Postimees 31. mai 1919
Kodumaalt.
Urvastest. Kihelkonnakool on viimasel ajal mõnesuguseid päevi näinud. Okkupatsiooni ajal muudeti kooliruumid õp. A. Steini poolt Saksa soldatite kasarmuteks. Kooli inventar pilluti välja lahtise taeva alla, kus vanad hallpää-pingid tublisti pori ja vihma käes liguneda said. Mis aga soldatite poolt vähem armu leidis, see käis ahju. Kool oli oma pikal elueal isandatele küllalt päävalu valmistanud, nüüd oli ometi tund tulnud temast lahti saada. Rahvakoolide inspektorile parun Engelhardtile tehti selgeks, et kool Urvastesse sugugi ei sobi, sellepärast tuleb ta kinni panna ja kümne versta taha „Mittelschule“ asutada. Nõnda ka läks. Et aidanud laste vanemate palved kooli lahti jätta. – Ajad muutusid. Kuumaks olid läinud sakslaste jala kannad, neid ei sallinud enam Eesti pind. Herra pastoril tuli kange igatsus oma silmaga järele vaadata, kas tõesti vääratud peaks olema „Die Wacht am Rhein“, keda Saksa soldatid kirikumõisas kohvilaual nõnda ülistanud. Kool sai Urvastes uuesti avatud pooleaastase seisaku järele, mitte küll endistes ärarüüstatud kooli ruumides, vaid õpetajalt mahajäetud kirikumõisas. Koolile anti kohalise vallakontrollkomisjoni poolt viljapuuaed ja tükike aiamaad, mis enne õpetaja käes tarvitada oli ja nüüd temalt maha jäetud. Rahul ei ole sellega köster. Nüüd tahetaks kihelkonnakooli senisest asukohast lahkuma sundida. Karjane ei ilmu ikka veel oma tallekese juure. Kus viibib ta? Kas teda ikka veel, võib olla, Manteuselid ja Sieversid kinni peavad?
Sunday, May 31, 2009
Monday, May 25, 2009
Kolm meest mõõtsid Urvaste kirikut - miks, ei tea keegi.
Võru Teataja 25. mai 1929
Kolm meest mõõtsid Urvaste kirikut
Ühel oli portfell, teisel nöör ja kolmandal katkised püksid
Esimesel suvistepühal oli Urvaste kirikus leerilaste õnnistamine. Parajasti jumalateenistuse ajal jõudsid kiriku juure kolm jalgratturit, kes oma lõbusa tuju ja tempudega päältvaatajaile huvitavat nalja pakkusid.
Juba nende meeste välimus sundis naerumuskleid tegevusele. Üks neist oli riietatud moe viimase karjatuse kohaselt ja hoidis ilusat portfelli kaenla all. Teisel oli suur nöörikimp kaenlas ja tore apelsiinikoorest roos kuue nööpaugus. Viimase mehe ainsaks uhkuseks oli katkine pükste istekoht, kust uudishimulikult valged aluspüksid välja vahtisid.
Pääle mõningaid ettevalmistusi alustasid mehed oma naljanumbri kirikutorni kõrguse mõõtmisega. “Nöörimees” ronis torni ja lasi luugist nööri alla, mille otsa oli poolik telliskivi seotud. Kui mehed torni kõrguse mõõtmisega valmis, ronis “nöörimees” alla ja hakkas ümber kiriku jalutades selle suurust sammudega mõõtma. Isegi kiriku varju pikkust ei jäetud tähele panemata. Kõik saadud mõõdud märkis portfelliga mees paberile. Kui nad oma tegevuse naerva publiku silmade all lõpetanud, hüppasid mehed ratastele ja kadusid, sest politsei ilmus silmapiirile.
Arusaamatuks jäi kõigile nende mõõtmiste otstarbe. Mõnede arvamiste järele olla see “karutükk” kihlveo võitmiseks läbi viidud.
Kolm meest mõõtsid Urvaste kirikut
Ühel oli portfell, teisel nöör ja kolmandal katkised püksid
Esimesel suvistepühal oli Urvaste kirikus leerilaste õnnistamine. Parajasti jumalateenistuse ajal jõudsid kiriku juure kolm jalgratturit, kes oma lõbusa tuju ja tempudega päältvaatajaile huvitavat nalja pakkusid.
Juba nende meeste välimus sundis naerumuskleid tegevusele. Üks neist oli riietatud moe viimase karjatuse kohaselt ja hoidis ilusat portfelli kaenla all. Teisel oli suur nöörikimp kaenlas ja tore apelsiinikoorest roos kuue nööpaugus. Viimase mehe ainsaks uhkuseks oli katkine pükste istekoht, kust uudishimulikult valged aluspüksid välja vahtisid.
Pääle mõningaid ettevalmistusi alustasid mehed oma naljanumbri kirikutorni kõrguse mõõtmisega. “Nöörimees” ronis torni ja lasi luugist nööri alla, mille otsa oli poolik telliskivi seotud. Kui mehed torni kõrguse mõõtmisega valmis, ronis “nöörimees” alla ja hakkas ümber kiriku jalutades selle suurust sammudega mõõtma. Isegi kiriku varju pikkust ei jäetud tähele panemata. Kõik saadud mõõdud märkis portfelliga mees paberile. Kui nad oma tegevuse naerva publiku silmade all lõpetanud, hüppasid mehed ratastele ja kadusid, sest politsei ilmus silmapiirile.
Arusaamatuks jäi kõigile nende mõõtmiste otstarbe. Mõnede arvamiste järele olla see “karutükk” kihlveo võitmiseks läbi viidud.
Sunday, May 17, 2009
Pidu keerulisel ajal
Elu 19. mai 1939
Kihelkondlik laste-laulupäev Urvastes
tuleb pidamisele 1. Nelipühal.
1.Nelipühal, 28. mail on Urvastes looduslikult kauni Uhtjärve ääres kihelkondlik laste laulupäev, milline on Urvastes esimene sellesarnane. Laste laulupäevast võtavad osa Urvaste pühapäevakooli lastekoor, Kuldre, Lusti, Linnamäe, Koigu, Kurenurme ja Vaabina algkoolide õpilaskoorid, kandes ette vaimulikke ja isamaalikke laule. Antsla linna algkooli õpilasorkester hra A. Udras’e juhatusel esineb kirikus jumalateenistusel ja hiljem laulupäeval ettekannetega. Lastekoore juhatavad koolijuhatajad J. Rööp ja Ed. Aarna. Vastse-Antsla Kaitseliidu orkester hra M. Hommiku juhatusel saadab üldlaule.
