30 .september 1958
TORE SPORDIÕHTU
Üle kahesaja spordihuvilise kogunes laupäeval Vaabina koolimajja. Toimus ju siin esmakordselt demonstratsioonesinemine raskejõustikus.
Enne demonstratsioonvõistluste algust rääkis J. Tamm noortele olümpiamängude tekkimisest ja ideedest. Pärast seda asusid lavale Eesti NSV maanoorte tšempionid V. Pino, A. Oja ja teised nimekad tõstesportlased. Demonstreeriti klassikalise kolmevõistluse kolme tõsteliiki: surumist, rebimist ja tõukamist. Sealjuures andis VS “Jõud” vabariiklik treener A. Helissaar pidevalt seletusi iga tõsteliigutuse ja tehnika kohta. Väga tubli tulemuse saavutas kergekaallane J. Oisar (Abja), kes saavutas kolme tõste kogusummaks 300 kg. Oleks teretulnud, kui niisuguseid demonstratsioone korraldataks rohkem.
A.RAJAV
Monday, September 29, 2008
80 aastat tagasi keerulised olud põllumehele
29. september 1928
Külma kahju Urvastes
Kolma- ja neljapäeva hommikul kattis maad paks hall-kord. Maa oli üleni valge. Kraadiklaasis langes elavhõbe nullini. Kartulivarred on juba üleni mustaks tõmbunud. Mittevalmis olev tõuvili, iseäranis kaer, on külma mõjul liig kiirelt valminud, mis terale ka halvasti mõjub – tehes selle peenikeseks ning kiduraks. Ka aedades on öökülm kahju tekitanud. Rohelised aiaviljad on üleni mustaks muutunud ning hakkavad mädanema.
Tänavune suvi, mis halvemaid põllumehele, pani juba varakult põllumehe tõsiselt mõtlema. Seda rusuvamalt mõjuvad nüüd öökülmade kahjud, mis seisukorda veel enam raskendava. Maainimesed kardavad kohati koguni nälja tulekut.
Elu 29. september 1928
Maakoolides õppetöö algus 8. oktoobril.
Arvesse võttes asjaolu, et tänavune aasta suuresti hilineb viljakoristamise alal, ja et maal karjaskäimine kui ka muud hädatarvilikud tööd viibivad, otsustas haridusminister maal asuvates algkoolides õppetööd ühe nädala võrra edasi lükata. Koolitöö algkoolides hakkaks hariliku 1. oktoobri asemel tänavu esmaspäeval, 8. oktoobril.
Täienduskoolides aga lükatakse õppetöö algus kahe nädala võrra edasi ja algab neis koolides töö 15. oktoobril.
Külma kahju Urvastes
Kolma- ja neljapäeva hommikul kattis maad paks hall-kord. Maa oli üleni valge. Kraadiklaasis langes elavhõbe nullini. Kartulivarred on juba üleni mustaks tõmbunud. Mittevalmis olev tõuvili, iseäranis kaer, on külma mõjul liig kiirelt valminud, mis terale ka halvasti mõjub – tehes selle peenikeseks ning kiduraks. Ka aedades on öökülm kahju tekitanud. Rohelised aiaviljad on üleni mustaks muutunud ning hakkavad mädanema.
Tänavune suvi, mis halvemaid põllumehele, pani juba varakult põllumehe tõsiselt mõtlema. Seda rusuvamalt mõjuvad nüüd öökülmade kahjud, mis seisukorda veel enam raskendava. Maainimesed kardavad kohati koguni nälja tulekut.
Elu 29. september 1928
Maakoolides õppetöö algus 8. oktoobril.
Arvesse võttes asjaolu, et tänavune aasta suuresti hilineb viljakoristamise alal, ja et maal karjaskäimine kui ka muud hädatarvilikud tööd viibivad, otsustas haridusminister maal asuvates algkoolides õppetööd ühe nädala võrra edasi lükata. Koolitöö algkoolides hakkaks hariliku 1. oktoobri asemel tänavu esmaspäeval, 8. oktoobril.
Täienduskoolides aga lükatakse õppetöö algus kahe nädala võrra edasi ja algab neis koolides töö 15. oktoobril.
Sunday, September 28, 2008
Talud ridamisi haamri alla
Postimees 29. veebruar 1928
Urvaste peremehed hädas vekslite ja popsidega.
Viletsa aasta tõttu teevad Urvaste peremehed vekslitega rohkem tegemist, kui varem, millega koos käivad alalised veksli-protsessid ja oksjonid. Ühel päeval oli Urvastes tervelt kuues talus oksjon.
Suurt pahandust tekitavad peremeestele ka popsid, kes maahädaga haru-tihti Võrus kohtus käivad.
Urvaste peremehed hädas vekslite ja popsidega.
Viletsa aasta tõttu teevad Urvaste peremehed vekslitega rohkem tegemist, kui varem, millega koos käivad alalised veksli-protsessid ja oksjonid. Ühel päeval oli Urvastes tervelt kuues talus oksjon.
Suurt pahandust tekitavad peremeestele ka popsid, kes maahädaga haru-tihti Võrus kohtus käivad.
Tore ja armas
Postimees 22. jaanuar 1928
Vabaduspäeva pühitsemine Urvastes.
10-aastaset vabadus juubelit kavatsetakse Urvastes eriliselt suurte pidustustega pühitseda.
Päeval on kirikus pidulik jumalateenistus, mida kaunistab puhkpillide orkester ja Eesti noorsoo liit „Siiriuse“ laulukoor. Peale jumalateenistuse korraldatakse rongikäik puhkpillide ork. saatel Urvaste surnuaiale, vabadussõjas langenute haudade juure. Suurema peo toimib õhtul Urvaste algkooli ruumes kohalik kaitseliit. Taludel soovitatakse välja panna Eesti lipp, et kogu Urvaste pidustustel kaasa elaks.
Vabaduspäeva pühitsemine Urvastes.
10-aastaset vabadus juubelit kavatsetakse Urvastes eriliselt suurte pidustustega pühitseda.
Päeval on kirikus pidulik jumalateenistus, mida kaunistab puhkpillide orkester ja Eesti noorsoo liit „Siiriuse“ laulukoor. Peale jumalateenistuse korraldatakse rongikäik puhkpillide ork. saatel Urvaste surnuaiale, vabadussõjas langenute haudade juure. Suurema peo toimib õhtul Urvaste algkooli ruumes kohalik kaitseliit. Taludel soovitatakse välja panna Eesti lipp, et kogu Urvaste pidustustel kaasa elaks.
Statistikat
Postimees 12. jaanuar 1928
Võru praostkonna elust.
Urvaste kogudus elab nagu paljud teisedki kogudused Eestis kahanemise tähe all. Kahanemas on sündimiste arv. Nii on sündimiste arv alla läinud 524 pealt1886 aastal 77 peale 1927. aastal, leerilaste arv 237 pealt 1875. a 96 peale, laulatuste arv 108 pealt 1860. a. 42 peale, armulauast osavõtjate arv 11.597 pealt 1870. aastal 1140 peale ja surnute arv 388 pealt 1865. a. 116 peale. 1927. a. Peale sõja, 1921. ja 1922. a. oli küll sündimiste ja abiellumiste tõusu märgata, aga sellest peale algab jälle alaline langemine.
Võru praostkonna elust.
Urvaste kogudus elab nagu paljud teisedki kogudused Eestis kahanemise tähe all. Kahanemas on sündimiste arv. Nii on sündimiste arv alla läinud 524 pealt1886 aastal 77 peale 1927. aastal, leerilaste arv 237 pealt 1875. a 96 peale, laulatuste arv 108 pealt 1860. a. 42 peale, armulauast osavõtjate arv 11.597 pealt 1870. aastal 1140 peale ja surnute arv 388 pealt 1865. a. 116 peale. 1927. a. Peale sõja, 1921. ja 1922. a. oli küll sündimiste ja abiellumiste tõusu märgata, aga sellest peale algab jälle alaline langemine.
Dilemma
Postimees 30. jaanuar 1928
Moodne tants on lehma-lüpsmisest ette.
Uue-Antsla haridusseltsi viimasel koosolekul, kui kõik muud asjad lahendatud olid, tõstsid õrnemasoo esitajad üles küsimuse, kas selts ei peaks korraldama moodsate tantsude kursusi, sest nii piinlik olevat seista, kui mõni ainuke „parem paar“ lustilikult pidul fori veeretab.
Teised seltsi tegelased vaidlesid küll vastu, sest ega see ikka päris ilus ole, kui haridusselts korraldamata jätab põllumajanduslikud kursused ja selle asemel moodsaid tantse hakkab õppima ja õpetama, kuid mitmed jäid oma seisukohtade juure, kuigi üldiselt otsuses ka eitavale seisukohale asuti.
Moodne tants on lehma-lüpsmisest ette.
Uue-Antsla haridusseltsi viimasel koosolekul, kui kõik muud asjad lahendatud olid, tõstsid õrnemasoo esitajad üles küsimuse, kas selts ei peaks korraldama moodsate tantsude kursusi, sest nii piinlik olevat seista, kui mõni ainuke „parem paar“ lustilikult pidul fori veeretab.
Teised seltsi tegelased vaidlesid küll vastu, sest ega see ikka päris ilus ole, kui haridusselts korraldamata jätab põllumajanduslikud kursused ja selle asemel moodsaid tantse hakkab õppima ja õpetama, kuid mitmed jäid oma seisukohtade juure, kuigi üldiselt otsuses ka eitavale seisukohale asuti.
Ja veel Leisi lahtitegemise loole lisaks
Õigus, 11. august 1908
Urvaste oludest.
„Rahu mäe peal, isandatel hea meel“, võidakse nüüd Urvastes julgeste laulda, sest seniaegne kihelkonnakooli juhataja Leis on ühes oma abilise Leppikuga umbes 6-7 aastase õerumise järel siit välja õerutud. Mäekülg, kus kihelkonnakoolimaja asub, uinub nüüd jälle endise kuldse aja sõnakuulelikusse „rahusse“ ja isandad võivad heameelega oma võiduvilja mäletseda. Asja ametlikku põhjendust lugedes näitab eemalseisjatele, nagu oleks nimetatud kooliõpetajad lihtsa vallatuse pärast ametist lahkuma pidanud. Meie, urvastlased, aga teame, et siin hoopis teistsuguste põhjustega rehkendada tuleb, teame, et see ametist lahtitegemise lugu tervet meie viimase aja ajalugu väikesel mõedul peegeldab ja ühe, olgugi ehk lühikese lehekülje Urvaste ja sellega ühes ka ka kõige kodumaa edenemisloos sünnitab.
Naermise pärast ametist lahti tehtud …
Kõlaliselt nii naljakas, et tema üle südamest naerda tahaks, sisaldab see lugu eluliselt eneses ometi nii palju viimase aja tragikat, sest keegi ei usu juba, et meie kooliõpetajad kirikusse valjuste naerma ja lärmama lähevad.
Kaine mõistusega inimene, kui ta ka kirikuvastane oleks, ei tee seda iialgi. Et naermise ja rääkimise lugu ainult tõsise põhjuse kinnikatmiseks oli määratud, näitab seegi, et politsei, kes asja järele uuris, kooliõpetajate seekordses ülespidamises mingit kohtuväärilist ei leidnud. Kohaliku rahvakoolide-inspektori sõnad lasevad meid natuke kulisside teha vaadata ja sealt selgib meile koguni teistsugune vaatepilt. „Teie peasüü, kuid mitte ametlik,“ ütles nimetatud herra kooliõpetajatele, „seisab selles, et kiriku-eestseisja teid politikiliselt küllalt ustavaks ei pea. (Millega ta seda põhjendab, ei teatud ütelda. ) Teie olete rahutu element ja teil on rahva peale suur mõju .“ Muidugi mõista, ei ütle keegi arusaaja inimene, et teie sellepärast Urvastest ära läksite, et teie midagi kurja tegite, vaid üteldakse, et kiriku-eestseisja teid „ära sõi“. – Nagu inspektori sõnadest selgub kartsivad kiriku-eestseisja ja õpetaja kihelkonnakooliõpetajate, nimelt Leisi kui vanema tegelase, mõju, kuna Leppikut rohkem tema tööriistaks peeti, ehk küll Leppik õige iseseisvalt neidsamu radasid käis, mis Leiski, sest peaaegu ühine ilmavaade sundis ka ühiselt töötama.
