Kas Ulvit teate?

Töörahva Elu 1.november 1979
Ühest Kuldre tüdrukust
Ulvi tuli Õisu tehnikumi kaks aastat tagasi. Tuli pisut kõheldes, ent kindla tahtmisega siin elukutse omandada, mis talle pisut hinge- ja südamelähedane. Kuivõrd saame selles eas rääkida kindlaks kujunenud arusaamast tulevase töö valikul.
Ulvil vedas, ta sai sisse. Pikkamisi tuli kohanemine. Nii nad neljakesi siis ühiselamutoas on, lisaks Sõmerpalu tüdrukule Irina Junolainenile veel hiidlane ja läänlane. Läbisaamine on tüdrukute vahel hea, kuigi teinekord tuleb ütlemistki. Aga see kõik käib asja juurde. Sest Ulvi on rühmaorganisaator ja nõuab korda. Mõnikord on juhtunud ka, et töö tuleb endal ära teha. Tüdrukute kursusejuhataja Evi Bergmann mäletab, et kevadel ei saadud ühiselamus kuidagi üldkasutatavat treppi korda. Kellele Ulvi ka sellest ei rääkinud, teda ei võetud kuulda. Eks ta siis ise võttis harja ja lapi ning pesi trepi läikivaks. Hiljem arvestati temaga taoliste nõudmiste puhul üha rohkem. Tal on oma rühmas autoriteeti.
Ulvi ei ole viiemees, kes kõrgendatud stipendiumi saab. Kevadise semestri lõpuks oli tal ka mõni neli matriklisse lipsanud, kuid sellest pole häda. Kolmesid ei ole ega tule. Ulvi töötab tunnis väga aktiivselt kaasa. Eriti tugev on tüdruk humanitaarainetes. Talle meeldivad keeled, kirjandus, ajalugu. See kõik sai alguse juba Urvaste ja Kärgula koolis. Ulvi meenutab nendest aegadest erilise südamesoojusega Ene Pedastsaart, kes Kärgulas võõrkeelte ja ajaloo õpetajana tugeva aluse kogu tema edasisele õpitegevusele pani. Kui sel kevadel Eesti NSV Kõrgema- ja Keskerihariduse Ministeerium vabariikliku võõrkeelte olümpiaadi korraldas, saadeti Ulvi sinna Õisut esindama. Ta tuli saksa keeles kolmandale kohale. Võistlejaid oli ju mitukümmend. Võõrkeelte õpetaja Taimi Jüris rääkis, et Ulvilt saab vastuse ikka, kui teised rühmas ei tea.
Ent eks ole ka õppeaineid, mis kõigile ühteviisi ei istu. Ulvi arvab, et talle valmistavad sageli raskusi soojustehnika tunnid, mida selles tehnikumis on eriti palju. Kuid kunagi pole juhtunud, et Ulvi oleks jätnud ülesande tegemata või oleks selle teinud poolikult.
Ulvi on suur raamatusõber. Raamatuharrastus algas juba Urvastes, kuigi kodunt oli kohalikku raamatukogusse oma kümme kilomeetrit. Ta loeb hoolikalt ka teaduskirjandust, sest lugemine ainult ajaviiteks või siis kohustusliku programmi iseseisev läbitöötamine ei paku talle mingit pinget. Kui Ulvi astub taas üle raamatukogu läve, on mul soe tunne südame all: tuleb meeldiv kohtumine tõelise kirjandussõbraga.
Ulvile meeldib vabal ajal käsitööd teha. Ta õmbleb ja koob. Ja erialagi, mida ta kavatseb omandada, tuleb vist väga naiselik: Ulvi tahab nimelt konserveerijaks saada.
Kõike, mida Ulvi Sikk teeb, teeb ta südame- ja hingesoojusega. See omadus temas kannustab teisigi paremini õppima ja käituma. Muide, Ulvi valdab vabalt kolme väga kaunist emakeelset sõna: tere, palun, tänan!
Nõnda siis elab ja õpib Õisus Võrumaa tüdruk Ulvi Sikk, kelle vanemad töötavad Kuldre kolhoosis. Esimene põllutöölisena, teine puutöölisena. Nad võivad oma tütrest vaid rõõmu tunda.
LEONHARD NIILUS
Õisu raamatukogu juhataja