Laste laulupäeva mõtteks on lähendada vanemaid ja lapsi, kooli ja kirikut üksteisele kasvatuslikus vaimus.
Puhas lastelaul suudab ju eriti mõju avaldada kuulajaisse, sest ta tuleb südamest ja läheb ka südamesse. Laste laulupäeval on kavas ka lastekohaseid mänge Antsla linna ja Uue-Linnamäe algkoolide õpilastelt. Võrreldes möödunud aasta laulupäeva rahvamurdu, võib ennustada sedasama ka tänavu, kuigi päev toimub kihelkondlikus ulatuses.
Kihelkondlik laste-laulupäev Urvastes
tuleb pidamisele 1. Nelipühal.
1.Nelipühal, 28. mail on Urvastes looduslikult kauni Uhtjärve ääres kihelkondlik laste laulupäev, milline on Urvastes esimene sellesarnane. Laste laulupäevast võtavad osa Urvaste pühapäevakooli lastekoor, Kuldre, Lusti, Linnamäe, Koigu, Kurenurme ja Vaabina algkoolide õpilaskoorid, kandes ette vaimulikke ja isamaalikke laule. Antsla linna algkooli õpilasorkester hra A. Udras’e juhatusel esineb kirikus jumalateenistusel ja hiljem laulupäeval ettekannetega. Lastekoore juhatavad koolijuhatajad J. Rööp ja Ed. Aarna. Vastse-Antsla Kaitseliidu orkester hra M. Hommiku juhatusel saadab üldlaule.
Laste laulupäeva mõtteks on lähendada vanemaid ja lapsi, kooli ja kirikut üksteisele kasvatuslikus vaimus.
Puhas lastelaul suudab ju eriti mõju avaldada kuulajaisse, sest ta tuleb südamest ja läheb ka südamesse. Laste laulupäeval on kavas ka lastekohaseid mänge Antsla linna ja Uue-Linnamäe algkoolide õpilastelt. Võrreldes möödunud aasta laulupäeva rahvamurdu, võib ennustada sedasama ka tänavu, kuigi päev toimub kihelkondlikus ulatuses.
Korruptsioonikahtlused 90 aastat tagasi
Postimees 17. mai 1919
Kodumaalt.
Uue-Antslast. Palju nurinat on rahva seas kuulda selle üle, et sõjaraskuste nagu töö- ja vahikordade jaotamise juures valla võimumehed onupoja poliitikat ajavad. On mehi, kes nagu vanataadi selja taga elavad, kuna raskused teistele sedavõrd rohkem tunda annavad. Tähtsat osa mängib siin ka puskar. Üks võimumeestest sai hiljuti Võru maakonna komandandi poolt 500 margaga trahvitud purjus peaga ülemuse ette ilmumise eest, aga ametis püsib ta ometi. –t.
Kodumaalt.
Uue-Antslast. Palju nurinat on rahva seas kuulda selle üle, et sõjaraskuste nagu töö- ja vahikordade jaotamise juures valla võimumehed onupoja poliitikat ajavad. On mehi, kes nagu vanataadi selja taga elavad, kuna raskused teistele sedavõrd rohkem tunda annavad. Tähtsat osa mängib siin ka puskar. Üks võimumeestest sai hiljuti Võru maakonna komandandi poolt 500 margaga trahvitud purjus peaga ülemuse ette ilmumise eest, aga ametis püsib ta ometi. –t.
Wednesday, May 13, 2009
Õnnetus kivilõhkumisel
Võru Teataja 14. mai 1929
Raske õnnetus kivilõhkumisel.
Õnnetu sai Urvastes vigastada näost ja rinnast
3. skp. lõhkus Urvaste valla kodanik Voldemar Kuld Hööde talus kive säälse talli jaoks. Kuid ootamatult juhtus temaga raske õnnetus. Nimelt hakkas tema kivisse puuritud auku täitma, süttus aga tuule mõjul salpeetripaber põlema ja kivi lõhkes otse silmade ees. Kivikillud tungisid õnnetule näkku, vigastades raskesti silmi. Pääle selle on mehel kogu nägu kivikildudega kriimustatud, samuti ka rind. Karta on, et Kuld viimati nägemise kaotab. Õnnetu toimetati Antslasse arsti juurde, kust tal vist kliinikusse edasisõit tuleb.
Raske õnnetus kivilõhkumisel.
Õnnetu sai Urvastes vigastada näost ja rinnast
3. skp. lõhkus Urvaste valla kodanik Voldemar Kuld Hööde talus kive säälse talli jaoks. Kuid ootamatult juhtus temaga raske õnnetus. Nimelt hakkas tema kivisse puuritud auku täitma, süttus aga tuule mõjul salpeetripaber põlema ja kivi lõhkes otse silmade ees. Kivikillud tungisid õnnetule näkku, vigastades raskesti silmi. Pääle selle on mehel kogu nägu kivikildudega kriimustatud, samuti ka rind. Karta on, et Kuld viimati nägemise kaotab. Õnnetu toimetati Antslasse arsti juurde, kust tal vist kliinikusse edasisõit tuleb.
Tore pidu tulemas
Võru Teataja 14. mai 1929
“Tambovi tädi” tuleb Urvastesse
Eesti Noorsoo Liit “Siirius” korraldab teisel suviste pühal, 20. mail omas majas suure kevadpeo.
Kavas on koorilaulud ja J. Tuuksami 3 vaat naljamäng “Tambovi tädi”. Laulukoori juhib hra J. Kolk, kuna näidendi lavastab Liidu näitejuht O. Martin.
Kuna E. N. Liit “Siiriuse”pidud alati hulga rahvast on kokku tõmmanud, siis võib ka nüüd rohkesti poolehoidu loota. Ja tahes või tahtmata peab tunnustama, et liit pakub oma ettekannetega tõesti midagi vaatamiseväärilist.
Käesoleva peo kohta peab aga eriti seda tähendama, et näidend on kõigite vaatamisevääriline, samuti ka koorilaulud meeldivad ja viisirikkad.
“Tambovi tädi” tuleb Urvastesse
Eesti Noorsoo Liit “Siirius” korraldab teisel suviste pühal, 20. mail omas majas suure kevadpeo.
Kavas on koorilaulud ja J. Tuuksami 3 vaat naljamäng “Tambovi tädi”. Laulukoori juhib hra J. Kolk, kuna näidendi lavastab Liidu näitejuht O. Martin.
Kuna E. N. Liit “Siiriuse”pidud alati hulga rahvast on kokku tõmmanud, siis võib ka nüüd rohkesti poolehoidu loota. Ja tahes või tahtmata peab tunnustama, et liit pakub oma ettekannetega tõesti midagi vaatamiseväärilist.