Et just see mõju rahva peale isandatel pinnaks silmas oli, näeme uue leerimaja ja kihelkonnakoolimaja ehitamise plaanide ajaloost. Et kaugemal seisjaid asjaga ligemalt tutvustada, toome selle plaani ajaloost lühikese ülevaate. Nagu ajalehe lugejatel teada, on Urvaste kihelkonnakoolimaja ja leerimaja peaaegu kõige viletsamad üle kodumaa. Igal aastal mässavad selle mõjul kihelkonnakooli õpilaste hulgas mitmesugused külgehakkavad lastehaigused, nagu leetrid, sarlakid, köha jm. ja takistavad koolitööd suureste, sellepärast peab kooliõpetaja, kui ta programmi nõudeid täita ja kooli ajakohasel kõrgul tahab hoida, mitmevõrra hoolsamalt töötama kui mujal. Kõigile on selge, kuidas vilets korter, raske töö jm. kooliõpetaja tervise peale mõjuvad. Kui kooliõpetaja mõnesugusid parandusi palus ette võtta, siis seda muidugi ei tehtud. Kakskümmend aastat olla nõnda läbi saadud, mispärast Leis enam ei saa? „Leis jonnib,“ arvati lihtsalt. Kuid kui meid niisuguste suitsutaredes elama sunnitakse, nagu meie isaisadel kuuekümne aasta eest olivad ja meie seal elada ei taha, siis ei tule küll keegi arusaaja inimene seletama, et meie jonnime. Siin aga tehti seda ometi. Ka leerimaja on nõnda vilets, et ta politsei poolt kord juba elamiseks kõlbmataks tunnistati ja kinni panna taheti. Mõisnikkude mõjul jäi ta aga edasi lahti. Mõni aasta tagasi võeti konvendil plaan üles uut leerimaja ehitada. Vallad aga otsustasivad Leisi nõuandel mitte uut leerimaja, vaid ajakohast kihelkonnakoolimaja ehitada ja praegust kihelkonnakoolimaja leerimajaks ümber muuta. Nõnda oleks kaks kärbest korraga löödud ja pealegi hästi, sest leerimajaks, kus lapsed aastas kõigest 40 päeva, ja sedagi kahes järgus, elavad, kõlbaks praegune kihelkonnakoolimaja, kuna kooliõpetajate ruumid siis ka laste tarvitada jääksivad, mõne väikese tähtsuseta parandusega väga hästi. Pealegi elab köster sellesama katuse all ja võiks siis laste järele valvata, kuna nüüd õpetaja kevadese leeri ajal tütarlapsi surnuaialt palja peaga välja ajamas käis. Sakstele ei meeldinud see plaan, peale mõne üksiku erandi, sugugi. Hapu näoga andsivad nad niipalju järele, et Leisile kohuseks tehti uue kihelkonnakoolimaja eelplaan järgmisele konvendile ette panna. Rõemsa lootusega hakkas Leis tööle ja valmistas ajakohase koolimaja eelplaani. Uus maja oleks eelplaani järele umbes 12-13 tuhat maksma läinud ja 100 lapse jaoks saanud. Suurema tungi korral oleks sinna aga kuni 150 last mahutada võinud Urvaste kihelkonna suurust (umbes 12 tuhat hinge) silmas pidades oli eelplaan parajalt, mõnes joones koguni kokkuhoidlikultki, valmistatud. Mõisnikud aga lõivad kahte kätt kokku: „Issand jumal, kust peame meie niipalju raha võtma!“ Nagu kannaksivad nemad üksi kõik kulu. Üks neist oli avalikum ja tähendas: „Kui meie nii suure kihelkonnakoolimaja ehitame, siis hakkavad kõik oma lapsi koolitama. Kust meie siis veel moonakaid saame!“ Tagajärjeks oli, et mõisnikud Leisi peale üle õla vaatama hakkasivad ja esiotsa küll maja ehitada lubasivad, kuid ehitamine lükati ikka ühest aastast teise ja üteldi: „Tänavu on kehv aasta, raha vähe, ehitame tuleval aastal.“ Niisugust tulevat aastat, millal raha oleks olnud kihelkonnakoolimaja ehitama hakata aga ei tulnudki, sellepärast ei võetud asja enam lubamise allagi.
Tulivad „punased päevad“. Kohe olivad isiklikud vaenlased platsis, et äreva aja järelkaja tumeduses vastastele mõjuvat hoopi anda. Selle tagajärjel anti mõlemad kihelkonnakooliõpetajad kohtu alla. Rahukohtunik ei leidnud nende tegevuses midagi seadusevastast ja mõistis mõlemad mehed süütaks. Sellest hoolimata oli arveraamatusse ikkagi üks lehekülg juurde tekkinud.
1907. aasta sügisel leeri ajal jäi õpetaja ise leerimaja korratuse tõttu haigeks. Nüüd oli tuli takus. Sellesama aasta detsembrikuusel koosolekul võeti konvendil leerimaja ehitamine nii ootamatult kõne alla, et talupoegade saadikud, kelledest nüüd juba paljud uued olivad valitud asja üle eneste vahel enne läbi rääkida ei saanud. Tagajärg oli muidugi, et Uue-Antsla saadiku Asseri vastuvaidlemisest hoolimata, otsuseks tehti juba 1908. aasta suvel uut leerimaja ehitama hakata. Juba ennemalt otsuseks tehtud kihelkonnakoolimaja ehitamisest ei niksatatudki. Kuid saatus näis isandaid kiusama. Uue-Antsla valla algatusel saatsivad kõikide valdade kogud, peale ühe kiriku-eestseisjale palvekirjad, milles nad palusivad, et leerimaja ehitamist veel mitte ette ei võetaks ja asi tuleval konvendil veel kord läbi räägitaks, kas ei oleks mitte sündsam uut kihelkonnakoolimaja ehitada ja vana leerimajaks ümber muuta. Mõned vallad, näit. Vana-Antsla tähendasivad isegi, et nemad kihelkonnakoolimaja ehitamise jaoks valmis on raha andma, kuna nad leerimaja ehitamise korral regulativide järel käivad ja päevad annavad. Kõik see pandi muidugi jälle Leisi arvesse, mis juba ennegi suur küllalt oli.
Urvaste oludest.
„Rahu mäe peal, isandatel hea meel“, võidakse nüüd Urvastes julgeste laulda, sest seniaegne kihelkonnakooli juhataja Leis on ühes oma abilise Leppikuga umbes 6-7 aastase õerumise järel siit välja õerutud. Mäekülg, kus kihelkonnakoolimaja asub, uinub nüüd jälle endise kuldse aja sõnakuulelikusse „rahusse“ ja isandad võivad heameelega oma võiduvilja mäletseda. Asja ametlikku põhjendust lugedes näitab eemalseisjatele, nagu oleks nimetatud kooliõpetajad lihtsa vallatuse pärast ametist lahkuma pidanud. Meie, urvastlased, aga teame, et siin hoopis teistsuguste põhjustega rehkendada tuleb, teame, et see ametist lahtitegemise lugu tervet meie viimase aja ajalugu väikesel mõedul peegeldab ja ühe, olgugi ehk lühikese lehekülje Urvaste ja sellega ühes ka ka kõige kodumaa edenemisloos sünnitab.
Naermise pärast ametist lahti tehtud …
Kõlaliselt nii naljakas, et tema üle südamest naerda tahaks, sisaldab see lugu eluliselt eneses ometi nii palju viimase aja tragikat, sest keegi ei usu juba, et meie kooliõpetajad kirikusse valjuste naerma ja lärmama lähevad.
Kaine mõistusega inimene, kui ta ka kirikuvastane oleks, ei tee seda iialgi. Et naermise ja rääkimise lugu ainult tõsise põhjuse kinnikatmiseks oli määratud, näitab seegi, et politsei, kes asja järele uuris, kooliõpetajate seekordses ülespidamises mingit kohtuväärilist ei leidnud. Kohaliku rahvakoolide-inspektori sõnad lasevad meid natuke kulisside teha vaadata ja sealt selgib meile koguni teistsugune vaatepilt. „Teie peasüü, kuid mitte ametlik,“ ütles nimetatud herra kooliõpetajatele, „seisab selles, et kiriku-eestseisja teid politikiliselt küllalt ustavaks ei pea. (Millega ta seda põhjendab, ei teatud ütelda. ) Teie olete rahutu element ja teil on rahva peale suur mõju .“ Muidugi mõista, ei ütle keegi arusaaja inimene, et teie sellepärast Urvastest ära läksite, et teie midagi kurja tegite, vaid üteldakse, et kiriku-eestseisja teid „ära sõi“. – Nagu inspektori sõnadest selgub kartsivad kiriku-eestseisja ja õpetaja kihelkonnakooliõpetajate, nimelt Leisi kui vanema tegelase, mõju, kuna Leppikut rohkem tema tööriistaks peeti, ehk küll Leppik õige iseseisvalt neidsamu radasid käis, mis Leiski, sest peaaegu ühine ilmavaade sundis ka ühiselt töötama.
Et just see mõju rahva peale isandatel pinnaks silmas oli, näeme uue leerimaja ja kihelkonnakoolimaja ehitamise plaanide ajaloost. Et kaugemal seisjaid asjaga ligemalt tutvustada, toome selle plaani ajaloost lühikese ülevaate. Nagu ajalehe lugejatel teada, on Urvaste kihelkonnakoolimaja ja leerimaja peaaegu kõige viletsamad üle kodumaa. Igal aastal mässavad selle mõjul kihelkonnakooli õpilaste hulgas mitmesugused külgehakkavad lastehaigused, nagu leetrid, sarlakid, köha jm. ja takistavad koolitööd suureste, sellepärast peab kooliõpetaja, kui ta programmi nõudeid täita ja kooli ajakohasel kõrgul tahab hoida, mitmevõrra hoolsamalt töötama kui mujal. Kõigile on selge, kuidas vilets korter, raske töö jm. kooliõpetaja tervise peale mõjuvad. Kui kooliõpetaja mõnesugusid parandusi palus ette võtta, siis seda muidugi ei tehtud. Kakskümmend aastat olla nõnda läbi saadud, mispärast Leis enam ei saa? „Leis jonnib,“ arvati lihtsalt. Kuid kui meid niisuguste suitsutaredes elama sunnitakse, nagu meie isaisadel kuuekümne aasta eest olivad ja meie seal elada ei taha, siis ei tule küll keegi arusaaja inimene seletama, et meie jonnime. Siin aga tehti seda ometi. Ka leerimaja on nõnda vilets, et ta politsei poolt kord juba elamiseks kõlbmataks tunnistati ja kinni panna taheti. Mõisnikkude mõjul jäi ta aga edasi lahti. Mõni aasta tagasi võeti konvendil plaan üles uut leerimaja ehitada. Vallad aga otsustasivad Leisi nõuandel mitte uut leerimaja, vaid ajakohast kihelkonnakoolimaja ehitada ja praegust kihelkonnakoolimaja leerimajaks ümber muuta. Nõnda oleks kaks kärbest korraga löödud ja pealegi hästi, sest leerimajaks, kus lapsed aastas kõigest 40 päeva, ja sedagi kahes järgus, elavad, kõlbaks praegune kihelkonnakoolimaja, kuna kooliõpetajate ruumid siis ka laste tarvitada jääksivad, mõne väikese tähtsuseta parandusega väga hästi. Pealegi elab köster sellesama katuse all ja võiks siis laste järele valvata, kuna nüüd õpetaja kevadese leeri ajal tütarlapsi surnuaialt palja peaga välja ajamas käis. Sakstele ei meeldinud see plaan, peale mõne üksiku erandi, sugugi. Hapu näoga andsivad nad niipalju järele, et Leisile kohuseks tehti uue kihelkonnakoolimaja eelplaan järgmisele konvendile ette panna. Rõemsa lootusega hakkas Leis tööle ja valmistas ajakohase koolimaja eelplaani. Uus maja oleks eelplaani järele umbes 12-13 tuhat maksma läinud ja 100 lapse jaoks saanud. Suurema tungi korral oleks sinna aga kuni 150 last mahutada võinud Urvaste kihelkonna suurust (umbes 12 tuhat hinge) silmas pidades oli eelplaan parajalt, mõnes joones koguni kokkuhoidlikultki, valmistatud. Mõisnikud aga lõivad kahte kätt kokku: „Issand jumal, kust peame meie niipalju raha võtma!“ Nagu kannaksivad nemad üksi kõik kulu. Üks neist oli avalikum ja tähendas: „Kui meie nii suure kihelkonnakoolimaja ehitame, siis hakkavad kõik oma lapsi koolitama. Kust meie siis veel moonakaid saame!“ Tagajärjeks oli, et mõisnikud Leisi peale üle õla vaatama hakkasivad ja esiotsa küll maja ehitada lubasivad, kuid ehitamine lükati ikka ühest aastast teise ja üteldi: „Tänavu on kehv aasta, raha vähe, ehitame tuleval aastal.“ Niisugust tulevat aastat, millal raha oleks olnud kihelkonnakoolimaja ehitama hakata aga ei tulnudki, sellepärast ei võetud asja enam lubamise allagi.
Tulivad „punased päevad“. Kohe olivad isiklikud vaenlased platsis, et äreva aja järelkaja tumeduses vastastele mõjuvat hoopi anda. Selle tagajärjel anti mõlemad kihelkonnakooliõpetajad kohtu alla. Rahukohtunik ei leidnud nende tegevuses midagi seadusevastast ja mõistis mõlemad mehed süütaks. Sellest hoolimata oli arveraamatusse ikkagi üks lehekülg juurde tekkinud.
