lähemal järelvaatusel selgus, et siin kuriteoga tegemist, nimelt leiti ka veel raske reetugi ja raudne pulk, viljasse peidetuna – kindlasti eesmärgiga, et tekitada võõrale masinale viga.
Konstaabel hakkas asja uurima ning läbiotsimisel masinist A. S . korterist leiti teine täpselt samasug. rauatükk, mis purustas trumli. Näib väga tõenäolik olevat, et siin kadeda kättemaksuga tegemist. Juurdlus asja kohta on käimas.

Kommunismi võrsed

Kolhoosi Elu 14. september 1951
KOMMUNISMI VÕRSED
„Sõitke Kuldresse“, soovitati meile rajooni parteikomitees. „Seal on millest kirjutada“.
Nii otsustasimegi ja poole tunni pärast vurasime juba Pikajärve traktorijaama „Willisega“ lookleval maanteel rajooni eesrindlikuma külanõukogu poole.
Rajoonikeskus – väike Antsla linnake oma munakividest tänavasillutisega oli jäänud vaevalt seljataha kui põliste tammede ja pärnade alt hakkasid paistma Antsla Põllumajandustehnikumi suured valged hooned. Uue moodsa karjalauda juurest pöördusime järsku paremale ja sõit jätkus nüüd kitsal alleel.
… Mõlemal pool teed laiusid kolhoosi viljaväljad. Need pole enam endised väikesed põllulapikesed nagu veel mõni aasta tagasi. Ei. Piiripeenrad, mille pärast kunagi tülitseti ja kohut käidi, on üles küntud ja nii nagu inimestest endist on kolhoosikorra tingimustes kasvanud ühine suur ja töökas pere, on ka põllud muudetud meie kolhoosiküla uute inimeste poolt ühtseiks suurteks massiivideks ja pandud head saaki kandma.
„Olemegi Edasis“ osutab traktorijaama ülem I. Kotšetkov kõrgete pargipuudega piiratud kahekorruselise maja poole, mille ees seisab sinine voolujooneline sõiduauto „Pobeda“. Kolhoosikonorist astub välja lühikest kasvu keskealine kolhoosi esimees K. Pakler. Tervitame ja pärime auto saamislugu.
Esimees vaikib hetke ja ruttab siis seletama:
„Ega see üksi. Näe, seal on teine,“ osutab ta käega taamal seisva kahe ja poole tonnise veomasina poole. „Need on valitsuse preemiad heade saavutuste eest loomakasvatuses.“
Neid sõnu lausudes muutub esimehe eluadrast küntud nägu pidulikult rõõmsaks. Ja tõesti, tal on mille üle rõõmu tunda. Kari kolhoosis on nagu pilt. Loomad korralikult söödetud ja puhtad. Lehmad lüpsavad hästi ja kolhoosi sissetulek muudkui kasvab. Eelmisel aastal said nad loomakasvatusest enam kui 200 000 rubla tulu. See võimaldas maksta ka kolhoosnikutele iga normipäeva kohta ligi 3,5 rubla. Tänavu, mil loomakasvatuse kolme aasta plaan on täidetud ja loomad nii kore- kui ka haljassöödaga talveperioodiks hästi kindlustatud, kasvab kõigi eelduste kohaselt kolhoosi tulu ja seega ka kolhoosnikute isiklik jõukus veelgi.
Karjakasvatuse hingeks kolhoosis on karjafarmi juhataja P. Kender. Palju aastaid on ta tegelnud loomakasvatusega ja tunneb seepärast oma tööd väga hästi. Kuigi tal on suurepärased teadmised sellest, kuidas loomi sööta ja joota, kuidas nende eest hoolitseda jne., ei lakka tubli kolhoosnik neid täiendamast. Õhtuti istub ta kaua raamatute taga ja õpib. Valmistub ta ju veterinaarvelskri kutse saamiseks ja veel tänavu annab ta selleks eksami. Õppida, saada kvalifitseeritud töötaja kutsetunnistus, sellest unistas ta sageli noorena kuid asjatult. Selleks oli tarvis raha – võimu, mis pani tookord kõik rattad käima. Temal aga see paraku puudus. Nüüd, mil Kenderil on varsti viiskümmend aastat turjal, saab ta viimaks ometi õppida. Teda, nagu miljoneid teisi lihtsaid kolhoosnikuid õpetab partei ja suur Stalin ja seepärast püüabki ta õppida ja töötada nii, et sellest oleks kasu kogu rahvale.