Käesoleva peo kohta peab aga eriti seda tähendama, et näidend on kõigite vaatamisevääriline, samuti ka koorilaulud meeldivad ja viisirikkad.
Monday, May 11, 2009
Kaks väikest, aga olulist Vaabina uudist
Võru Teataja 11. mai 1929
Vaabinasse asutatakse tuletõrje
Vaabina vallavolikogu koosolekul oli arutusel vabatahtliku tuletõrje seltsi asutamise küsimus. Koosolekul otsustati küsimus jaatavalt.
Võru Teataja 11. mai 1929
Koolimajade ehitamine Vaabinas
Vaabinasse ehitatakse kaks koolimaja. Asukohtadeks määrati: üheks 3 kompl. 6 õppeaastaga kooliks jääb senine Peebu koolimaja oma asukohaga, kuna teine 3 kompl. 6 õppeaastaga koolimaja ehitataks Kurenurme, milleks põllutööministeeriumilt palutakse vastav maaala.
Vaabinasse asutatakse tuletõrje
Vaabina vallavolikogu koosolekul oli arutusel vabatahtliku tuletõrje seltsi asutamise küsimus. Koosolekul otsustati küsimus jaatavalt.
Võru Teataja 11. mai 1929
Koolimajade ehitamine Vaabinas
Vaabinasse ehitatakse kaks koolimaja. Asukohtadeks määrati: üheks 3 kompl. 6 õppeaastaga kooliks jääb senine Peebu koolimaja oma asukohaga, kuna teine 3 kompl. 6 õppeaastaga koolimaja ehitataks Kurenurme, milleks põllutööministeeriumilt palutakse vastav maaala.
Saturday, May 9, 2009
Uskumatu rahvahulk!!!
Võru Teataja 9. mai 1929
Jüriöö mälestustest Urvastes võttis osa paar tuhat inimest.
Urvastes mälestati Jüriööd Noorsooliit “Siiriuse” eestvõttel. Kell 9 hakkasid rongkäigule kogunud inimesed liikuma, üks “Siiriuse” seltsimaja juurest ,teine Urvaste vallamajast, et kirikueelsel platsil liituda ja ühiselt selleks määratud kohta minna. Rongikäigu ees sammus Rahvahariduse seltsi pasunakoor.
Paarituhandeline rahvahulk lõõmavate tõrvikutega lookles kui tuline madu maanteed mööda. Tahes või tahtmata kutsub säärane käik esile tugeva isamaaliku vaimustuse puhangu ja isegi vist arad tundsid, et neis on küllalt jõudu ning julgust vabadusröövlite vastu, kui see kunagi tarvilik. Igaüks sooviks meeleldi olla esivanemate asemel, et ka ise sellest Jüriöö mässust osa võtta.
Jõudes kiriku juurde, liikus rong edasi läbi kabeli tühjale platsile, kus vaimustava kõne pidas urvaste köster hra J. Vassil. Ta tuletas meelde meie esivanemate õnnetut mässu ja iseseisvusvõitlust. Tõsiselt kuulati kõnet, lauldi isamaalisi laule ja mindi siis tõrvikute valgusel laiali.
Jüriöö mälestustest Urvastes võttis osa paar tuhat inimest.
Urvastes mälestati Jüriööd Noorsooliit “Siiriuse” eestvõttel. Kell 9 hakkasid rongkäigule kogunud inimesed liikuma, üks “Siiriuse” seltsimaja juurest ,teine Urvaste vallamajast, et kirikueelsel platsil liituda ja ühiselt selleks määratud kohta minna. Rongikäigu ees sammus Rahvahariduse seltsi pasunakoor.
Paarituhandeline rahvahulk lõõmavate tõrvikutega lookles kui tuline madu maanteed mööda. Tahes või tahtmata kutsub säärane käik esile tugeva isamaaliku vaimustuse puhangu ja isegi vist arad tundsid, et neis on küllalt jõudu ning julgust vabadusröövlite vastu, kui see kunagi tarvilik. Igaüks sooviks meeleldi olla esivanemate asemel, et ka ise sellest Jüriöö mässust osa võtta.
Jõudes kiriku juurde, liikus rong edasi läbi kabeli tühjale platsile, kus vaimustava kõne pidas urvaste köster hra J. Vassil. Ta tuletas meelde meie esivanemate õnnetut mässu ja iseseisvusvõitlust. Tõsiselt kuulati kõnet, lauldi isamaalisi laule ja mindi siis tõrvikute valgusel laiali.
Wednesday, May 6, 2009
60 aastat tagasi - kolhooside aeg oli kätte jõudnud
Töörahva Elu 6. mai 1949
Urvaste vald võitluses loomakasvatuse arendamise eest
Urvaste valla loomakasvatuse olukorda pärast sõja- ja okupatsiooniaastate möödumist iseloomustab 1944. a. kokkuvõtte võrdlus ennesõjaaegsete arvudega: hobuste arv oli vähenenud 57,4 %, veiste arv 62%, lüpsilehmade arv 68%, sigade arv 71% ja lammaste arv 82%, ja seda kõike peamiselt loomade paremiku arvel. Hävitatud oli ennesõjaaegne tihe heaväärtusega paaritusjaamade võrk. Vallas leidus veel vaid 2 täkku ja 3 pulli ning mõned üksikud kuldid ja jäärad.
Urvastlasele omase karjakasvataja visadusega asusid talupojad raskete sõjahaavade parandamisele loomakasvatuses. Vaatamata sõjategevuse tõttu väheldaseks jäänud loomade söödabaasile, tallatud põldudele ja hõredale isasloomade arvule ei jäetud üheski majapidamises sel sügisel vähegi paarituseks kõlblikku emaslooma ahtraks. Järgneval kevadel aga ei hukatud põhjuseta ühtegi sündinud looma. Ja selle tulemusena oli 1945. a. lõpuks suurenenud juurdesündinud ja kasvamajäetud loomade arvel hobuste arv 45 võrra, veiste arv 300, sigade arv 250, lammaste arv 426 võrra ja kodulindude arv 888 võrra.
See oli hoogus algus. Paaritusjaamade võrk täienes noorte isasloomade arvel; 1946. a. lõpuks oli avatud 6 täkujaama ja 12 pullijaama, samuti oli väikeloomade paaritusjaamu juba küllaldasel arvul. Taastati ja rakendati tööle karjajõudluskontrollring, mis hõlmas valla piirides 22 tõukarjakasvatajat majapidamist.