1907. aasta sügisel leeri ajal jäi õpetaja ise leerimaja korratuse tõttu haigeks. Nüüd oli tuli takus. Sellesama aasta detsembrikuusel koosolekul võeti konvendil leerimaja ehitamine nii ootamatult kõne alla, et talupoegade saadikud, kelledest nüüd juba paljud uued olivad valitud asja üle eneste vahel enne läbi rääkida ei saanud. Tagajärg oli muidugi, et Uue-Antsla saadiku Asseri vastuvaidlemisest hoolimata, otsuseks tehti juba 1908. aasta suvel uut leerimaja ehitama hakata. Juba ennemalt otsuseks tehtud kihelkonnakoolimaja ehitamisest ei niksatatudki. Kuid saatus näis isandaid kiusama. Uue-Antsla valla algatusel saatsivad kõikide valdade kogud, peale ühe kiriku-eestseisjale palvekirjad, milles nad palusivad, et leerimaja ehitamist veel mitte ette ei võetaks ja asi tuleval konvendil veel kord läbi räägitaks, kas ei oleks mitte sündsam uut kihelkonnakoolimaja ehitada ja vana leerimajaks ümber muuta. Mõned vallad, näit. Vana-Antsla tähendasivad isegi, et nemad kihelkonnakoolimaja ehitamise jaoks valmis on raha andma, kuna nad leerimaja ehitamise korral regulativide järel käivad ja päevad annavad. Kõik see pandi muidugi jälle Leisi arvesse, mis juba ennegi suur küllalt oli.
Jätk jamale õpetajatega
Õigus 29. juuli 1908
Kodumaalt.
e-a. Urvastest. Päris põhjus. Hilja aja eest käis ajalehtedest sõnum läbi, et Urvaste kihelkonna-kooliõpetajad herrad Leis ja Leppik sellepärast ametist lahti saanud, et nad kirikus naernud olla. Meie kirikuõpetaja herra Stein arvas tarviliseks sellest asjast viiele leerilapsele, kelle seas kolm endist Leisi ja Leppiku kasvandikku olivad, seletada. Muu seas ütelnud ta järgmist: „ Neo kats kuulmeistret amma teid väega halvaste kasvatanu. No piävä niä är’ minema, sest et nimä ajalehti kõkke halva kirotase, mis Urvasten sünnüs. Niä omma ka palju muid opanu, kes ka no kirotase. Esi niä inämp ei kirota, no nirotase tõse.“ – Nii on siis meie kirikuõpetaja arvates Leisil ja Leppikul kaks süüdi: 1) on nad ajalehes selle üle kirjutanud, mis Urvastes paha on juhtunud, ja 2) et nad koolis nii hästi Eesti keelt on õpetanud, et nende kasvandikud ka ajalehtedele sõnumeid oskavad saata.
Nagu teatav, otsiti selle kohta tunnistajaid, et Leis ja Leppik kirikus naernud ja juttu ajanud, kuid kedagi peale õpetaja ja köstri ei leitud. Selle kohta pajatas õpetaja: „Kiäki ei taha tunnistajas tulla, üts ütles, et tia haigõ om, tõine, et täll aigu ei olõ.“ Meie omalt poolt võime tõendada, et Leisil ja Leppikul tunnistajatest, kes valmis olivad tõendama, et Leis ja Leppik kirikus naernud ei olnud, puudust ei olnud. Isegi mõni mõisnikkute leivalistest, kelle käest kihelkonna-kooliõpetajate kohta tunnistust ei oodatud, on herra Leisi ja Leppiku tunistajateks heitnud. Nõnda polnud siis sugugi aja puudus ja haigus põhjusteks, et Leisi ja Leppiku vastu tunnistajaid ei leitud, vaid koguni teistsugused põhjused.
Kodumaalt.
e-a. Urvastest. Päris põhjus. Hilja aja eest käis ajalehtedest sõnum läbi, et Urvaste kihelkonna-kooliõpetajad herrad Leis ja Leppik sellepärast ametist lahti saanud, et nad kirikus naernud olla. Meie kirikuõpetaja herra Stein arvas tarviliseks sellest asjast viiele leerilapsele, kelle seas kolm endist Leisi ja Leppiku kasvandikku olivad, seletada. Muu seas ütelnud ta järgmist: „ Neo kats kuulmeistret amma teid väega halvaste kasvatanu. No piävä niä är’ minema, sest et nimä ajalehti kõkke halva kirotase, mis Urvasten sünnüs. Niä omma ka palju muid opanu, kes ka no kirotase. Esi niä inämp ei kirota, no nirotase tõse.“ – Nii on siis meie kirikuõpetaja arvates Leisil ja Leppikul kaks süüdi: 1) on nad ajalehes selle üle kirjutanud, mis Urvastes paha on juhtunud, ja 2) et nad koolis nii hästi Eesti keelt on õpetanud, et nende kasvandikud ka ajalehtedele sõnumeid oskavad saata.
Nagu teatav, otsiti selle kohta tunnistajaid, et Leis ja Leppik kirikus naernud ja juttu ajanud, kuid kedagi peale õpetaja ja köstri ei leitud. Selle kohta pajatas õpetaja: „Kiäki ei taha tunnistajas tulla, üts ütles, et tia haigõ om, tõine, et täll aigu ei olõ.“ Meie omalt poolt võime tõendada, et Leisil ja Leppikul tunnistajatest, kes valmis olivad tõendama, et Leis ja Leppik kirikus naernud ei olnud, puudust ei olnud. Isegi mõni mõisnikkute leivalistest, kelle käest kihelkonna-kooliõpetajate kohta tunnistust ei oodatud, on herra Leisi ja Leppiku tunistajateks heitnud. Nõnda polnud siis sugugi aja puudus ja haigus põhjusteks, et Leisi ja Leppiku vastu tunnistajaid ei leitud, vaid koguni teistsugused põhjused.
Karskusselts ei toimivat
Õigus 25. aprill 1908
Kodumaalt.
e-a. Urvastest.20. skp. pidas Urvaste karskusselts „Koit“ teist korda sellel aastal oma üleüldist koosolekut. Tähtsamateks päevakorrapunktideks oli eestseisuse valimine, seltsi põhjuskirja ümbermuutmine ja sisseantud küsimuste harutamine. Eestseisusesse valiti: esimeheks kohalik vallakooliõp. hr K. Simm, tema abiks neiu M. Hendrikson, kirjatoimetajaks hr. K. Rooven ja kassahoidjaks hr. A. Klokmann. Eestseisus valiti uuesti sellepärast, et endine esimees, kihelkonnakooli õpet. hr. P. Leis ja tema abi kihelk.-kooli õp. hr. H. Leppik endid ametist lahti võtsivad. Oma tegevust põhjendasivad nad sellega, et niisuguses kitsaste piiridega seltsis väga vähe üldise hariduse jaoks võib töötada. Urvaste karskuseselts ei ole oma 16-aastase kestvuse jooksul midagi ära suutnud teha ja on oma eesmärgist koguni kaugel. Viimaks otsustas selts „Tartu karskusseltside kesktoimekonnaga“ ühendusse astuda ja omale lugemise jaoks raamatuid osta.
Kodumaalt.
e-a. Urvastest.20. skp. pidas Urvaste karskusselts „Koit“ teist korda sellel aastal oma üleüldist koosolekut. Tähtsamateks päevakorrapunktideks oli eestseisuse valimine, seltsi põhjuskirja ümbermuutmine ja sisseantud küsimuste harutamine. Eestseisusesse valiti: esimeheks kohalik vallakooliõp. hr K. Simm, tema abiks neiu M. Hendrikson, kirjatoimetajaks hr. K. Rooven ja kassahoidjaks hr. A. Klokmann. Eestseisus valiti uuesti sellepärast, et endine esimees, kihelkonnakooli õpet. hr. P. Leis ja tema abi kihelk.-kooli õp. hr. H. Leppik endid ametist lahti võtsivad. Oma tegevust põhjendasivad nad sellega, et niisuguses kitsaste piiridega seltsis väga vähe üldise hariduse jaoks võib töötada. Urvaste karskuseselts ei ole oma 16-aastase kestvuse jooksul midagi ära suutnud teha ja on oma eesmärgist koguni kaugel. Viimaks otsustas selts „Tartu karskusseltside kesktoimekonnaga“ ühendusse astuda ja omale lugemise jaoks raamatuid osta.
Saturday, September 27, 2008
Õpetaja kahtlane ametistpuksimine, et sellest isegi Narva ajaleht kirjutas
Elu (Tartu) 10. juuli 1908
Uskumata sõnumi
toob Narvas ilmuv leht „Meie Elu“ Urvastest. Sõnum tuleb aga nii kindla sündmustega, et teda siisgi sunnitud oled uskuma. Asi on järgmine.
Urvaste kihelk. kooliõpetajad Leis ja Leppik saanud ootamata Võru maakonna koolide inspektorilt kirja, kus neile ettepandud, endid kolme päeva jooksul ametist lahti võtta, muidu tehtavat seda inspektori poolt. Mehed harutavad mõttes kõik läbi, mis niisuguseks ettepanekuks põhjust võis anda, ei leia aga midagi. Sõidavad inspektori juurde. Sääl toodakse Urvaste kiriku eestseisja kiri ette, kus see teatab, et mõlemad kooliõpetajad 1. juunil kirikus nii valjusti olla rääkinud ja naernud, et õpetaja sunnitud olnud nendele jutluse vahel märkust tegema. Hra Leppik võtnud enese kohe ametist lahti, hra Leis ei ole seda mitte teinud, mis pääle ta 12. juunil ametlise kirja saanud, et ta esialgselt ametist ära on heidetud. Hra Leis palunud selle pääle koolide direktori, et emb kumba, kas tema pääle korrarikkumise pärast kirikus kaebtus tõstetaks ehk temale Urvaste kiriku eestseisja kaebtusekiri kätte antaks, et ta eestseisjat laimamise pärast võiks vastutusele võtta. Otsitavat tunnistusi, et kirikus tõesti olla naerdud ja räägitud, kuid keegi ei teadvat seda tõendada. Hra Leis olevat tubli koolimees ja juba 12-13 aastat Urvastes ametis olnud.
Nii asja sisu, mille tõe eest vastutuse meie, nagu öeldud, „Meie Elu“ hooleks jätame. Kuid, kuida öeldud, näitab sõnum täitsa tõenäoline, nii et kahelda küll vaevalt maksab.
On see sõnum aga tõsi, siis avab ta meie oludesse sügava pilgu. Et mehest, kes pääle 12 aasta koha pääl on laitmata teeninud, kes isegi „punaste päevade“ segastest aegadest ilma takistamata ja kahtlustamata on üle saanud, lahti saada, ei ole muud tarvis kui üks kaebbuse kirjakene kohaliku mõisniku kiriku eestseisja poolt selle üle, et nimetatud kooliõpetaja, kes 12 aastat koolis on noortsugu kasvatanud, kirikus olla naernud ja kõnelenud! Inspektoril on niisugune rutt taga, et tal aega üle ei jää süüdistavatelt ühtegi selgitust pärida, vaid neile ilma ülekuulmata ette paneb 3 päeva jooksul ametist lahkuda. Ainult selleläbi, et hra Leis’il rohkem selgroogu näib olevat, kui tema otsekohesel ülemusel, jääb võimalus järele, asju ligema järeluurimisele võtta, sest selle ootamata vastuseismise läbi tuleb ähvardatud ametist ära heitmine ajutisel näol täitmisele.
Ilma et meie Urvaste kiriku eestseisja kaebtust ligemalt juurdlema hakkaksime, kas temal kaebamise korral asi selge oli ehk mitte, juhime tähele panemist selle korra pääle, kuidas arukorralistel aegadel ühekülgselt, ilma ülekuulamata talitada võib. Meie saame aru, kui „Okr. Ross“ niisuguste sündmuste juures Vene riiklisest seisukohast puna palgesse tõuseb ja tema pahameelega nõuab, et ametnikkudele antagu võimalus julge olla, et mitte iga mõjuva isiku näpunäide neid leivast lahti ei tee. Mees, kelle kätte koolide ülemus tosina aasta jooksul hulga laste kasvatuse on usaldanud, kaotab ilma ülekuulamata usalduse, niipea kui mõjuv isik hääks arvab tema pääle kaebtust tõsta.
Ühtlasi avab meile sarnane juhtumine ka mõjusa pildi, mis meie koolidel ja ka nende õpetajatel oodata on, kui koolide juhatuses, nagu meie Balti Saksa ringkonnad nõuavad, jäme ots endiste võimumeeste kätte läheks.
Kui Urvaste kirikueestseisja kohaliku koolivalitsuse eestseisjana kaebtuse tõstis, siis oleks väga huvitav teada, kas niisuguseks sammuks kohaliku koolivalitsuse otsus olemas on. Teadagi võtavad kohaliku koolivalitsusest hääleõigusliste liikmetena ka kohalik kihelkonnakooliõpetaja ja kihelkonna koolivanem osa, nii et hra Leis praegusel juhtumisel niisamasugune koolivalitsuse liige oli nagu õpetaja ja kirikueestseisja.