„Päevad on meil praegu palavad,“ räägib esimees kui me sammume tuules lainetava nisupõllu poole. „Viljanormi täitsime tänavu esimesena rajoonis, nüüd tahame ka koristusele kiiresti lõpu teha. Masinatega läheb see ju ruttu,“ lisab ta veel nagu täienduseks. Suured põhuhunnikud, mis on üksteise kõrval korralikult reas, reedavad juba eemalt, et siin koristatakse vilja kombainiga. Ja nii see ongi.
Tugeva mootorimürina saatel, millesse seguneb peksumehhanismide monotoonne töötamine, ligineb meile kolhoosipõldude hiiglane – iseliikuv kombain. Rasked nisupead kummarduvad hetkeks nelja meetri laiuse ederi ees ja alustavad siis vastaval lindil teekonda trumlisse. Nisu annab hästi välja, keskmiselt oma 22 tsentnerit tuleb hektaari kohta, ja juba mõne ringi järel ongi punker kuldseid teri täis. Siis aga lülitab kombainer mootori hetkeks välja. Suur veoauto ajab oma mahuka kasti punkri suu alla. See avaneb ja tugeva surve mõjul paiskub sahinal kuldne viljajuga autokasti. Kaks kuni kolm korda saab punker oma suu lahti teha kui juba on masinal paras koorem uudsevilja peal ja see alustab teekonda kuivatisse. Autojuhid K. Kallion ja E. Tari on on omavahel võistluses vilja kiirema äravedamise eest. Noor ja energiline kombainer L. Tali, kes tänavu esmakordselt juhib sellist suurt ja keerukat masinat, ei salli et kombain asjatult seisab ning sellepärast ta autojuhtide vahel võistluse organiseeriski.
Kombainile on rooliratta ligidale kinnitatud vimplike. See on tunnustus kombaineri tublile tööle ja räägib temast kui sotsialistliku võistluse võitjast. Noorel kombainijuhil ongi koristatud juba üle saja hektaari vilja kuid veel kaks korda niipalju vilja tahab ta tänavu koristada. Enne ei mõtle ta traktorijaama tagasigi pöörduda.
Ja pole kahtlust, et ta ei korista. Kombaini oodatakse praegu igatsusega igas kolhoosis. Kui möödunud aastal mõni kääbuskolhoosi esimees suhtus kombainisse ja üldse tehnikasse kuidagi ükskõikselt, siis praegustele ühinenud kolhoosidele on kombain sellisel kiirel perioodil, nagu viljakoristus, hädavajalik. Ega asjata öelnud Stalini-nimelise kolhoosi esimees kommunist K. Norman traktorijaama poliitosakonna ülemale: „Hea rääkida, miks viljakoristus ei edene. Tulge ja proovige palju te nende hobu-lõkatitega (nii kutsus ta viljalõikajaid) teha suudate. Kära palju kuid villu vähe.“
Kui viimane seletas, et ka teistel kolhoosidel on sõlmitud lepingud, mis tuleb täita ja peale tema ootavad kombaini veel mitmete teiste kolhooside esimehed lausus Norman jonnakalt nagu enda õigustuseks: „Hästi. Tuleval aastal olen targem ja sõlmin lepingu vähemalt 300 hektaari koristamiseks. Olgu aga kombain ja kõik.“
V. KOLLIN

