Kriitikat "Pioneeri" suunas

Töörahva Elu 5. september 1959

NIITMATA SEISAB ÜKS PÕLD AGA VEEL…
„Pioneeri” kolhoos on töödega jalgu jäänud.
Eelmises ajalehenumbris avaldatud sügistööde kokkuvõttes seisis „Pioneeri” kolhoos viimasel kohal. Enamik rajooni majanditest on viljakoristamisega lõppjärgus, mitmed on juba lõpetanud. Mida näeme sel ajal „Pioneeris?”
Siin „valmib” ikka veel rukis rohkem kui 30 hektaril. Pooled rukkipead on tuul maa ligi painutanud ja needki, mis püsti, on teradest pooleldi tühjad või sisaldavad riknenud vilja.
Kolhoosi agronoom Kalju Kõiv ja 2. põllundusbrigaadi brigadir August Kirsimäe arvavad, et saaki peaks ikka saama. Kahjuks on and unustanud, kas hektarisaaki tuleb arvestada tonni ja enama või mõne tsentneriga. Rohkem kõlbab see vili õlleks kui leivaviljaks.
Käesoleva ajani pole koristajaid näinud 70 ha otra ja nisu. Hilinemise põhjuseks toob agronoom kombainide nõrga töö.
Koristamist alustasid korraga kaks kombaini. Nendest teine langes aga peatselt rivist välja. Paari nädala jooksul suutis kombainer Albert Liba koristada kõigest kaks ja pool (!) hektarit. Milles oli siis viga? Kolhoosnikud räägivad, et kombain oli vana ja halvasti remonditud. Sellel oleks pidanud töötama kogemustega mees, kes oleks jõudnud vigu ennestada. Kolhoosi juhatus aga pani sellele otse koolist tulnud nooruki. Temast ei olnud niisugusel kombainil töötajat ja nüüd kasutatakse seda tagavaraosade laoks.
„Sügiskülviga on aega küll” – sellisel seisukohal on kolhoosi agronoom Kalju Kõiv. Eks sellest tulegi, et käesoleva ajani pole külvatud ühtegi kilogrammi seemet.
…Grupp kolhoosnikuid peavad ülespandud seemneristiku rõugu juures suitsutundi. Siin istub ka agronoom. Jutt läheb sügiskülvile. Agronoom väidab, et ega meie külviga veel hiljaks pole jäänud. Ta julgeb loota, et 10. septembriks külv lõpetatakse. Ja kui halvemal juhul peakski hilinema, ei ole see mingi pahandus.
Praegune olukord külviks ettevalmistumisel aga ei lase agronoomi sõnadel täituda. 215 hektarist, mis lähevad taliviljade alla, on tänaseni 15 ha kündmata. Osal maast kasvavad alles kartulid. 180 ha sellest vajab aga kultiveerimist ja ligemale pool külvimaast väetist. Kõik see nõuab aega ja tööjõudu.
„Jah, nii seda tööd meie kolhoosis tehakse,” alustab murelikult üks kolhoosnikutest. Teistes kolhoosides, kus külv juba on lõppjärgus, tuntaks muret isegi viimaste külvamata hektarite pärast. Meie agronoomil ja esimehel on aga aega küll. Iga päev variseb kümneid tsentnereid vilja maha, kuid kolhoosijuhtide arvates on selle üle närvitsemine asjata. Öeldud sõnad peaks jäägitult hävitama „aega küll” meeleolud kolhoosi juhtivate töötajate mõtetes ja tegudes.
L. HANKOV