60 aastat tagasi - kolhooside aeg oli kätte jõudnud

Töörahva Elu 6. mai 1949
Urvaste vald võitluses loomakasvatuse arendamise eest
Urvaste valla loomakasvatuse olukorda pärast sõja- ja okupatsiooniaastate möödumist iseloomustab 1944. a. kokkuvõtte võrdlus ennesõjaaegsete arvudega: hobuste arv oli vähenenud 57,4 %, veiste arv 62%, lüpsilehmade arv 68%, sigade arv 71% ja lammaste arv 82%, ja seda kõike peamiselt loomade paremiku arvel. Hävitatud oli ennesõjaaegne tihe heaväärtusega paaritusjaamade võrk. Vallas leidus veel vaid 2 täkku ja 3 pulli ning mõned üksikud kuldid ja jäärad.
Urvastlasele omase karjakasvataja visadusega asusid talupojad raskete sõjahaavade parandamisele loomakasvatuses. Vaatamata sõjategevuse tõttu väheldaseks jäänud loomade söödabaasile, tallatud põldudele ja hõredale isasloomade arvule ei jäetud üheski majapidamises sel sügisel vähegi paarituseks kõlblikku emaslooma ahtraks. Järgneval kevadel aga ei hukatud põhjuseta ühtegi sündinud looma. Ja selle tulemusena oli 1945. a. lõpuks suurenenud juurdesündinud ja kasvamajäetud loomade arvel hobuste arv 45 võrra, veiste arv 300, sigade arv 250, lammaste arv 426 võrra ja kodulindude arv 888 võrra.
See oli hoogus algus. Paaritusjaamade võrk täienes noorte isasloomade arvel; 1946. a. lõpuks oli avatud 6 täkujaama ja 12 pullijaama, samuti oli väikeloomade paaritusjaamu juba küllaldasel arvul. Taastati ja rakendati tööle karjajõudluskontrollring, mis hõlmas valla piirides 22 tõukarjakasvatajat majapidamist.
Veel hoogsamalt hakkas loomakasvatus arenema ja võttis kindlama suuna, kui 1947. a. rakendati taludes riiklik loomakasvatuse plaan. Talule antud plaan sai talupidajale teenäitajaks ja suunajaks, kuhu ja milleni tal on tarvis jõuda. Antud plaani rakendamisel talule oli arvestatud majapidamise võimalusi intensiivse maakasutuse juures loomade arvu suurendamiseks.
Paljud majapidamised olid juba suutnud valitsuse poolt antud soodustuste varal taastada karja seisus ennesõjaaegse olukorra ja riik ostis neilt karja ülejäägi, mida ei võimaldanud majapidamise söödabaasi tingimused enam pidada. Ainult 1947. a. jooksul said Urvaste valla tõukarjakasvatajad tõuloomade riigile müügist üle 185 tuhande rubla tulu. Sellest ergutatuna elavnes veelgi loomakasvatus. Avanesid võimalused mineraalväetiste saamiseks, mis omakorda võimaldas asuda rohu- ja karjamaade parandamisele ning uute rajamisele. Nõukogude valitsuse hoolitsev käsi tuli appi igal pool. Üle 100 tonni mineraalväetisi said talupojad kasutada oma põldudele ja niitudele 1947. a. jooksul. Sel aastal täideti Urvaste vallas loomakasvatuse plaan üldiselt kõikide loomaliikide alal 101.2 %, hobusekasvatuse plaan aga 104,8%, sigade juurdekasv eelmise aasta seisust oli 21,4 %. Need olid maakonna parimad näitajad. Söödakultuuride pindala suurenes 123,5 ha võrra. Vald oli üle saanud esimestest raskustest loomade juurdekasvu alal.
Nüüd hakati tähelepanu pöörama loomade tõulisuse väärtusele ja produktiivsusele. Piima toodang tõusis 1944. a. 1400 kg-lt kuni 1900 kg keskmiselt kontrollialuselt lehmalt. Kui möödunud aastal teistes valdades ei olnud märkida eelmise aastaga võrreldes loomade arvulist juurdekasvu ja mõnes vallas esines tagasiminekutki, siis Urvaste vallas tõusis hobuste arv 3,4%, veiste üldarv 3,5%, lehmade arv 13,7%, sigade arv 32,5% ja lammaste arv 17,5%. Edasi arenes töö ka söödabaasi kindlustamise alal, 67 ha endisi kultuurrohumaid taastati ja 31 ha uusi niite võiti niitmisele uudismaade arvel. Kokkuvõtte 1948. a. lõpul näitasid, et valla soli hobusied ja veiseid kaks korda enam kui 1944. a. lõpul, sigu 1,8 korda ja lambaid 2,7 korda enam. Seda võib nimetada heaks tagajärjeks 4 aasta jooksul loomade juurdekasvus.
Üksiktalupidajana jäi aga näiliselt edenev loomakasvatus siiski piiratuse raamidesse. Seda nägid ja kogesid Urvaste valla talupidajad naabervallas asuvate Partisani ja J. Lauristini nimelise, akadeemik Wiljamsi nimelise Võru valla kolhoosi loomakasvatuse hoogsast arenemisest ja võimalustest, mida said kolhoosid loomakasvatuse arendamise kindlustamiseks ette võtta. Nende ja rea teiste kolhooside aastakokkuvõtted rääkisid veenvat keelt arvudes ja faktides: loomade arv mitmekordistus, tõusid saagid niidult ja põllult, piimatoodang tõusis 1000 kg-lt 2000 kg-ni (Esimese Mai kolhoos Räpina vallas, akadeemik Wiljamsi nimeline kolhoos Võru vallas jt.)
Nüüd on Urvaste vallas 10 kollektiivset suurmajapidamist – kolhoosi, ja nende arv suureneb päev-päevalt. Kolhoosidesse on koondunud paljud eesrindlikud loomakasvatajad talupojad oma parimate karjadega. Olles teadlikud loomakasvatuse tähtsusest kolhoosimajandis, viisid karjakasvatajad Eduard Hagi, Vladimir Prisko, Julius Tali ja paljud teised oma puhastverd eesti punasekarja lehmad ja noorloomad ühislauta. Nii andis Vladimir Prisko 7 veist, Eduard Hagi 4 lehma jne. Kiire kolhoosi tõufarmi, Julius Tali, A. Jõõras jt. panid aluse Koidu kolhoosi tõufarmile. Nendest tublidest karjakasvatajatest on mitmed kolhooside esimehed, nagu J. Hainas Uhtjärve, Aug. Urbanik Ühenduse, Aug. Varik Tuleviku kolhoosi esimees.
Kolhoosimajapidamises on avardunud suured võimalused loomakasvatajatele oma töö jatkamiseks. Hiljuti ilmunud NSV Liidu Ministrite Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee määrus kolhooside ja sovhooside produktiivse ühisloomakasvatuse arendamise kolme aasta plaani kohta on Urvaste valla kolhoosidele tähtsaks programmiks võitluses karjakasvatuse veel hoogsama arengu eest.
E. Randmäe