Rahukaitsekomitee ... ?

Stahhaanovlik töö 12. september 1951
Kolhoosi kaastöökomisjon
Pärast tööpäeva kogunevad Edasi kolhoosi kolhoosnikud ja Vastse-Antsla Võitööstuse töötajad kolhoosi kontorisse ühisele koosolekule, et valida Nõukogude Rahukaitsekomitee Edasi kolhoosi kaastöökomisjon.
Üksmeelselt valitakse kaastöökomisjoni liikmeteks võitööstuse direktor sm. J. Truu, Edasi kolhoosi esimees sm. K. Pakler, kolhoosnikud L. Taks, G. Kerstna ja K. Ingver.
R. Tiit

Õpetaja valimisega tükk tegemist

Elu 12. september 1931
Valimised Vaabinas tühistatakse.
Neil päevil oli Vaabina Kurenurme algkoolile õpetajate valimine. Juhatajaks sai õp. Ploomipuu, kuid õpetaja kandidaadid L. Saaremets ja L. Põder said hääli mõlemad 8 poolt ja 7 vastu, nii et valimised tühistatakse ja uued valimised peetakse enne õppetöö algust.

Valk -monarh?

Elu 12. september 1931
Urvastes alustatakse protsessimist.
Õp. Valk peab ennast valituks eluksajaks.
Ilmasõja keerises lasi jalga Urvaste õpetaja Stein. Ta pages Saksamaale ja jättis oma lambad hingekarjaseta. Mõni aasta hiljem alustas ta aga protsessi koguduse vastu, nõudes tasu oma saamata jäänud vilja, 100-päälise kanakarja ja muu kraami eest, mis kõik sõjaväe võimude poolt rekvireeriti. Kohtu alamad instantsid rahuldasid pastori nõudmised, kuid riigikohtul oli asja kohta veel sõna ütlemata.
Riigikohus 1929. a. Tartu-Maarja koguduse köstri vallandamise protsessi puhul seletas, et Balti erasääduse § 1186 ja järgmised ühtki eluaegset lepingut ette ei näe ja määramata aja pääle tehtud lepinguid võib kumbki pool igal ajal üles öelda. Praegune õpetaja Valk seletas viimasel nõukogu koosolekul, kes temale teenistuslepingu üles ütles, et teda ei saa ametist vallandada ja sellega tema on eluks ajaks õpetajaks valitud ja võib-olla Urvastes määramata aeg, ilma et teda nõukogu ja täiskogu vallandada saab. Samuti ei saavat keegi tema palka kärpida, ega tema kasutuses olevast 10-15 toalisest õpetajamajast ühtki tuba organisti korteriks määrata. Samasugune lugu olevat ka tema kasutada oleva 150 vakamaalise maa-alaga. Peaks nõukogu ja täiskogu lepingus ettenähtud tingimusi muutma, siis tema algavat kohtuprotsessi. Nii on Urvaste kogudusel uus protsess vist möödapääsematu. Ilmalikust tsaarist on rahvas end vabastanud ja 27. sept. pääkoosoleku otsus näitab, kas Urvaste vaba kirik ka vaimulikust monarhist end vabastada suudab.
Kog.liige.

Sillast "Edasi" kolhoosis

Töörahva Elu 9. september 1961
Sillast „Edasi“ kolhoosis
Kevadest peale remonditakse Vastse-Antsla-Antsla-Kanepi teel „Edasi“ kolhoosi piires silda. Betoontruubid on kohal. Nüüd peaks Võru Teedevalitsus niipalju jõudu leidma, et enne suurt sügisest pori töö lõpetada ja tee sulgemise märgid maha võtta.
O. LEMPU

Õppeaasta algus aastal 1951

Kolhoosi Elu 9. september 1951
Õppeaasta esimestel päevadel
Urvaste 7-kl. kooli õpilaspere alustas uut õppeaastat korrastatud ja hästiremonditud ruumides.
Õppetöö algusele pühendatud aktusel sõna võttes ütles direktor sm. Rööp: „Kodanliku korra päevil, mil ma töötasin samuti pedagoogina, ei näinud ma kunagi, et keegi oleks hoolitsenud õppivate noorte eest nii nagu seda tehakse praegu, stalinlikul ajastul. Tänutäheks valitsuse ja partei hoolitsusele teile antud õppimisvõimaluste eest on teie kohuseks omandada püsivalt ja visalt teadmisi, et saada väärikateks järglasteks praegusele kommunismiehitajate põlvkonnale.“
Vana pedagoogi sõnad on saanud lipukirjaks kogu õpilasperele. Lubades õppida ainult eeskujulikkudele hinnete ja võtta aktiivselt osa klassivälisest tööst, annavad noored omapoolse panuse rahuüritusse, teades, et iga eeskujulik hinne on löögiks sõjaõhutajaile.
L. KAPP