Uskumata sõnumi
toob Narvas ilmuv leht „Meie Elu“ Urvastest. Sõnum tuleb aga nii kindla sündmustega, et teda siisgi sunnitud oled uskuma. Asi on järgmine.
Urvaste kihelk. kooliõpetajad Leis ja Leppik saanud ootamata Võru maakonna koolide inspektorilt kirja, kus neile ettepandud, endid kolme päeva jooksul ametist lahti võtta, muidu tehtavat seda inspektori poolt. Mehed harutavad mõttes kõik läbi, mis niisuguseks ettepanekuks põhjust võis anda, ei leia aga midagi. Sõidavad inspektori juurde. Sääl toodakse Urvaste kiriku eestseisja kiri ette, kus see teatab, et mõlemad kooliõpetajad 1. juunil kirikus nii valjusti olla rääkinud ja naernud, et õpetaja sunnitud olnud nendele jutluse vahel märkust tegema. Hra Leppik võtnud enese kohe ametist lahti, hra Leis ei ole seda mitte teinud, mis pääle ta 12. juunil ametlise kirja saanud, et ta esialgselt ametist ära on heidetud. Hra Leis palunud selle pääle koolide direktori, et emb kumba, kas tema pääle korrarikkumise pärast kirikus kaebtus tõstetaks ehk temale Urvaste kiriku eestseisja kaebtusekiri kätte antaks, et ta eestseisjat laimamise pärast võiks vastutusele võtta. Otsitavat tunnistusi, et kirikus tõesti olla naerdud ja räägitud, kuid keegi ei teadvat seda tõendada. Hra Leis olevat tubli koolimees ja juba 12-13 aastat Urvastes ametis olnud.
Nii asja sisu, mille tõe eest vastutuse meie, nagu öeldud, „Meie Elu“ hooleks jätame. Kuid, kuida öeldud, näitab sõnum täitsa tõenäoline, nii et kahelda küll vaevalt maksab.
On see sõnum aga tõsi, siis avab ta meie oludesse sügava pilgu. Et mehest, kes pääle 12 aasta koha pääl on laitmata teeninud, kes isegi „punaste päevade“ segastest aegadest ilma takistamata ja kahtlustamata on üle saanud, lahti saada, ei ole muud tarvis kui üks kaebbuse kirjakene kohaliku mõisniku kiriku eestseisja poolt selle üle, et nimetatud kooliõpetaja, kes 12 aastat koolis on noortsugu kasvatanud, kirikus olla naernud ja kõnelenud! Inspektoril on niisugune rutt taga, et tal aega üle ei jää süüdistavatelt ühtegi selgitust pärida, vaid neile ilma ülekuulmata ette paneb 3 päeva jooksul ametist lahkuda. Ainult selleläbi, et hra Leis’il rohkem selgroogu näib olevat, kui tema otsekohesel ülemusel, jääb võimalus järele, asju ligema järeluurimisele võtta, sest selle ootamata vastuseismise läbi tuleb ähvardatud ametist ära heitmine ajutisel näol täitmisele.
Ilma et meie Urvaste kiriku eestseisja kaebtust ligemalt juurdlema hakkaksime, kas temal kaebamise korral asi selge oli ehk mitte, juhime tähele panemist selle korra pääle, kuidas arukorralistel aegadel ühekülgselt, ilma ülekuulamata talitada võib. Meie saame aru, kui „Okr. Ross“ niisuguste sündmuste juures Vene riiklisest seisukohast puna palgesse tõuseb ja tema pahameelega nõuab, et ametnikkudele antagu võimalus julge olla, et mitte iga mõjuva isiku näpunäide neid leivast lahti ei tee. Mees, kelle kätte koolide ülemus tosina aasta jooksul hulga laste kasvatuse on usaldanud, kaotab ilma ülekuulamata usalduse, niipea kui mõjuv isik hääks arvab tema pääle kaebtust tõsta.
Ühtlasi avab meile sarnane juhtumine ka mõjusa pildi, mis meie koolidel ja ka nende õpetajatel oodata on, kui koolide juhatuses, nagu meie Balti Saksa ringkonnad nõuavad, jäme ots endiste võimumeeste kätte läheks.
Kui Urvaste kirikueestseisja kohaliku koolivalitsuse eestseisjana kaebtuse tõstis, siis oleks väga huvitav teada, kas niisuguseks sammuks kohaliku koolivalitsuse otsus olemas on. Teadagi võtavad kohaliku koolivalitsusest hääleõigusliste liikmetena ka kohalik kihelkonnakooliõpetaja ja kihelkonna koolivanem osa, nii et hra Leis praegusel juhtumisel niisamasugune koolivalitsuse liige oli nagu õpetaja ja kirikueestseisja.
Friday, September 26, 2008
veel 1898 uudiseid
Sakala 19. märts 1898
Eestimaalt
-e- Urvastus on laste seas kurguhaigus liikumas, mis enesele ka juba ohvrisi on nõudnud.
Sakala 26. märts 1898
-e- Võrumaalt. Urvastust. 3. ja 4. skp. revideeris Võru jaoskonna rahva koolide inspektor hra Pavlinov siinseid koolisid ja valdas kõikide koolide kohta oma rahulolemist. Iseäranis teenis kohaline kihelkonna kool kõrge härra kiitust ära. Näitab, et siinsed kooliõpetajad omas ametis kõigiti hakkajad mehed on.
-e.- Neil päevil olnud A. kõrtsis noortemeeste vahel kole kakelus, kus juures ühel kaklejal silm pääst välja ja teisel kõrv maha löödud. Need on lõbupaigad!
Eestimaalt
-e- Urvastus on laste seas kurguhaigus liikumas, mis enesele ka juba ohvrisi on nõudnud.
Sakala 26. märts 1898
-e- Võrumaalt. Urvastust. 3. ja 4. skp. revideeris Võru jaoskonna rahva koolide inspektor hra Pavlinov siinseid koolisid ja valdas kõikide koolide kohta oma rahulolemist. Iseäranis teenis kohaline kihelkonna kool kõrge härra kiitust ära. Näitab, et siinsed kooliõpetajad omas ametis kõigiti hakkajad mehed on.
-e.- Neil päevil olnud A. kõrtsis noortemeeste vahel kole kakelus, kus juures ühel kaklejal silm pääst välja ja teisel kõrv maha löödud. Need on lõbupaigad!
Pidu pidu
Sakala 18. august 1898
-e- Võrumaalt Urvastust. Pühapäeval 26. juulil oli Uue-Antsmõisa ruumides kohalise Ev.-lutheruse kihelkonna kooliõpetaja hra A. Antoni toimetusel kohalise pasunakoori poolt laulu- ja mängu-kontsert ja näitemäng „Vana vanaga, noor noorega ehk igale pottile kohane kaas “. Kõik laulu ja mängu tükid läksivad hästi ja saivad enamalt jaolt rahva tungiva soovi pääle teist korda ette kantud. Niisama läks näitemäng igapidi hästi, iseäranis selle pääle vaadates, et pääle onu ja möldri perenaese osade etendajate kõigil teistel esimene kord näitelavale astuda oli. Iseäranis meeldis rahvale Anni osas ette tulev laul, mida neiu P. üliosavalt ette kandis. Pärast etendust pidas hra Anton lühikese sisurikka kõne kohaliku pasunakoori asutamisest ja tegevusest ja tänas kõnes kohalist mõisaomanikku landrath paron Stael von Holsteini, kes nimetatud koori asutamise juures nõuu ja jõuuga abiks olnud ja omalt poolt 100 rubla kinkinud ning nüüd jälle lahkesti luba andis oma mõisa ruumides koori hääks pidu ära pidada, ühtlasi pidu-ruumi ja näitelava sisseseadmiseks kõike materjali rohkesti andis. Ka tänas ta rahvast osavõtmise eest. Selle pääle lauldi Keisrilaulu. Osavõtmine oli ülielav. Sissetuli 111 rubla ja oleks veel rohkem tulnud, kui piletid mitte otsa lõppenud ei oleks, mispärast rahvas niisama sisse lasti. Lõpuks oli tants. Südamlik tänu selle lõbusa pidu eest. Ühtlasi avaldan ka soovi, et sarnane pidu siin nurgas mitte viimseks ei jääks!“
- e- Käesoleval nädalal kukkunud X. talu sulane kuuske laaside umbes kuue seitsme sülla kõrguselt maha ja vigastanud end nii raskesti, et mõne minuti pärast hinge heitnud.
-e- Võrumaalt Urvastust. Pühapäeval 26. juulil oli Uue-Antsmõisa ruumides kohalise Ev.-lutheruse kihelkonna kooliõpetaja hra A. Antoni toimetusel kohalise pasunakoori poolt laulu- ja mängu-kontsert ja näitemäng „Vana vanaga, noor noorega ehk igale pottile kohane kaas “. Kõik laulu ja mängu tükid läksivad hästi ja saivad enamalt jaolt rahva tungiva soovi pääle teist korda ette kantud. Niisama läks näitemäng igapidi hästi, iseäranis selle pääle vaadates, et pääle onu ja möldri perenaese osade etendajate kõigil teistel esimene kord näitelavale astuda oli. Iseäranis meeldis rahvale Anni osas ette tulev laul, mida neiu P. üliosavalt ette kandis. Pärast etendust pidas hra Anton lühikese sisurikka kõne kohaliku pasunakoori asutamisest ja tegevusest ja tänas kõnes kohalist mõisaomanikku landrath paron Stael von Holsteini, kes nimetatud koori asutamise juures nõuu ja jõuuga abiks olnud ja omalt poolt 100 rubla kinkinud ning nüüd jälle lahkesti luba andis oma mõisa ruumides koori hääks pidu ära pidada, ühtlasi pidu-ruumi ja näitelava sisseseadmiseks kõike materjali rohkesti andis. Ka tänas ta rahvast osavõtmise eest. Selle pääle lauldi Keisrilaulu. Osavõtmine oli ülielav. Sissetuli 111 rubla ja oleks veel rohkem tulnud, kui piletid mitte otsa lõppenud ei oleks, mispärast rahvas niisama sisse lasti. Lõpuks oli tants. Südamlik tänu selle lõbusa pidu eest. Ühtlasi avaldan ka soovi, et sarnane pidu siin nurgas mitte viimseks ei jääks!“
- e- Käesoleval nädalal kukkunud X. talu sulane kuuske laaside umbes kuue seitsme sülla kõrguselt maha ja vigastanud end nii raskesti, et mõne minuti pärast hinge heitnud.
rõuge haigus liikumas
Olevik 18. aprill 1888
Kodu. Kool. Kirik.
-Uuest-Anslast teatatakse meile et sääl ikka veel rõuge haigus liikumas olla. Hiljuti surnud selle haiguse kätte Restu valla koolmeister Maiste ära, kes sääl ju mitu aastat nooresoo õpetamiseks hoolega tööd on teinud, nii et ta koolivalitsuse poolt ikka kiitust olla saanud. Oma kaasinimeste vastu olnud ta lahke, hää südamega inimene.
-Inspektor Luig on hiljuti Urvaste kihelkonnas koolisid käinud katsumas. Mõne koolmeistri õpetusega ei olla ta mitte iga pidi rahul olnud.
Kodu. Kool. Kirik.
-Uuest-Anslast teatatakse meile et sääl ikka veel rõuge haigus liikumas olla. Hiljuti surnud selle haiguse kätte Restu valla koolmeister Maiste ära, kes sääl ju mitu aastat nooresoo õpetamiseks hoolega tööd on teinud, nii et ta koolivalitsuse poolt ikka kiitust olla saanud. Oma kaasinimeste vastu olnud ta lahke, hää südamega inimene.
-Inspektor Luig on hiljuti Urvaste kihelkonnas koolisid käinud katsumas. Mõne koolmeistri õpetusega ei olla ta mitte iga pidi rahul olnud.
Suur rahhavargus
Eesti Postimees 1. mai 1868
Lissa.
-Urvasto kihhelkonna suur rahhavargus on välja tulnud ja ennamist kätte sadud, kuid 850 rubl. pudunud. Rahha leitud kastiga Antsmõisa lähhedalt ma seest üllesse.
Lissa.
-Urvasto kihhelkonna suur rahhavargus on välja tulnud ja ennamist kätte sadud, kuid 850 rubl. pudunud. Rahha leitud kastiga Antsmõisa lähhedalt ma seest üllesse.
Ei see Samson kõigiga ka sõber
Olevik 8. september 1898
Sõnumed.
Valitsus. Kord. Kohus.
