Sekretäri elu 40 aastat tagasi

Töörahva Elu 2. september 1969
Ühe sekretäri mõtted
Juba neljandat õhtut kihutas komsomoli rajoonikomitee auto Antsla suunas. K. Marxi nimelise kolhoosi aruande- ja valimiskoosolek oli planeeritud 29. augustile. Äsjasest sajust elustunud loodus ei näita veel sügise märke, valitsevad rohelised toonid. Ainult tähelepanelikumal vaatlemisel paistab kaselehtede seas ka kollaseid. Põllumees kogub sügisel saaki.
Leili Kornel oli kummardunud kaustade kohale, kui me kolhoosi kontorisse sisse astusime. Koosoleku alguseni oli veel veerand tundi aega. Sekretär mõtles.
Kubija-Peetri paisjärve taastamise olid nad võtnud oma algorganisatsiooni tööobjektiks. Sügisel tuleb alustada. Kui iga kommunistlik noor töötab seal 10 tundi, nagu kohustuses märgitud…
Kui… Mitmeid „kui”-sid vilksab sekretäril läbi pea. Kui tuli välja anda seinalehe erinumber, tuli temal endal see Ene abiga ära teha. Ülesanne aga oli tehtud Karlale… Kui Andres Ojasoo rääkis rahvusvahelisest olukorrast, tulid kokku ainult üksikud noored. Kui otsustati tööle panna poliitring, pandi nimed kirja… ja sinna asi jäigi. Kas tõesti ei huvita? Kas tõesti ollakse kõigega kursis? Vaevalt.
Ja mida teha Ruthiga. Ruth Vein õppis kaugõppe teel Väimelas zootehnikat, aga selle õppimisega on asjad praegu korrast ära. Kõike saaks parandada, aga Ruth joob. Ei tee tööd ja ei näita kodus päevade kaupa nägugi. Arvatavasti ei tule ka koosolekule. Juba teist nädalat ei teata temast kodus midagi.
Tarmo Rüga on autojuht, aga pidas ka pudeliga sõprust. Karistati noomitusega. Kas aitas? Kultuurimaja ei ole, kunstilist juhti ei ole. Jääb üle kasutada Kuldre kolhoosi klubi nagu eelmiselgi aastal.
Kas sekretäril on peas ainult mustad mõtted?
Kõik õnnestunu tundub iseenesestmõistetav. Seda ei oska apteegikaalule panna ja sellest kõva häälega hõisata. Südamele jääb kripeldama see, mis on halvasti, mis vajaks muutmist.
Pärgade viimine Urvaste kangelaskalmistule oktoobripühade ajal, võidupühal ja Urvaste k/n. vabastamise 25. aastapäeval oli pidulik ja tekitas sügava elamuse. Ekskursioon Saaremaale oli huvitav ja osavõturohke, läbiviidud tantsukursustest on ka hea mälestus. Kolhoosisisene spordipäev viidi küll läbi kehvades tingimustes, kuid võistlusi peeti paljudel aladel ja lõpuks keedeti vägev uhhaagi.
Sekretär ei ole rahul. Noorte suhtumine komsomoliülesannetesse ja –distsipliini jätab kõvasti soovida. Tehti juttu K. Marxi nimelise kolhoosi esimese kommunistliku noore Enn Uibopuuga ja küsiti, kuidas sel ajal oli pärast filmi tants, kuidas tehti näidendiproove… jne.
„Taheti ja tehti,” oli vastus.
Kas meie ei taha? Meie tahame ka tantsida, aga meile on akordionist vähe, meile peavad mängima kitarristid, meil peab tingimata olema alkohol ja teadmine, et me oleme kõigest vabad. See tekitabki tühjuse ja tüdimuse.
Kas pole suur tõde sõnades, mida sekretär ütles oma aruande lõpus: „Võib-olla on see selllest, et meil on palju, mida esimestel kommunistlikel noortel ei olnud, meil on kõik ja me ei tea isegi, mida me tahame.”
Päris pimedas saime koosolekuga lõpule. Sekretäri näkku tuli lõbusamaid jooni. Koosolek andis talle soovituse NLKP liikmekandidaadiks astumiseks.
H. LAINELO