Veel hoogsamalt hakkas loomakasvatus arenema ja võttis kindlama suuna, kui 1947. a. rakendati taludes riiklik loomakasvatuse plaan. Talule antud plaan sai talupidajale teenäitajaks ja suunajaks, kuhu ja milleni tal on tarvis jõuda. Antud plaani rakendamisel talule oli arvestatud majapidamise võimalusi intensiivse maakasutuse juures loomade arvu suurendamiseks.
Paljud majapidamised olid juba suutnud valitsuse poolt antud soodustuste varal taastada karja seisus ennesõjaaegse olukorra ja riik ostis neilt karja ülejäägi, mida ei võimaldanud majapidamise söödabaasi tingimused enam pidada. Ainult 1947. a. jooksul said Urvaste valla tõukarjakasvatajad tõuloomade riigile müügist üle 185 tuhande rubla tulu. Sellest ergutatuna elavnes veelgi loomakasvatus. Avanesid võimalused mineraalväetiste saamiseks, mis omakorda võimaldas asuda rohu- ja karjamaade parandamisele ning uute rajamisele. Nõukogude valitsuse hoolitsev käsi tuli appi igal pool. Üle 100 tonni mineraalväetisi said talupojad kasutada oma põldudele ja niitudele 1947. a. jooksul. Sel aastal täideti Urvaste vallas loomakasvatuse plaan üldiselt kõikide loomaliikide alal 101.2 %, hobusekasvatuse plaan aga 104,8%, sigade juurdekasv eelmise aasta seisust oli 21,4 %. Need olid maakonna parimad näitajad. Söödakultuuride pindala suurenes 123,5 ha võrra. Vald oli üle saanud esimestest raskustest loomade juurdekasvu alal.
Nüüd hakati tähelepanu pöörama loomade tõulisuse väärtusele ja produktiivsusele. Piima toodang tõusis 1944. a. 1400 kg-lt kuni 1900 kg keskmiselt kontrollialuselt lehmalt. Kui möödunud aastal teistes valdades ei olnud märkida eelmise aastaga võrreldes loomade arvulist juurdekasvu ja mõnes vallas esines tagasiminekutki, siis Urvaste vallas tõusis hobuste arv 3,4%, veiste üldarv 3,5%, lehmade arv 13,7%, sigade arv 32,5% ja lammaste arv 17,5%. Edasi arenes töö ka söödabaasi kindlustamise alal, 67 ha endisi kultuurrohumaid taastati ja 31 ha uusi niite võiti niitmisele uudismaade arvel. Kokkuvõtte 1948. a. lõpul näitasid, et valla soli hobusied ja veiseid kaks korda enam kui 1944. a. lõpul, sigu 1,8 korda ja lambaid 2,7 korda enam. Seda võib nimetada heaks tagajärjeks 4 aasta jooksul loomade juurdekasvus.
Üksiktalupidajana jäi aga näiliselt edenev loomakasvatus siiski piiratuse raamidesse. Seda nägid ja kogesid Urvaste valla talupidajad naabervallas asuvate Partisani ja J. Lauristini nimelise, akadeemik Wiljamsi nimelise Võru valla kolhoosi loomakasvatuse hoogsast arenemisest ja võimalustest, mida said kolhoosid loomakasvatuse arendamise kindlustamiseks ette võtta. Nende ja rea teiste kolhooside aastakokkuvõtted rääkisid veenvat keelt arvudes ja faktides: loomade arv mitmekordistus, tõusid saagid niidult ja põllult, piimatoodang tõusis 1000 kg-lt 2000 kg-ni (Esimese Mai kolhoos Räpina vallas, akadeemik Wiljamsi nimeline kolhoos Võru vallas jt.)
Nüüd on Urvaste vallas 10 kollektiivset suurmajapidamist – kolhoosi, ja nende arv suureneb päev-päevalt. Kolhoosidesse on koondunud paljud eesrindlikud loomakasvatajad talupojad oma parimate karjadega. Olles teadlikud loomakasvatuse tähtsusest kolhoosimajandis, viisid karjakasvatajad Eduard Hagi, Vladimir Prisko, Julius Tali ja paljud teised oma puhastverd eesti punasekarja lehmad ja noorloomad ühislauta. Nii andis Vladimir Prisko 7 veist, Eduard Hagi 4 lehma jne. Kiire kolhoosi tõufarmi, Julius Tali, A. Jõõras jt. panid aluse Koidu kolhoosi tõufarmile. Nendest tublidest karjakasvatajatest on mitmed kolhooside esimehed, nagu J. Hainas Uhtjärve, Aug. Urbanik Ühenduse, Aug. Varik Tuleviku kolhoosi esimees.
Kolhoosimajapidamises on avardunud suured võimalused loomakasvatajatele oma töö jatkamiseks. Hiljuti ilmunud NSV Liidu Ministrite Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee määrus kolhooside ja sovhooside produktiivse ühisloomakasvatuse arendamise kolme aasta plaani kohta on Urvaste valla kolhoosidele tähtsaks programmiks võitluses karjakasvatuse veel hoogsama arengu eest.
E. Randmäe
Urvaste vald võitluses loomakasvatuse arendamise eest
Urvaste valla loomakasvatuse olukorda pärast sõja- ja okupatsiooniaastate möödumist iseloomustab 1944. a. kokkuvõtte võrdlus ennesõjaaegsete arvudega: hobuste arv oli vähenenud 57,4 %, veiste arv 62%, lüpsilehmade arv 68%, sigade arv 71% ja lammaste arv 82%, ja seda kõike peamiselt loomade paremiku arvel. Hävitatud oli ennesõjaaegne tihe heaväärtusega paaritusjaamade võrk. Vallas leidus veel vaid 2 täkku ja 3 pulli ning mõned üksikud kuldid ja jäärad.
Urvastlasele omase karjakasvataja visadusega asusid talupojad raskete sõjahaavade parandamisele loomakasvatuses. Vaatamata sõjategevuse tõttu väheldaseks jäänud loomade söödabaasile, tallatud põldudele ja hõredale isasloomade arvule ei jäetud üheski majapidamises sel sügisel vähegi paarituseks kõlblikku emaslooma ahtraks. Järgneval kevadel aga ei hukatud põhjuseta ühtegi sündinud looma. Ja selle tulemusena oli 1945. a. lõpuks suurenenud juurdesündinud ja kasvamajäetud loomade arvel hobuste arv 45 võrra, veiste arv 300, sigade arv 250, lammaste arv 426 võrra ja kodulindude arv 888 võrra.