-g- Võrumaalt, Urvastest. Linnamäe ja Vaabina valdasi lahutab suuremalt jaolt Lõdova järv. Pitkuti järve kallast on Vaabina mõisa, tõine pool 7 Linnamäe peremehe omandus. Selle pääle vaatamata, et tõine pool järve Linnamäe talu maade alla ulatab, arvas Vaabina mõisa pärisherra von Samson, et kõik järv täitsa tema oma on ja Linnamäe peremehed ei tohtinud tema kohta mingid õigusi avaldada. Pea iga talve laskis Vaabina mõis läbi terve järve kalu püüda, kuna peremehed selle pääle mõteldagi pole tohtinud. Ka osanud keegi hopmani isand kalapüügi ajal mehi nii ime osavasti nende õiguste üle järve kohta pilgata, et mõned tõesti arvama hakanud, kui oleks jõed ja järved Looja poolt ainult mõisadelle omaks antud. Kahjuks arvanud aga mõni tõine talutaat tõisiti, ning asjale tuli pööre: mehed muretsesivad omale juba möödaläinud talve lõpul nooda ja hakkasivad mõisa käskjalgade keelust ja herra meelepahast hoolimata päris avalikult oma maa kohalt kalu püüdma. Mõisa herra von Samson kaebas mehed kohtusse ning 23. junil s.a mõistis kohaline rahukohtunik igale ühele 10 rubla trahvi. Meie talutaadid ei jäänud aga selle otsusega rahule ning asi oli 25. aug. Jurjevi-Võru rahukogu-kohtus otsustada. Rahukogus on mehed tõeks jõudnud teha, et nad oma maa kohast kalu on püüdnud, ning rahukohtukogu on rahukohtuniku otsuse ümber lükanud ning mehed nende peale tõstetud süüdistusest priiks mõistnud.
Sõnumed.
Valitsus. Kord. Kohus.
-g- Võrumaalt, Urvastest. Linnamäe ja Vaabina valdasi lahutab suuremalt jaolt Lõdova järv. Pitkuti järve kallast on Vaabina mõisa, tõine pool 7 Linnamäe peremehe omandus. Selle pääle vaatamata, et tõine pool järve Linnamäe talu maade alla ulatab, arvas Vaabina mõisa pärisherra von Samson, et kõik järv täitsa tema oma on ja Linnamäe peremehed ei tohtinud tema kohta mingid õigusi avaldada. Pea iga talve laskis Vaabina mõis läbi terve järve kalu püüda, kuna peremehed selle pääle mõteldagi pole tohtinud. Ka osanud keegi hopmani isand kalapüügi ajal mehi nii ime osavasti nende õiguste üle järve kohta pilgata, et mõned tõesti arvama hakanud, kui oleks jõed ja järved Looja poolt ainult mõisadelle omaks antud. Kahjuks arvanud aga mõni tõine talutaat tõisiti, ning asjale tuli pööre: mehed muretsesivad omale juba möödaläinud talve lõpul nooda ja hakkasivad mõisa käskjalgade keelust ja herra meelepahast hoolimata päris avalikult oma maa kohalt kalu püüdma. Mõisa herra von Samson kaebas mehed kohtusse ning 23. junil s.a mõistis kohaline rahukohtunik igale ühele 10 rubla trahvi. Meie talutaadid ei jäänud aga selle otsusega rahule ning asi oli 25. aug. Jurjevi-Võru rahukogu-kohtus otsustada. Rahukogus on mehed tõeks jõudnud teha, et nad oma maa kohast kalu on püüdnud, ning rahukohtukogu on rahukohtuniku otsuse ümber lükanud ning mehed nende peale tõstetud süüdistusest priiks mõistnud.
Seltsielu. Segasõnumed.
Olevik 10. veebruar 1898
Sangaste-Urvaste karskuseselts „Koit“ näitab aasta algul elumärki ning lootuse järgi võiks tast vististi mõndagi tulevikus oota. Kuulu järele saavat 21.2. kõneõhtupidu olema, kuhu vistist võeraid kõnepidajaid olla kutsutud.
Üks rahvasõber.
*
rs. Urvaste kihelkonnas, Liinamäe mõisas on ühel 13 aastasel tütarlapsel kolm last korraga sündinud – üks poeg ja kaks tütarlast. Nad olla kaunis terved ja prisked ehk kül väga pisikesed. – Reedi õhtu 23. 1. 98. oli üks vana viinavend 73 aasta vanuses S. kirikukõrtsi kõrval ära surnud. 30. 1. 98. kanti ta Urvaste kirikuaida. – Urvaste kihelkonnas on kaelahaigus pea igal pool laste seas oma surmavat lõikust pidamas, ehk rasedaste kurnamas.
Olevik 4. august 1898
x. Urvastest. Pühapäeval 26. Julil s.a. peeti siin Vastse Antsmõisa küünis kontsert ja peale kontserti näitemäng „Vana vanaga ja noor noorega.“ Osavõtmine oli õige rohke, sissetulek pääle 100 rubla, mis juba muretsetud mänguriistade tasumiseks oli määratud.
Sangaste-Urvaste karskuseselts „Koit“ näitab aasta algul elumärki ning lootuse järgi võiks tast vististi mõndagi tulevikus oota. Kuulu järele saavat 21.2. kõneõhtupidu olema, kuhu vistist võeraid kõnepidajaid olla kutsutud.
Üks rahvasõber.
*
rs. Urvaste kihelkonnas, Liinamäe mõisas on ühel 13 aastasel tütarlapsel kolm last korraga sündinud – üks poeg ja kaks tütarlast. Nad olla kaunis terved ja prisked ehk kül väga pisikesed. – Reedi õhtu 23. 1. 98. oli üks vana viinavend 73 aasta vanuses S. kirikukõrtsi kõrval ära surnud. 30. 1. 98. kanti ta Urvaste kirikuaida. – Urvaste kihelkonnas on kaelahaigus pea igal pool laste seas oma surmavat lõikust pidamas, ehk rasedaste kurnamas.
Olevik 4. august 1898
x. Urvastest. Pühapäeval 26. Julil s.a. peeti siin Vastse Antsmõisa küünis kontsert ja peale kontserti näitemäng „Vana vanaga ja noor noorega.“ Osavõtmine oli õige rohke, sissetulek pääle 100 rubla, mis juba muretsetud mänguriistade tasumiseks oli määratud.
Näidend Mälle talus
Virulane 4. jaanuar 1888
Eestimaalt.
Võrumaalt. Koigu vallas Mälle talus mängitud keskmisel jõulupühal Al. kooli heaks näitemängu ”Kroonu onu” ja ”Mulgi mõistus ja Tartlase tarkus”. Rahvast olnud kaunis rohkeste koos ja sissetulnud 36 rbl., millest vaevalt 6 rbl. kooli heaks järele jäänud.
Eestimaalt.
Võrumaalt. Koigu vallas Mälle talus mängitud keskmisel jõulupühal Al. kooli heaks näitemängu ”Kroonu onu” ja ”Mulgi mõistus ja Tartlase tarkus”. Rahvast olnud kaunis rohkeste koos ja sissetulnud 36 rbl., millest vaevalt 6 rbl. kooli heaks järele jäänud.
Õppimine võis vähendada sõjaväeteenistuse pikkust
Eesti Postimees 19. juuli 1878
Omalt maalt.
Tartust. Kihelkonna-kooli õppijad. Kuuleme hää meelega, mis meile selle poolest teada antakse, et kooliõpetus siin ja sääl auusaste ja kasulikult edasi läheb. 1. Juulikuu pääval olivad Võnnu kihelkonnast 6 kihelkonna-kooli kasvandiku Tartu kreiskoolis endid läbi katsuda laskmas, kas oma õppimise läbi nende õiguste osaliseks viksivad saada, mis väeteenistuse sääduses § 56 ponkt 4 on kinnitatud. Kõik 6 saivad eksmai kommisioni poolest seda tunnistust, et 1 väga hästi, 1 väga rahul olevalt ja 4 nõnda olevat õppinud, et kommision sellega ka rahul võis olla. Muidugi on nemad nimetatud sääduste osaliseks saanud. Soovime hääd õnne.
Nõndasama kirjutatakse meile ka Urvaste kihelkonnast:
„Meite 11 kihelkonna-kooli kasvandiku tegivad 10. Juunil s.a. Võru linna kreiskooli inspektori silma all vene keele eksami ja kõik 11 tulivad laitmata läbi. Selle pääle sai iga ühele tunnistuse täht kätte antud, et temal, kui nekruti võtmise ajal liisk tema pääle peaks langema ja teda väeteenistusse välja kutsutama, mitte tarvis ei ole 6, vaid aga 4 aastat teenida.
Oleme juba ennegi ütelnud, andku Jumal iga ühele hääd meelt ja mõistust: uus väeteenistuse seadus on meite koolidele suureks abiks ja pahanduseta tagasundijaks saanud, nii hästi vanematele kui lastele.
Omalt maalt.
Tartust. Kihelkonna-kooli õppijad. Kuuleme hää meelega, mis meile selle poolest teada antakse, et kooliõpetus siin ja sääl auusaste ja kasulikult edasi läheb. 1. Juulikuu pääval olivad Võnnu kihelkonnast 6 kihelkonna-kooli kasvandiku Tartu kreiskoolis endid läbi katsuda laskmas, kas oma õppimise läbi nende õiguste osaliseks viksivad saada, mis väeteenistuse sääduses § 56 ponkt 4 on kinnitatud. Kõik 6 saivad eksmai kommisioni poolest seda tunnistust, et 1 väga hästi, 1 väga rahul olevalt ja 4 nõnda olevat õppinud, et kommision sellega ka rahul võis olla. Muidugi on nemad nimetatud sääduste osaliseks saanud. Soovime hääd õnne.
Nõndasama kirjutatakse meile ka Urvaste kihelkonnast:
„Meite 11 kihelkonna-kooli kasvandiku tegivad 10. Juunil s.a. Võru linna kreiskooli inspektori silma all vene keele eksami ja kõik 11 tulivad laitmata läbi. Selle pääle sai iga ühele tunnistuse täht kätte antud, et temal, kui nekruti võtmise ajal liisk tema pääle peaks langema ja teda väeteenistusse välja kutsutama, mitte tarvis ei ole 6, vaid aga 4 aastat teenida.
Oleme juba ennegi ütelnud, andku Jumal iga ühele hääd meelt ja mõistust: uus väeteenistuse seadus on meite koolidele suureks abiks ja pahanduseta tagasundijaks saanud, nii hästi vanematele kui lastele.
Thursday, September 25, 2008
Urvastes tuleb vaimulik laulupäev.
Päevaleht 30. juuni 1938
Pühapäeval, 10. juulil korraldatakse Urvastes Võrumaa praostk. vaimulik laulupäev. Päeval, mis toimub Uhtjärve kaldal, esineb umbes 30 laulu- ja pasunakoori, kokku 700 tegelasega. Kirikus jutlustab sel puhul prof. J. Kõpp ning peokõne peab praost J. Lattik Viljandist.
Pühapäeval, 10. juulil korraldatakse Urvastes Võrumaa praostk. vaimulik laulupäev. Päeval, mis toimub Uhtjärve kaldal, esineb umbes 30 laulu- ja pasunakoori, kokku 700 tegelasega. Kirikus jutlustab sel puhul prof. J. Kõpp ning peokõne peab praost J. Lattik Viljandist.
Tuletõrje selts Urvastesse.
Postimees 7. jaanuar 1928
Et Urvastes tuletõrje selts puudub, siis võeti kohalikkude elanikkude poolt üles selle organiseerimise mõte. Käesoleval pühapäeval /8.I/ on seltsi asutamiskoosolek. Vastavate tulekustutamise abinõude muretsemiseks on kohalikud talupidajad raha kokku pannud. Ka Urvaste valla vastastikku tulekahju abiandmise seltsilt on loota toetust.
Et Urvastes tuletõrje selts puudub, siis võeti kohalikkude elanikkude poolt üles selle organiseerimise mõte. Käesoleval pühapäeval /8.I/ on seltsi asutamiskoosolek. Vastavate tulekustutamise abinõude muretsemiseks on kohalikud talupidajad raha kokku pannud. Ka Urvaste valla vastastikku tulekahju abiandmise seltsilt on loota toetust.
Tuletõrje selts Urvastesse.
Postimees 7. jaanuar 1928
Et Urvastes tuletõrje selts puudub, siis võeti kohalikkude elanikkude poolt üles selle organiseerimise mõte. Käesoleval pühapäeval /8.I/ on seltsi asutamiskoosolek. Vastavate tulekustutamise abinõude muretsemiseks on kohalikud talupidajad raha kokku pannud. Ka Urvaste valla vastastikku tulekahju abiandmise seltsilt on loota toetust.
Et Urvastes tuletõrje selts puudub, siis võeti kohalikkude elanikkude poolt üles selle organiseerimise mõte. Käesoleval pühapäeval /8.I/ on seltsi asutamiskoosolek. Vastavate tulekustutamise abinõude muretsemiseks on kohalikud talupidajad raha kokku pannud. Ka Urvaste valla vastastikku tulekahju abiandmise seltsilt on loota toetust.
Monday, September 22, 2008
Ikka see Kirikumäe saaga
Võru Teataja 22. september 1928
Tee parandati halvemaks
Urvaste teel ei saa üldse enam läbi.