Tubli karjatalitaja - küllap oligi

Töörahva Elu 7. september 1961
Meie tublimaid
„SALADUS“
Miks üht inimest saadavad igal sammul aina rõõmsad kordaminekud, teine aga visiseb nagu tuli toores puus?
„Edasi“ kolhoosi algpäevist alates on Alide Lusbol peaaegu alati olnud tegemist loomadega. Neli aastat kasvatas ta sigu. Tema hoolealused võtsid kaalus kõvasti juurde ja püsisid ikka hea tervise juures.
Olid ajad, kus tema kätte usaldati noorkarja kasvatamine. Keegi ei osanud jälle midagi laitvat Alide Lusbo kohta öelda. Ikka sai ta külalistelt, kes kas oma rajoonist või kaugemalt „Edasi“ maile astusid, tunnustavaid ütlusi kuulda.
On tal mõni võlusõna, mis tema praeguste hoolealuste, 112 vasika kasvuhoole nii mõjub, et Alide Lusbo võib kanda rajooni parima vasikatalitaja nime?
Astume kolhoosikeskuses paiknevasse endisesse talulauta.
Kahel pool pehme saepuruga kaetud vahekäiku jälgivad sulgudest kärmelt askeldavat naist üle paarisaja silma.
„Näe, virts kippus valguma vahekäiku. Tuli saepuru peale tuua, ega vasikatele virtsalõhn meeldi,“ ütleb talitaja, kallates klopitud rukkijahust ja lõssist tehtu jooki künadesse. Enne seda aga puhastas ta künad nii hoolikalt, kui vähegi võis.
Vasikate külgedel ei leiaks teravamgi pilk sõnnikukübet. Ei saakski leida, sest asemed on alati kuivad.
Tahtmatult tuli siinkohal meelde pilt, mida nägin 19. augustil Stalini-nimelises kolhoosis. Vasikad seisid seal peaaegu põlvini virtsavees … ja sõid maisilehti!
„Kõige rohkem on mul muret nendega, kes lüpsikarja laudast siia tuuakse. Neid kipub vaevama kõhulahtisus,“ kõneleb talitaja oma muredest.
Kuidas ta nende eest siis hoolitseb? On ju Alide Lusbo kõik tema kätte toodud vasikad tervete ja tugevatena üles kasvatanud.
„Kõige tähtsam on puhtus. Iga söötmise järel pesen künad. Muidugi, esimesel paaril nädalal joodan iga vasikat eraldi. Joodan neid ikka sooja lõssiga.“
Ja lisab siis:
„Tilgastunud lõssi ei tohi küll anda.“
Paari kuu vanustele vasikatele paneb A. Lusbo sõimedesse peale ädala ka kuiva heina. Ainuüksi ädala söötmine võib mõjuda loomade tervisele halvasti.
Eks need olegi põhjused, miks Alide Lusbo hoolealused püsivad tervetena.
Rohekm kui saja vasika eest hoolitsemine ei ole kerge. Ükski töö ei ole laudas mehhaniseeritud. Talitaja tassib ette ädala, pumpab vee. Kuna laudas puudub võimalus vee soojendamiseks, toob ta sooja vett paarisaja meetri kauguselt oma kodust.
Nii kulub küll vaeva rohkem, kuid väikestele vasikatele on vaja anda soe jook.
Näib tõesti, et Alide Lusbo töös pole mingit saladust. „Saladuseks“ võib ainult lugeda tema väsimatut hoolt igal sammul. Kuid see on niisugune „saladus“, mis peaks muutuma iga loomade eest hoolitsejale igapäevaseks ja tavaliseks asjaks.
J. ELLEN

Laupäevak

Töörahva Elu 5. september 1961
HÕISSA, TALGUD!
Laupäeval oli „Edasi“ kolhoosis hoogtööpäevak. Abilisi oli tulnud ka Antsla Haiglast, Uue-Antsla võitööstusest ja Kuldre koolist. Pandi kuhjadesse põhku, veeti seemneristikut ja võeti kartuleid.
Õhtul lõbutsesid hoogtööpäevakust osavõtjad kolhoosi klubis.
L. PUUSEPP