See oli hoogus algus. Paaritusjaamade võrk täienes noorte isasloomade arvel; 1946. a. lõpuks oli avatud 6 täkujaama ja 12 pullijaama, samuti oli väikeloomade paaritusjaamu juba küllaldasel arvul. Taastati ja rakendati tööle karjajõudluskontrollring, mis hõlmas valla piirides 22 tõukarjakasvatajat majapidamist.
Veel hoogsamalt hakkas loomakasvatus arenema ja võttis kindlama suuna, kui 1947. a. rakendati taludes riiklik loomakasvatuse plaan. Talule antud plaan sai talupidajale teenäitajaks ja suunajaks, kuhu ja milleni tal on tarvis jõuda. Antud plaani rakendamisel talule oli arvestatud majapidamise võimalusi intensiivse maakasutuse juures loomade arvu suurendamiseks.
Paljud majapidamised olid juba suutnud valitsuse poolt antud soodustuste varal taastada karja seisus ennesõjaaegse olukorra ja riik ostis neilt karja ülejäägi, mida ei võimaldanud majapidamise söödabaasi tingimused enam pidada. Ainult 1947. a. jooksul said Urvaste valla tõukarjakasvatajad tõuloomade riigile müügist üle 185 tuhande rubla tulu. Sellest ergutatuna elavnes veelgi loomakasvatus. Avanesid võimalused mineraalväetiste saamiseks, mis omakorda võimaldas asuda rohu- ja karjamaade parandamisele ning uute rajamisele. Nõukogude valitsuse hoolitsev käsi tuli appi igal pool. Üle 100 tonni mineraalväetisi said talupojad kasutada oma põldudele ja niitudele 1947. a. jooksul. Sel aastal täideti Urvaste vallas loomakasvatuse plaan üldiselt kõikide loomaliikide alal 101.2 %, hobusekasvatuse plaan aga 104,8%, sigade juurdekasv eelmise aasta seisust oli 21,4 %. Need olid maakonna parimad näitajad. Söödakultuuride pindala suurenes 123,5 ha võrra. Vald oli üle saanud esimestest raskustest loomade juurdekasvu alal.
Nüüd hakati tähelepanu pöörama loomade tõulisuse väärtusele ja produktiivsusele. Piima toodang tõusis 1944. a. 1400 kg-lt kuni 1900 kg keskmiselt kontrollialuselt lehmalt. Kui möödunud aastal teistes valdades ei olnud märkida eelmise aastaga võrreldes loomade arvulist juurdekasvu ja mõnes vallas esines tagasiminekutki, siis Urvaste vallas tõusis hobuste arv 3,4%, veiste üldarv 3,5%, lehmade arv 13,7%, sigade arv 32,5% ja lammaste arv 17,5%. Edasi arenes töö ka söödabaasi kindlustamise alal, 67 ha endisi kultuurrohumaid taastati ja 31 ha uusi niite võiti niitmisele uudismaade arvel. Kokkuvõtte 1948. a. lõpul näitasid, et valla soli hobusied ja veiseid kaks korda enam kui 1944. a. lõpul, sigu 1,8 korda ja lambaid 2,7 korda enam. Seda võib nimetada heaks tagajärjeks 4 aasta jooksul loomade juurdekasvus.
Üksiktalupidajana jäi aga näiliselt edenev loomakasvatus siiski piiratuse raamidesse. Seda nägid ja kogesid Urvaste valla talupidajad naabervallas asuvate Partisani ja J. Lauristini nimelise, akadeemik Wiljamsi nimelise Võru valla kolhoosi loomakasvatuse hoogsast arenemisest ja võimalustest, mida said kolhoosid loomakasvatuse arendamise kindlustamiseks ette võtta. Nende ja rea teiste kolhooside aastakokkuvõtted rääkisid veenvat keelt arvudes ja faktides: loomade arv mitmekordistus, tõusid saagid niidult ja põllult, piimatoodang tõusis 1000 kg-lt 2000 kg-ni (Esimese Mai kolhoos Räpina vallas, akadeemik Wiljamsi nimeline kolhoos Võru vallas jt.)
Nüüd on Urvaste vallas 10 kollektiivset suurmajapidamist – kolhoosi, ja nende arv suureneb päev-päevalt. Kolhoosidesse on koondunud paljud eesrindlikud loomakasvatajad talupojad oma parimate karjadega. Olles teadlikud loomakasvatuse tähtsusest kolhoosimajandis, viisid karjakasvatajad Eduard Hagi, Vladimir Prisko, Julius Tali ja paljud teised oma puhastverd eesti punasekarja lehmad ja noorloomad ühislauta. Nii andis Vladimir Prisko 7 veist, Eduard Hagi 4 lehma jne. Kiire kolhoosi tõufarmi, Julius Tali, A. Jõõras jt. panid aluse Koidu kolhoosi tõufarmile. Nendest tublidest karjakasvatajatest on mitmed kolhooside esimehed, nagu J. Hainas Uhtjärve, Aug. Urbanik Ühenduse, Aug. Varik Tuleviku kolhoosi esimees.
Kolhoosimajapidamises on avardunud suured võimalused loomakasvatajatele oma töö jatkamiseks. Hiljuti ilmunud NSV Liidu Ministrite Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee määrus kolhooside ja sovhooside produktiivse ühisloomakasvatuse arendamise kolme aasta plaani kohta on Urvaste valla kolhoosidele tähtsaks programmiks võitluses karjakasvatuse veel hoogsama arengu eest.
E. Randmäe
Monday, May 4, 2009
Punased matused Urvastes
Elu 4. mai 1929
Punased matused Urvastes
Nädal tagasi lahkus äkilise surma läbi Uue-Antsla kod. A. Urb. Viimase matmine oli 1. mail Urvaste surnuaial. Umbes kella 4 ajal hakkasid kirikukellad helisema. Rahvas kogus vaatama leinarongi, mille ees kaks isikut kandsid suurt pärga punastest roosidest ja linik, mis kandis sõnu: “Eesti sotsialistliku Tööliste partei Uue-Antsla ühingu poolt seltsimees A. U. mälestuseks.”
Võõrastav oli kodanikkudele näha seda punast kirikut-eitavat värvi kiriklises matusetalituses.
Külameeste keskel tekkiski selle kohta suurem mõtetevahetus. Üks neist ütles:
“Egas nad muidu kirikut ei tunnista ei naisevõtmise, lasteristimise juures, aga matmise man lähevad oma põhimõtetest üle.”
