"Siiriuse" kolhoosi loomine

Töörahva Elu 20. september 1949
UUES KOLHOOSIS
Sajandite jooksul peteti eesti talupoegi igasuguste uute seaduste ja maakorraldustega, mis aga alati osutusid talupoegadele kahjulikuks. Tõotasid ja lubasid palju, kuid tegelikult tõid kaela uusi raskusi, olid kasulikud ainult mõisahärrale.
Need aina kasvatasid meie talupojas umbusku. Sellest ajast on pärit ka Kiriku küla talupoegade umbusk iga uue ja tundmatu vastu. Kuigi nad olid näinud nõukogude korra paremusi, olid veendunud, et parunite võim on nüüd igaveseks hävitatud, siiski ei lahkunud umbusk nende südamest, igas uues otsisid nad mõnd konksu, millega püütakse talupoega „nahutada“. Kui ümbruskonnas hakkasid liikuma kolhoosijutud, kui teised Urvaste valla talupojad arutasid möödunud kevadel asjalikult kolhoosi asutamise küsimusi, siis tõmbusid Kiriku küla talupojad enesesse, eelistasid jääda esialgu pealtvaatajateks, arvates, et ega talupojal sellest midagi head loota ei ole. Kui mõni julgem ja edumeelsem olekski küsimusele hoogsalt kaasa löönud siis vanemate mõjukamate meeste suu jäi suletuks ja nii juhtuski, et kui suurem enamus Võru maakonna talupoegi tegi möödunud kevadel oma põldudele külvid ühistöö korras, vilju hooldati ühiselt, ühiselt asuti ka produktiivkarja arendamisele, Kiriku küla mehed astusid aga igaüks oma adra taga, ajasid lühikesi künnivagusid oma väikestel põllulappidel.
Naaberkülas asutati kevadel Tamme kolhoos, kolhoosipõldudelt kostis sageli laulu ja hõiskeid, siin tehti tööd rõõmuga ja viligi kasvas kolhoosi ühispõldudel tunduvalt parem kui Kiriku külas. Juba hakkas kolhoosist kuulduma peksumasina mürinat, kuldse vilja kotte kanti kolhoosi aita, rikkalik saak tõotas muretut talve kõigile kolhoosnikutele.
Tulid kokku ka Kiriku küla mehed, tulid ja arutasid. „Kolhoosid ise on juba näidanud, et kolhoositee on siiski ainuõige tee, mida mööda peab sammuma eesti talupoeg,“ ütles keskmiktalunik August Roon. See oli mõte millele oli juba ammugi mõelnud ka keskmik Paluteder. „Oleme niigi oma kõhklusega teistest terve aasta võrra maha jäänud, on tarvis rutata,“ toetas ta Roone juttu. Siit-sealt kuuldus heakskiitvaid märkusi, teised noogutasid vaikides nõusoleku märgiks. Kuid oli ka neid, kes ikka veel polnud oma kahtlustes lõpule jõudnud. Emilie Heidmaa sai nõukogude võimult maad, esimest korda sai ta oma maa peremeheks – „kuidas sa annad kohe selle maa nii kergemeelselt käest ära. Kes ilma minuta ikka kolhoosi asutab,“ arvas ta, kui teised hakkasid kirjutama kolhoosi astumise avaldusi.
Kolhoos aga asutati. 16 talumajapidamist asusid juba ühiselt valminud rukkipõldude koristamisele. Ühiselt läks töö palju jõudsamini, varsti veeresid esimesed terad Siiriuse kolhoosi aitadesse.
Õhtuti istus koos kolhoosi vastvalitud juhatus August Roon, Paluteder, Herta Aalop ja Ella Hilp. Nende vastutus oli suur. Kolhoos asutati keset kõige kiiremat koristusaega. Oli tarvis jatkata kiiresti koristustöid, teha samaaegselt esimest taliviljakülvi, organisatsioonilised ja töö korraldamise küsimused neelasid aga lõviosa juhatuse ajast.
Töö organiseeriti nii, et iga juhatuse liige vastutab ühe ala eest, esimees August Rooni silm peab aga ulatuma igale poole. Ja juhatuse silmast jatkuski kõikjale, vili koristati õigeaegselt, talivilja külv tehti mõne päeva jooksul ja lõpetati samuti õigeaegselt, külvati mõned hektaarid üle plaanigi. Riiklikud normikohustused tasuti esimesest viljast.
Üldkoosolekul valitud lülivanemad Jaan Saar, Herta Aalop ja Lembit Pajumägi tunnevad suurt vastutust neile pandud kohustuste täitmisel. Igal hommikul on nad esimesed sammumas veel kolhoosi maid lahutavail põllupeenrail, korrastamas aitades või masinatekuuris. Selleks ajaks kui kolhoosnikud tööle ilmuvad on tööjaotus juba tehtud, igale antakse kohe tema ülesanne, ühtegi minutit kallist tööaega ei raisata asjatult. Sellest esimesest koristustööst ja selle kordaminekust oleneb suurel määral kolhoosi edaspidine arenemine.
Noore kolhoosi põldudel müriseb juba ka künnitraktor. Kohe kui koristati põldudelt vili, asus Pikajärve masina-traktorijaama traktor kõrrekünnile. 10 hektaari kündi ongi juba tehtud. Seda pole siin külas enne juhtunud, et nii varakult juba asutakse sügiskünnile. Künd tehti enne ikka oktoobri-novembrikuus, siis kui kõik muud tööd tehtud. Sageli aga tuli enne lumi ja jättis osa kündi tegemata. Traktorimürina sekka kostab heledaid kolksatusi. Kord aeglaselt, siis aga tihedasti kilks-kõlks, kilks-kõlks. See on kolhoosi sepp Otto Niilus, kes korrastab kartulivõtmise masinaid, täna homme algab kolhoosis kartulivõtmine.
Nii ta on, üks töö ajab teist taga. Kolhoosil seisab veel ees peale koristustööde suur töö. Üldkoosolek võttis vastu otsuse 1. oktoobriks moodustada neli loomafarmi. Ühistamisele kuuluvaid veiseid on 23, nendest saab aluse veisefarmile. Väiksemate loomadega on aga raskem, neid ühistamisega ei saa ühtegi. Üldkoosolekul lubas aga iga kolhoosipere anda hakatuseks ühe sea, ühe lamba ja kaks kana. Neist loomadest on küll vähesevõitu farmide loomiseks, kuid algus on siiski olemas. Küllap farmid järgmiseks kevadeks suurenevad kui kolhoos ühisloomakasvatuse oma tähtsamaks ülesandeks seab.
Kõigi kolhoosnikute ühiseks mureks on nüüd kiire ja ausa tööga teha tasa see mahajäämus teistest kolhoosidest, kes asusid ühistööle juba kevadel. Ka Emilie Heidmaa nägi, et kolhoosis hakkas kõik minema hästi, et ainult kolhoosis ühiselt teistega võib saavutada põllumajanduses kõige paremaid tagajärgi. Temagi astus kolhoosi liikmeks. Talle järgnes veel maatamees Markov ja mitu talupidajat, kes seni olid jäänud pealtvaatajateks.
A. Eelma