Homo-teema jätkub

Postimees 24. oktoober 1919
Toimetusele saadetud kiri
Et tõele ja õigusele oma jagu au anda ja vale pead purustada, palun teid väga, oma austatud lehes minu Homo vastust hra Vastse-Antsmõisa „valitsuse“ Rõõmus, kirja peal, mis „Postimehes“ 4. oktoobril s. a. nr 215 ilmus, ära trükkida. Oma kirjas ei puuduta hra mõisavalitsus Rõõmus mitte sugugi oma ringkirja orjaikke sisseseadmise üle, metsavahtide juures, sest – mis sulega on kirjutatud, ei saa ka kirvega välja raiuga. –
Edasi nimetab mind hra mõisavalitsus Rõõmus mõisnikude kaitsejaks. Oh hra Rõõmus! Homo tõstis üksi juuni-kuul 1918. a. valla täiskogu koosolekul oma häält Saksa leitnandi Schneideri kõne peale; kritiseerisin valjusti Saksa valitsust ja siinsete parunite teguviisi ning protesteerisin energiliselt selle teguviisi vastu. „Homo“ ei küüruta oma selga, ei mõisniku, ei lihuniku ees, ehk olgu ka – Rõõmus Oinas, ehk prohvet – Joonas.
Herra mõisavalitsus Rõõmus tõendab oma „haledas“ kirjas, et maksuta ajalehte tahan, seepärast „Postimehele“ kirjutasin. Toimetus võib tõendada, et kuni 31. dets 1919. a. on lehe eest maksetud.
Lõpuks soovin hra Rõõmusele mõne vanasõna järele-mõtlemiseks. 1) kes kassi saba kergitab, kui kas ise; 2) oma kiitus haiseb; 3) naasklid koti sees peata ei saa ja 4) lugege läbi 14 salm, 5. peatükk Siiraku tarkuse raamatust.
Ütlen veel, et hra Rõõmusega polemiseerima ei hakka, sest see oleks ilmaaegne – vee survumine.
Aupaklikult -Homo-

Samal teemal esimene ja teine ja ka kolmas lugu.