Punased matused Urvastes
Nädal tagasi lahkus äkilise surma läbi Uue-Antsla kod. A. Urb. Viimase matmine oli 1. mail Urvaste surnuaial. Umbes kella 4 ajal hakkasid kirikukellad helisema. Rahvas kogus vaatama leinarongi, mille ees kaks isikut kandsid suurt pärga punastest roosidest ja linik, mis kandis sõnu: “Eesti sotsialistliku Tööliste partei Uue-Antsla ühingu poolt seltsimees A. U. mälestuseks.”
Võõrastav oli kodanikkudele näha seda punast kirikut-eitavat värvi kiriklises matusetalituses.
Külameeste keskel tekkiski selle kohta suurem mõtetevahetus. Üks neist ütles:
“Egas nad muidu kirikut ei tunnista ei naisevõtmise, lasteristimise juures, aga matmise man lähevad oma põhimõtetest üle.”
Sunday, May 3, 2009
No päris naljakas uudis - kollane?
Võru Teataja 3. mai 1929
Urvastes elab siga “paadialusena” surnud hobuse keres
Paar kuud tagasi tappis Urvaste valla K. talu peremees südametäiega oma hobuse. Annud viimasele müraku kirvesilmaga kuklasse ja asi tahe. Tõmmanud siis naha üle silmade maha, kiskunud rauad alt ära ja jätnud hobuse kere koristamata rehealla seisma. Mõnutundega ja suurima “asjatundjana” asus vana orikas esimesena “matti võtma”. Siga kiskus hobusel mao lõhki ja pistis sisikonna “pintslisse” ja asus ise, kui suurlinna pätt-“paadialune” surnud hobuse kerre elama. Nähtavasti on ka peremees asja kasulikkusest aru saanud ja nii seisab raibe tänini matmata.
Hobusenülgija
Urvastes elab siga “paadialusena” surnud hobuse keres
Paar kuud tagasi tappis Urvaste valla K. talu peremees südametäiega oma hobuse. Annud viimasele müraku kirvesilmaga kuklasse ja asi tahe. Tõmmanud siis naha üle silmade maha, kiskunud rauad alt ära ja jätnud hobuse kere koristamata rehealla seisma. Mõnutundega ja suurima “asjatundjana” asus vana orikas esimesena “matti võtma”. Siga kiskus hobusel mao lõhki ja pistis sisikonna “pintslisse” ja asus ise, kui suurlinna pätt-“paadialune” surnud hobuse kerre elama. Nähtavasti on ka peremees asja kasulikkusest aru saanud ja nii seisab raibe tänini matmata.
Hobusenülgija
Friday, May 1, 2009
60 aastat kolhooside loomisest - 1989. kirjutati sellest nii
Kuldre leht Mai 1989
Meie tänapäev
Kuldre kolhoos on saanud neljakümneseks. Neli aastakümmet on siinne põllumees tööd rüganud ja vaeva näinud, kuid samas ka oma tööst rõõmu tundnud.
Aastatel 1948-1950 moodustatud 18-st kolhoosist on tänaseks välja kujunenud kolhoos, mille üldpind on 11 756 hektarit. Meie käsutuses on 6400 ha haritavat maad. See on rajooni suurim haritava maaga majand, mistõttu ka meie toodangul on otsustav kaal rajooni kogutoodangus. ligi 88% rahalisest tulust tuleb loomakasvatusest. Meil on hobuste I ja veiste II klassi tõufarm ning tõuseakasvandus.
/---/
Kolhoosis on 140 traktorit ja 68 autot, 21 teravilja- ja 10 kartulikombaini.
1.jaanuariks 1989. a. oli majandis 1242 lüpsilehma, 1552 mullikat ja vasikat, 5017 siga ja 68 hobust.
Meil on abitootmine, kus töödeldakse nii elanikkonnale kui ka asutustele lihasaadusi.
/---/
Tänane põllumees ei kiirusta talu võtma, seda enam, et möödunud aastakümnetel on tehtud palju maainimese maast võõrutamiseks. Kuid esimene samm uustalude suhtes on tehtud ka meie mail. Mart Saldre, Endel Neeve ja Andres Holdt on esimesed täieõiguslikud talupidajad Kuldre mail. Nendel on juba esimesed raskusedki üle elatud.
/---/
Tootmiskoondist „Elektrotehnika“ ja Kuldre kolhoosi seovad sidemed 1981. aastast. 1500 inimpäeva igal aastal – selline on olnud tehase rahva panus majandi töödesse-tegemistesse. Aastatega on muutunud need sidemed sisukamateks ja mitmekülgsemateks. Abistatud on majandit nii mehhanisaatorite, treialite, elektrikute kui ka ehitusmeestega, aga samuti mitmesuguste seadmete ja masinate muretsemisel. Kolhoosil on tehasele rendile antud 300pealine sealaut, kus aastas toodetakse 40-50 tonni sealiha tehase töötajate tarbeks. Täname šeffe suure abi eest.
/---/
Tänu teile, tänased töömehed, ükskõik, kus te ka ei töötaks, kas farmil või põllul, töökojas või kontoris! Üheskoos me oleme oma ülesannetega toime tulnud.
KOLHOOSIDE ALGUSAASTAID MEENUTAVAD
LINDA KUUS, endise Vilde-nim. kolhoosi liige
Astusin kolhoosi liikmeks 1950. a. sügisel. Kohe pandi mind tööle lüpsjana, kuigi ise oleks tahtnud töötada hobusega põllul. 15 aastat lüpsjaametit – siia sisse mahub palju ränkrasket tööd, sest sööt tuli ise varuda, haljassööt suvel ette vedada, juurvili tuli ise rohida, aga päeval ka karjas käia. Puhkepäevi siis ei olnud, ka puhkust ei antud. Lisaks sellele tuli mul täita hulk ühiskondlikke ülesandeid: 4 aastat kuulusin rajooni rahvasaadikuna sotsiaalhoolduskomisjoni ning tuli tegelda laste ja vanurite küsimusega; 2 aastat olin rahvasaadik külanõukogus; 9 aastat olin „Pioneeri“ kolhoosi juhatuse liige; 8 aastat „Pioneeri“ kolhoosi naiskomisjoni esimees ja 2 aastat revisjonikomisjoni esimees. Kõigeks selleks tuli planeerida aega oma tööaja kõrvalt. Istungjärgule minnes tuli otsida ise asendaja või tegid seda tööd lapsed.
Pärast 15aastast lüpsjaametit pandi mind karjabrigadiriks, siis oli 2 lauta, kus pidin käima jala kaks korda päevas ja palk oli selle eest 30 rubla kuus. Pärast rasket operatsiooni tuli mul jääda mõneks ajaks koju ning seejärel töötasin tallimehena ja põllutöölisena kuni 68. eluaastani. Nüüd olen kodune.
