tore jutt ju

Kolhoosi Elu 15. mai 1958
EESRINDLASTE TRIBÜÜN
Aastad ei loe
K. Marxi nimelises kolhoosis elab põllutööline August Salumägi. Tal on vaid neli aastat seitsmekümnest puudu. Ent jälgides tema tööd, on seda raske uskuda. Pole ühtki asja, mis talle osutuks ülejõu käivaks või ebameeldivaks.
Heinategu – see lööb ka tugevate meeste särgid higist märjaks, eriti veel siis, kui tuleb mõnest niidulahmakast käsivikatiga üle käia. August Salumägi on igal aastal olnud oma brigaadis esimesi vikati pihkuvõtjaid. Vahel juhtub, et niitjate seas on üksikuid naisi, kellele vikatiteritamine on otse armeenia mõistatus: ei saa ega saa selle näiliselt tühja ja kerge tööga hakkama. Mis siis ikka – töökaaslast peab aitama. “Inimene ei tohi ainult endale mõelda, asjad peab nii seadma, et kõik saavad ühtmoodi hästi töötada!” seletab ta ise.
Salumägi saadeti hiljuti raielanki risust puhastama. Seal, kust tema üle käis, muutus raismik puhtamaks kui mõne mehe õu. Lohakat tööd pole see mees kogu eluaja sallinud ega salli nüüdki.
Heina- või põhukoormat valmistades silub ta seda nii, et ükski kõrs ei tohi teekonnal maha variseda. Olgu künd, äestamine, kartulivao ajamine – kõike on vaja nii hästi teha, et ka kõige valvsam ja nõudlikum silm ei leia seal laitmiseks ühtki viga.
Aastate poolest võiks August Salumägi juba vana ea häid päevi pidada. Ent mida ütleb ta ise? “Aastad ei loe. Need ei ole alati inimese vanaduse määrajad! Inimese iga tuleb arvestada töö järgi!”
E. MITT