Mõnes tasjast võib küll mitmet viisi aru saada, kuid Võru maavalitsuse poolt Vana- ja Uue-Antsla piiril ettevõetud teeparandamisest ei saa üldse aru. Tähendatud kohal Paju silla juurest Urvaste poole üles minnes oli tee juba varem halvemaks muutunud, osalt teekravide maaga täitumisest, osalt ka põhjavee maapinnale tungimsie pärast. Talumehed on niisuguseid teid ikka sellega parandanud, et kraave sügavamaks kaevasid, teele kruusa vedasid, tarvilikul korral ka hagudega täitsid ning uuesti kruusa vedasid. Nüüd on aga lahtist maad, savi ja liiva sellele teele nii paks kord veetud ,et mitte ainult põllutööministri auto sinna likku ei jäänud, vaid muda jalakäijail üle saapasääre ulatub ja Urvaste mehed juba teist teed Antslasse tulekuks otsivad. Isegi kõige kuivematel aastatel ei ole niisugust parandusviisi juletud ette võtta, ammugi ei oleks seda tohtinud teha nii sajurikkal aastal kui tänavu. See katse ei ole igatahes ainukeseks jäänud Vana-Antsla mõisas Karula kiriku poole mineval teel, Valtina veski ligi on just samasugune lugu. 20-30 sülda madalat teed on läbipääsmatuks muudetud just samasugusel viisil.Kui edaspidi ka nõndasama teid mõeldakse parandada, siis võivad nad küll täitsa läbipääsmatuks kujuneda.
Loe ka siit ja siit
Tee parandati halvemaks
Urvaste teel ei saa üldse enam läbi.
Mõnes tasjast võib küll mitmet viisi aru saada, kuid Võru maavalitsuse poolt Vana- ja Uue-Antsla piiril ettevõetud teeparandamisest ei saa üldse aru. Tähendatud kohal Paju silla juurest Urvaste poole üles minnes oli tee juba varem halvemaks muutunud, osalt teekravide maaga täitumisest, osalt ka põhjavee maapinnale tungimsie pärast. Talumehed on niisuguseid teid ikka sellega parandanud, et kraave sügavamaks kaevasid, teele kruusa vedasid, tarvilikul korral ka hagudega täitsid ning uuesti kruusa vedasid. Nüüd on aga lahtist maad, savi ja liiva sellele teele nii paks kord veetud ,et mitte ainult põllutööministri auto sinna likku ei jäänud, vaid muda jalakäijail üle saapasääre ulatub ja Urvaste mehed juba teist teed Antslasse tulekuks otsivad. Isegi kõige kuivematel aastatel ei ole niisugust parandusviisi juletud ette võtta, ammugi ei oleks seda tohtinud teha nii sajurikkal aastal kui tänavu. See katse ei ole igatahes ainukeseks jäänud Vana-Antsla mõisas Karula kiriku poole mineval teel, Valtina veski ligi on just samasugune lugu. 20-30 sülda madalat teed on läbipääsmatuks muudetud just samasugusel viisil.Kui edaspidi ka nõndasama teid mõeldakse parandada, siis võivad nad küll täitsa läbipääsmatuks kujuneda.
Loe ka siit ja siit
Hm, tegelikult küll aastasse 1843
Elu 22. september 1928
Mälestusi Urvastest 85 aasta eest
Kaheksakümne viie aasta eest oli Urvaste mõisas väga valju ja kuri opman F.T. Ütlemata valju oli tollel ajal opmanite piits. Mõisapõllule tulles oli juba orjal teada, kas opman kuri või hää oli, - kui ta naeris, siis oli teada, et mõnel jälle särk “küljeluude vahele” löödi.Kahe ehk kolme hoobiga lõi ta oma raudse piitsaga naha inimesel “küljeluude vahele”.
Kellel nüüd sarnase juhtumisega tegemist oli, see pidi kirikuõpetaja juurde minema, see kiskus hamme “naha seest välja” ja kirjutas siis mõisahärrale, et ta sulane mitte nii kuri ei oleks. Igal aastal kutsus õpetaja rahvast kaks korda külakõrtside juurde kokku ja küsis inimeste käest, kes Riias käinud õigeusku kirjutamas. Nende õigeusku minejate kõige suurem ülesandja oli K.F., kes selle “au” pärast hiljem mõisa kubjaks pandi.
Kaks, keda K.F üles andis, olid M.L ja J.L. Nad hoidsid ennast kaks aastat talu lautades ja saunades peidus, et pääseda hirmsa peksmise ja päädetõrvamise eest. Kui esimene õigeusu kirik Sangastesse ehitati ja õigeusu preester kohale jõudis, võisid ka need kaks isikut päevavalgele tulla. Kui juba preester kohal oli, siis ei tohtinud enam õigeusku üleminejatele pääsid tõrvata, ega kaks korda aastas külakõrtside juurde rahvast kokku kutsuda, et järele pärida, kes Riias käis õigeusku kirjutamas. 25. III 1841. aastal peeti esimene jutlus Sangaste uues õigeusu kirikus. Umbes üks neljandik kilomeetrit sellest kirikust, praeguse Tsäni talu maa pääl, tehti siis parasjagu silda. Vana kubjas F.T tuli seda silda vaatama ja läks kiriku juurde. Sääl nägi ta vana eidekest Maret Roogu. T. küsis ta käest: “Mis sina siia otsima tulid?”. Maret aga vastas: “Mina tulin ka ikka hingeõndsust saama.”. Selle pääle ütles T.: “Ah soo, küll ma sulle hingeõndsust annan. Selle pääle võttis malga ja käskis Maretile nahatäie anda.
Endise aja Urvaste K. talu peremees Jaan saatis septembri kuul kaks teolist Urvaste mõisa paljaste jalgadega. Vana pikk opman tahtis neid saata kanepit kakkuma. Aga kuidas saadad, kui meestel paljad jalad. Neid, kes teolisi paljaste jalgadega mõisa saatsid, oli kolm tükki, nimelt: M., K. ja P. taluperemehed. Selle pääle saatis vana pikk opman kolme talu sulased kodu ja käskis peremehed mõisa tulla. P. ja M. talu peremehed läksid, aga K. peremees sai haisu ninna ja ei läinud. P. ja M. talu peremehed said kumbki 30 vitsahoopi. Kaks aastat ei läinud K. talu peremees mõisa. Kahe aasta pärast, kui läks mõisa, võttis Sangaste maa pääl asuva kiriku preestri ühes. Mõisa saades taheti kohe Jaanile nahatäis anda, aga preestri rääkimise pääle “anti andeks”.
Paar aastat pärast seda juhtumist põles vana Urvaste mõisa rehi maha. Selles oli süüdi üks noor tütarlaps, kes oma venda läks ülesäratama ja tule põhu sisse ajas. Sel juhtumisel oli opman haige, aga Urvaste valla U. talu maa pääl oli tark ettekuulutaja, kes piksest lööduna kolm päeva varjusurmas oli olnud ja jälle üles tõusnud. Selle käest läks opman järele kuulama, et kas saab ta veel terveks, et sisi rehepõletajale kätte maksta. Tõllaga minnes selle läve ette nägi vanake opmani ja ütles: “Mine ära, sinul on juba kaks tünni verd täis, kolomandat kogud, aga see sinul täis ei saa.”
Kodu minnes ütles opman: “Küll mina, kui terveks saan näitan sellele ettekuulutajale kui ka rehepõletajale.“ Kui opman aga kodu sai, suri ta varsti ära ja praegu leiame tema haua Urvaste surnuaial.
On enam kui kaheksakümmend aastat sellest, millal siin räägitvad juhtumised on sündinud. Aastast 1835.-1840. ei saanud ühtegi majandustarbet meie linnadest n. Valgast, Tartust ja Võrust. Aga kõik, mida sooviti osta ja müüa, see osteti ja müüdi Riia linnast.
Tähtsaim vahetuskaup, mida siis inimesed Riia linna vedasid, olid linad ja selle vastu toodi soola. Seda toodi harilikult kahekümne puudane koorem.
Teine asi, mida toodi, see oli raud, n.n.”Vene kang”, sellel oli otsa pääl ümmargune, vahel ka pikergune tempel. Riia linna läks Urvastest 4-6 päerva minna. Linna jõudes mindi kohe n. n. “sõbra tarre”.
Linu oli meestel ühes umbes 4-15 puuda.
Nüüd räägime natuke regedest ja ratastest, milledega Riias käidi. Need tallati ära, ja mis see tallamine tähendas? Regedel raudasid tol ajal ei olnud. Rauad tulid umbes 1861. aastal. Jalased olid puust tehtud ja muidugi mõista kulusid ruttu ära. Kui esimesed jalased ära kulusid, siis löödi teised alla. Enne Riiga minekut tallati alati reed ära, muidu kuluvad läbi pika reisiga. Teised jalased panti esimestele puupulkadega alla. Mulgud lasti läbi mõlemate jalaste n. n. regioherdiga. Vankrid tehti pea samuti nagu reedki. Vankri rattapöied tehti puust, 5-8 tolli läbimõõdus. Ratta teljed tehti puust. Et nad aga nii ruttu ära ei kuluks – siis, kellel oli vana pada, see peksis selle katki ja peksis teljele sisse, et nii pea ära ei kuluks. Aga rattasse, kust kohalt see kuluma hakkas, löödi vanad hobusenaelad sisse.
“Sõbra tares” olid nad kuni seitse päeva. Sääl oli neil prii toit, sääl oli neil ka oma toapoiss, kes nendele toitu valmistas. Sellelt kuuldi ka esimest korda “keisri usust” ja sääl sai ka “keisri usku” kirjutada, kes soovis. Aga ühel nendest, Jaak Herneveskil, kes ka enese ära laskis kirjutada, oli halb abikaas, kes õigeusku kirjutamise loo ära rääkis, nii et mõisahärra sellest teada sai. Nii laskis mõisahärra mehel pool pääd ära pügada ja pügamata poole laskis pintsliga ära tõrvata.
Kui popsid ka seda kuulda said, et Riias “keisri usku” saab kirjutada, kogusid nad kolme kuni nelja kaupa kokku ja hakkasid Riia linna poole minema.
Tõllistesse saades nägi neid jaama komissat Bronk, kes mõisnikkudega ühes nõus oli. See hakkas neid meelitama ja ütles, et see asjata, kui Riiga ristimist otsima minnakse. – Siin samas ristitakse samuti ja näitas jõe poole. Sinna üle jõe olid lauad pandud. Ta käskis meestel üle kinnikasvava mädajõe vaatama minna, kuidas ristitakse.
Mehed läksid ja kukkusid kaelani mudasse. Seekord oli Riiga minek nurja läinud ja mehed pidid poriselt tagasi kodu poole pöörama.
Need esimesed popsid olid Urvastest Jakob Võhi (Veevo), Aadam Plotnik ja Peeter Müürsepp.
Mälestusi Urvastest 85 aasta eest
Kaheksakümne viie aasta eest oli Urvaste mõisas väga valju ja kuri opman F.T. Ütlemata valju oli tollel ajal opmanite piits. Mõisapõllule tulles oli juba orjal teada, kas opman kuri või hää oli, - kui ta naeris, siis oli teada, et mõnel jälle särk “küljeluude vahele” löödi.Kahe ehk kolme hoobiga lõi ta oma raudse piitsaga naha inimesel “küljeluude vahele”.
Kellel nüüd sarnase juhtumisega tegemist oli, see pidi kirikuõpetaja juurde minema, see kiskus hamme “naha seest välja” ja kirjutas siis mõisahärrale, et ta sulane mitte nii kuri ei oleks. Igal aastal kutsus õpetaja rahvast kaks korda külakõrtside juurde kokku ja küsis inimeste käest, kes Riias käinud õigeusku kirjutamas. Nende õigeusku minejate kõige suurem ülesandja oli K.F., kes selle “au” pärast hiljem mõisa kubjaks pandi.
Kaks, keda K.F üles andis, olid M.L ja J.L. Nad hoidsid ennast kaks aastat talu lautades ja saunades peidus, et pääseda hirmsa peksmise ja päädetõrvamise eest. Kui esimene õigeusu kirik Sangastesse ehitati ja õigeusu preester kohale jõudis, võisid ka need kaks isikut päevavalgele tulla. Kui juba preester kohal oli, siis ei tohtinud enam õigeusku üleminejatele pääsid tõrvata, ega kaks korda aastas külakõrtside juurde rahvast kokku kutsuda, et järele pärida, kes Riias käis õigeusku kirjutamas. 25. III 1841. aastal peeti esimene jutlus Sangaste uues õigeusu kirikus. Umbes üks neljandik kilomeetrit sellest kirikust, praeguse Tsäni talu maa pääl, tehti siis parasjagu silda. Vana kubjas F.T tuli seda silda vaatama ja läks kiriku juurde. Sääl nägi ta vana eidekest Maret Roogu. T. küsis ta käest: “Mis sina siia otsima tulid?”. Maret aga vastas: “Mina tulin ka ikka hingeõndsust saama.”. Selle pääle ütles T.: “Ah soo, küll ma sulle hingeõndsust annan. Selle pääle võttis malga ja käskis Maretile nahatäie anda.