Olen väga tänulik, et majandi juhtkond ka vanu meelde tuletab. Aasta lõpul kutsuti meid jõululauda.
HEINO KLAAR, endise „Ühenduse“ kolhoosi arveametnik
Oli 1949. aasta kevad. Käisid jutud kolhooside moodustamisest. Oleksid juttudeks võib-olla pikaks ajaks jäänudki, kui poleks olnud 25. märtsi küüditamist. Pärast seda sai allesjäänud rahvas aru, et pääsu kolhoosidest ei ole. 31. märtsil 1949. a. tulid Kuldre ümbruse talupidajad A. Urbanik, E. Lutti, M. Kallion, S. Ventsel, A. Krevald, J. Jauk, A. Viiksaar, K. Kübar, E. Valtin, A. Pajula, K. Vellik, H. Parv, E. Kärsop ja E. Klaar kokku ja moodustasid „Ühenduse“ kolhoosi. Esimeheks valiti August Urbanik ja arveametnikuks Heino Klaar, revisjoni esimeheks Karl Kübar ning brigadiriks Elmar Lutti.
Ka naabruses olevas Vaarikala külas moodustati samal ajal kolhoos „Leek“. kus esimeheks sai Hilda Laidma ja arveametnikuks Jefim Saarman. Tiidu ja Toku külla moodustati „Kiire“ kolhoos – esimees Karl Norman ja arveametnik Helmi Mat. Miku ja Pihleni külla tehti „Koidu“ kolhoos ja Kõlbi külla „Tulevik.“
Esimesel kolhoosiaastal ei olnud vigagi, ilm juhtus olema hea ja rahvas tegi vana usu järgi korralikult tööd. Mõni kolhoosipere sai töötasuks mitu tonni vilja. Allakäik algas 1952. ja 1953. a., kui tulid vihmased suved, vili ja kartul mädanes põllule. Esimees August Urbanik võttis ise agarasti kolhoositööst osa. Tema algatusel tehti isegi silo, milleks ta puhastas ise ära kontori ees oleva katuseta keldri müürid. Talvel oli kolhoosnike põhiliseks tööks kaugeis Mõniste metsades metsa ülestöötamine ja väljavedu, selleks määrati igale kolhoosile vallamajast vastav norm. Peamisteks metsatöödest osavõtjateks olid A. Urbanik, L. Krevald, R. Ventsel jt.
Loomade ühistamisel olid põhimisteks hobused. Nii andis A. Krevald kolhoosi 2 tööhobust ja 2 varssa. Hobuseid sai täis kaks talli – Jammu ja Jõrsi. Lehmad paigutati endisesse Kargaja abimõisa säilinud Ala-Kiisa lauta. Sellest laudast saigi edaspidi „Ühenduse“, „Koidu“, „Leegi“, „Kiire“ ja „Tuleviku“ ühinemisel põhiline lüpsikarjalaut. Sinna viidi esimese mehhaniseerimise astmena Jakobi ojast vesioina abil vesi sisse. Seal töötasid pikka aega lüpsjatena Senni Reivart ja Leida Märdimäe.
JAAN SOOM, endise „Koidula“ kolhoosi põllundusbrigadir.
Astusin „Koidula“ kolhoosi 1949. aastal koos selle kolhoosi moodustamisega. Kolhoosi moodustamist organiseeris initsiatiivgrupp eesotsas Ersto-nimelise mehega. Kolhoosi asutamiskoosolek oli Visela koolimajas. Asutamiskoosolekul selgitati kolhoosikorda, arutati läbi kolhoosi astujate avaldused, viidi läbi valimised. Koosolekust võtsid osa kõik Restu I küla talupidajad ja uusmaasaajad. Kolhoosi juhtkonna valimist õieti polnudki, määrati ametisse kolhoosi esimees, juhatus, revisjon ja põllundusbrigadir. Hakkasin tööle põllundusbrigadirina. Mul tuli teha kõik kolhoosi juhtivad tööd ja käia nõupidamistel külanõukogus. Minu tööpiirkond oli Koigu küla piirist Ilvese talu piirini, kogu Restu I küla. Rahvast oli meil palju, täpset arvu ei mäletagi. Iga maapidaja pidi andma kevadkülviseemne oma maa jaoks. Hiljem töötasin veterinaarsanitarina, farmijuhatajana, laudabrigadirina ja kolhoosi esimehe kohusetäitjana. Olin tööl põllul ja karjakoplis mullikatalitaja. Tegelikult jäin pensionile 1980. aastal
Meie tänapäev
Kuldre kolhoos on saanud neljakümneseks. Neli aastakümmet on siinne põllumees tööd rüganud ja vaeva näinud, kuid samas ka oma tööst rõõmu tundnud.
Aastatel 1948-1950 moodustatud 18-st kolhoosist on tänaseks välja kujunenud kolhoos, mille üldpind on 11 756 hektarit. Meie käsutuses on 6400 ha haritavat maad. See on rajooni suurim haritava maaga majand, mistõttu ka meie toodangul on otsustav kaal rajooni kogutoodangus. ligi 88% rahalisest tulust tuleb loomakasvatusest. Meil on hobuste I ja veiste II klassi tõufarm ning tõuseakasvandus.
/---/
Kolhoosis on 140 traktorit ja 68 autot, 21 teravilja- ja 10 kartulikombaini.
1.jaanuariks 1989. a. oli majandis 1242 lüpsilehma, 1552 mullikat ja vasikat, 5017 siga ja 68 hobust.
Meil on abitootmine, kus töödeldakse nii elanikkonnale kui ka asutustele lihasaadusi.
/---/
Tänane põllumees ei kiirusta talu võtma, seda enam, et möödunud aastakümnetel on tehtud palju maainimese maast võõrutamiseks. Kuid esimene samm uustalude suhtes on tehtud ka meie mail. Mart Saldre, Endel Neeve ja Andres Holdt on esimesed täieõiguslikud talupidajad Kuldre mail. Nendel on juba esimesed raskusedki üle elatud.
/---/
Tootmiskoondist „Elektrotehnika“ ja Kuldre kolhoosi seovad sidemed 1981. aastast. 1500 inimpäeva igal aastal – selline on olnud tehase rahva panus majandi töödesse-tegemistesse. Aastatega on muutunud need sidemed sisukamateks ja mitmekülgsemateks. Abistatud on majandit nii mehhanisaatorite, treialite, elektrikute kui ka ehitusmeestega, aga samuti mitmesuguste seadmete ja masinate muretsemisel. Kolhoosil on tehasele rendile antud 300pealine sealaut, kus aastas toodetakse 40-50 tonni sealiha tehase töötajate tarbeks. Täname šeffe suure abi eest.