Endise aja Urvaste K. talu peremees Jaan saatis septembri kuul kaks teolist Urvaste mõisa paljaste jalgadega. Vana pikk opman tahtis neid saata kanepit kakkuma. Aga kuidas saadad, kui meestel paljad jalad. Neid, kes teolisi paljaste jalgadega mõisa saatsid, oli kolm tükki, nimelt: M., K. ja P. taluperemehed. Selle pääle saatis vana pikk opman kolme talu sulased kodu ja käskis peremehed mõisa tulla. P. ja M. talu peremehed läksid, aga K. peremees sai haisu ninna ja ei läinud. P. ja M. talu peremehed said kumbki 30 vitsahoopi. Kaks aastat ei läinud K. talu peremees mõisa. Kahe aasta pärast, kui läks mõisa, võttis Sangaste maa pääl asuva kiriku preestri ühes. Mõisa saades taheti kohe Jaanile nahatäis anda, aga preestri rääkimise pääle “anti andeks”.
Paar aastat pärast seda juhtumist põles vana Urvaste mõisa rehi maha. Selles oli süüdi üks noor tütarlaps, kes oma venda läks ülesäratama ja tule põhu sisse ajas. Sel juhtumisel oli opman haige, aga Urvaste valla U. talu maa pääl oli tark ettekuulutaja, kes piksest lööduna kolm päeva varjusurmas oli olnud ja jälle üles tõusnud. Selle käest läks opman järele kuulama, et kas saab ta veel terveks, et sisi rehepõletajale kätte maksta. Tõllaga minnes selle läve ette nägi vanake opmani ja ütles: “Mine ära, sinul on juba kaks tünni verd täis, kolomandat kogud, aga see sinul täis ei saa.”
Kodu minnes ütles opman: “Küll mina, kui terveks saan näitan sellele ettekuulutajale kui ka rehepõletajale.“ Kui opman aga kodu sai, suri ta varsti ära ja praegu leiame tema haua Urvaste surnuaial.
On enam kui kaheksakümmend aastat sellest, millal siin räägitvad juhtumised on sündinud. Aastast 1835.-1840. ei saanud ühtegi majandustarbet meie linnadest n. Valgast, Tartust ja Võrust. Aga kõik, mida sooviti osta ja müüa, see osteti ja müüdi Riia linnast.
Tähtsaim vahetuskaup, mida siis inimesed Riia linna vedasid, olid linad ja selle vastu toodi soola. Seda toodi harilikult kahekümne puudane koorem.
Teine asi, mida toodi, see oli raud, n.n.”Vene kang”, sellel oli otsa pääl ümmargune, vahel ka pikergune tempel. Riia linna läks Urvastest 4-6 päerva minna. Linna jõudes mindi kohe n. n. “sõbra tarre”.
Linu oli meestel ühes umbes 4-15 puuda.
Nüüd räägime natuke regedest ja ratastest, milledega Riias käidi. Need tallati ära, ja mis see tallamine tähendas? Regedel raudasid tol ajal ei olnud. Rauad tulid umbes 1861. aastal. Jalased olid puust tehtud ja muidugi mõista kulusid ruttu ära. Kui esimesed jalased ära kulusid, siis löödi teised alla. Enne Riiga minekut tallati alati reed ära, muidu kuluvad läbi pika reisiga. Teised jalased panti esimestele puupulkadega alla. Mulgud lasti läbi mõlemate jalaste n. n. regioherdiga. Vankrid tehti pea samuti nagu reedki. Vankri rattapöied tehti puust, 5-8 tolli läbimõõdus. Ratta teljed tehti puust. Et nad aga nii ruttu ära ei kuluks – siis, kellel oli vana pada, see peksis selle katki ja peksis teljele sisse, et nii pea ära ei kuluks. Aga rattasse, kust kohalt see kuluma hakkas, löödi vanad hobusenaelad sisse.
“Sõbra tares” olid nad kuni seitse päeva. Sääl oli neil prii toit, sääl oli neil ka oma toapoiss, kes nendele toitu valmistas. Sellelt kuuldi ka esimest korda “keisri usust” ja sääl sai ka “keisri usku” kirjutada, kes soovis. Aga ühel nendest, Jaak Herneveskil, kes ka enese ära laskis kirjutada, oli halb abikaas, kes õigeusku kirjutamise loo ära rääkis, nii et mõisahärra sellest teada sai. Nii laskis mõisahärra mehel pool pääd ära pügada ja pügamata poole laskis pintsliga ära tõrvata.
Kui popsid ka seda kuulda said, et Riias “keisri usku” saab kirjutada, kogusid nad kolme kuni nelja kaupa kokku ja hakkasid Riia linna poole minema.
Tõllistesse saades nägi neid jaama komissat Bronk, kes mõisnikkudega ühes nõus oli. See hakkas neid meelitama ja ütles, et see asjata, kui Riiga ristimist otsima minnakse. – Siin samas ristitakse samuti ja näitas jõe poole. Sinna üle jõe olid lauad pandud. Ta käskis meestel üle kinnikasvava mädajõe vaatama minna, kuidas ristitakse.
Mehed läksid ja kukkusid kaelani mudasse. Seekord oli Riiga minek nurja läinud ja mehed pidid poriselt tagasi kodu poole pöörama.
Need esimesed popsid olid Urvastest Jakob Võhi (Veevo), Aadam Plotnik ja Peeter Müürsepp.
Friday, September 19, 2008
Huvitav legend
Võru Teataja 20. september 1928
Võrumaa vanaaja vägilasi
VIII Vaabina varas Trull-Jaan.
Mõnikümmend aastat tagasi olnud Vaabinas kuulus mõisnikkude ja rikaste röövel Trull-Jaan. See viidud ära Siberisse. Tegu olnud aga käte raudupanekiga. Väike käe kääne ja rauad olnud puru. Ütelnud: “Pistke tasku!”
See Trull-Jaan leppinud kord talvel järvel venelastega, et joob pangitäie jääaugust võetud vett ja sööb loomuse kalu pääle. Joonudki vee ühe sõõmuga ära. Kuid kui venelased ühe loomusega 20 vakka kalu saanud, ei tahtnud nad neid Jaanile anda. Jaan korjanud venelased siis kähmalusse ja toppinud jääauku.
See Trull-Jaan joonud alati kõrtsis õlle klaasiga 90° piiritust, ei ole aga nägugi krimpsutanud. Vahel pannud turja hobuse kõhu alla ja tõstnud selle kerge vaevaga üles.
Võrumaa vanaaja vägilasi
VIII Vaabina varas Trull-Jaan.
Mõnikümmend aastat tagasi olnud Vaabinas kuulus mõisnikkude ja rikaste röövel Trull-Jaan. See viidud ära Siberisse. Tegu olnud aga käte raudupanekiga. Väike käe kääne ja rauad olnud puru. Ütelnud: “Pistke tasku!”
See Trull-Jaan leppinud kord talvel järvel venelastega, et joob pangitäie jääaugust võetud vett ja sööb loomuse kalu pääle. Joonudki vee ühe sõõmuga ära. Kuid kui venelased ühe loomusega 20 vakka kalu saanud, ei tahtnud nad neid Jaanile anda. Jaan korjanud venelased siis kähmalusse ja toppinud jääauku.
See Trull-Jaan joonud alati kõrtsis õlle klaasiga 90° piiritust, ei ole aga nägugi krimpsutanud. Vahel pannud turja hobuse kõhu alla ja tõstnud selle kerge vaevaga üles.
Seegi teema ka tänapäeval aktuaalne
Võru Teataja 20. september 1928
Urvaste mehed tülitsevad
Väikse valla kohta kolm rahvamaja
Urvaste mehed on tülli kukkunud rahvamajade võrgu pärast. Teatavasti on see võrk praegu üle riigi kindlaks määramisel. Vastava Võrumaa koolivalitsuse ettepaneku põhjal kutsuti ka Urvastes kokku seltside esitajate koosolek, et sellesse küsimusse selgust tuua.
Koosolek viis esitajad kahte leeri. Üle valla oli kokku tulnud 12 mitmesuguseharidusliku ja majandusliku seltsi esitajat. Puudus veel neli, sest Urvastes on üldse 16 mitmesugust organisatsiooni.
Esimesena võttis sõna Koigu-Urvaste masinatarvitajate ühingu esitaja K. Rüga, kes soovitas rahvamajade küsimuse sel teel lahendada, et kui praegu liit “Siiriusel” ehitamisel olev maja rahvamajaks ostetaks, kuna ta päälegi keset valda asub ja juurdepääs sinna igaltpoolt kergem. Liit “Siiriuse” esitaja Keller arvas omaltki poolt, et selle ettepaneku elluviimiseks seltsi poolt suuremaid takistusi ei võiks tulla, loomulikult siis, kui majanduslik külg rahuldavalt lahendatakse.
Siis aga hakkab kõnelema Urvaste asunduse masinatarvitajate ühisuse esitaja J. Hussar ja viib koosolijate arvamise hoopis teisele suunale. Urvaste olevat küllalt suur vald, 1500 hinge, ja ei saavat kuidagi ühe rahvamajaga läbi. Neid pidavat olema vähemalt kolm – üks keskel ja teine kummalgi ääres.
Vaielused selle küsimuse kohta kipuvad pikale minema ja koosoleku juhataja paneb küsimuse lõpuks hääletusele. Selgubki üllatav asjaolu: paarihäälelise enamusega otsustati Urvaste valla jaoks kolm rahvamaja tarvilikuks tunnistada. Nii siis iga 500 elaniku jaoks rahvamaja. Tahab olla natuke palju.
Urvaste mehed tülitsevad
Väikse valla kohta kolm rahvamaja
Urvaste mehed on tülli kukkunud rahvamajade võrgu pärast. Teatavasti on see võrk praegu üle riigi kindlaks määramisel. Vastava Võrumaa koolivalitsuse ettepaneku põhjal kutsuti ka Urvastes kokku seltside esitajate koosolek, et sellesse küsimusse selgust tuua.
Koosolek viis esitajad kahte leeri. Üle valla oli kokku tulnud 12 mitmesuguseharidusliku ja majandusliku seltsi esitajat. Puudus veel neli, sest Urvastes on üldse 16 mitmesugust organisatsiooni.
Esimesena võttis sõna Koigu-Urvaste masinatarvitajate ühingu esitaja K. Rüga, kes soovitas rahvamajade küsimuse sel teel lahendada, et kui praegu liit “Siiriusel” ehitamisel olev maja rahvamajaks ostetaks, kuna ta päälegi keset valda asub ja juurdepääs sinna igaltpoolt kergem. Liit “Siiriuse” esitaja Keller arvas omaltki poolt, et selle ettepaneku elluviimiseks seltsi poolt suuremaid takistusi ei võiks tulla, loomulikult siis, kui majanduslik külg rahuldavalt lahendatakse.
Siis aga hakkab kõnelema Urvaste asunduse masinatarvitajate ühisuse esitaja J. Hussar ja viib koosolijate arvamise hoopis teisele suunale. Urvaste olevat küllalt suur vald, 1500 hinge, ja ei saavat kuidagi ühe rahvamajaga läbi. Neid pidavat olema vähemalt kolm – üks keskel ja teine kummalgi ääres.
Vaielused selle küsimuse kohta kipuvad pikale minema ja koosoleku juhataja paneb küsimuse lõpuks hääletusele. Selgubki üllatav asjaolu: paarihäälelise enamusega otsustati Urvaste valla jaoks kolm rahvamaja tarvilikuks tunnistada. Nii siis iga 500 elaniku jaoks rahvamaja. Tahab olla natuke palju.
Thursday, September 18, 2008
Mnjah
Võru Teataja 18. september 1928
Tulekahju Urvastes
Möödunud laupäeva lõuna ajal tekkis tulekahju Urvaste asunduses. Põlema süttisid Karl Raagi küün ja laut. Hooned põlesid maani maha ühes seesoleva kraamiga. Omanik ise ei olnud tulekahju ajal kodus. Järgmisel hommikul kojutulles leidis ta eest ainult mahapõlenud hooned. Ta ise hindab oma kahju 1775 krooni pääle. Hooned olid kinnitatud kinnitusselts “Eka’s” 1100 krooni eest. Omanik ise arvab tule tekkinud olevat süütamisest.
Tulekahju Urvastes
Möödunud laupäeva lõuna ajal tekkis tulekahju Urvaste asunduses. Põlema süttisid Karl Raagi küün ja laut. Hooned põlesid maani maha ühes seesoleva kraamiga. Omanik ise ei olnud tulekahju ajal kodus. Järgmisel hommikul kojutulles leidis ta eest ainult mahapõlenud hooned. Ta ise hindab oma kahju 1775 krooni pääle. Hooned olid kinnitatud kinnitusselts “Eka’s” 1100 krooni eest. Omanik ise arvab tule tekkinud olevat süütamisest.
Thursday, September 11, 2008
lihtsalt kuulutus
Töörahva Elu 14. september 1968
Võru rajooni Kuldre kolhoos vajab tööle LÜPSJAID-KARJATALITAJAID. Soodsad teenimis- ja loomapidamisvõimalused. Korter olemas. Lähemaid teateid saab kolhoosi kontorist igal tööpäeval või telefoni teel Kuldre 49
Võru rajooni Kuldre kolhoos vajab tööle LÜPSJAID-KARJATALITAJAID. Soodsad teenimis- ja loomapidamisvõimalused. Korter olemas. Lähemaid teateid saab kolhoosi kontorist igal tööpäeval või telefoni teel Kuldre 49
Friday, September 5, 2008
Oi kui ilus kolhoosi elu!
Kolhoosi Elu 6. september 1958
Rajooni põllumajandusnäituse eel
“Edasi” kolhoosis
Igal rajooni põllumajandusnäitusel on “Edasi” kolhoosi põllumeeste ja loomakasvatajate eksponaadid paelunud näitusekülastajate tähelepanu. Selle kolhoosi saavutustest ja kogemsutest võib ju nii palju õppida! Alati lahkuvad “Edasi” mehed näituselt mitmete auhindadega.
Heina-seemne alaseid eksponaate ja karja on demonstreeritud ka vabariiklikuil põllumajandusnäitustel.
Tänavusele rajooni põllumajandusnäitusele toodavaist väljapanekuist kuulub esimene koht heinaseemnele. Seemnesaagid kujunesid kõigiti headeks. Nii tuli hariliku aruheina keskmiseks hektarisaagiks 1050 kr, kusjuures ühelt hektarilt saadi koguni 1467 kg. Kerahein andis hektarilt 720 kg, raihein 850 kg, soonurmikas 699 kg ja aasnurmikas 270 kg. Ka timutisaak – 830 kg – väärib kiitust.
Kolhoosi põldudel on kasvanud ilus teravili. Talinisu “Orasheina hübriid nr. 1” andis 6 ha-lt keskmiseks hektarisaagiks 26 ts. Rukki- ja odrasaagiga jäävad kolhoosi rahva ssamuti rahule.
Taimekasvatusest toob majand veel näitusele kartuleid, söödakapsast, kaalikaid ja uut söödakultuuri – malvat, mis kasvab 0,5 ha-l.
Külastajad näevad näitusel ka “Edasi” kolhoosi veiseid ja mullikaid.
J. SOOVERE
Kolhoosi Elu 6. september 1958
UUS KUIVATI
Nädala algupäevil valmis “Siiriuse” kolhoosi II brigadis uus viljakuivati. Se ehitati ümber vanast hobusetallist. Ehitusbrigaadi liikmed L. Mäe ja I. Soo võtsid ehitusest väga energiliselt osa. Tänu ei saa ütlemata jätta ka sepp E. Vainulale.
Nüüd on kuivati juba kasutusel. Tema läbilöaskevõime päevas on 3 tonni teri. Viljakuivatajaks kinnitati juhatuse poolt kolhoosis kaua aega korralikult töötanud sepp Richard Rooberg
E. JÕE
Kolhoosi Elu 6. september 1958
24 ha uusi kopleid
“Edasi” kolhoosis kasvab karjakoplite all olev maa-ala. Käesoleval suvel rajati juurde 24 ha uusi kopleid. Nüüd ulatub koplite pindala ligi 65 hektarini. Ettevalmistusi on alustatud selleks, et tuelval aastal teha juurde veel 30 ha kopleid.
Kolhoosi Elu 6. september 1958
Ühes kolhoosiaias
Keda ei rõõmusatks kevadel valendavates õites õunapuuaed või sügisel õunade küllus puudel! Aed muudab meie ümbruse kaunimaks, rääkimata sellest, et ta annab suus sulavaid õunu ja teisi puuvilju.
Ometi näeme rajooni kolhoosides puuviljaaedu liiga harva. Mõnel pool, kus õunapuud ongi istutatud, ei kanta nende eest kuigi palju hoolt.
Arvamuse, et puuviljadest ja marjadest ei saa märkimisväärset tulu, kummutavad aga vabariigi mitmete majandite kogemused aianduse arendamisel. Rõõmu toob samuti “Edasi”kolhoosi aiast, kust praegu ei saa küll veel suurt sissetulekut. Tuleb mainida selle kolhoosi juhatuse ja inimeste hoolitsevat suhtumist aiasse.
Alus aiale pandi 1952. aastal, mil istutati 360 õunapuud. Mõneks aastaks jäi küll aed veidi unarusse, kuid nüüd on see jälle õige hoole all. Aias on praegu 714 õunapuud ja 300 marjapõõsast. Puude, marjapõõsaste ja vahekultuuridena kasvavate köögivilade eest hoolitsevad aednik Õie Rist ja aiandustööline Marta Ristoja. Tööd leidub neile rohkesti. Sel aastal pritsiti õunapuid kolm korda viljapuukarboleumiga ja bordoovedelikuga, kaevati ümber võraaluseid, harvendati võra, anti väetisena superfosfaati ja kaaliväetist, hooldati marjapõõsaid.
Ühe asja üle on aednikul eriline heameel. Varem kahjustasid puid jänesed ja sügisel kippusid õunu maitsema soovimatud võõradki. Sel kevadel tarastati aga aed traatvõrguga, nii et nüüd pääseb aeda üksnes värava kaudu.
Peamisteks õunasortideks on kolhoosi aias “Antonovka”, “Tartu roosõun”, “Valge klaar” ja “Liivi kuldrenett”. Marjapõõsaste arvu suurendatakse veel: juurd etuleb poolehektarilisele maa.-alale karusmarjade ja punase sõstra põõsaid.
Tore on silmitseda vahekultuuridena kasvavaid porgandeid, kapsaid, punaseid peete jt. köögivilju, mis kasvavad lopsakalt.
“Sel sügisel saame õunu veel vähe. Las läheb mööd apaar-kolm aastat, seniks puud kasvavad ja hakkavad ilusat vilja kandma,” kõneleb Õ. Rist. On õige, et aed nõuab esmalt palju kulutusi ja vaeva, kuid hiljem tasub selle kuhjaga.
J. ELLEN
Rajooni põllumajandusnäituse eel
“Edasi” kolhoosis
Igal rajooni põllumajandusnäitusel on “Edasi” kolhoosi põllumeeste ja loomakasvatajate eksponaadid paelunud näitusekülastajate tähelepanu. Selle kolhoosi saavutustest ja kogemsutest võib ju nii palju õppida! Alati lahkuvad “Edasi” mehed näituselt mitmete auhindadega.
Heina-seemne alaseid eksponaate ja karja on demonstreeritud ka vabariiklikuil põllumajandusnäitustel.
Tänavusele rajooni põllumajandusnäitusele toodavaist väljapanekuist kuulub esimene koht heinaseemnele. Seemnesaagid kujunesid kõigiti headeks. Nii tuli hariliku aruheina keskmiseks hektarisaagiks 1050 kr, kusjuures ühelt hektarilt saadi koguni 1467 kg. Kerahein andis hektarilt 720 kg, raihein 850 kg, soonurmikas 699 kg ja aasnurmikas 270 kg. Ka timutisaak – 830 kg – väärib kiitust.
Kolhoosi põldudel on kasvanud ilus teravili. Talinisu “Orasheina hübriid nr. 1” andis 6 ha-lt keskmiseks hektarisaagiks 26 ts. Rukki- ja odrasaagiga jäävad kolhoosi rahva ssamuti rahule.
Taimekasvatusest toob majand veel näitusele kartuleid, söödakapsast, kaalikaid ja uut söödakultuuri – malvat, mis kasvab 0,5 ha-l.
Külastajad näevad näitusel ka “Edasi” kolhoosi veiseid ja mullikaid.
J. SOOVERE
Kolhoosi Elu 6. september 1958
UUS KUIVATI
Nädala algupäevil valmis “Siiriuse” kolhoosi II brigadis uus viljakuivati. Se ehitati ümber vanast hobusetallist. Ehitusbrigaadi liikmed L. Mäe ja I. Soo võtsid ehitusest väga energiliselt osa. Tänu ei saa ütlemata jätta ka sepp E. Vainulale.
Nüüd on kuivati juba kasutusel. Tema läbilöaskevõime päevas on 3 tonni teri. Viljakuivatajaks kinnitati juhatuse poolt kolhoosis kaua aega korralikult töötanud sepp Richard Rooberg
E. JÕE
Kolhoosi Elu 6. september 1958
24 ha uusi kopleid
“Edasi” kolhoosis kasvab karjakoplite all olev maa-ala. Käesoleval suvel rajati juurde 24 ha uusi kopleid. Nüüd ulatub koplite pindala ligi 65 hektarini. Ettevalmistusi on alustatud selleks, et tuelval aastal teha juurde veel 30 ha kopleid.
Kolhoosi Elu 6. september 1958
Ühes kolhoosiaias
Keda ei rõõmusatks kevadel valendavates õites õunapuuaed või sügisel õunade küllus puudel! Aed muudab meie ümbruse kaunimaks, rääkimata sellest, et ta annab suus sulavaid õunu ja teisi puuvilju.
Ometi näeme rajooni kolhoosides puuviljaaedu liiga harva. Mõnel pool, kus õunapuud ongi istutatud, ei kanta nende eest kuigi palju hoolt.
Arvamuse, et puuviljadest ja marjadest ei saa märkimisväärset tulu, kummutavad aga vabariigi mitmete majandite kogemused aianduse arendamisel. Rõõmu toob samuti “Edasi”kolhoosi aiast, kust praegu ei saa küll veel suurt sissetulekut. Tuleb mainida selle kolhoosi juhatuse ja inimeste hoolitsevat suhtumist aiasse.
Alus aiale pandi 1952. aastal, mil istutati 360 õunapuud. Mõneks aastaks jäi küll aed veidi unarusse, kuid nüüd on see jälle õige hoole all. Aias on praegu 714 õunapuud ja 300 marjapõõsast. Puude, marjapõõsaste ja vahekultuuridena kasvavate köögivilade eest hoolitsevad aednik Õie Rist ja aiandustööline Marta Ristoja. Tööd leidub neile rohkesti. Sel aastal pritsiti õunapuid kolm korda viljapuukarboleumiga ja bordoovedelikuga, kaevati ümber võraaluseid, harvendati võra, anti väetisena superfosfaati ja kaaliväetist, hooldati marjapõõsaid.
Ühe asja üle on aednikul eriline heameel. Varem kahjustasid puid jänesed ja sügisel kippusid õunu maitsema soovimatud võõradki. Sel kevadel tarastati aga aed traatvõrguga, nii et nüüd pääseb aeda üksnes värava kaudu.
Peamisteks õunasortideks on kolhoosi aias “Antonovka”, “Tartu roosõun”, “Valge klaar” ja “Liivi kuldrenett”. Marjapõõsaste arvu suurendatakse veel: juurd etuleb poolehektarilisele maa.-alale karusmarjade ja punase sõstra põõsaid.
Tore on silmitseda vahekultuuridena kasvavaid porgandeid, kapsaid, punaseid peete jt. köögivilju, mis kasvavad lopsakalt.
“Sel sügisel saame õunu veel vähe. Las läheb mööd apaar-kolm aastat, seniks puud kasvavad ja hakkavad ilusat vilja kandma,” kõneleb Õ. Rist. On õige, et aed nõuab esmalt palju kulutusi ja vaeva, kuid hiljem tasub selle kuhjaga.
J. ELLEN
Wednesday, September 3, 2008
Stabiilselt, hoolimata öökülmast
Võru Teataja 4. september 1928
Öökülm Vaabinas
Ööl, vastu 2. septembrit, oli Vaabinas ja selle ümbruses kaunis suur öökülm. Rohi oli päris kõre, madalamatel kohtadel on põllud “päris “valmid”. Et kõik põllud erandita haljad, siis on see kaunis kardetav põllumehele.
Rukkilõikus lõpul
Vaabinas on rukkilõikus peaaegu lõppemas. Suurem osa on juba koristatud. Ainult hilisemalt külitud rukis on veel kokkupanemata. Viimased vihmased ilmad takistasid tunduvalt põllumehele leiva koristamist.
Nurmedel on kuhilik kuhiliku kõrval reas. Rukis on tänavu Vaabinas keskmine, paiguti isegi üle keskmise. Kui vihm lõikuse lõpetamise ja peksmise juures takistusi ei tee, siis leivaküsimus Vaabina põllumehele muret ei tee.
Öökülm Vaabinas
Ööl, vastu 2. septembrit, oli Vaabinas ja selle ümbruses kaunis suur öökülm. Rohi oli päris kõre, madalamatel kohtadel on põllud “päris “valmid”. Et kõik põllud erandita haljad, siis on see kaunis kardetav põllumehele.
Rukkilõikus lõpul
Vaabinas on rukkilõikus peaaegu lõppemas. Suurem osa on juba koristatud. Ainult hilisemalt külitud rukis on veel kokkupanemata. Viimased vihmased ilmad takistasid tunduvalt põllumehele leiva koristamist.
Nurmedel on kuhilik kuhiliku kõrval reas. Rukis on tänavu Vaabinas keskmine, paiguti isegi üle keskmise. Kui vihm lõikuse lõpetamise ja peksmise juures takistusi ei tee, siis leivaküsimus Vaabina põllumehele muret ei tee.
Subscribe to:
Posts (Atom)