/---/
Tänu teile, tänased töömehed, ükskõik, kus te ka ei töötaks, kas farmil või põllul, töökojas või kontoris! Üheskoos me oleme oma ülesannetega toime tulnud.
KOLHOOSIDE ALGUSAASTAID MEENUTAVAD
LINDA KUUS, endise Vilde-nim. kolhoosi liige
Astusin kolhoosi liikmeks 1950. a. sügisel. Kohe pandi mind tööle lüpsjana, kuigi ise oleks tahtnud töötada hobusega põllul. 15 aastat lüpsjaametit – siia sisse mahub palju ränkrasket tööd, sest sööt tuli ise varuda, haljassööt suvel ette vedada, juurvili tuli ise rohida, aga päeval ka karjas käia. Puhkepäevi siis ei olnud, ka puhkust ei antud. Lisaks sellele tuli mul täita hulk ühiskondlikke ülesandeid: 4 aastat kuulusin rajooni rahvasaadikuna sotsiaalhoolduskomisjoni ning tuli tegelda laste ja vanurite küsimusega; 2 aastat olin rahvasaadik külanõukogus; 9 aastat olin „Pioneeri“ kolhoosi juhatuse liige; 8 aastat „Pioneeri“ kolhoosi naiskomisjoni esimees ja 2 aastat revisjonikomisjoni esimees. Kõigeks selleks tuli planeerida aega oma tööaja kõrvalt. Istungjärgule minnes tuli otsida ise asendaja või tegid seda tööd lapsed.
Pärast 15aastast lüpsjaametit pandi mind karjabrigadiriks, siis oli 2 lauta, kus pidin käima jala kaks korda päevas ja palk oli selle eest 30 rubla kuus. Pärast rasket operatsiooni tuli mul jääda mõneks ajaks koju ning seejärel töötasin tallimehena ja põllutöölisena kuni 68. eluaastani. Nüüd olen kodune.
Olen väga tänulik, et majandi juhtkond ka vanu meelde tuletab. Aasta lõpul kutsuti meid jõululauda.
HEINO KLAAR, endise „Ühenduse“ kolhoosi arveametnik
Oli 1949. aasta kevad. Käisid jutud kolhooside moodustamisest. Oleksid juttudeks võib-olla pikaks ajaks jäänudki, kui poleks olnud 25. märtsi küüditamist. Pärast seda sai allesjäänud rahvas aru, et pääsu kolhoosidest ei ole. 31. märtsil 1949. a. tulid Kuldre ümbruse talupidajad A. Urbanik, E. Lutti, M. Kallion, S. Ventsel, A. Krevald, J. Jauk, A. Viiksaar, K. Kübar, E. Valtin, A. Pajula, K. Vellik, H. Parv, E. Kärsop ja E. Klaar kokku ja moodustasid „Ühenduse“ kolhoosi. Esimeheks valiti August Urbanik ja arveametnikuks Heino Klaar, revisjoni esimeheks Karl Kübar ning brigadiriks Elmar Lutti.
Ka naabruses olevas Vaarikala külas moodustati samal ajal kolhoos „Leek“. kus esimeheks sai Hilda Laidma ja arveametnikuks Jefim Saarman. Tiidu ja Toku külla moodustati „Kiire“ kolhoos – esimees Karl Norman ja arveametnik Helmi Mat. Miku ja Pihleni külla tehti „Koidu“ kolhoos ja Kõlbi külla „Tulevik.“
Esimesel kolhoosiaastal ei olnud vigagi, ilm juhtus olema hea ja rahvas tegi vana usu järgi korralikult tööd. Mõni kolhoosipere sai töötasuks mitu tonni vilja. Allakäik algas 1952. ja 1953. a., kui tulid vihmased suved, vili ja kartul mädanes põllule. Esimees August Urbanik võttis ise agarasti kolhoositööst osa. Tema algatusel tehti isegi silo, milleks ta puhastas ise ära kontori ees oleva katuseta keldri müürid. Talvel oli kolhoosnike põhiliseks tööks kaugeis Mõniste metsades metsa ülestöötamine ja väljavedu, selleks määrati igale kolhoosile vallamajast vastav norm. Peamisteks metsatöödest osavõtjateks olid A. Urbanik, L. Krevald, R. Ventsel jt.
Loomade ühistamisel olid põhimisteks hobused. Nii andis A. Krevald kolhoosi 2 tööhobust ja 2 varssa. Hobuseid sai täis kaks talli – Jammu ja Jõrsi. Lehmad paigutati endisesse Kargaja abimõisa säilinud Ala-Kiisa lauta. Sellest laudast saigi edaspidi „Ühenduse“, „Koidu“, „Leegi“, „Kiire“ ja „Tuleviku“ ühinemisel põhiline lüpsikarjalaut. Sinna viidi esimese mehhaniseerimise astmena Jakobi ojast vesioina abil vesi sisse. Seal töötasid pikka aega lüpsjatena Senni Reivart ja Leida Märdimäe.
JAAN SOOM, endise „Koidula“ kolhoosi põllundusbrigadir.
Astusin „Koidula“ kolhoosi 1949. aastal koos selle kolhoosi moodustamisega. Kolhoosi moodustamist organiseeris initsiatiivgrupp eesotsas Ersto-nimelise mehega. Kolhoosi asutamiskoosolek oli Visela koolimajas. Asutamiskoosolekul selgitati kolhoosikorda, arutati läbi kolhoosi astujate avaldused, viidi läbi valimised. Koosolekust võtsid osa kõik Restu I küla talupidajad ja uusmaasaajad. Kolhoosi juhtkonna valimist õieti polnudki, määrati ametisse kolhoosi esimees, juhatus, revisjon ja põllundusbrigadir. Hakkasin tööle põllundusbrigadirina. Mul tuli teha kõik kolhoosi juhtivad tööd ja käia nõupidamistel külanõukogus. Minu tööpiirkond oli Koigu küla piirist Ilvese talu piirini, kogu Restu I küla. Rahvast oli meil palju, täpset arvu ei mäletagi. Iga maapidaja pidi andma kevadkülviseemne oma maa jaoks. Hiljem töötasin veterinaarsanitarina, farmijuhatajana, laudabrigadirina ja kolhoosi esimehe kohusetäitjana. Olin tööl põllul ja karjakoplis mullikatalitaja. Tegelikult jäin pensionile 1980. aastal
Subscribe to:
Posts (Atom)
